Autoreis Bangkokist lõunasse (26.02.11)

Kolmanda reisipäeva hommikul hakkasime sõitma Bangkokist Tai lõunaossa Phuketi saarele. Autoga. Vahemaa ca 900 km. Lennukiga läbib selle maa ühe tunniga ja on odavam ka. Plaanisime selle maa läbida autoga kahe päevaga, kuna tahtsime näha Taid ka kohtades, kus turistid alati ei käi. Mitmed tuttavad, kes meie plaanist varem kuulsid, pidasid meid hulljulgeteks, kuna Bangkoki liiklus on midagi pöörast ja sellisest suurlinnast välja sõitmine on katsumus omaette. Ja Tais on vasakpoolne liiklus… Bangkoki liiklust oma silmaga nähes ma väga ehmunud polnud, kuna päris stiihiline see siiski ei näinud välja - autojuhid ei trüginud ülemäära, jälgisid ridasid, kuid vaid rollerid ja tuk-tukid trügisid seisvast autorivist ette, kuid tunnistasid siiski auto kui tugevama eelisõigust.

Sellistesse palvenurgakestesse on toodud alati toitu või jooki; neid kohtab kõikjal Tais (pildil olev asub Bangkokis autorendi hoovis)

Bangkokist liikuma hakates

Auto kasuks julgesime otsustada ka seetõttu, kuna sain Tai heade mitmerealiste teede kohta infot ja reisiks julgustust Jutalt, kes ümbermaailmareisi ajal peatus mitu kuud Tais (aitäh!). Siiski arvasin, et Bangkokist väljasõit võtab aega 2-3 tundi ja läbi trügida tuleb linnaäärsetest slummidest. Kuna meie sõit algas laupäeva hommikul, arvasime, et satume veel erilistesse ummikutesse, kuna oletasime, et ka taid sõidavad nädalavahetusel linnast välja. Kui lõpuks autorendist auto kätte saime, oli kell juba 11.30. Niisiis istus Renee sel hommikul esimest korda elus parempoolse rooliga auto rooli ja me suundusime Bangkoki vasakpoolsesse liiklusesse. Üllataval kombel oli laupäevasel päeval liikulust linnas silmnähtavalt vähem ning veerand tunniga olime me linnasisesel kiirteel, mis kõrgub suuremas osas teisel tasandil ning kus sõita võib 80-ga, aga sõidetakse 110-ga. Ma algul veel seda ei uskunud, et me niimoodi mööda kiirteed Bangkokist välja jõuamegi, aga just täpselt sellised 6-8-realised kiirteed Bangkokis ongi. Ei mingit katastroofilist liiklust, ummikuid ega palju sõidukeid. Ainult rolleriga sõitjad panevad imestama - kuidas nad julgevad kiirteel liikuda suurtel kiirustel, ilma kiivriteta, kuni neljakesi ühe rolleri peal ja tassida ka lapsi. Päris hirmutav vaatepilt, kui noor tai pere sõidab rolleriga mööda kiirteed (mitte kiirtee ääres) - mees roolis ja naisel imik ilma mingi kandevahendita lihtsalt kaenlas. Või siis need 2-3-aastasaed, kes istuvad rolleri roolis oleva ema ees, hoiavad omal jõul lenksust kinni ja sageli joovad ka ühe käega kõrremahla; kiivreid pole, kordan veel.

Stiilinäide kohalike liiklemisest

Bangkoki sillad

Bangkoki äärelinn

Terve tee jooksul oli mitmeid kohti, kus ma vaidlesin gps-iga ja iga kord selgus, et minu infoallikad või mälu vedasid mind alt ja gpsil oli õigus. Esimene error tuli mul kohe Bangkoki kiirteele jõudes, kus nägin ühte raudteejaama hoonet, mida silmasin ka lennujaamast linna poole sõites. Me ei saanud Bangkokist välja sõites aga kuidagi sellest sedapidi mööda sõita, kuna nii oleksime suundunud lennujaama poole, mis jääb meile vajalikust väljasõidust täpselt vastassuunda. Jaurasin ja jaurasin kuni sõitsime üle laiast jõest, mis läbib Bangkoki - see märk omakorda näitas, et liigume õiges suunas. Selgus, et ikka gps-iga vaielda ei tasu ning järeldasin, et selliseid raudteejaama hooneid on Bangkokis vähemalt kaks :)

Äärelinna tempel

Bangkoki äärelinna teede ääres asusid peamiselt autode müügisalongid ja -teenindused, suured kaubanduskeskused - nii, nagu linnade servas ikka - aga ka Bangkokile omast tänavakaubandust, hiigelmõõtudes reklaamtahvleid (pole kunagi kusagil niiii suuri näinud) väikeseid templeid ja veidi slummielu. Aga oluliselt vähem vaesust linna ääres, kui ma ette kujutasin.

Vaade kiirteele, veidi Bangkokist väljas

See, millal Bangkok päriselt otsa lõppes, päris aru ei saanudki, kuna asustus teede ääres ei katkenud. Tänavasildid, teeviidad ja liiklusmärgid (sh kiiruspiirangud) pole Tais väga levinud. Praktiliselt võimatu on tuvastada, millal algab üks linn või asula, kui kiiresti seal sõita võib või kui kaugel on sellest mõni teine linn (heal juhul leiab märkide abiga vaid suuna). Ilma Gps-ita oleks see teekond võimatu. Hommikut või pigem lõunat sõime ühes teeäärses söögikohas, kus me mõtlesime Renega, et polegi veel Tais saanud ühtegi päris vürtsikat toitu saanud ja siis muidugi suutsime me endale tellida sellise sealiha, mis oli ikka paras tuleneelamine. Põlevat suud leevendab kõige paremini mõni piimatoode, kuid neid Tais just väga palju pole - oli jäätist, mis aitas ka.

Riisi müük tee ääres

Üsna Bangkoki lähedal algasid riisipõllud ning riisipõldude ääres müüdi riisi nii lahtiselt kui pakendatult - kümned müügikohast järjestikku, kõik sama kaubaga. Edasi tulid suured ananassiistandused ja tee äärtes ananasside müügikohad. Taas samamoodi, et ühes kohas koos ja kümned müügiputkad - täpselt nii, et esimest nähes jõuad autos omavahel arutada, kas peatust tasuks teha ja siis jõuad vajadusel viimase juures peatuda (kes küll esimese juures kunagi peatub, kiirused ju suured…). Ananassist kujunes ka selle päeva staar. Nimelt pöörasime sisse ühest suvalisest teeotsast, kuna põis ei pidanud enam sõidule vastu ja üllatuslikult sattusime kohe ananassipõllu äärde. Ananassipõllu ääres avastasime veel suurema üllatusena hunniku korjatud ananasse. Ma ei saanud vastu panna ja võitsin sealt ühe kuldkollase ananassi kaasa. Põhjamaalase värk - näed neid lõunamaiseid puuvilju ja tekib tahtmine raksu minna, kuigi see ananassikuhi sattus meie teele sel päeval küll täiesti ootamatult. Nagu ma ananassi autosse tõin, lõi kogu auto tugevat ananassilõhna täis, ananass oli päikesest lausa kuum, aga mitte kindlasti käärinud ega üleküpsenud. Imetlesin ja nuusutasin oma saaki. Eestis lõhnavad ananassid männikoore või hallituse järgi, harva võib läbi koore ananassilõhna tunda, see aga oli ehtsaim ananassilõhn, mida üldse kogeda võib. Mõtlesime selle ananassi kiiremas korras ära süüa, kuid teelt kõrvale keeramisega oli kümneid kilomeetreid probleeme, kuna igast teeotsast oleks me sattunud kellegi hoovi või ananassipõllu äärde, kus nagu ananassi ei sobiks süüa. Lõpuks saime Hua Hini linna lähedal oma ananassile noa sisse lüüa ja kogesime elu parimat ananassi, mis oli nii magus, nii mahlane, nii küps, nii imeline ananass kui üldse üks ananass saab olla loodud - kusjuures see oli veel südamikuni päikesesoe ja selle südamik oli nii pehme, et kõlbs süüa.

Ananassikuhi tee ääres

Õnnelik leitud ananassi üle

Hua Hini linna pöörasime sisse, kuna tee ääres näitas silt "Floating market" - mitu korda nägime veel silti, kuni lõpuks kadus järg käest ja ujuvat turgu me ei leidnudki. Kell oli juba kolm läbi ka ja oletada võis, et turg oli selleks päevaks läbi, seega ei tegelenud otsimisega edasi. Kuna Hua Hinis oli Lonely Planeti andmetel ka 5 km-pikkune rannariba, lubasime Aneele veel veidikeseks rannast läbi hüpata - temale oli see pikk sõit serveeritud kui sõit ranna poole.

Hua Hini rannaäärsed tänavad

Koridor mere äärde (Hua Hin)

Randa sattusime rannariba kõige viimases (või siis esimeses) otsas, kus ranna kõrval kalju otsas istus kuldne Buddha kuju. Polnud ei suurt parklat ega turiste - olid väikesed tänavad, mis meenutasid oma olemuselt kummalisel kombel Peipsiäärseid külasid, kus lapsed toksisid tänaval palli, kus oli tunda kaluriküla hõngu ja kus ranna äärde viisid kitsad koridorid peaaegu üksteise vastu ehitatud majade vahelt. Randa jõudes ei suutnuid uskuda - kuidas saab olla selline imeline liivarand sellise ilmaga inimtühi - ja mitte vaid ranna üks külg, vaid kogu see pikk rand - mõned üksikud hingelised ja need ka peamiselt rannakarpide korjajad. Ja keegi ei uju. Kahtlustasin, et vesi on must või seal elavad mingid ohtlikud mereelukad.

Buddha kuju jälgib kõike (Hua Hini rannas)

Hua Hini rand

Merekarbi korjajad Hua Hini rannas

Väikesed krabid

Algul mängis Anee liiva peal, korjas põnevaid teokarpe, mida tõus oli laiali pildunud kogu rannaribale. Jalgupidi vees käies midagi ohtlikku ei tundunud, vesi oli tunnetuslikult üle 30 kraadi soe ning seega käisime me Aneege end samas kalda lähedal madalas vees lihtsalt märjaks kastmas. Renee uuris väikeste krabiliste hingeelu, kes olid suurema osa liivaribast vallutanud, kuid samme kuuldes varjusid pisikestesse aukudesse maa alla. Anee oli tund aega rannas oma maailmas - kui ta muidu otsib kontakti või suhtleb meiega vist iga minut, siis rannas jutustas ta omaette - tassis liiva ja vett, ehitas, jooksis ja korjas karpe - milline rahulolu. Rannast minema tuli teda muidugi meelitada ja rääkida suuri lubadusi päevadest, kus me oleme rannas terve päeva.

Anee Hua Hini rannas

Pärast randa tuli Aneel üle 2-tunnine lõunauni, mida ta enam sellises vanuses tavaliselt autos ei tee - aga ju muljed vajasid seedimist ning meie saime vaid otse ja peatusteta edasi sõita. Juba pimedas ja kui Anee ärganud oli, nägime tee ääres rohkelt banaanide müügikohti - ju siis olid tee ääres banaaniistandused. Jäime seisma ja ostsime kobara banaane kaasa - banaanid on siin ca 7 cm pikkused ja 1 cm jämedused; sellist maitsevahe nagu ananassidel Eestis ja siin muidugi banaanidel pole. Ostsin ka kuivatatud banaane - mitte neid ümmargusi kõvasid banaanirattaid, vaid tervelt kuivatatud poolpehmeid banaane - tõenäoliselt kuivatavad nad neid selle sama müügikoha katusel päikese käes :) Vot need olid head! Tee ääres on kõik väga odav, ükski müüja ühtegi ingliskeelset sõna ei oska ja hind kirjutatakse paberile või näidatakse rahatähte.

Banaanimüük kiirtee ääres

Kuhu me ööseks jõudma pidime, polnud meil enne reisi aimu, kuna ei suutnud liikumiskiirust ette kujutada. Vaatasime gps-i pealt, et kella kaheksaks õhtul peaksime jõudma linna nimega Chumphon, mis jääks sel juhul ka peatuspaigaks. Lonely Planeti üks viga on see, et see ei anna hotellide ja söögikohtade aadresse ja seetõttu on seda infot äärmiselt ebamugav kasutada - gps nõuab ju aadressi. LP andmeil toimub Chumphonis ööturg ning selle asukoha me linna jõudes ka kohe juhuse peale leidsime. Ka hotelli leidmine polnud probleem - jooksin esimesse tee peale jäänud hotelli sisse ja küsin hinda - 450 bahti öö (ca 200 kr), tasuta parkimine ja internet - kõik mis vajalik. Ei kulutanud aega ja viisime asjad kohe hotelli, et minna linna peale kondama ja sööma. Hotelli ette autot parkides avastasin, et 7-korruselises suures hotellis põleb vaid ühes aknas tuli. Ka hotellis liikudes oli kõhe, kuna ei kohanud ühtegi hingelist - vaid kaks inimest ja üks koer all vastuvõtus. Tuba oli puhas, laia voodiga, kuid vana ja väsinud. Kogu hotell ja selle sisustus meenutas nõukaaega - täpselt samasugune vann, kraanikass ja WC-pott nagu ka nõukaajal meil, aga roosat (!) värvi. Veneaegsed liftid, milles tekib täielik klaustrofoobia, pikad koridorid, milles on tuhatoosid suitsukonide jaoks. Hotell meenutas mulle täielikult Toila Spa hotelli oma algusaastatel (1990-te algus).

Chumphoni ööturg

Ööturg

Kaupa ööturult

Chumphoni ööturg oli rahvarohke ja ehe - peamiselt liikusid ringi kohalikud, vaid mõnda üksikut turisti kohtasime. Kitsad tänavaääred olid tehtud ajutisteks plastmasstoolide ja-laudadega söögikohtadeks, koridorid kaetud kerge kilekatusega. Meie mõistes toidu nõuetekohasest käitlemisest me muidugi ei räägi…

Madalad laed

Reneel oli tegu, et seal söögikohtade ja müügilettide vahel kõndida, kuna ta oleks peaga kogu aeg katuses olnud. Renee arvas, et tänaseks oleme me kohalike bakteritega kohandunud ja pole probleem, kui sööme tänaval seal pakutavat. Sai riisi ja nuudleid, sai liha ja kala ja mereande, väga palju friteeritud toitu (õli on süsimust, seega neid toite süüa ei taha). Võtsime mõlemad Phad Thai riisinuudlid, et kogeda, kuidas see Tais maitseb. Liiga palju sojakastet oli pandud, ei olnud kõige parem. Magusaks ostsime hotelli kaasa pool arbuusi - maitsev ja mahlane, aga mitte ülimalt hea. Tundub, et ananassile ei saa siin miski vastu.

Phad Thai