Ookeanilainetes ja maitseelamused Aasia köögist (30.01.13)

Viimasel soojamaa päeval läksime randa. Tuttavad olid käinud juba mitu päeva Costa Adeje rannas, kus randa murravad sisse suured ookeanilained. Mõtlesime vahelduseks ka uut randa avastama minna. Los Cristianose rand, kus mõned päevad tagasi käisime, oli praktiliselt laineteta.

Moosivaras tegutseb jälle

Rahvarohkes kuurordis on tänavale parkimiskoha leidmine praktiliselt võimatu. Aga õnneks on igal pool Kanaaride suuremates asulates korralikud maa-alused parkimismajad, kus parkimine ei maksa ka ülemäära palju (enamasti alla 2 €/h). Auto saigi jätta ranna lähedale parkimismajja.

Randa ääristasid ühest küljest kõrged mustad kaljud, ka rannaliiv oli mustjas ja suureteraline - Kanaaridel vulkaaniline liiv ongi mustja varjundiga. Vaid pealinna külje all on üks kollase liivaga rand, mille liiv on kohale veetud Sahara kõrbest.  

Rannas läks lastel esmalt liivaga mängimiseks - Anee tegi liivalinna, Hugo kühveldas ja maitses liiva. Ookeanilained tundusid päris võimsad ja jalustrabava jõuga, kuid nagu hiljem aru saime, siis lained ainult kasvasid tundidega ja muutusid aina kõrgemaks. Suureteralise liiva peal jooksmine muutis jalatallad hellaks ning pärast oli tunne, nagu oleks mitu kihti nahka maha kooritud. 

 Süvenenud Hugo tegutseb liivaga

Anee ja tema ehitatud liivalinn

Renee tegeles algul lainete ja ka minu lainetes möllamise filmimisega. Käis ringi oma uutmoodi videokaameraga ning inimesed aina küsisid, mis asjandusega tegu (kel huvi, siis asja nimi on GoPro® HERO3). Kaugelt vaadates näeb välja, nagu käiks ta ringi metalliotsijaga :)

 Renee tegeleb lainete filmimisega

Lained tungivad aina kaugemale ja kaugemale

 Ootan suurt lainet

Hullan lainetes (pildi keskel)

Anee tormab mööda randa

Ostsime melonit, mida rannas müüdi. Ma pole nii head melonit enne saanud. Või on jälle asi pikalt väljas viibimises ja tühjas kõhus…

Melon maitseb suurepäraselt

Paus meloniga...

 ... ja uuesti vette

Anee jooksis pidevalt veepiiril, aga lained olid nii ohtlikud, et üksi teda kaugemale ei saanud lasta, vesi oleks kohe kaasa viinud. Vees käis ta koos Reneega. Isegi kümneid meetreid kaldale uhav laine oli nii tugev, et niitis inimesi jalust. Renee möllas enamuse päevast ookeanilainetes, oli vaimustuses nagu väike laps ning rassis end lõpuks füüsiliselt nii läbi, et ei jaksanud enam kalju otsa matkale minna, kuhu Anee väga minna tahtis. 

 Renee laineharjal...

 ...ja püüdmas lainet

Jalutasime tagasi auto juurde, sõime veel ühed jäätised ja sõitsime hotelli end liivaks puhtaks küürima. Seda liiva pesen ma oma juustest tõenäoliselt maha veel koduski. 

Hakkabki meie reis läbi saama. Tundus, et kuus päeva oli veidi lühike aeg reisiks, aga samas läheb reisil aeg oluliselt aeglasemalt kui kodus rutiinse nädalaga. Teha ja näha jõuab soovi korral palju ja seda ka koos väikeste lastega. 

Viimaseks õhtuks oli meil plaanitud kogu eestlaste seltskonnaga ühine õhtusöök restoranis 88, mis asub tänasele rannale suhteliselt lähedal Costa Adeje külje all La Caletas. Laud oli juba eelnevalt broneeritud, kuna resto on väike ja populaarne ning nii suure kambaga sisse sadades poleks lootustki kohta saada. Üllatusena saime eestikeelse teeninduse osaliseks - oli üks noor Eesti tüdruk, kes oli Tenerifele elama jäänud. 

Restoranis 88

Restoran 88 pakub Aasia toitu. Minule läheb Aasia teema praegu väga peale. Pole veel nii lühikese menüüga Aasia restot näinud, aga kõik, mis menüüs oli, oleks väärt proovimist. Lõpuks suutsin põhiroaks välja valida kammkarbid. Aneele tellisin riisinuudlid kolme liha ja juurviljadega. Nokkisin nuudleid Anee juurest ja pidin taas tõdema, et see toit oli parim samalaadsete nuudli-liha-juurviljawokkide seas, mida ma söönud olen. Kui ma tagantjärgi püüaks seda maitset kirjelda, siis ma lihtsalt ei oskaks. Need maitsekooslused olid minu jaoks täiesti uued, liha oli siidiselt pehme (mitte eelnevalt keedetud) - lihtsalt imeline. Ja siis need kammkarbid - need olid nii õige küpsusastmega, kaste jällegi midagi uut minu jaoks. Sain veel maitsta Renee juurest kanaliha, ribi ja taignas krevetti - kõik olid väga hästi valmistatud. Restoran 88 on koht, mida võib soovitada. Siin ka Tripadvisori arvustused. EDIT 2014 detsember - restoran on kaotanud oma võlu; toidud suvalise hiinaka tase, teenindus alla käinud.

Restoran 88 kõrval oli veel üks kalarestoran, mis nägi ka väga ok välja ning tuttavad käisid veel sellel samal tänaval ühes Itaalia restos, millest nad rääkisid ka ülivõrdes. Seega La Caletast tasub häid restorane otsida.

Lõpuks tuli asjad pakkida ja suikuda mõneks tunniks magama, kuna lennuk tagasi Eesti läheb varahommikul. Mind ajas aga peagi üles Hugo järsk oksendamine. Ja seda kordi järjest. Mõtlesin, kas tegu on söödud liiva või hoopis minu juurest nokitud vürtsika toidu või siiski mõne viirusega. Renee pakkus, et äkki jätaks sõidu ära, reisikindlustus katab ju kulud, aga meil oli lennukile minekuni aega poolteist tundi ja vajalikku arstitõendit poleks öösel kusagilt võtta. Ma kahtlesin, kas võõrsil on parem olla haige, pigem tahaks ikka koju jõuda. Ja kui see haigus veel teistele nakkab… (tagantjärgi võin öelda, et meie kõik nakatusime ka).

Veel lennujaama sõites ütles Renee, et äkki ikka jääme siia. Ma nagu oleks tahtnud ka, aga ega haige lapse kõrvalt saa ju edasi reisi nautida. Lennujaama jõudsime viimastena oma lennult. Kohe pärast meie check-in'i pandi värav kinni. Renee hoidis rendiauto võtit ikka veel enda käes - juhuks kui ma ümber mõtlen. Sõitsime siiski koju. Hugo magas õnneks enamus reisi ajast.

Kui Kanaaridel rendiautot võtta, siis lastega tasub võtta auto Cicar'ist. Lastetoolid, mille rent muidu maksab absurdselt palju, on selles firmas tasuta. 

Suvitajad basseini ääres ja õhtune Playa de Las Americas (29.01.13)

Eileõhtune jalutuskäik kargelt külmas La Lagunas tekitas soovi viibida reisi kaks viimast päeva suviselt soojas lõunas. Algselt mõtlesin veel ühe matka peale Vilafloris, aga kuna matkarada asub mägedes, siis on ka õhutemperatuur oluliselt madalam ja nii lühikese reisi puhul oleks kahju potentsiaalseid soojasid päevi mitte nautida. Mõelda vaid, et ka seal samas Kanaaridel elavad ju inimesed mägedes, kus temperatuur on praegu, talvel, oluliselt madalam - nii 13-15 kraadi päeval ja kohati isegi nullilähedane öösel. Aga nemad pääsevad soovi korral sooja umbes pooletunnise autosõiduga mäest alla!

Renee saadab nüüd lapsi kaamerga kõikjal

Moosivarga jälitamine

Hugo uurib issi uut mänguasja

Pärast hommikusööki läksime oma hotelli basseini äärde sooja ilma ja vett nautima. Renee tegeles uue veekindla videokaamera testimisega, salvestades kõigist meist veelauseid kaadreid. Leidsime basseinide lähedalt veel ühe malemängu, mille nupud olid lastest pikemad. Anee mängis koos omavanuse R-ga malet - mõlemad on rahulikud lapsed, kellele sobivad hästi mõtlemismängud ning neil klappis hästi. 

Kui Hugo lõunaunne jäi, saime ka meie Reneega koos basseinis ujuda. 

Käib filmimine vee all

Lõunat sõime "kodus". Hugo panime vankriga rõdule magama ja mina sain rahulikult süüa teha. Meil oli alles veel ühe tomatikastmega pasta jagu toorainet, mis tuli ära süüa. Nautisime mõnusalt sooja ilma ja lõunasööki oma rõdul.

Lõunasöök rõdul

Õhtupoolikul läksime Los Cristianosesse ja Playa de Las Americasse jalutama. Ma ei saa öelda, et selline kuurordi võltsreaalus mulle midagi hingele pakuks. Arhitektuuriliselt on see koht täielik butafooria - luksuslikumad hotellid on miniversioon Las Vegase pompöössusest. Enamus söögikohti täiesti suvalised, kus süües maitseelamus jääb saamata - tõenäosus sattuda väga heaase kohta ilma eeltööta on väga väike. Mina tegin selleks korraks Tripadvisoris põhjalikku eeltööd, lisaks oli meie tuttav saanud Tenerifel elavalt eestlaselt mitmeid soovitusi ning söögikohtade valikul mööda soovituste rada me sel korral põhiliselt olemegi käinud. Täna kõhud väga tühjad ei olnud, kuid midagi kerget ja põnevat oleks tahtnud ikka proovida. Otsustasime minna tagasi samasse Safari keskuses asuvasse Imperial Tai-Pan restorani, kus me üleeile lõunal käisime. Mina võtsin sel korral taas tiigerkrevetid. Ma võiks süüa neid iga päev ja igal kujul, peaasi, et oleks õigesti küpsetatud ja säiliks kreveti hõrk liha. Mul on Tais söödud krevettide maitse mälust kustunud, aga ma võin julgelt öelda, et need krevetid olid ühed parimad, mida ma söönud olen. Täielik nauding. Renee tellis jälle ülihea pardi. 

Ülihead krevetid

Renee filmib purskkaeve vee alt, Hugo jälgib

Jalutasime veel veidi linnas, vaatasime purskkaevusid ja viisime Anee meeldetuletuseks eelmise korra siinoleku hotelli ette. Tema jätab kohti meelde veel mänguväljakute järgi, mäletas täpselt, mis seal olema peab. Hotelliesine plats oli aga läbi teinud täieliku värskenduskuuri ning saanud ka uue ja toreda mänguväljaku. Leidsime hotelli kõrvalt üles ka eelmise mänguväljaku atraktsioonid, millega Anee eelmisel korral igapäevaselt mängis.

Renee jälle filmib

Meeldetuletus eelmise korra mängudest

Kui "koju" tagasi jõudsime, pani Hugo esimese asjana laes oleva ventilaatori tööle. Ta teeb seda nüüd iga kord, kui me tuppa astume, kusjuures toas viibimise ajal ei tohi me tiivikut kinni panna (kuigi meil võib olla külm), sest propeller peab liikuma. Kes Hugot tunneb, see saab aru, kui väga talle igasugused propellerid meeldivad. Mis ta küll mõtleb, miks me nüüd siin oleme… äkki arvab, et elame nüüd siin. Potid ja pannid on ka kõik kappidest avastatud ja sageli veab ta need köögist suurde tuppa, magamistuppa või isegi vannituppa. Ja mis võib koristaja arvata, miks meil vahel supipott nii ebatavalistes kohtades vedeleb. Huvitav, et hotellides on nii loomulik, et koristaja käib, teeb kõik voodid korda, vahetab rätikud ja peseb põrandad, aga kodus on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, kui keegi minu territooriumil ja minu asjades sahmerdaks. Tegelikult on mõnus minna ära, jätta kõik laiali ja tagasi tulles leida eest koristatud toad. See on täielik puhkus.

Hiljem läks Renee veel tagasi linna - koos Eesti tuttavatega kasiinosse. Tuttavad on nimelt professionaalsed pokkerimängijad (mitte segi ajada kasiinosõltlastega), kes mängivad lauas suurte summade peale. Renee jälgis niisama ja toksis veidi masinat. Mina panin lapsed magama ja kirjutasin veel kella poole kolmeni öösel. 

Loro Park ja Tenerife avastamata pärl - La Laguna (28.01.13)

Täna asusime kohe pärast hommikusööki teele Tenerife põhjaossa, Puerto de la Cruzi linna, kus asub loomaaed Loro Parque.  Loro Parque rajati juba 40 aastat tagasi (nagu nimigi viitab - hisp. k loro on papagoi) papagoide kaitseks, kuid pargi mastaapsus on ajas oluliselt kasvanud ning seda võib õigustatult loomaaiaks nimetada. 

Enne teeleasumist vaatasime igaks juhuks Puerto de la Cruzi tänase ilmaprognoosi üle, et teaks arvestada mida selga panna ja kaasa võtta. Saare põhjaosas on temperatuur enamasti paar kraadi madalam, kuid vahel võib esineda ka ekstreemsemaid kõikumisi. Lubati 20 kraadi sooja ja päikest, mis tundus hea ilm loomaaias jalutamiseks. Ilmaprognoosi täpsuses hakkasime kahtlema, kui veidi enne pealinna tulid autoklaasile imepeenikesed vihmapiisad ning temperatuur näitas 17-18 kraadi. Teades, kuidas võib ilm ühel väikesel saarel erineda, otsustasime siiski Puerto de la Cruzi sõita. Ilm aina halvenes, pilved olid täna eriliselt madalal. 15 km enne Puerto de la Cruzi näitas väljas 13 kraadi ning oli ilmne, et sellise külmaga ei saa loomaaeda minna. Mõtlesime juba välja plaan B-d, aga kuna tee Puerto de la Cruzi viis läbi kõrgete mägede ja linn ise asub all rannikul, julgesin oletada, et all võib ikkagi soojem olla. Suurem osa Tenerife teid on kurvilised ja järskude tõusude/langustega mägiteed, kuid suvituspiirkonnast kuni Puerto de la Cruz-ini läheb väga korralik 4-8-realine kiirtee (kiirusepiirang 120 km /h). Kiirteed lähevad nii sujuvalt mäkke, et ei märkagi päris arvestavaid kõrguste muutumisi. 

Kurjakuulutav ilm, väljas 13 kraadi.

Puerto de la Cruzi laskudes temperatuur järjest tõusis ning uduvine asendus päikesepaistega. Loomaaia juurde jõudes näitas temperatuur just nagu lubatud 20 kraadi (tänava peal näitas päikese käes temperatuurimõõtja lausa 29 soojakraadi). 

Ees paistab Puerto de la Cruz

Olime sisenemas Loro parki juba kolmas kord, aga kuna see park on arenguvõimeline ja meile eelmised korrad hea mälestuse jätnud, tuleme me siia alati rõõmuga tagasi. Nüüd küll juba pigem laste emotsioonide pärast, mis ka ennast "toidavad". 

Kohe oli algamas merilõvide etendus, meid aga huvitasid eelkõige Hugo reaktsioonid sellisele erakordsele "nähtusele". Hugo oli küll juba unine, kuid ergastus ja vaimustus merilõvide trikkidest ja vette sulpsamisest. Hoidsime veel Hugot üleval ja näitasime talle pingviine, kellest ta ühte laulu teab ja on videot näinud. 

Merilõvide etendust vaatamas

Hugo tahab ise istuda

Pingviinid Loro pargis

Loro pargis on tõenäoliselt sadu erinevate papagoide puure, kus näeb igas suuruses ja värvigammas linde. Ühel alal on linnud ka vabalt (kõrgustes küll võrk peal, et nad täiesti ära ei lendaks), seega jalutad ise nagu linnupuuris. Lindude paremaks vaatlemiseks on ehitatud puuvõrade kõrgusele jalutusteed. Värvilised ja käegakatsutavas kauguses linnud ei tekitanud enam Hugos emotsioone, seega tuli ta vankrisse magama panna. Uni tuli kohe, kui magama lasti jääda. 

 Linnupuuris

Kes keda vaatab...

Vaatasime ära ka mõõkvaalade ja delfiinide etendused - esimene neist paneb imestama, kui suured ühed imetajad olla võivad, delfiinide puhul aga üllatab nende osavus. 

Mõõkvaalade etendus

 Julge-Anni mänguväljakul

Anee tahtis käia veel Loro pargis mänguväljakul, kus teda kolm aastat tagasi enamus atraktsioone hirmutasid, kuid nüüd 7-aastasena tegutseb meie julge-Anni ronides ja liugu lastes juba päris osavalt. 

Delfiinide etendus

3,5 h läks loomaaias märkamatult ja kõhud olid juba tühjad. Olin Tripadvisori soovitustest välja sõelunud ühe kalarestorani, mis asus Loro pargist jalutuskäigu kaugusel. Erinevaid restosid uurides tundus just kalarestoran Tambo kõige ausam - ehedate ja värskete kalaroogadega koht otse kaljusel mererannikul. Olin enne isegi google kaardilt vaadanud täpselt selle asukoha järgi, et oskaks sinna mälu järgi jalutada. Sellise eeltööga leidis restorani kergelt üles, kus üllatus-üllatus, restoran oli esmaspäeviti suletud. Äärmiselt kurb hetk minu jaoks. Plaan B selles linnas söömiseks puudus, olin kõik kaardid Tambo peale pannud. Lonkisime tagasi autoni ja mõtlesime linnast läbi sõita ja autoaknast vaadates mingi koha leida, kuhu sööma tahaks minna. Midagi meelepärast ei hakanud silma. 

 Puerto de la Cruzi tänavatel, otsime restorani

Puerto de la Cruz

Tee äärde jäi kaks puuviljapoodi. Tuli mõte, et võtaks kergeks eineks mõned puuviljad ning siis suudaks veel 1,5 h tagasisõitu kannatada ja ikka Los Cristianosesse sööma minna, kus restorane igal sammul. Praegu pole puuviljade kõrgaeg ning kohalikest saadustest on parimate maitseomadustega vaid banaanid. Enamus puuvilju on tõenäoliselt mujalt imporditud. 

 Sõitu alustades tuli mul aga uus mõte - teeks hoopis peatuse selles toredas linnakeses - San Cristóbal de la Lagunas (wikist järgi vaadates selgus, et tegu on siiski päris suure linnaga - ca 150 000 elanikku) millest me eile läbi sõitsime ja mis oma arhitektuuriga ja tänavameluga sinna kiskus. Pealegi oli La Laguna kõigest poole tunni kaugusel ja seega saaks süüa kiiremini. 

Linna sisse sõites märkasin, et linnas asub ka ülikool. Sõitsime mööda vanalinna äärt ja otsisime parkimiskohta, kuni lõpuks saime kohe jalakäijatetänava lähedale auto jätta. Kuigi polnud veel õhtu ega ka isegi pime, oli temperatuur La Lagunas kõigest 13 kraadi. Ajasime oma kõik kaasasolevad riided selga ja läksime jalutama. Õhk oli ikka karge, oleks tahtnud isegi mütsi pähe panna. Mul oli küll seljas piisavalt riideid, aga varbad olid paljad, kuna mul polnud kaasas kinniseid jalanõusid. 

San Cristóbal de La Laguna

Mööda jalakäijatetänavat kõndides tekkisid kohe esimesed paralleelid Pariisiga. Tänavamelu, väiksed purkkaevudega pargikesed ja ka kohvikud meenutasid just Pariisi tänavaid. Samal tänaval oli kümneid ja kümneid kohvikuid, kus müüdi magusasõprade unistusi alates makroonidest kuni kõikvõimalike kookideni välja. Vaatasin ja ahhetasin. Ma küll kookidest ei lähe ise pöördesse, olen pigem soolaseinimene, aga vahel pakub ka silmadega "söömine" naudingut. Lisaks rohketele kohvikutele oli tänav palistatud ka erinevate poodidega, millest vaatamata korisevatele kõhtudele ikka sisse põikasime. 

 San Cristóbal de La Laguna

Tänavapildis turiste eriti ei kohta, enamus jalutajad on kohalikud. Minu jaoks on La Laguna täiesti avastamata pärl Tenerifel - seda kohta ei reklaamita kusagil brožüürides - pole ju siin randa ega mõnda looma- või veeparki, mille peale turistid kohale voorivad, aga on selline ehe kohalik elu ja palju ägedaid väikeseid poode - alates kohalikust käsitööst kuni laialt levinud brändideni välja. Mulle tundus see koht täiesti šopinguparadiisina - siin on enamus mu lemmikbrändide poode, lisaks veel hulgaliselt selliseid brände, millest ma midagi kuulnud pole, aga mis oma kvaliteedi ja eripärase stiiliga kutsuvad ostma. Ühe laheda hõlsti ma endale soetasingi. No ja siis on siin Hello Kitty pood, mis lõhnab nagu värske metsmaasikas ja kus kõik ümberringi on heleroosa… Ja veel üks eriti lahe arendavate mänguasjade pood, kust Anee paar ostu sooritas ja kust Hugo ei tahtnud kuidagi lahkuda, kuna seal sai mänguköögis muna praadida (ta tõenäoliselt igatseb oma mängukööki). Ega Reneelgi igav hakka - juhtmepoodi vaatas temagi sisse. Näitas mulle mingit videokaamerat, millest ta oli mulle just eile rääkinud, millega saab vee all filmida. Kuna kaks päeva oli veel reisi jäänud, siis saaks ju seda ujudes kasutada. Ostis ära.

Hugo ei tahtnud mänguasjapoest lahkuda

Aga seda, mida me neile tänavatele otsima tulime, seal kummalisel kombel polnud. Lisaks kohvikutele nägime vaid paari pubi, aga pubitoitu süüa ei tahaks ka suure näljaga. Oletasime, et kindlasti on siin lähedal ka restoranidetänav, mida me lihtsalt praegu üles ei leia. Kuna kõhud olid tõesti tühjad, läksime sööma ühte Jaapani/Hiina köögiga lihtsamasse kohta. Menüü oli küll paljutõotav ning näljastena tellisime endale rohkem asju, kui süüa jõudsime. Proovisime jaapanipäraseid lambavardaid, samuti seepiavardaid (neid polnud kunagi söönud), tempura krevette ja veel palju muudki. Sellised keskpärased toidud, aga näljastele sobisid. Pärast söömist ei raatsinud kohe linnast lahkuda ning jalutasime veel mööda õhtuseid La Laguna tänavaid ja põikasime aeg-ajalt mõnda poodi sisse. Ostsime ühest jäätisekohvikust veel kolmepeale kaks jäätist, aga kuna meile anti nende söömiseks ka tillukesed lusikad, arvas Hugo, et ka tema võiks osaline olla. Kaks jäätist tuli lõpuks nelja vahel jagada. Hugo kühveldas esimest korda elus jäätist sellise õhinaga sisse, et mul oli kahju seda lõbu tal keelata. Aga edaspidi ta tõenäoliselt saab aru, mis head kraami me temale andmata oleme söönud ja eks siis hakkab ka tema häälekalt oma osa nõudma. 

Anee sööb seepiat