25.-26.01.2009 Tallinn-New York

25. jaanuari hommikul alustasime reisi Ameerika Ühendriikidesse; Aet, Renee ja Anee (3 a), nii nagu ikka, kõik koos. Tulime mitme lennuga - Tallinn-Stockholm-London-New York. Lennud kulgesid väga sujuvalt, esimene lend kestis vaid 40 min, teise lennu magas Anee lõunaund, viimasel lennul oli Anee 3 tundi üleval ning ülejäänud aja magas ööund. Ma ei julenud mitte unistadagi, et see lendudejada nii probleemidevabalt kulgeb ning täpselt uneaegadega kokku klapib.

New Yorki jõudsime veidi enne kella 11 õhtul kohaliku aja järgi. Juba pool tundi enne maandumist oli kõikjal, kuhu silm vaid ulatus, meeletu tuledemeri, sellist pilti polnud ma varem näinud, New York säras oma täies hiilguses. Piiri peal probleeme polnud, sõbralik mustanahaline ametnik üritas meie nimesid kuidagi hääldada, andsime sõrmejäljed ja varem lennukis täidetud vajalikud paberid ning uks Ameerika Ühendriikidesse oligi avatud. Plaanisime algul hotelli tulla metrooga, kuid koha peal arvas Renee, et võiks siiski taksoga minna (vist tulid Jaapani reisist meelde villis käed kohvrite treppidest üles-alla tassimisest). Lennujaama väljapääsu juures haakis meile külge üks väiksem mustanahaline mees, kes lubas taksot sõita odavamalt kui tavataksod, olles kokku leppinud hinna, asusime linna poole teele. Lennujaama parklast välja sõites küsis taksojuht juba 9 dollarit, mida väravast väljumiseks maksta tuli, Renee kohe ütles, et see läheb hiljem lõppsummast maha. Sain nüüd aru, et tegemist on tõelise susseriga, kes püüdis kokkulepitud hinda igati suurendada ja juba ma kahetsesin, et me päris taksot ei võtnud. Meid usaldati piiri peal, lasti riiki sisse ja esimese sammuna kasutame me illeaalseid teenuseid - kui õudne! Jälgisin pingsalt silte, kas taksojuht on ikka teel Manhattani poole, Renee pani sisse ka oma GPS käekella, mis näitas, et liigume õiges suunas - samas tuli mul ikka hirm naha vahele, et äkki viiakse meid nüüd kusagile garaažidesse, kus ootab kamp neegreid, kes meid paljaks röövivad ja peksa annavad. Taksojuht rääkis terve tee telefoniga mingis tundamtus keeles; ma muudkui põdesin ja rääkisin Reneele, et nüüd ta seletab, et mis saak tal kaasas on. Olime juba silla Manhattanile ületanud, kui takso keeras paremale mingisse kahtlasesse pimedasse tänavasse, kus olidki sellised hirmsad garaažid nagu minu ettekujutustes. Manhattanil selline geto, kuidas see võimalik saab olla, mulle ei mahtunud pähe, arvasin, et New Yorgi süda on täis tulesid, kõrghooneid ja suurlinnale omast ööpäevaringset elu. Kella järgi siiski lähenesime hotellile, mis asus Empire State Building'i kõrval ja kohale meid see taksojuht siiski tõi - tõsi, maksimisel oli siiski vaidlusi, tont üritas seletada, et mingi tollimaks tuleb juurde jne - Renee aga andis talle algul kokkulepitud summa - meie võit, ei tulnudki kari neegreid meid paljaks röövima ja üksi see väike neeger ei julenud ka Reneele vastu hakata - aga õppisime me sellest üht - enam ei kasuta libateenuseid, eriti sellises riigis.

Hommikul ärkasime kell pool 7 - tundsime end väga puhanuna, kuna olime enne ööund ka lennukis tukastanud. Saimegi ühe ööga 7-tunnise ajavahe tasa teha. Selle päeva plaan oli jõuda Manhattani lõunatippu, mis on meie hotellist umbes 10 km kaugusel. Renee pani vajalikud punktid, mille olime enne väja vaadanud, GPS käekella sisse ning asusime teele. Hotelli uksel saime kokku meiega kaasas olnud sõpradega - Kadri, Sassi ja Alexiaga (2 a) - ka nemad tulid koos meiega matkama. Esimese kohana suundusime Hello Kitty poodi, kuna Aneele oli lubatud, et Ameerikasse minnes ta sinna saab. Kohale jõudes oli pood veel suletud, nii sõime poe lähedal kohvikus hommikut ja jõime kuuma teed, kuna õues oli hommikul -7 kraadi, mis pidi päeva peale õnneks nulli minema. Kitty pood osutus luxury-Kitty poeks, kus müüdi enamasti täiskasvanutele mõeldud Kitty pildiga riideid, kotte, ehteid ja muud pudi-padi hirmkalli raha eest. Ekskursioon poodi tehtud, asusime järgmise sihtmärgi - Whole Foods Marketi nimelise ökopoe poole, sellesse ketti kuuluvaid poode on Manhattanil seitse. Üle poole tunni ei kannatanud laste pärast järjest õues olla, kuna nii külm oli, seega pidimegi liikuma väikeste lõikude kaupa ja seejärel sisetingimustes end soojendamas käima. Pood müüs vaid ökokosmeetikat, kuid see meid hetkel ei huvitanud, üle tee oli aga üks väike ökopoeke (Eesti mõistes aga hiiglaslik :)), kus saime mõned batoonid, puuviljad ja jogurtid kaasa osta. Vahepeal tegid Alexia ja Anee lõunauinaku kärus; sel korral liigume edasi enamasti käruga, vahel tassin Aneed ka patapumis, kuna üksteisele vastu keha olles on soojem. Mõlemal lapsel oli probleeme külmetuma kippuvate jalgadega; Aneel on niikunii jalad alati külmad, isegi siis, kui ta magab vankris villaste sokkide, kõige soojemate saabaste ja tekiga.

Manhattan oli esmapilgul veidi teistsugune, kui varem ette kujutasin. Tajusin sellist Kyotole omast mustrit, et on puhas, uhke ja moodne peatänav ning sellega ristuvad tänavad on täis väsinud ilmega ning arhitektuuriliselt mitte midagi ütlevaid maju, toimub mingi nähtav prügimajandus (praegu küll ei haise midagi, kuna on nii külm) ja kauba toomine poodidesse, kuna tagahoove sellistes linnades pole. Jõudsime Madison Square väljakule, siin oli linna ilme juba täiesti muutunud - uhked peenutseva arhitektuuriga kõrged hooned (pilvelõhkujaid selles piirkonnas veel pole). Etteruttavalt olgu öeldud, et Manhattanil on nii palju erinevaid ilmeid ning ühe piirkonna üleminek teiseks toimub hetkega kui lõigatut.. Madison square'l tuli päike välja ning ilm oli muutunud palju soojemaks.

Edasi suundusime mööda Broadwayd Union Square poole - järgmine pargike ja väljak. Sinna oli püsti pandud ajutine turg, mis osutus meie üllatuseks ökokaupu müüvaks turuks; ostsime nosimiskes suure ümmarguse kaera-rosinaküpsise (sellesarnaseid müüakse siin igas kohvikus), mis krõmpsus hamba all ja maitses võrratult. Väljakul väikeses pargikeses oli eraldi koerte jooksutamise koht, siin said lapsed Manhattani edevalt riietatud koeri vaadata.

New Yorgil puudub üks ja kindel linna süda - erineva suuruse ja ilmega keskusi on siin kümneid. Tee peale jäi gooti stiilis luteri kirik (Grace Church), mis oli uhke kui rannas vedelast liivast niristatud mänguloss. Kirik kõrgete hoonete vahel, mõnikord lausa külg külje kõrval, on nii sürrealistlik vaatepilt, aga ameeriklased on usklikud ja õnneks on nad oma kirikud Manhattanil säilitanud. Kusjuures see kirik oli Ameerika kohta siin päris vana, sai just möödunud aastal 200-aastaseks; piilusime ka kirikusse sisse, oli väga armas, selline pulma-kiriku ilmega. Vahepeal oli tarvis jälle kusagile sooja minna ning tee peale jäi Manhatani suurim ökopood - loomulikult läksime seda uudistama. Pood kuulub Whole Foods Marketi ketti, mis tegutseb mitmes riigis ning on suurim mahedalt toodetud kaupade müüja ja tellija (kõik puuviljad on pakitud WFM logoga kastidesse). Vaatepilt, mis poes avanes, oli muidugi uskumatu, esiteks meeletud virnad kõikvõimaikke puuvilju (võrdluseks olgu öeldud, et Eestis toob paar ökopoodi talvel üle nädala sisse importpuuvilju, suurusjärgus kast apelsine ja kast pirne:)), edasi värskuset pakatavad aedviljad ja salatikraam, kuivatatud puuviljad, juustud, piimatooted, mahlad, saiakeselett, ühesõnaga kõik, mida ühest poest vaja võiks minna, ikka peensuseteni. Lõpuks veel meeletu valmistoidu (nii kuuma kui külma) lett, mida sai nii kaasa osta kui koha peal süüa. Eesti poodidest on see kõige ligilähedasem Stockmannile, aga siinne pood on oma pindalat palju suurem.
Edasi suundusime Brooklyni silla poole, mis jääb East Riveri kaldale ning ühendab, nagu nimigi ütleb, Brooklyni linnaosa Manhattaniga - valmis see 125 aastat tagasi ning on USA vanim rippsild, selle ehitamiseks kulus 13 aastat. Silla poole liikusime läbi Little Italy ning läbi Little China, esimene neist olla teise poolt "alla neelatud". Hakkasidki pihta hieroglüüfides hiinakeelsed sildid, tänavad muutusid räpasemaks ning järsku vaatasime, et ca 95% meid ümbritsevatest inimesest on hiinalsed, kes räägivad kõik oma keeles. Uskumatu! Keset Manhatanit on tõesti Hiina, ma ei oleks iial uskunud, et see on nii ehedal kujul. Tänavaäärsed olid täis odavaid hiina restorane ning pudi-padi poode; igal pool üritati meid sööma meelitada. Kohtasime ka ühte raskes olelusvõitluses ellujäänud itaallast, kes vaatamata hiinlaste pealetungile, oli säilitanud oma restorani ning kutsus meid sinna sööma; me siiski sisse ei läinud. Hiinalste juures hakkas silma see, et nende lapsed ei kandnud mütse, täiesti võigas vaatepilt sellise jäise talveilmaga. Ka naistel polnud enamasti mütse peas, vaid üksikutel meestel. Kusjuures sooad joped olid seljas ja sall kaelas, jalas aga lastel enamasti õhukesed retuusid ja suvetossud. Hiinalinnas oli rahvast ikka nagu murdu, varem polnud tänavatel New Yorgis nii palju rahavast kohanud. Hiinas oli paar päeva tagasi alanud uus aasta ning pidustuste järelmõjud ulatusid siia tänaseni - lasti õhku mingit raketitaolist paberipuru, mis hiljem tänavale tagasi laskus ning muutis selle veel räpakamaks. Meile vastu tuli ka üks laulev draakonipead ja lippe kandev paraadseltskond. Juba paistsidki Manhattani lõunatipu kõrghooned ja hiinalinn lõppes kui lõigatult, samuti kadusid tänavapildist hiinlased. Hiinalinna piiril oli mänguväljak, kus me lastega peatuse tegime. Ma ikka mõtlen sellele hiinalinnale veel tagantjärgi ja ei saa aru, kuidas nad seal sees elavad ja oma piirkonnast kuidagi välja ei haju, et on algus ja lõpp ja selle kõige keskel on neil omakeelne toimiv elukeskkond, keset Manhattanit!

Hiinalinnast väjudes jäi tee peale USA ülmkohus ning suur politseimaja. Vahepeal oli lastel nii külm hakanud, et otsustasime ühe kohvikupeatuse teha, kus jõime kuuma teed ning laped sõid mõnusa keretäie lipsupastat juurviljadega. Õue tagasi, liikusime edasi, Anee minul kõhu peal patapumis. Peagi hakkasid Brooklyni silla konstruktsioonid juba paistma, uurisime, kuidas sinna peale saaks; nägime, et üleval sõidavad autod, aga kus on jalakäijad? Arvasin, et sinna peale saab, said ju "Seks ja linnas" Miranda ja Steve keset Brooklyni silda kokku, samuti on wikipedias pilt jalutajast sillal aastats 1899, aga mitte ühtegi jalakäijat ei paistnud sillal, vaid tihe autoliiklus. Sild ise oli eemaltvaates võimas ning riigi tugevust demonstreerisid silla massivsete tugipostide otsas lehvivad USA lipud.
Mööda East Riveri kallast suundusime Manhattani lõunatippu, kust pidi paistma vabadussammas - selleni laevaga sel korral sõita ei jõuaks ning külm on ka, tahtsime selle lihtsalt kaldalt ära näha. Jõe ääres oli vana lõunasadama kai, kus oli ankrus hiidsuur ja -vana purjekas, sadamasse oli tehtud ka liuväli, kus uisutada sai. Mööda tuulist kaldaäärt jõudsime lõpks kohta, kust paistab vabadussammas; päike oli loojumas ning pimestas vaadet samba poole, kauguses ta siiski kumas. Külmast võetuna liikusime tuulisest kaldapealsest Wall Streete tänavate kitsikuuse, vot siin olid modernsed kõrghooned külg külje kõrval nii, et taevas ei paistnud. Vaatasime ära ka tuntud börsihoone Wall Sreeetil, nägime USA lippu hoone kuuel sambal, mis moodustus erivärvilistest lambikestest, keeratuna ümber sammaste. Seal samas läheduses laius ka grand zero - WTC-st järgi jäänud hiiglaslik auk, mida oli asutud lõpuks taastama. Maa-ala oli ümbitsetud piirdeaedadega, kuid uudistajad oli teinud aeda mitmeid auke, kust sai sisse piiluda. All sügavuses toimus vilgas ehitustegevus, paistsid raudteerööpad, kuhu tuleb tõenäoliselt metroo, samuti mitmeid tasapindu ülespoole väljaehitmata korruseid. Aga kaksiktornid peaksid tulema kõrgemad, kui nad kunagi olid.

Viimane sihtmärk nähtud, mõtlesime võtta takso, et saada võimalikukt ruttu hotelli. Üritasime saada taksot, age ei olnud see nii lihtne üldse, meie nina alt napsasid osavamad kohalikud vähemalt 15 taksot enne ära, kui meie ka ühe saime. Õnneks on siin taksosid ülipalju, Manhattanil on neid tänavapildis silma järgi hinnanguliselt 80%., kõik kollased.

Hotellis soojendasime end duši all ja pugesime tekikuhja alla kuuma teed jooma, Anee mängis veel oma tinistamismänge väikeste loomadega ja kleepis kleesuraamatus kleepekaid; väja sööma ei tahtnud minna, kuna liiga külm oli (aga õnneks on meil sööki kaasas sellisteks puhkudeks); magama läksime kella 9 ajal.

1 kommentaar:

Katz ütles ...

Isver kui lahe! New York lisaks San Franciscole on mu unistuste sihtkoht, heas mõttes olen kadedusest roheline ja hästi mõnus on lugeda su muljeid. Ma poleks uskunud, et nii külm seal on. Aga varsti saate sooja mere äärde, see on muidugi megahüpersupermõnus!

Tuulerõuged pole veel välja löönud? Ehk pääsete ikka reisil neist ;)

Katarina tervitab Aneed ja teatab, et tal on ka nüüd Kitty sõber :) Lotte, Bruno ja Jussi järel on Kitty täitsa neljandal kohal :) Miskipärast nõutakse Kitty riideid, mitte teda ennast :)