Täna oli väljas 24 kraadi sooja, taas tõeline suvi, Nara linn oli täis rohelust ning suuri parke, kus Aneel mõnus ise matkata. Rongjaamast ca poole kilomeetri kaugusel oli esimene park ning suur veekogu, mis meenutas Kadrioru tiiki. Tiik kubises kilpkonnadest; kalda lähedale oli pandud vette suuri palke, mille peale kilpkonnad peesitama ronisid – sirutasid oma kaelad päikse poole ning nautisid ka sooja ilma.
Järgmisena jõudsime Kofuku-ji templikompleksini, mille kaks tähtsamat hoonet – kahekordne ja viiekordne pagoda pärinevad vastavalt aastatest 1143 ja 1426. Algselt kuulus templikompleksi 175 hoonet, kuid enamus neist on hävinud kas tules või maavärinates ning tänaseks on alles vaid tosin hoonet. Selle budismi templi juures lasime teha ka selle reisi ainukese pildi, kus me kõik koos oleme. Templi territooriumil jalutas ringi kari vabalt elavaid hirvi, neid samu, keda me ka Miyajimas nägime – loomulikult tulevad nad kohe ligi uudistama, kas sa neile ka hirveküpsist tõid (neid müüakse siin 15 krooniga).Kiirendasime sammu, kuna Nara kõige tähtsama templini oli minna veel omajagu. Mida lähemale templile, seda rohkem kohtasime nii valgeid turiste kui ka hordide viisi jaapani koolilapsi. Koolilapsed on eranditult kõik koolivormides, mõned koolid on teinud väljasõitudeks lausa eraldi vormi, mis on värvilt väga kirev, seega on rahvasummas ühe kooli lapsed hästi äratuntavad.
Jaapani koolilapsed meenutavad oma vormides (mis enamasti on kombinatsioon tumesinisest vanainimeselikult pikast volidikseelikust/poistel viigipüksid, valgest pluusist ja sokkidest ning tumedast kampsunist/jakist; ka kingad ja kotid on kooli poolt) veidi Nõukogude Liidu kooli ning isegi ühiskonda, kuna koolis on kord väga karm, riigi hariduspoliitika on väga Jaapani-keskne (siin on ka selle probleemi juured, miks jaapanlased inglise keelt ei räägi). Nägime oma silmaga, kuidas ühe kooli õpilased olid kõik kokku kogunenud, istusid murul, kui õpetaja mingit loengut pidas. Üks poistest segas õpetaja jutu vahele – õpetaja läks tema juurde, esiteks sõimas valjul häälel, siis tutistas ning lõpuks andis labakäega lataki üle näo - päris võigas vaatepilt oleks see meie kultuuriruumis aga ju siis seal on õpetaja ülemvõim sellisel viisil aktsepteeritud.
Templini viiv tänav oli paksult täis koolilapsi, kogu templi territooriumil oli neid lausa tuhandeid. Reneed piirasid mitu korda varateismelised jaapani koolitüdrukud, kelle jaoks valge suur mees on midagi nii müstilist.Leidsime ühe vaba pingi ning pakkusime Aneele lõunasööki. Järsku tulid juurde ühed kisavad koolipoisid, kes tahtsid meiega koos pilti teha. Siis ilmus välja järgmine kamp koolilapsi, kes tulid, inglise keele töövihikud käes, ning maha lugedes küsisid, kas meil on minut aega nende küsimustele vastata ning kirjutada nende vihikusse oma nimi ning kust me pärit oleme.
Algul oli see naljakas ning me mõlemad tegime oma viis sissekannet, kuid siis hakkas neid aina juurde voorima. Lõpuks Renee vaid kirjutas autogramme, mina söötsin Aneed ja hiilisin kõrvale. Raske oli sealt minema pääseda, kuna vihikutega koolilapsi, kes tahtsid inglise keelt harjutada, aina rohkem kogunes meie ümber – kusagil pidi aga lõpetama ning kõik meie autogrammi siiski ei saanud.Templist eespool asus hiigelsuur värav, kus kahel pool seda olid templit valvamas kaks kurja näoga Nio sõdalast. Suur Buddha Daibatsu ise istus aga Todai-ji templihämaruses – 16 meetrit kõrge kuju on tehtud 437 tonnist pronksist ning 130 kg-st kullast. Võimas oli see kuju, samuti tempel ise, inimene on selle hoone kõrval ikka väga tilluke.
Peamised Nara vaatamisväärsused nähtud, hakkasime rongiga taas linna poole sõitma. Kuna Renee oli enne veebist fotoaparaate uurinud ning leidis just Naras ühe poe, kus neid Jaapanis kõige odavamalt müüakse, siis käisime paar peatust edasi sõites ka sellest läbi – tegu oli aga netikaubamajaga, kus koha peal kaupa pole ning uus fotikas jäi sel korral saamata.
Osakasse jõudes ärkas ka Anee lõunaunest ning läksime taas Kitty-retkele, Renee rahuldas oma tehnikahuvi Bic Camera hiigelkaubamajas. Siin on päris hirmus lahus liikuda, kuna töötavaid telefone on meil vaid üks (Jaapanis saab helistada vaid 3G telefonidega), ning kohtumispaik ja kellaaeg tuleb väga täpselt meelde jätta, kuna ülehelistamisvõimalus puudub. Kitty-kollektsioon täiendatud, saime kõik taas kokku, et minna lisakohvrit ostma, kuna asju hakkas juba nii palju tekkima, et suur kohver ei tahtnud kinni mahtuda. Pealegi olid meil selleks ajaks veel ostmata kingitused ning ka ühtegi söögiasja ei saaks koju viia, kui kohvrit juurde ei ostaks. Samas ei saanud reisile tulla kahe kohvriga, kuna poleks jaksanud neid sellise reisi juures pea iga päev uude hotelli vedada. Ka eelmise reisiga tuli meie koju üks lisakohver, ei tea palju neid lõpuks koguneb nii...
Kohver ning veidi kinke ostetud, läksime taas söögikohta otsima. Kuigi neid on Nambas nii palju, ei suutnud me midagi sobivat leida. Lõpuks mõtlesime, et sõidame siis Kita linnaossa, kus ka meie hotell asub, et kui juhuslikult enne metrood veel jääb midagi tee peale, siis lähme siiski veel siin sööma. Leidsime ühe koha, kus pakuti suurt valikut riisi- ja pastatoite, oli selline “rongijaama-tüüpi” koht küll, kuid mõtlesime siiski, et prooviks ära ka selle variandi. Söök oli parajalt rõve, kuid kõht oli nii tühi ning midagi tellitust siiski kõlbas süüa. Elamus jäi täna õhtul söögist saamata, kuid olime juba nii väsinud, et mõtlseime vaid hotellijõudmise peale. Metroost väljudes läksime poest läbi, et osta kaasa midagi magusat. Šokolaad on Jaapanis praktiliselt tundmatu maiustus, vaid paari firma üksikuid šokolaade müüakse poes, minu valitud mandel šokolaadis oli õnneks päris maitsev (Kyotos ostsime ka ekslikult ühe paki pealtnäha šokolaadi, mis oli nii õudsa, veidi kastanimuna meenutava, maitsega, kakaost polnud selles maiuses grammigi). Hotellist paarisaja meetri kaugusel nägime üht väga lahedat söögikohta, just sellist, nagu enne otsinud olime, kuid enam siiski sisse ei astunud.
Homme on meie reisi viimane päev, sõidame rongiga Nagoyasse, kust ka meie reis alguse sai. Vaatamisväärsusi enam plaanis külastada pole, Nagoya linn on meile eelmisest korrast juba tuttav. Veedame päeva sealses lemmik-kaubanduskeskuses.
Reisil läbitud teekond päevade lõikes, iga värv tähistab ühte päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar