Tokyo. Tsukiji kalaturg, Shibuya, Shinjuku, Harajuku (06.06.16)

Äratus kell viis, kell 5.30 saavad kuus eestlast hotelli allkorrusel kokku ja asuvad teele Tsukiji kalaturu poole. Tsukiji kalaturg on maailma suurim kalaturg ja ühtlasi ka üks Tokyo kuulsamaid vaatamisväärsusi. Eelmistel kordadel jäi see turg käimata just seetõttu, et väikese lapsega ei tahtnud keset ööd ärgata. Keset ööd on aga vaja ärgata, kuna kalaturg tegutseb vaid õige vara hommikul ja ehedat elu näeb vaid siis. Kella kümneks on kõik juba kokku pakitud ja laiali mindud.

Võtsime spetsiaalselt hotelli turu lähedale, et saaks jalgsi turule minna. Polnud kindel, mis kell me ärkame ja kas metroo juba siis sõidab. Linn aga on ärganud juba enne kella kuut ning esmalt avaneb see tuttvalik vaatepilt, kuidas valgetes triiksärkides ja tumedates ülikondades kontoriinimesed kiirustavad tööle. See on nii tokyolik.

Kalaturu lähedusest annab aimu õhus leviv kalalõhn (või pigem hais), see on üsna sarnane, mida mäletan lapsepõlvest Toilas, kui seal veel tegutses kalatööstus. Kalaturu territooriumile jõudes tuleb hoolsalt jälgida, et mõne ringikihutava masina alla ei jää. Ma ei teagi, mis masinad need väikesed mootoriga kärud on, sellesarnaseid pole ma kusagil näinud, igal juhul on nende otstarve kaubatransport. Neid vurab ringi siin turul ilmselt sadu kui mitte tuhandeid ning enda asi on vaadata, et neile ette ei jääks. Parempoolse liiklusega harjununa on see eriti keeruline ning ma ikka mitmel korral hüppasin mõne masina eest viimasel hetkel ära.

Tsukiji kalaturg (turistidele suletud ala). Ringikihutavad masinad näevad välja just sellised.

Vilgas tegevus Tsukiji kalaturul

Tuunikalad

Ilmselt just ohtra liikluse tõttu on suur osa kalaturust turistidele suletud. See on ka osa, kus käib varahommikuti tuunikalaoksjon ja asja on sinna üldiselt vaid suurematel klientidel. Kui me turistide jaoks suletud alale sisenema hakkasime, saatis turvamees meid sealt tagasi. Veidi maad edasi kõndides ei seisnud aga mingit valvet ning me nii poolkogemata imbusime alale, kus me tegelikult ei tohiks viibida. Saime seal ringi kõndida oma veerand tundi, kui ainuke naistöötaja, keda tervel turul seni näinud olime, ütles meile, et me ei tohi viibida sellel alal. Lahkusime kõigile avatud turu piirkonda muud kaupa uudistama.

Tsukiji kalaturg

Tsukiji turg on põhiliselt vabaõhuturg, vaid pealt on see kaetud katusega, et pakkuda kaitset Jaapani muutlikes ilmaoludes. Kinnised suuri garaaže meenutavad ruumid on ainult alal, kus toimub tuunikalaoksjon ning mõnest avatud uksest õnnestus meil näha ka hiiglaslikke tuunikalarümpasid. Mitmes kohas nägime, kuidas sae või hiiglasliku mõõga-mõõtu noaga lõigati tuunikalast soovijale tükke. Loomulikult müüakse lisaks tuunikalale Tsukiji turul kõrkvõimalikke teisi kalu ja mereande. Suurt osa neist pole ma kunagi varem näinud ega suuda ka tuvastada. Palju kalu on kas elusana veeanumas või jää peale asetatud. Kõik varahommikul merest püütud ja väga värsked või lausa elus. Kui turu ümbruses levis teatav kalahais, siis huvitaval kombel polnud Tsukiji turul lettide vahel viibides seda tunda ning ninna imbus vaid värske kala ja mere lõhn.

Peale kala ja mereandide müüakse turul ka kõike muud, mida ühelt turult oodata võiks – puu- ja juurvilju värskel ja marineeritud kujul. Viimased on Jaapanis väga levinud ning marineeritakse kõike alates kurkidest ja redistest kuni kapsa ja kõrvitsani välja. Müüakse ka kõikvõimalikke toidunõusid – nagu Jaapani köögile omane, paigutatakse toidud eraldi väikestesse kausikestesse. Need on imeilusad ja nii erilised! Toidunõud on minu nõrkus ning neid vean ma kaasa maailma erinevatest paikadest. Kuna oleme reisil alles esimene päev ning kohvriga on vaja veel palju liikuda, hoian end tagasi. Turul asub ka väike sajandeid vana shinto pühamu, mis asus seal juba enne Tsukiji turu rajamist 1923. aastal.

Jaapani miniatuursed vormid. Need imetillukesed marjad on kirsstomatid.

Kausivalik Tsukiji kalaturul

Tsukiji turule tasub minna tühja kõhuga ning plaanida hommikusöögiks otsida sushit, mis on valmistatud värskeimast värskeimate mereandidega. Lugesin eelnevalt, et turul söövad hommikust ka sealsed töötajad ning et sushikohti on turul piisavalt. Söögikohtadest annavad aimu pikad järjekorrad uste taga. Järjekorras seismine pole just meeldiv tegevus, mistõttu luusime turu ümbruses veel ringi ning leiame koha, mis tundub sobivat. Söögikoht polegi veel avatud – vaatame kella; kell on umbes 6.45 ja veerand tunni pärast tehakse ka sushirestoran lahti. Naljakas on mõelda, et me oleme nii vara juba mõnda aega liikvel olnud ja ootame enne kella seitset restorani ukse taga.

Tasus oodata need veerand tundi, sest kuuekesi kusagile sisse mahtuda polegi kerge. Tellime valiku erinevatest sushidest ja tuunikala sashimit. Vaagnal on mitut sorti nigiri-tüüpi sushid, mis kujutavad endast kala või mõnda teist mereandi riisipadjal ning mõned nori rullid ja Jaapani omleti tükikesed. Minu jaoks on need esimesed Jaapanis maitstud sushid ning üllataval kombel on need üsna sarnased sellega, mida ma Eestis või mujal maailmas saanud olen. Ma millegipärast arvasin, et päris Jaapani sushi on midagi teistsugust ja mujal on see vaid tõlgendus algupärasest sushist. Ainult kala nigiri peal on paksem ning riisipalli osakaal seega ühes nigiris oluliselt väikesem. Natuke üllatab ka hind, mida ühe sushivaagna eest küsitakse, see on meie rahas veidi üle 30€, mis tundub päris kallis. Arvasin, et turul saab sushit süüa väga odavalt. Kindlasti võib ka leiduda odavamaid kohti, mida me lihtsalt üles ei leidnud. Või äkki on sushi odav neis kohtades, kus järjekord ukse taga lookles. Meie läksime turule otsima aga eelkõige värskest toorainest sushit ning seda me ka saime.

Värske sushi Tsukiji kalaturul

Don äsja püütud tuunikalaga

Pärast söömist läheme jalutama turu kõrval asuvasse Hamarikyu parki, mis kujutab endast arvestatavatest mõõtmetes Jaapani aeda, piirnedes ühelt poolt Sumida jõega, teisest küljest kõrghoonetega. Need suurlinna kontrastid hakkavad Hamarikyu pargis eriti tugevalt silma – harmooniline Jaapani aia vorm ja ilu, mille lõikab äkitselt läbi silmapiirist kõrgemalt laiuv kõrghoonemüür. Vaikus ja rahu aias on kontrastis mitmekümne meetri kõrgusel asuval rajal möödakihutava Shinkanseni rongi müraga. Väike teemaja pargi veesilma kaldal on koht, kuhu saab põgeneda linnakärast ja tunda end viibivat ammuste aegade Jaapanis.

Pärast jalutuskäiku aias on juba nädalake Jaapanis reisinud S&Pveendunud, et oleks paras aeg kergeks lõunauinakuks. Kell on alles 10 ning meie neli, kes me alles eile hilisõhtul Jaapanisse saabusime, arvame vaatamata lühikesele ööunele, et emotsioone on vaja juurde hankida ning magama kohe küll veel ei raatsi minna. Sõidame neljakesi Shibuya piirkonda, kus on maailma vilkaima liiklusega ristmik. Kui me kella 11 paiku ühes sadade teiste inimestega Shibuya ristmikku ületame, tundub mulle, et inimesi polegi siin nii palju kui ma eelmisest korrast mäletasin. Võimalik, et pole tipptund, aga ma kahtlustan siiski, et pigem need rahvamassid ei suuda enam teistel kordadel samavõrra üllatada, sest ettekujutus on juba mälupildis olemas.

Hamarikyu aed Tokyos

Shibuyas teeme ka kerge lõunasöögi, mis väärib äramärkimist eelkõige seetõttu, et toit – kausitäis riisi õhukeste sealihaviilidega kergelt magusas kastmes (täiesti ok toit kiireks lõunaks) - maksis meie rahas umbes 2€. Kusjuures söögikoht asub Shibuya ristmikust mitte rohkem kui 300 meetri kaugusel ning asukoha ja hinna suhe tundub seetõttu veidi nihkes olevat. Eriliseks tegi toidukoha veel asjaolu, et toidu pidi tellima ukse taga asuvast automaadist. Sarnane, nagu joogiautomaadid kogu Jaapanis, kus loobid sendid sisse, vajutad nuppu ja valitud jook kukub välja. Toit muidugi kusagilt avausest välja ei tule, see tehakse ikka köögis, aga millegipärast peab see protsess käima läbi mingi masina. Ehk see masin isegi kuidagi kiirendab ja lihtsustab toidu tellimist ja kättesaamist, aga meile kui jaapani keelt mittekõnelevatele turistidele teeb see masin asja igal juhul keerulisemaks, mistõttu üks teenindaja peab meie kõrval seisma ja iga sammu ette ütlema.

Rahvarohke Shibuya ristmik Tokyos

Shibuya ristmik. Hetk inimtühjana, kuid ühe fooritsükliga koguneb sinna sadu inimesi.

Pärast lõunasööki tuleb ka teistele kerge rammestus peale ning otsustatakse hotelli lõunauinakule minna. Mina olen ikka veel erk, aga tean, et mõistlik on koos teistega magama minna. Lubame endale veidi üle tunnikese und ning ärkame äratuskella peale väga magusast unest. Kuigi selline äkitselt ärkamine on julm ja vastik, tõmbab mind uus ja huvitav suurlinn.

Meie kõrvaltuba pole suutnud äratuskella peale üles tõusta, mistõttu siirdume Reneega kahekesi Tokyot avastama. Kiire ring google's ja otsustame sõita Shinjukusse, et minna kas parki või Golden Gai tänavatele jalutama. Kuna ostsime hommikul metroo päevapileti, plaanime oma hotelli juurest Minatost minna Shinjukusse metrooga. Hotelli lähedal maa alla laskudes avastame, et meie päevapilet ei tööta metroos. Selgub, et Tokyos on mitu erineva süsteemi metrood ning meie metrookaart kehtib vaid ühes neist. Aga just meie hotelli kõrvalt läheb see teise süsteemi metroo, mille kaarti meil pole. Tokyo transpordisüsteem on keeruline – on mingi eraliinid, on Tokyo metroo ja on veel ka JR-liinid (linna lähirongid, mis moodustavad ka Tokyos suure ringikujulise liini). Kui JR-rongi suudab veel eristada, sest need sõidavad enamasti maa peal (õigemini küll õhus - kas teisel või kolmandal tasandil, sest päris maa peal pole ruumi), siis Tokyo metroo ja mingid eraliinid on täiesti ühesugused maa-alused metrooliinid, millest arusaamine võtab ilmselt rohkem päevi. Kui paberil või metroo seinal kaarti uurida, siis märkab ka mingeid logosid liinide juures, mis tähistavad liini omanikku, aga reisijasõbralik see mitme omaniku ja ühtse kaardi puudumise süsteem küll pole. Metroojaamad võivad neil liinidel olla küll ühised või ristuvad, aga sama pilet ei pruugi igal pool kehtida. Mitte, et see päevapilet kallis oleks olnud (ca 5 €), aga see osututus siiski ebavajalikuks, kuna teise liini peal pidi ikka uue pileti ostma.

Shinjukus metroost välja tulles satume kohe tihedasse rahvasumma ja kirevasse vilkuvate ekraanide ja valgusreklaamidega piirkonda. Need on sellised tüüpilised pildid Tokyost, mida ilmselt kõik on filmidest näinud ja millisena ka Tokyot ette kujutatakse. Tänavate ääres on palju elektroonikapoode, mis tunduvad esmapilgul väikesed turu-stiili ärid, kuid poodi sisenedes saab aru, et tegu on mitmekorruseliste (tihti 5-6 korrust) suurte (keti)kauplustega. Jaapani poodide kujundus ja ilmselt ka inimeste maitse on midagi hoopis teistsugust kui me läänes oleme harjunud nägema. Esmane emotsioon, nagu ka mainisin, on selline ülepakutud võltsitud kaupa müüva turu välimus. Aga siin maskeeruvad kirevatesse reklaamidesse ja kohutavasse ruumikitsikusse ka korralikud brändid. Kui mõelda näiteks Apple'i poes valitseva minimalismi peale, siis vastupidiselt sellele müüb Jaapani suur elektroonikapood Bic Camera iPhone kokkusurutuna kusagile väikestesse lettidesse nagu oleks see mingi odav rämps. Lausa hale on vaadata iPhone sellises keskkonnas, selline presenteerimine labastab seda brändi. Ilmselt küll mitte jaapanlaste jaoks, sest iPhoned on siin ilmselgelt moes ning on samasugused kultusesemed nagu igal pool mujal maailmas. Esmane vaatlus rongis, metroos, tänaval ja poes lubab oletada, et vähemalt Tokyos kasutavad rohkem kui pooled inimesed just iPhone. Natuke on see uskumatu, sest neil on oma suured brändid, aga vaatamata sellele ihaldavad/väärtustavad nad samu asju. Ilmselt on see ka osake lääne-kultusest, mis on jaapanlaste seas nii levinud.

 Stiilinäide Bic Camera tehnikapoe interjöörist

Suur tehnikakauplus Bic Camera. Nii müüakse televiisoreid.

Meie vaatame aga ihaldavalt mõnda Jaapani brändi – näiteks Casio kellad, Jaapani toodang, on siin oluliselt odavamad kui meil. Kui suurusjärkudest rääkida, siis Eestis müüdav ca 900 €-ne Casio kell maksab Jaapanis ca 400 €. Kellapoes kogeme esimest korda Jaapani pinnal üsna agressiivset müüki, mis ei ole siinses kultuuriruumis kuigi levinud. Jaapanis ei ole tänavakaubitsejaid, kes sind oma konksu osta püüavad, keegi ei müü kusagil midagi pealetungivalt ega püüa sind mõjutada. Kellapoe neiu aga üritab Reneed meelitada kohe suurusjärk 1000+ € kellade juurde ja seal müüki teha - avab kappe ja võtab välja kellasid, kuigi me pole neid üldse vaadanud. Kõik jääb siiski viisakuse piiresse, aga huvipakkuvast kapist üritab neiu alati kõige kallimat kella müüa.

Teeme huvi pärast ringi ka osakonnas, kus müüakse WC prill-laudasid. Nimelt on Jaapanis väga levinud (enamikes hotellides ja avalikes WC-des, ilmselt ka kodudes) prill-lauad, mis on pandud elektroonikat täis ja suudavad ühe nupulevajutusega kas pesta soovitud kehaosi või tekitada (enamasti vee solinat meenutavat) heli, mõned neist ka soojendada istmealust või tõsta kaas selle peale, kui sisened ruumi. Veidral kombel nimetakse neid prill-laudu "western style", aga seda ilmselt poti kui sellise järgi, sest jaapanlaste traditsiooniline käimla on vaid auk maa sees. Kuigi jaapanlased on sellele "lääne imele" ikka kõvasti elemente juurde lisanud. Huvitav, et need uuendused läände tagasi levinud pole.

Vahepeal on meie sõbrad ka üles ärganud ning katsuvad meile Shinjukusse järgi jõuda. Meie leiame vahepeal juhuslikult söögikoha, kus istume leti äärde maha ja tellime grillitud kala, mis serveeritakse koos riisi ning miso supiga. Imelised puhtad maitsed ja väga hea tekstuuriga riis.

Lõunasöök Shinjukus

Sõpradega taaskohtununa liigume lõpuks Golden Gai kitsaste tänavate poole, mis oli ka meie algne eesmärk Shinjukusse tulles, aga me kuidagi suutsime vahepeal kaubandusvõrku ära uppuda. Mitte, et seda aega mahavisatud ajaks pidada – kõige selle iidse kõrval on ka moodne Jaapan avastamist väärt ning oma pakub erilisusega küllalt ohoo-momente.

Shinjuku tänavad

Moodne arhitektuur Shinjukus

Golden Gai tänavad pidavat eriliselt värvikad tunduma just õhtupimeduses. Lugesin, et päevavalguses on see koht pigem inetu ja must. Juunikuus läheb Jaapanis pimedaks juba kella seitsme paiku ning meie jalutuskäik Golden Gais langes just õigele ajale. Piirkond on kuulus oma kitsaste tänavate poolest, kus on lugematul arvul baare. Golgen Gai majad on valdavalt kahekordsed tillukesed tumedates toonides uberikud, kus esimesel korrusel ongi kas söögikoht või baar ning ülemisel imeväike eluruum. Ühte baari astume ka sisse; seal istuvad ees kaks kohalikku ja mahume veel ka meie neljakesi. Rohkem kedagi sisse ei mahu. Mulle tundub, et see baar ja kogu see elamu on ehitatud merekonteinerisse ning see konteineris asuv baar on juba üsna vana ja väsinud, et mitte öelda võidunud. Tellitud kanatiivad soojendatakse meie silme all üles mikrolaineahjus, toatemperatuuril seisev nuudlisalatikauss tundub mulle potentsiaalse bakteriallikana. Minul tuleb täielik tõrge sisse, mida mul reisidel juhtub väga harva. Ma lihtsalt ei julgenud seal süüa ning selle tunde tekitas mulle just olme. Selle asemel ostan hiljem FamilyMart väikepoest endale ülemaailmselt tuntud Häagen-Dazs karamellijäätise ja naudin jalutades tuttavalt turvalist (ja steriilselt pakendatud) maitset.

Shinjuku õhtupimeduses

Golden Gai kitsad ja pimedad tänavad

Pärast Shinjukut võtame jalutades ette Harajuku piirkonna, kus peaksid ringi liikuma kummalistes kostüümides noored. Ma ei tea, kui igapäevane see veidrana tänavale ilmumine seal on, aga meil eriti midagi eriskummalist näha ei õnnestunud. Üldiselt on jaapanlane riides väga tagasihoidlikult ja elegantselt. Mehed on enamasti mustvalges olekus ehk must ülikond ja valge triiksärk (ilma lipsuta), mis on moodsa taljesse töödeldud lõikega ja istub nende peenikeste meeste seljas väga korrektselt. Ka Jaapani naised kannavad reeglina vaid musta, valget, vahel ka beeži värvi või äärmisel juhul mõnda õrna pastell-tooni. Nad on väikesekasvulised, saledad, pisut ehk isegi lapseliku kehaga, aga alati maitsekalt riides. Millegipärast ei kanna inimesed tänaval mustriga riideid ega ka eriilmelise lõikega riideid. Oma kollektiivses ühiskonnatunnetuses elades pole jaapanlastel kombeks teistest eristuda ning see paistab silma ka riietumises. Mulle tundub, et Jaapani mood on kaheksa aasta taguse ajaga minimaalselt muutunud. Lääne moes toimub sellise perioodiga olulisi muudatusi lõigete ja värvide osas, aga siin tundub rõivastus olevat rohkem ajatu klassika. Täiesti teine teema on aga kimonotega, aga sellel teemal peatun ühes edasises postituses.

Harajukus jääb meile üsna tee peale Eesti saatkond, mille pimedate akendega maja me ühelt väikeselt kõrvaltänavat ka hilistel õhtutundidel üles leiame. Viimase lõigu hotellini sõidame metrooga, kuna jalad juba kergelt tulitavad kõndimisest ja kell hakkab juba 11 saama. Oleme jalutanud täna umbes 12-15 km, aga kahjuks pole meil sel korral täpsemat mõõtjat kaasas. Andmed võtame kõik oma iPhone Health rakendusest ja kummaline on see, et kuigi me oleme sama palju liikunud, erinevad meie numbrid märgatavalt. Erinevus tuleb sellest, kus sa oma telefoni kannad (kotis või taskus), kui pikad on su sammud ja mitmest asjaolust veel. Samme näitab lugeja minul 30 122, mis on umbes kolme tegusa päeva norm.

Tallinn-Istanbul-Tokyo (05.06.16)

Viimasest Jaapani külastusest on möödas juba kaheksa aastat. Selle aja jooksul on korduvalt tekkinud Jaapani-igatsus ning oleme aeg-ajalt mõlgutanud mõtteid Jaapani teemal. Mõned kuud tagasi avastasin soodsad (450 €) ühe ümberistumisega Turkish Airlines'i piletid Tokyosse ning plaan hakkas vormuma. Vihjasime piletitest ka sõpradele, kes samuti on rääkinud Jaapanisse mineku plaanist ning pärast nädalast kaalumist ja vanematelt lastehoidumise nõusoleku saamist otsustasime, et on aeg.

Poolnaljana öelduna plaanime sel korral Jaapanisse sushit sööma minna, kuna eelmistel kordadel meie maitsemeeled polnud veel nii arenenud, et sushit süüa. Just nimelt poolnaljana, sest see on osaliselt ikka tõsi ja erilise tähtsusega, et saaks sushit süüa, kohe väga sageli ja väga erinevates kohtades, et tajuda ehedat Jaapani sushi-kultuuri. Aga laiemas plaanis see maa ja meie jaoks nii eksootiline kultuur lihtsalt kutsub tagasi, kui seda kord juba kogenud oled.

Lend Turkish Airlines'iga oli üle ootuste mugav ja hea teenindusega, samuti olid lennukid korralikud. Ma ei olnud Tukishi kohta enne midagi uurinud, seega polnud ka mingeid ootusi. Ma ei arvanud isegi, et lühikesel Tallinn-Istanbul otsal midagi süüa pakutakse, aga lennukitoidu kohta oli see üllatavalt söödav ja joogiks sai isegi värskeltpressitud apelsinimahla (see kõik piletihinna sees) ja tervitusampsuna imehead lokumi. Süüa pakuti metallist noa ja kahvliga ning vein anti inimeste kätte väikeses klaaspudelis – kõik need on potentsiaalsed relvad, mida lennureisidel pole ikka aastaid juba inimeste käes näinud. Mitte, et ma end ohustatuna oleks tundnud, pigem oli see nõuete leevenemine isegi positiivne märk.

Istanbul-Tokyo lennu kestus – 12 tundi – tundus tüütult pikk, kuid lend startis meie aja järgi õnneks öösel ning üllatavalt kombel suutsin järjest magada 7 tundi ja tundsin end ärgates puhanuna. Kui me Jaapanis maandusime, oli kell just õhtul 7 saanud ja päike loojumas. Olen aru saanud, et teise ajavööndisse tasub jõuda alati õhtul ja minna võimalikult kiiresti magama, siis suudab ajavahega paremini kohaneda. Kahel eelmisel korral jõudsime Jaapanisse hommikul ja päeva oli kohutavalt keeruline üle elada ning ajavahe oli tunda mitmeid päevi.

Lennukilt maha tulles otsime lennujaamas esimesena üles leti, kust saab osta telefoniinternetti. Ühendame end neljakesi kohe sealsamas leti taga võrku ja vaatame uuendused üle. End kõrvalt vaadates jõuan tõdemusele, et infoajastu on muutnud inimvajaduste hierarhiat – me pole jõudnud käia ei WC-s, otsida süüa ega edasisi transpordivõimalusi, vaid meie esmavajadus on internet. Kuigi inimesed on sotsiaalmeedia uuendustest sõltuvuses (ka ma ise), siis reisil on internetti vaja eelkõige reisi sujuvaks kulgemiseks. Lonely Planet ei ole aastaid meil enam reisidel kotis raske klotsina kaasas, vaid seda asendab kaasaskantav internet, mis lahendab kõik tekkivad vajadused ja probleemid kiiremini kui ükski raamat.

Rongiga Narita lennujaamast Tokyo kesklinna sõites märkan seda tuttavlikku vaatepilti, kuidas kõik rongis olevad inimesed näpivad telefone. Sama vaatepilt rongis oli ka 2007. ja 2008. aastal, kuid sel ajal ei suutnud me aru saada, mida nad teevad oma telefonidega. See on vähem kui kümme aastat tagasi, aga sel ajal olid meie telefonid mõeldud veel kas helistamiseks või ussimängu mängimiseks – ei mingit telefoniinternetti ega sotsiaalmeediat ei tundnud me sel ajal. Sel ajal arvasimegi, et nad mängivad telefonis mingit mängu, kuid aastaid hiljem, ajal, mil ka meie pidevalt ninad telefonis istume, sain aru, et jaapanlastel oli juba sel ajal mingil kujul data saadaval telefonis. Helistamine ja ilmselt ka kaaslasega jutu ajamine rongis aga on selles reeglitest üleküllastunud ühiskonnas kui mitte keelatud siis tungivalt mittesoovituslik.

Tokyo hotell asub meil Minato piirkonnas, üsna Tokyo Toweri lähedal ning jääme sinna kolmeks ööks. Esmalt saame kokku samas hotellis peatuvate tuttavate eestlastega, kellega arutame homset varahommikust kalaturule minekut.

On juba üsna hiline õhtutund, kuid Jaapanisse jõudmise puhul võiks ühe söögi ikka teha. Leiame hotelli lähedalt ühe Jaapani toidukoha, mis meenutab kõige rohkem ehk pubi ja sööme õhtusöögi – nuudleid, õrnsoolakurki seesamikastmega, bambust, küüslaugukana ja yakitori vardaid.

Veidi enne südaööd on tänavad hotelli ümbruses praktiliselt inimtühjad – linn, kus kunagi ei peaks elu lakkama, on uinunud. Muidugi on Tokyos piirkondi, kus tegelikult elu keeb ööpäevaringselt, kuid meie peatume rahulikumas piirkonnas.

Suusareis Itaalia ja Prantsuse Alpidesse. La Thuile - La Rosiere (23. - 25.01.16)

Eelmisel aastal saime Austria Alpides suusapisiku külge ning sel talvel kiskus loomulikult uuesti kõrgustesse häid radu ja päikest jahtima. Tervet nädalat polnud ajaliselt võtta aga ühe pika nädalavahetuse, kolm päeva mägedes, saime endale lubada küll.

Kuna lendasime Bergamosse, siis otsisime suusakeskust umbes 3 tunni raadiuses Bergamost. Põhja-Itaalias, Dolomiitides, on meiega kaasas olevad sõbrad juba suusatamas käinud, mistõttu otsisime midagi uut. Uurisime enne reisi Itaalia loodenurga suusaradade kaarte. Valik langes La Thuile suusakuurorti kasuks, kus tundusid olevat head rajad ning ka talutava hinnaga (arvestades suusakuurortide talviseid hindu, mis on väga kõrged) hotell kohe suusalifti kõrval.

Bergamos hilisõhtul maandudes ja lennujaamast väljudes üllatab mind, et tänavad on kuivad ja lund pole siin grammigi. Arvasin millegipärast, et Põhja-Itaalias on talvel ka lund, aga pigem on see erand ja konstantne lumepiir algab umbes 1 km kõrguselt. Küll aga tundub -1kraadine ilm kohutavalt külm, kuigi oleme värskelt harjunud Eesti -15kraadise pakasega, millest viimane koos lumega mõjub oluliselt pehmemana.

Hommikusöök Bergamo lähedal hotellis on valgusküllases suurte akendega ruumis, kus saab istuda päikeselaigus. Silmates väljas kasvavaid palme ja oluliselt kõrgemal taevavõlvil asuvat päikest kui meie laiuskraadil talvisel ajal, tundub, nagu oleks õues tõeline suvi. See vaatepilt on petlik, väljas on vaid paar plusskraadi.

Esimese Itaalia päeva veedame San Pellegrino termides, millest kirjutasin eelnevas postituses. Õhtul asume aga teele suusakuurordi poole.

La Thuile on väike külake ligi 1,5 km kõrgusel mägedes Itaalia-Prantsuse piiril. Bergamost saab sinna 3-tunnise autosõiduga, millest enamik kulgeb mööda kiirteed ning vaid viimased pool tundi tuleb läbida väiksemaid teid, mis on ka täiesti talutavad. Ei mingeid pööraste kurvidega ja kitsaid mägiteid.

Eriti lahe tundus see, et La Thuile'st ostetud suusapassiga saame suusatada ka Prantsusmaale La Rosieri külla. Need kaks suusakuurorti on omavahel ühendatud ning ühest mäest alla laskudes jõuad teise riiki. Piirikontrolli loomulikult pole, meil on ju Schengen.

1. päev suusamäel
La Thuile asub sügaval mäekurus, mistõttu talvine päike eriti suusakülla ei jõuagi. Hommikul on terve suusaküla varjus, aga üleval, kõrgete tippude juures, sirab päike. Sinna me ihkame!

Nagu ka eelmisel suusareisil, ei võtnud me ka sel korra oma suusavarustust kaasa. Sõltub kindlasti lennufirmast, aga tegelikult kipub enda varustuse kaasavedamine olema odavam kui kohapealne rent. Muidugi peab selleks siis autos ka ruumi olema ja just auto ruumi pärast oleme me suusad koju jätnud.

Suuskade laenutamine ja mäepileti ostmine võtab aega vähemalt tunni, selle tüütusega saab naha korralikult palavaks, aga lõpuks saab mäkke sõitma asuda. Suusalift on kohe meie hotelli kõrval. Eelmisel aastal kogetud suusasaabastega matka kuni umbes kilomeeter eemal asuva suusaliftini, suusad õlal, ei taha enam kogeda.

Esimese taseme mäkke läbime seisugondlis, aga järgmine suusalift on istepink, millel pole ees tuulevarju. Ilusa ilmaga poleks sellest tuulevarjust asja, aga tänane ilm tundus alt vaadates petlik. Päike on küll väljas, kuid sellist tuult ja tormi pole mina mägedes varem kogenud, mis puhub läbi kiivri, jäätab sõrmed ja näo ning poeb põue isegi läbi tuulekindla jope. Olen hämmeldunud, mul on külm ja ma arvan esmalt, et sellised ilmastikuolud ongi tavalised 2000-2500 m kõrgusel mägedes. Nii ekstreemsetes tingimustes ei saa ju suusatada! See oleks enesepiinamine.

Lumetorm päikesepaistes

Üleval, 2500 m kõrgusel, peame plaani ja otsustame, et sõidame suuskadega Prantsusmaale. Äkki teisel pool mäge on vähem tuult. Meie valik õigustas end. Prantsusmaa poolel on tuul oluliselt nõrgem ja sõitmist ei sega. Päike on väljas. Rajad on head, enamik on punased ehk keskmise raskusastmega. Mulle meeldivad eriti nn üleminekukohad, mis pole otseselt laskumisnõlvad, vaid viivad ühelt rajalt teisele. Siin, Itaalia-Prantsusmaa vahel on need üleminekurajad meeletult pikad, kulgevad küngastena ikka üles ja alla ning nende peal saab sisse pöörase hoo (Endomondoga mõõtes oli minu maksimaalne kiirus 60,9 km/h). Sellist adrenaliini mina mägedes otsin, kuigi ma tean, et see on ohtlik ja jala vääratades nii suure hoo pealt kukkumine võib lõppeda päris halvasti. Aga põnevus kaalub kuidagi üle selle hirmu ja kihutamisest saadav adrenaliin on nii mõnus, et ma ei mõtle halvale.

Sõit Prantsusmaa poole. Ilm paraneb.

Samas olen ma selles suhtes korralik, et ma ei lähe rajalt kõrvale. Seal käivad adrenaliini otsimas oluliselt (hull)julgemad tegelased. Raja kõrval on puutumata lumi, mis kutsub sinna esimesi jälgi tegema, on kaljunukke, kust oleks nii vägev suuskadega alla hüpata, aga see pole minu maailm. Suusaliftidega üles mäkke sõites paistavad need rajavälised jäljed igal pool silma ja see, kus inimesed ikka julgevad omal vastutusel käia, on päris pöörane.

Prantsusmaa poolel teeme väikese pausi ühes kohvikus ligi 2000 m kõrgusel. Päris lõunasöögile veel minna ei taha, aga Prantsusmaale jõudmise puhul võiks ühe croissant'i küll süüa. Aga vaid üksainuke croissant alles on, mis sinna hommikust on jäänud, sest ka siin on omad reeglid ja lõunaks keegi croissante ei söö. Sest nii pole kombeks.

Kui kohvikusse istusime maha päikesepaistes, siis märkamatult on ilm muutunud ning ligi imbuvad udused pilved, mis võtavad kogu nähtavuse. Sellistes tingimustes pole ka nauditav sõita, kuna raja reljeefidest ei saa üldse aru ja see teeb oluliselt ettevaatlikumaks.

Järsku tekkis meeletu udu.

Plaanime tagasi sõita Itaalia poolele, et äkki on seal nüüd parem ilm. Suusaliftidega mäe tipu poole sõites jõuame pilvepiirist välja. Mäe tipus sirab taas päike. Aga tagasi on ka tuul ja mu sõrmed on jälle jääs, kui olen sõitnud eriti pika tõusu üles sellise tõstukiga, millel pannakse istumisalus jalge vahele ning sa pead ise suuskadega mäkke libisema. Suurtes suusakeskusest on sellised tõstukid ikka väga eilne päev ja kui neid veel kusagil alles on, siis väga lühikestel tõusudel. Siin aga ei saa seda pulk-jalgevahel lifti kuidagi vältida.

Muutlik mägede ilm. Mõnisada meetrit allpool on täielik udu.

Pulk jalgevahel sõit. 

Ka ülejäänud liftid on väga vanamoodsad ja aeglased. Kui eelmisel aastal Austrias Saalbach-Hinterglemmi keskuses olid väga kaasaegsed ja inimsõbralikud liftid, kus oli istmesoojendus ja tuulekaitsed, siis siin midagi sellist pole. Istud sõrestikust puitpingil, selline tavaline pargipink, ja sõidad tuule käes mäkke. Ja veel kohutavalt aeglaselt. Äärmiselt ebamugav on see külma ja tuulise ilmaga. Mõni tõstuk on ka kunstnahkkattega pinkidega, kuid soojendust küll sees pole.

Iganenud tõstukitele vaatamata on vaated seletamatult ilusad ja võimsad. Me suusatame enamuse ajast metsapiirist kõrgemal, kus on vaid valged lumeväljad ja kõrgustes paistvad kaljunukid. Vastas mäeaheliku kõrgeim tipp on Mont Blanc/Monte Bianco – see on ühtlasi Euroopa kõrgeim tipp. Siit 2500 m pealt vaadates ei tundu see sugugi nii kõrge.

Lõunat sööme umbes 2000 m kõrgusel asuva hotelli restoranis. Majutust valides kaalusime ühe variandina seda sama hotelli, kuid me lõime kartma, sest siia mäkke ei vii talvel ühtegi autoteed, inimesed tuuakse siia saanidega. Ja äkki tabab just sel ajal seda paika selline torm, et me jääme kusagile mägedesse lumevangi. Otsustasime alla külla ööbima jääda.

Lõunasööki süües isegi natuke kahetsen, et me selle hotelli kasuks ei otsustanud, sest see on väga palju ilusam kui meie hotell, mis ka piltide järgi nägi ok välja, aga tegelikkuses on väga vana ja väsinud. Kui aga saabub lõunasöögi arve, siis on jälle hea teada, et me siin mägedes lõksus pole, sedakorda siis hinnalõksus.

Kella kolme paiku jõuame tagasi La Thuile suusakülla ning Renee otsustab kogenud suusatajatele viidates (kes soovitavadki kl 3 paiku lõpetada), et talle tänaseks aitab ja tema läheb tagasi hotelli. Peamine põhjus on see, et rajad on selleks ajaks juba kehvaks sõidetud. Mina tunnen, et minul on võhma veel kõvasti ja rajad nagu ka hullud ei tundunud, seega mina tahan veel korraks 2500 m peale tõusta. Ka T ja V ei kavatse veel lõpetada ja me läheme kolmekesi uuesti tippe vallutama.

Õhtused vaated Itaalia Alpides. La Thuile.

Tuult on mäetipus, kuid veidi vähem kui hommikul sõitu alustades. Kollakas õhtupäike paistab kausjas mäenõlvas ning vaated on lummavad. Ühest järsemast nõlvast alla laskudes tuleb esimene kukkumine ning ma libisen allapoole kord jalad ees, kord pea ees nii, et ma ei saa enam aru, kus pool on maa ja kus pool taevas. Imekombel ma eriti haiget ei saa, suudan jalgu hoida enese kontrollimata nii, et suusad jalast ära ei lenda ja jalg kusagile ei takerdu. Eelmise aasta kukkumine on veel värskelt meeles, kuna seda oli tunda ka veel 8-9 kuud hiljem. Kukkumine polnudki väga valus, aga jala väänasin toona nii välja, et tuli ortopeedi külastada, glükoosamiini süüa ja pikka aega piiratult trenni teha. Seda uuesti kogeda ei tahaks.

Nagu tagasi metsapiirile jõuame, lähevad rajad eriti kitsaks ja libedaks. Alla tulemine ei valmista enam mingit naudingut, see pole suusatamine, vaid ellujäämine ekstreemtingimustes. Kuidagi suudame siiski alla jõuda ja rohkem kukkumisi ei tule ka ette, kuna oleme eriti ettevaatlikud.

Plaanime kohe minna basseini ja saunadesse, kuid põrkame kokku mitme jabura reegliga. Nimelt saab basseinidesse vaid ujumismütsiga, aga ujumismütse siin keegi ei müü. Lisaks ei lasta hotelli sauna ega basseini hotellitoa rätikuga ja need tuleb siit eraldi rentida ning kõige tipuks on meeste ja naiste saunad eraldi. Need reeglid on nii absurdsed, et läheme tuppa, laseme vanni vett täis ja liguneme hoopis vannis.

Õhtusöögi sööme oma hotelli buffet-lauas. Mõni üksik toit on väga hea, kuid üldiselt on teada, et ega see buffet õhtusöök mingi elamus pole. Isegi pastat ei oska itaallased hästi valmistada. Aga vähemalt on sõpradega koos söögilauas tore aega veeta ja juttu ajada.

Pärast õhtusööki läheme neljakesi suusakülla jalutama. Inimesi liigub väga vähe, kusagil baarides keegi lärmakat pidu ei pea. Arutu joomine ja mäesuusatamine ei käi siin käsikäes nagu see paistis Austrias üsna tavaline olevat.

2. päev suusamäel
Leppisime sõpradega eelmisel õhtul kokku, et kell 8 kohtume hommikusöögilauas. Paraku kehtib suusamäel see absurdne reegel, et kes vara ärkab, see rohkem puhata jõuab. Või siis suusatada. Kui seda puhkamiseks nimetada saab. Füüsiliselt on see küll pingutav, kuid kindel on see, et vähemalt vaim suusatades puhkab. Mäesuusatamine nõuab tugevat fokusseeritust. Sa pead jälgima iga sekund ümbrust ja mõtlema oma manöövrite peale. Nagu mõte uitama läheb, on kukkumine kerge tulema. Just seetõttu ei saagi suusatades mõelda kodustest või töistest asjades.

Pärastlõunased suusarajad pole enam nii nauditavad kui hommikune rajamasinate poolt silutud triibuline pinnas – velvet – nagu seda suusatajate seas nimetatakse. Pärastlõunasel ajal tuleb olenevalt lumeoludest välja libedus või kuhjuvad raja keskele hanged, mida ma algselt pidasin mingiks eri tüüpi rajaks. Tegelikult tekitavad aga ohtlikemates kohtades inimesed kartlikult mäest alla liikudes suuri lumevaalusid, mis kuhjuvad aina suuremaks, kui järgmised suusatajad sama rada pidi alla liiguvad.

Hommikune "velvet"

Täna on mäetipus imeline ilm. Lausa ideaalne suusailm. Mõned plusskraadid ja lauspäike. 2000-2500 m peal on lumi piisavalt külm, et ei teki sulalume tunnet ja rajad on oma parimas võimalikus olekus.

Varjuselfie

Varahommikul sõidame Itaalia radadel, aga peagi suundume jälle Prantsusmaale. Tee Prantsusmaale meeldib mulle tohutult – need kiirlaskumised ja mäkkesööstud on minu lemmikud kogu mäesuusatamise juures.

2. päev suusamäel. Tuulevaikne ja päike. 

Päike särab, tuult pole ning ilm ja vaated on imetlemisväärsed. Mont Blanc on pidevalt silmapiiril. Küll on mõnus sellise ilmaga suusatada. Siin kõrgustes ja päikese käes saab päikesest täiesti võrdväärse energia nagu soojamaareisilgi.

Aeglasel pargipingil mäkke

Kus lõpeb maa, kus algab taevas

2500 m peal teeme ühe väikese näksimise pausi, aga otsustame, et korraliku lõunasöögi sööme täna hoopis all suusakülas pärast suusatamise lõpetamist. Kuna alustasime täna üsna vara, tundub kõigile mõistlik plaan lõpetada kella kolme ajal.

Täna oleme mäel kokku kuus tundi, aga minu jaoks pole see imekombel üldse füüsiliselt väsitav. Kui võrrelda, siis näiteks tunniajane jooks looduses on minu jaoks rohkem pingutust nõudev kui kuus tundi suusamäel. Samas ei kujuta ma ette, mis tunne oleks siis, kui aretaks tempot. Praegu me sõidame ikka üpris rahulikult, kuna meil on erinev tempo ja kiiremad ootavad siis aeglasemaid järele iga natukese aja tagant. Aga eks see ilu nautimine ole üks osa suusatamisest. Emotsioonide kogumine. Mäesuusatamist ei saagi käsitleda kui lihtsalt spordi tegemist. Siis kaoks suur osa selle võlust.

All paistab La Thuile suusaküla. Siia talvel päike ei jõua.

Tagasi all-linnas, kuuma duši all käidud, suundume lõunasööki otsima. Õigemini teame, kuhu sammud seada, sest esimesel õhtul siia jõudes leidsime väga mõnusa pizzeria, kus saime väga häid pitsasid.

Jõudnuna kella nelja paiku pizzeria ette, avastame, et see on suletud. Ma ei suuda uskuda, kui palju kordi olen ma Itaalias selle sama reha otsa astunud! Siin on ju siesta! Ja isegi kui me oleks paar tundi varem jõudnud – siis itaallased ei söö pitsat kunagi lõunasöögiks. Kuidas see mul küll meeles ei püsi? Ilmselt on pitsasöömise piirangul lisaks kultuurilisele taustale ka praktiline seletus, kuid igal juhul on selge, et itaallased on kinni oma traditsioonides ja neid ei muudeta isegi siis, kui turistirohkes kohas oleks pitsale päev läbi nõudlust. Siin tuleb selgelt välja kultuuridevaheline erinevus ning sellest tulenev suhtumine töösse - Põhja-Euroopale on omane protestantlik tööeetika, kus normiks on kasumi maksimeerimine, katoliiklikus kultuuriruumis aga väärtustatkse rahulikumat elu. Kui hommikusest ja õhtusest töötegemisest piisab ära elamiseks, siis võib ju keset päeva elu nautida.

La Thuile

Käime läbi ka teised restoranid, kuid kõik on vaikne. Siesta. Ma pole kunagi kusagil keset päeva nii palju näljas olnud kui Itaalias! Paradoksaalne, sest just Itaalias peaks hästi süüa saama. Aga meie söömisgraafik lihtsalt ei ühildu kuidagi nende omaga.

Turismiinfo punkti juurest leiame ühe kuulutuse, kus väidetavalt on avatud restoran, aga leida me seda ei suuda. Longime tagasi hotelli juurde ja mõtleme, kas tõesti on meie ainsaks võimaluseks lõunat süüa üks väike putka, kus müüakse tükipitsasid (pizza al taglio) ning kus pole isegi kohta, kuhu maha istuda. Mina tükipitsast loobun, kuna need on paksu põhjaga ja sellised pole minu lemmikud. Kõrval on lahti ka pood, kust ostame näksimiseks juustu, oliive ja kreekereid. Gelateria on õnneks lahti ja üks õige Itaalia pistaatsiajäätis päästab päeva ja tõstab tuju.

Juustupikniku peame koos sõpradega meie hotellivoodis. See on tobe ja naljakas ühteaegu, et me korraliku lõuna asemel sellises situatsioonis oleme, aga vähemalt on meil koos lõbus. Enne õhtusööki kobib igaüks oma kappi. Need on naljad, mis mõjuvad naljana vaid kindlas kontekstis ja sealt välja rebituna ei tundu kõrvaltvaatajale pooltki nii lõbusad kui meile kohapeal. See kapi nali tuli sellest, et me tegime küll hotelli jaoks eraldi broneeringud, kuid ilmselt oletati, et ühest riigist ja seega ka sõbrad ning meid pandi kõrvuti tubadesse. Aga! Meie tubade vahel on lükanduks, mis läheb sealt, kus asub tavaliselt hotelli esikukapp. Nii me siis elame üksteise kapis ☺.

3. päev suusamäel
Hommikul paneme kella taas poole kaheksaks helisema, et poole kümneks suusamäele jõuaks. All külas mägede varju tõttu päike ei paista, aga nagu õue saame ja mäetipu poole kiikame, näeme, et täna on samuti päikseline ilm.

Täna mäkke sõites tundub, et inimesi on kohe eriti vähe. Paistab, et mõnel rajal on alla sõitnud vaid paar inimest. On esmaspäev ning nädalavahetuse suusatajad on mägedest lahkunud. Aga ka eelnevatel päevadel oli siin ikka väga vähe inimesi ning suusaliftides järjekorras seisnud me siin polegi.

Esmaspäev. Kas suusarajal oleme vaid meie?

Huvitav, miks see keskus nii inimtühi on, kui rajad on väga head ja vaated mägedele imelised. Äkki on põhjuseks vanamoodsad ja aeglasevõitu suusaliftid. Või siis on ilm siin nii muutlik, et valitakse pigem kohti, kus on kindla peale parem ilm. Siin on ju suur osa radu 2000-2500 meetri kõrgusel. Mulle aga meeldib just see, et me suusatame metsavööndist kõrgemal ning siin on kõik kuidagi eriti avar ja ebamaine.

Üles jõudes avastame, et täna on kogu taevas – ükskõik, kuhu suunas vaadata – ühtlaselt sinine ja taevas ei leidu mitte ainsamatki pilveraasu. Kui eile oli soojem kui üleeile, siis täna tundub juba eriti soe. Esimesel puhkepausil koorin kohe jope seljast ja kiivri peast ning olen vaid pikkade käistega alussärgi väel. Kuna särk on musta värvi, siis on otsene päikesekiirgus isegi kuumem kui heleda jope sees istudes.

Sõidame täna suurema osa ajast Prantsusmaal ning avastame ühe uue haru, kuhu varasemal kahel päeval veel sattunud polnud. Meil on tegelikult suusaradade kaart taskus, aga loobusime selle lugemisest esimesel päeval, sest radade märgid ja suusakaart ei ühti absoluutselt. Ma ei saagi aru, milles asi on, igal juhul radade peal number kogu aeg muutub laskudes, mis teeb raja numbri jälgimise võimatuks, aga kaardil on vaid üks number. Austrias ei valmistanud mullu mägedel radade numbrite jälgimine ja selle kaardiga vastavusse viimine mingeid raskusi. Kolmandaks päevaks on siin Itaalia-Prantsusmaa piiril juba enamik radu selgeid ja suunataju paigas, seega pole see kaardi ega radade lugemine üldse oluline ka ja ära eksida ei ole võimalik.

Pime tee mägede varjus Prantsusmaale. Pärastlõunal on samad rajad päikesevalguses. 

Täna ei saa üle ega ümber ilmast – see on lihtsalt imeilus. See ilm ei ole tüüpiline jaanuarikuu ilm ka Itaalia Alpides, pigem on see selline kevadist märtsikuud meenutav. Täna näitab üleval temperatuur lausa + 8 kraadi ning see hakkab lõunaks ka juba radade kvaliteeti mõjutama. Niiske lumi hakkab kuhjuma ning teeb libisemise kehvemaks.

Otsustame teha Prantsusmaal pausi ja minna kohvikusse peesitama. Kohviku terrassil on õues lamamistoole ja pehmeid diivaneid ning just siin tundub end mõnus sisse seada. Koorin jope, kiivri, kindad ja suusasaapad seljast-jalast ning sõna otsese mõttes võtan päikest. Ma ei eksi, kui pakun, et päikese käes on siin tuulevaiksel terrassil üle + 20 kraadi sooja. Milline ime see on! Põhimõtteliselt ei oleks siin külm, kui ma oleks siin ka rannariietega. Enne olin vaid sellistest mägedes päevitamistest kuulnud, aga nii sooja ilma polnud ise kogenud. Ümberringi on paks lumi ja temperatuur on nagu suvel. Müstiline. Kui palju nüansse võib ikka suusamäe ilmades kogeda. Selle korra kolmest päevast kaks – esimene lõikav lumetorm päikesepaistes ja tänase päeva ülisoe päike – on taas kaks sellist ilma, mida me mägedes varem kogenud pole. Kuigi ka eelmise aasta Austria suusanädal pakkus meile iga päev erisuguse ilma.

Päevitamine suusamägedes. See on võimalik!

Lõunasöögiks sööme friikartuleid puhtalt olude sunnil. Nimelt on siin kohvikus mingi reegel, et pehmete diivanite juurde madalatele laudadele päris toite ei serveerita, aga friikartuleid ja jooke saab. Ma ei tea, kas see kogu ilm, värske õhk, ümbrus ja see meeleolu või mis mind panevad nii arvama, aga mulle tundub, et ma pole nii häid friikartuleid veel saanud. Need ei ole ühesuurused pakifriikartulid, vaid eri suuruse ja kujuga täpselt õigest sordist kartulid. Kummaline, mis toidust võib suusamäel elamuse saada. Ma ei usu, et see objektiivne on, aga sel hetkel tundsin ma, et kõik on ideaalne.

Pärast lõunapausi on alati raske liikuma hakata, kuna mida kauem istud, seda suurem väsimus kipub sisse tulema. On tunda, et jalad on juba veidi pehmed ning enda kontrollimiseks tuleb rohkem vaeva näha. Renee jaoks on sel korral jalgades võhm otsas ning tema hakkab kodu (hotelli) poole suunduma. Meie sõpradega otsustame, et võtame veel viimast ja sõidame, kuni suletakse viimanegi lift. Leiame ühe suhteliselt väikese ja heade laskumistega ringi, mida me saame sõita ühe tõstuki abiga ning seda sama tõstukit, mis asub kohe endise Itaalia-Prantsusmaa piiripunkti kõrval, me kasutama jäämegi. Sõidamegi viimasel tunnil sõna otseses mõttes kogu aeg Itaaliast Prantsusmaale ja jälle tagasi. Telefonile saabuvad pidevalt sõnumid infoga, et olen jälle jõudnud uude riiki ja millised on siin kehtivad kõnehinnad.

Itaalia-Prantsusmaa kokkupuutepunkt mägedes

Tagasi suusakülla jõudes teatab mu Endomondo, et oleme sõitnud umbes 60 km (seda siis koos tõusude ja laskumistega). Suusamäel olime täna 7 tundi, millest tubli tund kulus peesitamisele.

Kui Austrias oli tavaline, et pärast suusatamist läksid enamik inimesi Apper Ski/After Ski'le ehk otse suusamäelt ja suusariietega väikesele dringile, siis Itaalias seda kommet pole. Itaalia After Ski on meil täna hoopis gelato, see imeline Itaalia jäätis.

Kuna õhtusöögini on veel liiga palju aega, siis täna juba teame ja oleme leppinud, et snäkke saab poest. Pikniku paneme taas püsti meie hotellivoodil. Piknik koos jutuga kestab sujuvalt õhtusöögini ning jutte ja söömist jätkame juba viisakamates tingimustes.

Kuna meil on sõpradega sama vanad lapsed (10 ja 4), siis arutame, kas ja kui, siis millal võiks lapsi suusatama kaasa võtta. Ma olen seni olnud aastaid selles faasis, et võtan lapsed igale poole kaasa ja nendega saab igal pool hakkama, aga vot suusamäele ma neid ei taha veel niipea kaasa võtta. Vaatan küll kõrvalt imetlusega neid vanemaid, kel on kaasas juba 3-aastased lapsed, aga ise seda poleks võimeline läbi tegema. Ma peaks liiga paljust loobuma, sest ma olen ise äkiline ja mul pole sellist püsivust, et seista kõrval, õpetada ja sõita lapse tempos. Ma tahan nautida seda kõike, kihutada, kui on tunne ja suusatada enda kannatuse piirini. Ma ei arva, et mäesuusatamine on üks elementaaroskusi, mida vanemad peaksid lastele edasi andma. Ja ma ei arva, et kõik inimesed võiksid olla mäesuusatamisest vaimustuses – nt Anee, kes on titest peale olnud äärmiselt ettevaatlik ja kartlik, ei ole ilmselt mäesuusataja tüüp. Soomes väikesel mäel oleme talle küll paaril viimasel aastal mäesuusad alla pannud, kuid mingeid vaimustushüüdeid sellele pole järgnenud.

Pealegi tundub, et on kätte jõudnud faas, kus lapsed on sellises vanuses, et ma suudan ilma pöörase igatsuseta neist eemal olla ja nautida lihtsalt kahekesi olemist. See muretu ja spontaanne omaette käimine on meile viimasel ajal nii meeldima hakanud, et oleme juba üsna mitu reisi lihtsalt kahekesi teinud. Kuni meie vanemad meile lastevaba aega kingivad, seni me seda ka aeg-ajalt kasutame.

P.S. Järgmisel päeval tagasi Bergamosse jõudes näitas kraadiklaas +15 kraadi, mis on jaanuarikuu kohta ebatavaliselt soe. Päike säras, tänavad olid kuivad ja õues oli tõeline kevad. See lühike maa, mis me jalgsi lennujaamani kõndisime, lükkasin jope hõlmad valla, võtsin mütsi peast ja lasin kevadet hinge. Kasvõi natukesest oli abi, et jätkuks energiat vastu pidada ka meie laiuskraadi kevadeni. Oli ilus. Kordame.