reede, 25. veebruar 2011

Esimene päev Bangkokis (24.02.11)

Algas reis Taimaale - kõik reisisellid taas rivis - Anee (5 a), Aet ja Renee. Taisse pääsemiseks tuli läbi teha paras lendudejada - Tallinn-Riia (1 h), Riia-Kiiev (1.30 h) ja Kiiev-Bangkok (9.30 h). Kiievis neli tundi ooteaega oleks olnud päris tüütult ebamugavad, kui me poleks sisse saanud business lounge'i - Swedbanki krediitkaardiga kaasas olev Priority pass lubab sinna alasse sisse pääseda tasuta ning tagab tasuta toidu, joogi, interneti ja mugava olemise väherahvastatud, puhtas ja vaikses keskkonnas mitmeks tunniks.

Mugavused Kiievi lennujaamas

Bangkoki pidime jõudma kohaliku aja järgi 4.30 öösel, kuid lennuki hilinemise tõttu olime kohal alles kell 6 hommikul, kui juba valgeks hakkas minema. Lennujaamas tuli enne riiki pääsemist tegeleda veel ootamatu paberimajandusega, kuid õnneks saime igal pool järjekordades väikese lapse tõttu alati ette ja tunni ajaga pääsesime lennujaamast välja. Bangkoki rahvusvahelisest lennujaamast on kesklinna ca 30 km. Linnas asuvasse hotelli sõitsime taksoga, kuna väsinuna ja kohvritega ei viitsi kunagi alternatiive otsida. Sõit linna poole meenutas esmapilgul päris palju just Jaapanit ja selle suurlinnu - linnaäärne agul, pisikesed palvepaigad hoovides, elektrijuhtmete rägasikud, küll aga on Tais asustustihedus hõredam kui Jaapanis. Bangkok on ehk pisut väsinum ja prügisem - nagu vaene Jaapan.

Hotelli jõudsime ajaks, kui elu linnas juba käis. Kuna lennukis sai magatud, polnud meeletut väsimust ka ja kohe nagu magama minna ei tahtnudki. Panime oma asjad hotelli ära ja läksime ümbruskonda väikesele jalutuskäigule - eesmärgiga osta tänava pealt puuvilju, mida märkasime igal sammul müüdavat. Puuvilju müüakse tükeldatult (loomulikult tehakse seda kohapeal ja steriilne siin just pole), pannakse kilekotti ja antakse kaasa terav pulgake, millega neid kotist õngitseda. Arbuus ja melon ei rabanud oma maitsetega jalust, kuigi seda lootsin. Ananass see-eest on võrratu.

Puuviljamüüja


Tänavatoit Bangkokis

Kohe hotelli lähedal on väike turg, kust saab nii kohalikku toorainet kui ka valmistoite - väga aroomiderohke (ja mitte alati meeldivad) on siin tänavatel ja ka suhteliselt must. Tänavatoitu on igal pool ja tundub, et oma kastikese või käru peal võib selle igaüks valmis meisterdada. Saab nii liha- kui kalavardaid, õlis juurvilju, riisi, vokke kui suppe. Toitu (sh kala, liha ja mune) hoitakse kausikestes lihtsalt õuetemperatuuril, kus on üle 30 kraadi sooja. Tundub, et see on vaid tundide küsimus, millal põhjamaa inimese organism sellele enam vastu ei pea. Tädike peseb samas tänavanurgas nõusid ning taldrikul järelejäänud riis voolab ühes heitvetega su jalgade eest läbi.

Bangkoki kitsad tänavad

Bangkoki laiemad tänavad


Maiustame ananassiga

Kuna õhtuni poleks jaksanud üleval olla, siis mõtlesime, et targem oleks kohe magada üks pikemat sorti varajane lõunauni ja minna pärastlõunal linna kõndima. Kui telefon kell üks äratas, ei tahtnud meist veel keegi üles tõusta. Kell kolm saime toast välja ning jalutasime veidi üle 2 km kaugusel olevasse Lumphini parki, mis on nime saanud Buddha sünnikoha järgi Nepaalis ning on roheline oaas keset linna. Koos lapsega, niiskuses ja kuumuses linnas jalgsi liikumine on päris väsitav ja aeganõudev. Lumphini park oli täis sportijaid - higist nõretavad jooksjad ning vabaõhu jõusaalis treenivad idamaade "sõdalased". Pargi keskel tiigike ja suured mänguväljakud lastele, kuhu Anee muidugi minna tahtis. Istusime Reneega pingile palavusest paistetavaid jalgu puhkama ja lasime Aneel mänguväljakult veidi turnida. Tore pargike, aga Jaapani linnapargid on kujunduslikult ja pinnavormidelt oluliselt rohkem silmailu pakkuvad.

Bangkoki tänaval; kõrval tuk-tuk

Mänguväljak Lumphini pargis


Puhkehetk


Idamaade "sõdalased" treenimas


Lumphini park
Edasi sõitsime tuk-tukiga Siami piirkonda, eesmärgiga seal ka sööma minna. Tuk-tukiga kihutades oli Aneel suunurgad kõrvuni, kuna talle tundis see nii põnev. Kolmeksi mahume täpset sinna peale istuma ja Anee paneme enda vahele keskele, et kurvis kihutades ta välja ei kukuks. Renee päris tänava peal süüa ei tahtnud, kuna oli tipptund ja igal pool oli väga palju inimesi, samuti tundub, et ta veidi pelgab seda tänavatoitu - seega läksime kaubanduskeskuse alla jahedasse söögikohta. Silma järgi tellisin rohelisi aedube kanalihaga, kuid tegelikult olid need ube meenutavad taimed midagi tundmatut, aga päris maitsvat. Õnneks mitte liiga vürtsised, seega suutis Anee ka neid süüa.

Kuigi olime vähe üleval olnud ja vähe kilomeetreid kõndinud, oli paras väsimus peal - eks kuumus teeb oma töö. Sõitsime tuk-tukiga tagasi hotelli juurde ja ostime veel ananasse, mis tänase päeva avastusena maitsevad siin puuviljadest kõige paremini. Kõndisime läbi ka kohalikult turult, kust ostsin ühe pulga otsas grillitud kala, mis maitses nagu kana. Mõned tomatid ka, mis maitsesid nagu tomatid suvel Eestis.

Hotelli lähedal turul (Sathoni piirkond)

Hotellis ühendasime end internetti ja käisime ID-kaardiga Eestis valimas. Anee tahtis toas oma kaasavõetud mängusjadega mängida, mina toksisin muljeid kirja ja Renee läks hotelli kõrvale tunniks ajaks jalamassaaži. Kuigi olime ärganud pärast kella kahte lõunal, oli õhtuks väsinud ning magama läksime juba kell 22.30 kohaliku aja järgi - usus ja lootuses, et hommikul vara on meil uni läinud ja saame linna avastama minna.

1 kommentaar:

Annika ütles ...

Hei,

suur aitäh, et muljeid jagad;)

Annika