27.01.2009 New York

Tänane plaan oli liikuda Manhattani põhjasuunda ning jõuda välja Central Parki. Jalutasime mööda 5th Avenued, mille ääres ka meie hotell asub ning juba mõne minuti kaugusel tervitas meid Public Libary - võimas sammastega sissepääsuga maailma suurim avalik raamatukogu, jällegi nähtud varem erinevatest filmidest. Manhattani vaatamisväärsususi on kindlasti kõik varem teleekraanil näinud, aga kõiki neid ise oma silmaga näha on ikka tore ning see annab ka linnast süstematiseerituma pildi.

Õues oli taas paar miinuskraadi, kuid täna õmblesin ma Aneele vankri lambanahast jalakoti, kus sees küll jalad ei tohiks külmetama hakata, Alexiale osteti tekk jalgade peale. Anee istub rahulikult kärus, kui ringi kõnnime, muidugi räägin talle kogu aeg, kuhu poole teel oleme, raamatukogu hoone teda küll veel ei huvita, aga talle tuleb rääkida tema huviobjektidest nagu lastekaupade poed ja muidugi kõik Kittyga seonduv.

Pöörasime vahel 5th Avenuelt paremale ja vasakule ka, nt vaatsime ära Grand Central Terminal, mis on maailma suurim metroo- ja rongijaam (platvormide arvu poolest ). Inimesi liikus selles hiiglaslikus hoones küll vähe, Tokyos oli Ginza, Roppongi ja Tokyo jaamas ikka sadu kordi rohkem inimesi. Hoone ise oli ülikõrgete lagedega, hiiglaslike loomulikku päevavalgust sisselaskavte vitraažakendega, justkui Titanicu laev, laes rippusid lühtrid, kõik sildid olid kirjutatud kuldsete tähtedega, ümberringi oli läikivalt puhas ning muidugi ripus laest alla suur USA lipp (riigi võimsust demonstreeritakse siin igas võimalikus kohas). Hoone on ehitatud 1915. aastal, sellest ajast on hoones säilitatud ka esialgsed liftid, kõik selles hoones tundub olevat autentne, vabalt võib samasee kohta ette kujutada pea saja aasta tagust elu. Ülivõimas vaatepilt, kipun juba neid kordama, aga USAs tõesti on nii palju ehitisi sellise sõnaga kirjeldatavad.
Anee jäi täna imekombel magama vaid 3,5 h pärast ärkamist, eks kärus tuleb alati loksutades hea uni peale. Teistel hakkas aga külm ning liikusime sisetingimustesse. Istusime vähemalt tunnikese ühes toredas kohvikus, kus sai enda valitud kogusega osta kõikvõimalikku - salateid, puuvilju, värskeid marju, sooja toitu jne - sõime ise ja ootasime ka Anee ärkamise ära, et tal kõht korralikult täis toita. Anee sööb sel korral siin väga tublisti - ka võimalused on palju paremad võrreldes meie eelmiste reisidega - USAs saab tõesti kõike osta, ei ole siin midagi vaid hamburger ja hotdog, nagu ma ette kujutasin. Ja millised mahedalt kasvatatud toidu võimalused siin on - nagu eelnevalt juba kirjutasin, müüvad WFM poed valmistoite koha peal söömiseks ning hinnad on mõistlikud; mahetoit ei ole siin selline luksus nagu Eestis.

Taas paksult riidesse ning õue. Astusime läbi ühest laestepoest, kus Anee ja Alexia sattusid vaimustusse vaatamiseks välja pandud puust raudteest ja rongidest. Veidi edasi liikudes jõudsime järgmise ahhetamapaneva ehitise juurde - USA suurim katolikukirik, neogooti stiilis St Patricks Cathedral, valiminud 1878. aastal. Kirikusse sai sisse ning selles kestis just jumalateenistus, kuuldus orelimäng, pinkidel istusid tõsiusklikud inimesed igast vanusest ja rassist, ümberringi luusisisd uudistavad turistid. Ma polnud varem kunagi nii suures kirikus käinud, ja kui ilus siin intrejöör oli; ülimalt ebamaine vaatepilt, mul võttis lausa pisara silma. Üllataval kombel tohtis siin sees pildistada, mida me ka loomulikut tegime.

Kuuekesi, kellest kaks on lapsed, on edasiliikumine suhteliselt vaevaline, kuna kõigi hädade, isude ja tujudega peab arvestama. Alexial sai nüüdseks vankrisolemisest kopp ette ning ise ka kõndida ei tahtnud, ühesõnaga tundis tema, et talle on tehtud väga suur tüng, kuna teda oli lubatud tuua liivaranda mängima, aga nüüd kõnnime lõputult kusagil külmas linnas suurte majade vahel. 2-aastane ei oska veel nii hästi aega tajuda ning ei oma reisist ettekujutust (ka eelmisel Jaapani-reisil oli Aneega sarnaseid probleeme), 3-ne Anee on aga sel korral väga mõistlik ja mitte üldsegi tujukas reisija - saab väga hästi aru, mitu päeva me kusagil oleme ning mis plaanid edasi on. Otsustasime nüüd eraldi seigelda, kuna Aneega sai normaalkiirusel edasi liikuda. 5 th Avenue pargipoolne lõpp on paksult täis kalleid kõrgmoe brändipoode, sel korral see nii eksklusiivne ei tundunud, kuna Jaapanis sai selliseid poode nähtud ikka väga palju, kusjuures Jaapanis olid neid poode igas suuremas rongijaamas mitte vaid linnade peatänavatel. Renee tahtis mulle ilmtingimata ära näidata Central Pargi nurgal asuvat Maci poe. Peagi hakkaski paistma klaasist läbipaistev kast, mille keskel helendas "näritud õunake". See hiiglaslik klaaskast oli Maci poe maapealne osa, kust viisid trepid ja lift allakorrusele kaupade juurde - seal sai uurida vabalt kõiki Maci tooteid ning seda võimalust kasutati ohtrasti. Poest edasi suundusime kohe Central Parki, mille ääres ootasid hobukaarikud 35 dollari eest sõitjaid. Meie liikusime jalgsi ning pargis lasime Anee ise kõndima; kohe parki sisenedes nägime mitmeid oravaid ringi jooksmas ning inimestelt toitu palumas. Siinsed oravad olid nii julged, et neile oleks võinud pai ka teha. Pähkleid meil kahjuks kotis polnud, aga siin oli mitmeid inimesi, kes ostsid kotitäie sööki spetsiaaselt oravatele ning toitsid neid. Pargis oli ka uisutajaid täis liuväli, samuti leidsime peagi mänguväljaku, kuhu kiikuma läksime. Kiikumise ajal hüppas üks orav Anee kärusse; Aneel jäi sellest nii ere mälestus, et räägib pidevalt veel tema vankrit proovivast oravast :)

Külma tõttu pargis kaua ei olnud, samuti ei ole park talvel raagus puudega nii ilus kui suvel roheluses. Cenral Park on 3,4 ruutkilomeetri suurune, ristkülikukujuline kujundatud järvekese ja sillakestega park keset Manhattanit, mille rajamist alustati 1853. aastal - eesmärgiga pakkuda üha rahvarohkemale linnale mõnusat puhkeala.

Pargist väljusime Columbus Circle juurest - jällegi üks paljudest New Yorgi keskustest. Seal samas leidsime oma lemmikökopoe ning läksime sinna lõunat sööma. Siinsed ökopoe juurviljaletid lausa pakatavad rohelusest ja värskusest, Eestis kusagil sellist pilti näinud pole. Söödan Aneele mingit hiidmuffinit ja ei tunne mingeid süümepiinu, kuna tooraine pärineb mahepõllumajandusest ja ei sisalda e-aineid :) Täna me polnud hotellist kilomtraažilt väga kaugele liikunud, nii otsustasime mööda Broadwayd tagasi kõndima hakata; peagi jõudime kuulsasse teatrite piirkonda ning nägime ära ka keset Broadwayd asuva piletiputka, kus tungles palju inimesi, igal nurgal seisis mõni flaiereid jagav inimene, kes kutsus erinevatesse teatritesse. Lapsega siiski jätame teatri sel korral vahele, aga kunagi kindlasti tahaks siin mõnda etendust vaatama minna.

Teadsime, et tee peale pidi jääma veel üks Kitty pood, aga meil ei õnnestunud seda kuidagi leida suures poodiderägastikus, pealegi võis see asuda kusagil kaubamaja sügavuses nii, et vaateaken tänavale ei ulatunud. Järsku märkasin ühel New Yorgi suvniire müüva poe aknal Kittyt - läksime sisse uurima ning leidsime ühe Kitty nänni müüva nurgakese, kus Anee sai veidi mängida ning uusi asju uurida.

Õue tagasi tulles hakkas juba veidi hämarduma ning Times Squarei vilkuvad ja helendavad neoonreklaamid hakkasid eriti silma - neid on siin igal tasapinnal ja igas suuruses. Sarnast pilti olen enne ka Tokyos näinud, kuigi viimases oli neid vist ikka rohkem - mitu kilomeetrit järjest.
Hotelli jõudes täna nii väsinud polnud - tõsi, olime ka vähem kõndinud, ca 8 km, eile matkasime 12 km. Kuna Anee oli väga varakult lõunauinaku teinud, siis meie Aneega õhtul välja sööma ei läinud, nosisime oma kaasavõetud ja ökopoest ostetud toitu; Renee aga käis veel linna peal söömas ja kõndimas.