teisipäev, 18. september 2012

Esimene päev Pariisis (16.09.12)

Jõudsime Pariisi Charles de Gaulle lennuväljale otselennuga Tallinnast ühel septembrikuisel pühapäeva hommikul. Lennujaam asub kesklinnast ca 30 km kaugusel - just kesklinna poole me suuna võtsimegi. Renee läks infopunkti uurima, millega linna saada ning milliseid pileteid meil osta tasuks. Tuli tagasi 5-päeva kaardiga, mida saab kasutada kõikides Pariisi ühistranspordiliikides ja -liinidel.

Sõitsime linna bussiga. Mulle on jäänud selline mulje, et Pariis on lapsevaenulik linn, kuid juba lennujaamas bussi sisenedes pakuti meile kohe istet, kuna Hugo (1 a) istus mul linaga puusal. Samasugust abivalmidust kohtas ka metroos - mitmel korral tuldi küsima, kas aidata vankrit trepist üles. Olime kahe kohvri, lapsevankri ja lapsega - seega tassis Renee kahte kohvrit ning mina patapumis magavat Hugot ja käes lapsevankrit. Pariisi metroos eskalaatoreid (rääkimata liftidest) praktiliselt pole, seega käia tuleb vaid treppidest.

Umbes tunnise rännakuga jõudsime korterini, mille Renee oli meile Pariisi peatuspaigaks valinud (korteri broneeris sellelt saidilt). Renee küll enne naeris tagasiside kirjutajaid, et viiekorruselise maja tippu jõudmist peetakse tõeliseks trepitrenniks, kuid kohale jõudes selgus, et kurtjad polnudki tõelised pehmod. Kui me lõpuks kogu oma koormaga mööda lõputuna näivat keerdtreppi (!) maja kõige viimasele korrusele (mis selgus, oli hoopis seitsmes korrus) jõudsime, hingeldasime mõlemad. Korteriomanik teadis juba ette, et külalisi tasub veeklaasidega tervitada. Katusekorter oli pisem ja kõveram kui pildilt paistis, sisse pääses nagu kapiuksest, millest läbimahtumiseks Renee kummardama pidi. Sisekujundaja oli tõenäoliselt kunstnikuhingega ja korter sai stiilne ning väga nutika ruumipaigutusega nii väikese pinna kohta. Selline tõeline Pariisi hipsteri korter. Korteriomanik tegi meile väga põhjaliku tutvustuse korteris ning ühtlasi seletas ka, mis tipud akendest paistavad. Otse magamistoa aknast (ka voodis lamades) paistab Notre-Dame'i katedraal, köögist aga Sacré Coeur'i katedraal.

Keerdtrepp, mida mööda pääseb meie Pariisi-kodusse

Sellest kapikusest pääseb hipsteripessa

Tilluke Pariisi hipsteripesa

Hipsteripesa idüll

Vaade magamistoast Notre-Dame ja Pantheoni poole

Vaade köögist Sacré Coeur'i poole

Jätsime asjad korterisse ja läksime kõrvaltänavasse süüa otsima - sinna soovitas minna ka korteriomanik. Kuna oli pühapäev, oli tänaval ka turg ning käis vilgas elu. Turiste polnud palju, pigem liikusid ringi kohalikud. Kummalisel kombel magas Hugo veel ikka mu kõhu peal patapumis lõunaund ning teda ei häirinud see, kui me vahepeal treppidest üles marssisime, juttu rääkisime ja jälle õue tulime. Hugo uneajal saime ka söödud nii, et see Hugot üles ei ajanud. Istusime suvalises tänavaäärses Itaalia söögikohas, elamus jäi saamata. Mööda tänavat edasi jalutades sattusime ökopoodi, kus valik väga korralik. Lahendatud sai mahaunustatud pudruprobleem ning ostsin Hugole veel viinamarju ja jogurtit ning tuubipüreed ka, kuna olin tulnud välja täiesti tühjade kätega ja ärgates oleks hea midagi talle pakkuda. Hiljem märkasin tänavaturul, et lisaks tavalistele puuviljadele on siin ka rikkalik ökolett; ostsin Hugole ühe virsiku ka. Lisaks oli tänavaturul väga korralik mereandide, liha ja juustude valik; loomuliult ka kõikvõimalikke Prantsuse saiu ja küpsetisi. Ampsasime esimesed makroonid ja jäätised. Hugo ikka magas, ca 3 h juba - täiesti uskumatu tema puhul.


Tänavaturg Pariisis

Magava Hugoga söömas

Lõpuks korteri juurde tagasi jõudes otsustas poiss ärgata. Kõmpisime 150 astet üles oma hipsteripessa, tegime kiire riidevahetuse õhemate suveriiete vastu ja asusime teele Jumalaema kiriku (Notre-Dame'i) poole. Muidu püsimatu Hugo istus rahulikult kärus, uuris ümbrust ja elavnes iga koera peale. Pariisis mööda tänavaid saab kergkäruga päris hästi liigelda, kuid metroos on üksi päris võimatu, kuna üksi käru tassida ei jaksa ja mõnest metrooväravast ei mahu lahtise käruga ei sisse ega välja.

Möödusime Pompidou keskusest, kuhu on koondatud Prantsuse moodne kunst - moodne oli ka hoone ise, meenutades oma raudkonstruktsiooniga konservatiivsele pilgule pigem tellingutes renoveeritavat hoonet kui valmis maja. Sisse minemiseks oleks tarvis tunde aega, täna selleks polnud mahti. Nautisime sooja ilma ja kõndisime Seine'i jõe keskel asuva Cité saare poole, kus asub Notre-Dame'i katedraal. 
Prantsuse moodne kunst on koondatud Pompidou keskusesse

Hugo õpib kõndima

Katedraal kui üks Pariisi maamärke, tõmbab ligi suuri rahvamasse. Nii lookles pikk saba katedraali pääsemiseks mööda kirikuesist platsi. Tegime veidi vimkat ning imbusime otse sissepääsu kõrvalt sabasse sisse - keegi pröökama ei hakanud; ju halastati, kuna me lapsevankriga oleme. Gooti stiilis Notre-Dame'i katedraali ehitust alustati 1163. aastal ning ehitus kestis lausa 170 aastat. Katedraal on seest pime ja kõrge -  pimedaks teeb seda mitmelöövilisus, mis ei lase külgedel asuvatest roosakendest valgusel kõikjale kirikus tungida. Teeme ringi kirikus, Quasimodot ei kohta, ja liigume edasi. 
Jumalaema kirik Pariisis (Notre-Dame)


Notre-Dame seest

Notre-Dame külgvaade

Ületame Seine'i jõe ja kõnnime mööda jõeäärset tänavakaubandusega palistatud tänavat edasi. Kummalisel kombel peatume ja jääme mitmes kohas müüdavat kaupa uurima - vastupidiselt tavapärasele turistilõksudes müüdavale hiina kraamile müüakse siin ka vanakraami, sh raamatuid, kaarte jms. Ka müüdav "tänavakunst" on visuaalselt kaunis, kuid Renee ütleb, et neil piltidel olevatel Eiffeli tornidel pole kunstiga mingit seost, kuna ka ahvi saaks vajadusel teatud tehnikatega nii joonistama õpetada. 
Seine'i äärne kaubandus

Vanakraamiturg Pariisi Ladina kvartalis

Pariisi Pantheoni kuppel paistab üsna lähedal olevat, seega otsustame ka selle ära vaadata. Liigume läbi boheemlasliku ladina kvartali ja satume kohe vanakraamiturule, kus jääme müüdavat kaupa uudistama. Leian hulganisti tillukesi klaase lastele - see oli ka üks lubadus, mille Anee jaoks Pariisis täitma pidin - tooma Hugo lõhutud tillukese klaasi asemele uue. Kohe vanakraamituru kõrval asus pagariäri, kus müüdi päris ökoküpsetisi. Ostime croissandid ja madeleine küpsist ja rühkisime mäest üles, kus asub neoklassitsistlikus stiilis kuppelkirik Pantheon. Jõudsime paar minutit liiga hilja - kell oli kohe kuus saamas ja Pantheoni sisse enam ei lastud. 
Pariisi Pantheon

Olime end täna kõvasti ületanud, kuna olime juba kella viiest öösel ärkvel ning terve päeva ringi tormanud ja kõike uut ahminud. Tundus, et enam jalutada eriti ei jaksa ning tagasi tasuks metrooga sõita. 

Õhtusööki läheme otsima samasse "kodulähedasse" söögitänavasse, kuid õhtul on enamus kohti juba kinni. Isegi vett ei saa enam kusagilt osta, aga õnneks kõlbab Pariisi kraanivesi ka väga hästi juua. Ma tunnen veel väga täpselt iga maitsenüanssi ja praagin halva vee välja, aga Pariisis on üllataval kombel tõesti väga hea vesi. Leidsime koha, kust sai sushit kaasa osta ja võtsime juba kolmandat korda 150-astmelist keerdtreppi. Hugo harjutas toas veel veidi ise käed lahti seismist, mille tundus, et ta täna ära õppis. Uni tuli peagi oi kui kergelt ja oi kui magus.

Kommentaare ei ole: