Teine päev Bangkokis (25.02.11)

Kell 8.30-st äratust ei tahtnud meist keegi kuulda, kuigi olime vara magama läinud ja terve öö sügavalt maganud. Toast välja saime alles kella 10 ajal. Palav oli, palavam kui eile, kuna täna paistis ka selgest taevast päike. Lasime end tuk-tukiga sõidutada Hiinalinna, et läbi selle jalutades minna vaatama kahte kuulsat pühamut. Tuk-tukist ümbrust silmitsedes paistis Tai üha rohkem omanäolisena ning eile tundunud sarnasused Jaapaniga on hakanud pea kaduma. Võib-olla satume täna lihtsalt teistsugustesse kohtadesse.

Chinatown (Bangkok)

Hiinalinn on äratuntavalt Hiinalinn - hieroglüüfides kirjad, tohutult palju kullapoode, sõna otsese mõttes tänava peal söögikohad, odava Hiina träni poed ja hordides inimesi. Kõndisime palavuses ja Anee käe kõrval teokiirusel, vahel tassis Renee Aneed süles. See on esimene kord, kui me Anee kandekotti kaasa ei võtnud, kuigi ta sinna sisse veel mahuks, aga palavuses kaks keha üksteise vastas on liigne lämbumine. Vahepeal läksid tänavad nii kitsaks, et üks inimene vaevalt läbi mahtus - see oli juhtunud seetõttu, kuna kitsa tänava kahte külge oli ehitatud poekesed, õigemini küll müügiletid, kus müüdi kõike alates võtmehoidjatest kuni videokaamerate ja sülearvutiteni välja ja need kitsad tänav-koridorid haisesid odava hiina plastmassi järgi. Ja siis nägin ma uhkeid hiina teekanne, mida ma nii väga endale tahaksin - hinnad sellised, et osta või kõigile kingituseks kaasa, aga kohe kaasa tassida ei jõudnud ja nii need sinna jäid. Oleme reisi lõpus veel Bangkokis ja äkki siis läheme neile järgi.

Hiinalinna tänavad

Enam kitsamaks minna ei saa

Kuigi oli palav ja otsest isu polnud, andis kõht korisedes märku, et täna süüa veel pole saanud. Renee tänava peal süüa jälle ei tahtnud ja ausalt öeldes olid need aroomid ka minu jaoks selles palavuses liig mis liig. Leidsime ühe sisetingimustes restorani, kus oli ka konditsioneer ja ingliskeelne menüü ning jäime sinna sööma. Hinnad olid muidugi kordades kõrgemad kui tänaval - umbes samas suurusjärgus kui Eestis olles hiinakas süües. Tellisime kõik väikesed portsud riisi või nuudleid, kuid neid oli ikka suur taldrikutäis ja kõht sai parajalt täis. Kuigi hiina toit peaks Aasias maitsema veidi teistmoodi kui Euroopas, ei ütleks, et nende toitude maitsed midagi senikogematut oleks.


Matkasime ca 3 km, kuni jõudsime esimese templini - Wat Pho, milles asub maailma suurim lamav kullatud Buddha kuju - 46 m pikk ja 15 kõrge. Tegemist pole siiski ühe templiga vaid suure templitekompleksiga, milles peitub sadu erineva suurusega kullatud Buddha kujusid, ning see on ühtlasi suurim Buddha kujude kollektsioon Tais.

Wat Pho templid väljast

Wat Pho Buddha kujud

Wat Pho, veel suurem Budhha

Kui mööda tänavat kõndimine tundus Aneele igav, siis templites hakkas tal põnev - need kujud pakkusid palju rõõmu ja otsisime põnevusega templit, kus asub kõige suurem Buddha. Turiste oli Wat Pho templites rohkelt - nii giididega gruppe kui üksikult uitajaid. Jalanõud tuli igasse templisse sisenedes ära võtta ja osades templites tuli ka õlad kinni katta (mul oli endale õlasall ja Aneele kampsun kaasas). Väljapääsul tüütasid turiste püüdvad hirmhinnaga paadireise pakkuvad kohalikud. Turistide piirkond on ikka hoopis teistsugune Tai - kogu aeg on tunne, et keegi tahab sulle tünga teha.

Wat Pho

Wat Pho

Wat Pho

Wat Pho

Wat Pho, lamav Buddha

Wat Pho, lamav Buddha

Liikusime edasi teisel pool tänavat asuva Grand Palace poole, mis on kunagine Tai monarhi residents ja milles asub ka Wat Phra Kaew pühamu. Kuigi hoonetekompleks oli kohe üle tänava, oli see ümberringi aiaga piiratud ja värav tundus olevat kõige kaugemas nurgas, kuhu oli kõndida ka veel ca kilomeeter. Ühe värava kõrval, kus jäime uurivalt vaatama, kas sealt sisse saab, astus ligi üks väga soravat inglise keelt rääkiv tailane ja näitas suunda, kus asub sissepääs. Samas mainis ta Renee lühikeste pükste peale näidates, et niimoodi sisse ei lasta. Olin Lonely Planetist lugenud tõesti, et kusagil templis tõesti ei lubata lühikesi pükse. Sama mees uuris, kust me pärit oleme. Kuuldes Eestit, oletas ta vaid, et tegu on lumega. Siis hakkas mees rääkima, et teab, templit, kuhu saab tasuta sisse ja milles on Lucky Buddha. Meil oli kaart käes ja ta tegi pastakaga ringi, kus see tempel asub. Rääkis veel kolmest templist ja näitas kaardil nende asukohta - kõik pidavat tasuta olema. Sain kohe aru, millega on tegu on - kalliskivi petuskeem, millest olin just enne reisi lugenud viimasest Estraveli ajakirjast - väga osavalt turiste lõksu meeleitavad kohalikud, kes justkui näevad abivalmid ja juhatavad sind põnevatesse kohtadesse. Suvaline kohalik muidu ei räägi inglise keelt ega ka kõneta turisti, kuna see on nende jaoks ebaviisakas käitumine. Ütlesin ka kohe Reneele, millega tegu on (olin sellest talle enne pikemalt jutustanud) ja lihtsalt põnevuse pärast rääkisime temaga edasi. Petuskeemis meelitatakse turistid läbi mitme inimese kalliskivipoodi, kus mitmed allikad väidavad, et vaid sel nädalal/päeval aastas on kõik kalliskivid 200% odavamad (valitsuse soodustus - maksuvabastus) ja neid saab osta vaid piiratud koguse ja need Euroopas kordi kallimalt maha müüa - tegelikult on tegu väheväärtuslike ja halva kvaliteediga kividega. Seejärel küsis sõbralik tai mees, mis hinnaga me tuk-tukiga sõitnud oleme ja kui mainisime, et 100 bahti (43 kr), siis ütles ta, et maksate üle, saab 40 bahtiga (ca 17 kr) ja kirjutas meile kaardi peale, kuidas on 40 tai keeles. Üle tee jälgisid tuk-tuki vennad toimuvat ning üks lendas meie juurde kohale. "Sõbralik" tai küsis tuk-tuki juhilt, et viid ju 40 bahtiga inimesed ringile ja tema tuli kohe sama jutuga samadest pühamutest. Kus on loogika, kui nad veel infot vahetanud pole??? :) Mõtlesime, kas teeme nalja kaasa ja teeme linnas väikese sõidu. Anee oli väsinud ning mõtlesime siis jalga puhata ja vaadata, mis saab. Anee jäi tuk-tukis meie vahel peagi magama ja sõit läbi linna jätkus, kuni keerutasime juba päris kitsastel tänavatel, kus turiste ei kohta. Hakkas veidi kõhe, kuid tõenäoliselt peaks väike tai pigem suurt Reneed kartma. Tüüp üritas meiega pidevalt rääkida, kuid me ei viitsinud suhelda, teades, millises petuskeemis ta osaline on. Jõudime "Tourist information" kirjaga maja juurde, kuhu tuk-tuki mees meid sisse juhatada üritas - meie keeldusime maha minemast ja ütlesime, et lubasid ju meid templitesse viia. Ta üritas ikka kaubelda ja meid "infot" saama suunata, kuid me keeldusime kategooriliselt ja ütlesime, et ei taha enam mingeid templeid ka ja viigu meid tagasi sinna, kust tõi. Siis lobises ta välja, et saab 5 l kütust selle eest, kui me infost mingi kupongiga välja tuleme; oli veidi pahur ja tõre, helistas ülemusele ja tõenäoliselt kirus meid, kuid sõitis tagasi siiski õiges suunas (Renee kogu aeg jälgis gpsi pealt). Pani meid lõpuks meid Grand Palace värava lähedal maha - seal, kust sõit alguse sai. Keegi teine sai hoopis tünga...

Grand Palace

Mõtlesime tagasi hotelli poole sõita mööda jõge paadiga. Kuna tee peale jäi ka Grand Palace sissepääs ja enne piletiraha küsimist sai seal alal päris palju jalutada, siis vaatasime veel veidi ringi ja jälgisime, kas tõesti pühamu poole saavad vaid need, kes pikkades pükstes - tundus nii. Templi väravas üritati meid taas 1000 bahti (430 kr) eest paadi peale meelidata. Jalutasime lähedal asuva kai poole - taas kitsad tänavad, pigem koridorid, kus müüakse otse tänaval süüa. Kai ääres taas need tüngategijad, kes peatavad turiste ja müüvad paadisõite. Ütlesime, et ei taha paati lõbusõiduks (mida siin ka saab), vaid kasutada liiklusvahendina ühest kohast teise. Ikka üritati meile see teekond 1000 bahti eest maha müüa ja kui võtsin välja Lonely Planeti ning näitasin, et selle reisi saab max 35 bahti eest, tõmbas tädi sõnagi lausumata minema. Raamatus oli kirjas ka, et pileti saab laevalt, seega tungisime neist mööda ja leidsime õige kai, kust läks paat (pigem praam - mahutab ligi 100 inimest). Pilet maksis 14 bahti (6 kr) :).

Tha Chang sadamakai

Laeva ootajad

Laeva ootajad

Sõit jõel

Päris hotellini paadiga ei saanud ning lõpuni tulime tuk-tukiga. Kell oli alles 16.30, kuid olime juba palavusest ja kõndimisest tõeliselt väsinud. Renee läks Aneega hotellituppa ja mina läksin tunniks ajaks jalamassaaži, mis maksab meie hotelli kõrval 250 bahti (ca 110 kr). Pea kippus veidi valutama, kuid tund aega puhkust ja une piiril vaakumist tegid minust taas värske inimese. Pärast massaaži käisin üle tee turul, mis on selgelt kohalikele orienteeritud - turiste kohtab siin üliharva ja hinnad on madalad. Ostsin grillitud kala, kana, salatit ja erinevaid tükeldatud puuvilju. Tulin hotelli Aneega sööma ja lasin Renee massaaži. Pärast massaaži oli ka Renee vist tänavatoidu-hirmust üle saanud ja tuli tagasi põnevate leidudega, mida ka me Aneega nokkima läksime.

Turu tänavad õhtul

Igaüks teeb/müüb seda, mida oskab

Kohalike kodu Bangkokis Sathorni piirkonnas

Õhtul läksime veel kolmekesi jalutama samale turule, kuna Renee ütles, et oli veel tänavaid leidnud. Kella 9 ajal hakkasid paljud poe või vankri peal söögikohakese pidajad juba oma äri kokku pakkima ja varjusid kohe vankri taga asuvasse koju. Kogu see turuelu toimubki inimeste kodude (milleks on üks väike toake) ees. Iga kodu ukse ees pakub reeglina kogu perekond midagi müügiks - olgu see toit, õmblusteenus, massaaž või riided. Läbi akende paistis, kuidas väikesed uneriietes tai lapsed mängisid toas ja valmistusid magama minema. Mõnel oli kodus ka arvuti. Aga üldiselt elatakse siin ikka väga vaeselt - ei kujuta ette, mida see puuvilja vms müümine päevas sisse võib tuua. Leidsime turutänavatel veel massaažitoa, kus sama tunniajane jalamassaaž maksab vaid 100 bahti (43 kr). Ei mingeid turiste ja kõik on ülimalt odav. Täna õhtul mõtlesime, et kui reisi lõpus taas Bangkoki tuleme, siis peatume samas hotellis, kuna siin piirkonnas on nii põnev ja elu on siin nii päris.