Tänase päeva plaan on vallutada Montmartre mägi, mis asub Pariisi põhjaosas. Tõsi, Montmartresse tõmbab mind tegelikult uhke valgete kuplitega Sacré Coeur basiilika, mis asub Pariisi kõrgeimas punktis ning paistab kauguses ka meie köögiaknast. Hommikusöögi võtame ka täna käigult. Need croissandid, mida Pariisi pagariärides müüakse, on lihtsalt võrratult maitsvad - pealt krõbedad ja seest pehmed ning õhulised. Ma ei tea, kuidas kõik pagariärid nii hästi neid teevad ja miks neid mujal nii häid ei küpsetata, aga Eestis pole ma kusagil ühtegi nii head croissanti saanud.
Montmartresse sõidame metrooga. Kui linnapildis on valgeid oluliselt rohkem kui mustasid, siis metroos on selgelt vastupidi. Taas paistab silma ka ilma piletita sõitmine. Meie läheme vankriga selleks mõeldud väravatest ning vahel imbub koos meiega sealt veel mõni inimene sisse. Mõnes metroojaamas on invaliididele (tegelikkuses invaliid metroosse ei pääse, sest pole lifte ega kaldteid) ja vankritele mõeldud värav lihtsalt käega lahti lükata, mõnes avaneb piletiga, aga mõnes tuleb (või ei tulegi) inimene seda võtmega avama. Selle viimase variandi puhul jääb üle vanker vaid ülikõrgetest tõketest üle tõsta - ükskord seda Reneel ka aidati, üksi eriti ei saakski.
Pariisi metroos
Montmartre metroopeatuses käib vilgas tänavaturg. Puuviljade letid on värvikirevad ja rikkalikud. Mingil imekombel istutab mind banaan :) Viinamarju sööks ka iga hetk - need on septembri keskel oma parimas küpsusastmes, tugeva varre otsas prisked kobarad pakatavad värskusest ja marjad on tõeliselt magusad. Ostame viinamarju iga õhtu, aga tänaval neid pesemata kujul küll ei julge süüa.
Montmartre turg
Montmartre tänavatel
Sacré Coeur'i kuplid lähedalt ei paista, aga kuna tean, et see asub mäe otsas, hakkame kõmpima nõlvast üles. Ümbruskond erineb Pariisi südalinnast, tänavad meenutavad pigem mõnda Itaalia väikelinna. Mäe otsa jõudmine võtab päris võhmale, kuna käia tuleb pidevast tõusust ning lõpus ka vankrit kahevahel treppidest tassida. Olime lähenenud basiilikale hoopis külje pealt. Otse tulles oleks olnud mitmetasandiline ja suursugune sissepääs (sel juhul oleks pidanud vankriga ülessaamiseks läbima sadu trepiastmeid). Teeme peatuse vahetasandil otse viigipuu all pingil. Märkame, et üles oleks saanud ka köisraudteega, mis sõidab puude vilus mäenõlval. Basiilika ümbrus keeb nagu sipelgapesa, tõenäoliselt on siin tuhandeid inimesi, kes kõik pildistavad end kiriku või linnvaate taustal. Mitmel korral palutakse Reneed ka seltskondi pildistama - ju ta näib siis nii usaldusväärne.
Vaade Montmartre mäelt
Vaade Montmartre mäelt
Vaade Montmartrelt, taamal paistab Montparnasse torn
"Kohustuslik" turistipilt - meie Sacré Coeur basiilika juures
Sacré Coeur basiilika alt tänavalt vaates
Teeme kirikus tiiru peale - see on sakraalehitiste kategoorias suhteliselt uus, ehitatud 1914. aastal. Raha eest saab ka üles torni, kuid ei hakka enam vankriga edasi trügima (Kaisa käis ka siin hiljuti ja hoiatas, et üles läheb vaid kitsas trepp). Ka kirikuesiselt platvormilt paistab Pariis kui peopesal. Pariis on ülaltpoolt vaadates suhteliselt hele linn - katused ja majade värvigamma jääb enamasti valge-helehalli vahele. Pariisi linnapildis praktiliselt puuduvad kõrghooned - paistab vaid üks kõrghoone- Montparnasse torn - mis ehitati 1973. aastal ning oli sel ajal Euroopa kõrgeim kontorihoone. Kõrghooneid Pariisis siiski on, kuid need jäävad kesklinnast eemale lääne poole ja on koondud kõik ühte kohta (paistavad hästi kätte Triumfikaare tipust).
Ostame tänavalt mõlemale ühe crepp'i - imeõhukese Prantsuse pannkoogi. Minu jaoks jääb see ikka pannkoogiks ja elamust ei paku (mulle pannkoogid eriti ei maitse, kui siis õhukesed ja hunniku moosiga). Ka teised tüüpilised Prantsuse küpsetised nagu makroonid, cannelé, besee (meringue) või madeleine ei ole minu jaoks erilised ahvatlused, kuid ära proovinud olen ma neid siin ikka. Kahjuks või õnneks ei oska vaimustuda. Küll aga nägin ühes kohvikus täna hommikul ühte väga isuäratavat mille feuille lõiku (meil tuntud Napoleoni koogina), kuid hommikuti pole ma magusainimene.
Ostame tänavalt mõlemale ühe crepp'i - imeõhukese Prantsuse pannkoogi. Minu jaoks jääb see ikka pannkoogiks ja elamust ei paku (mulle pannkoogid eriti ei maitse, kui siis õhukesed ja hunniku moosiga). Ka teised tüüpilised Prantsuse küpsetised nagu makroonid, cannelé, besee (meringue) või madeleine ei ole minu jaoks erilised ahvatlused, kuid ära proovinud olen ma neid siin ikka. Kahjuks või õnneks ei oska vaimustuda. Küll aga nägin ühes kohvikus täna hommikul ühte väga isuäratavat mille feuille lõiku (meil tuntud Napoleoni koogina), kuid hommikuti pole ma magusainimene.
Crepp'i ostmas
Kui me juba Montmartresse tulime, läheme jalutama ka kõmulisele ööklubide ja sekspoodide tänavale, kus asub ka kurikuulus 1889. aastal asutatud kabaree Moulin Rouge, mis näeb välja punase veskina (ja just seda ta tõlkes ka tähendab). Oma kurikuususes meelitab see ligi inimesi veel tänapäevani - näeme, et järjekord lookleb ukse taga ka keset päeva. Mis selle tänava majades sees toimub, võib vaid aimata, aga et seal käib vilgas tegevus ja meeskliente haaratakse otse tänavalt, saime aru, kui Renee must hetke 10 meetrit tagapool kõndis…
Kahtlased tänavad Montmartres
Moulin Rouge
Meie aga suundume kunsti otsima teistele radadele. Sõidame metrooga tagasi linna keskele ja väljume d'Orsay muusemi lähedal. Jalutame mööda Seine'i jõe kallast muusemi suunas, kui tuleb vastu mees, kes kummardab ja võtab maast üles jämeda meeste kuldsõrmuse ning pakub seda Reneele, justkui tema oleks selle kaotanud. Renee ei soovi seda vastu võtta, kuid mees pakub sõrmust uuesti. Liigume edasi ja arutleme, mis situatsioon see nüüd oli. Kahtlustame kohe, et tegu on taaskord suurlinnades levinud petuskeemidega, mille pointi me koheselt läbi ei hammustanud. Tõenäoliselt on panustatud inimese esmasele reaktsioonile - nagu enamus petuskeeme - inimene ei jõua järgi mõelda, ning tagantjärgi analüüsides tegutseb väga rumalalt. Jõuame järeldusele, et seda sõrmust see mees tegelikult sealt ei leidnud, vaid ainult tegi nii, nagu selle leiaks, pakub "heast tahtest" sõrmuse kellelegi, kelle oma see pole (aga see võtab ahnusest vastu) ja samas süümepiinade najal pakub "leiutasu". Uhke "kuldsõrmuseomanik" saab endale tõenäoliselt tüki väärtusetut metalli, selle "aus leidja" aga 10 või 20€ võrra rikkamaks. Nagu me petuskeemi läbi hammustasime, kummardus meie ees üks mustlasnaine, kes üllatus-üllatus - leidis samasuguse meestesõrmuse ja pakkus seda Reneele. Renee võttis talt sõrmuse vastu ja tänas teda ning kõndisime tagasivaatamata edasi. Ise naersime. Naine oli meie ebaloogilisest käitumisest selgelt ehmunud, jooksis järgi ja hakkas halama, et kas talle ei võiks ka mõned eurod poetada. Renee andis talle sõrmuse tagasi. Kõigest mõnikümmend meetrit edasi kordus sama asi, seekord leidjaks vanem mustlasnaine ja taaskord Renee tegi talle tünga vastu. Kokku nägime d'Orsay muusemi läheduses ca paarisaja meetri raadiuses viit petuskeemi teostajat. Ühe vanapaari juurde astus Renee ka ligi ja ütles, et see on pettus, ärgu õnge mingu. Ei taha küll rassist olla, aga just mustlased on need, kes selliseid pettuseid korraldavad. Seevastu päris mustad olid muuseumi ümbruses leiutanud veidi ausama rahateenimise võimaluse - müüsid 1 €-ga 0,5-liitrist pudelivett (mis on Pariisi kesklinnas suhteliselt odav); ostavad selle tõenäoliselt suurte plokkidena umbes 10x odavamalt kaubanduskeskusest, aga "osta odavalt-müü kallilt" on üks kapitalistlikus maailmas aus ja aktsepteeritav tuluteenimise viis.
Petised "leitud" sõrmuseid pakkumas
d'Orsay muuseumisse sisenemiseks otsitakse läbi kõik kotid. Õnneks suunatakse mind vankriga kõrvale ja ei puuduta ei mu suurt kotti ega vankrit. Muuseum asub vanas raudteejaamas ning sinna on koondatud maalikunst, mööbel ja skulptuure ajavahemikus 1848-1914. Sellesse perioodi jääb ka impressionism, mis mind üle kõige huvitab. Kohe sisenedes on ühe toa taga taas pikk järjekord. Sildilt paistab, et soovitakse pääseda vaatama van Goghi teoseid. Taaskord mõtlen, kas see on siiras huvi van Goghi kunsti vastu või on see üks massipsühhoos - nähes järjekorda, tuleb sinna seista, kuna tõenäoliselt on seal midagi head. On mõned kunstnikud või mõned teosed, mida kõik teavad ja mis tekitavad kõrgendatud huvi. Samas võib olla ka mõnel vähetuntud kunstnikul väga häid töid, mille vaatamiseks mingit tungi pole. Siin samas d'Orsay muusemise ka seda nägime - väga oskuslikud valguse kasutamise tehnikad ühelt vähemtuntud kunstnikult olid tõesti head tööd.
Renee hakkas kahtlustama, et kunst, mida siin näidatakse, on tegelikult reprod, kuna maale ei kaitse klaas. Siin võib iga hetk korduda Mr Beani filmist tuntud stseen, kus keegi aevastab maali peale ja pühib taskurätikuga sülje ära nii, et ka maali värvid "pääsevad liikuma".
Renee hakkas kahtlustama, et kunst, mida siin näidatakse, on tegelikult reprod, kuna maale ei kaitse klaas. Siin võib iga hetk korduda Mr Beani filmist tuntud stseen, kus keegi aevastab maali peale ja pühib taskurätikuga sülje ära nii, et ka maali värvid "pääsevad liikuma".
d'Orsay muuseum väljast
d'Orsay muuseum seest
Impressionismi ruumis on taas tunglemine, kuid õnneks on tegu suure saaliga, kus järjekorda ei teki. Näen Monet maalid oma silmaga ära. Hugo hakkab patapumis istumisest vähkema, seega tuleb lahkuda. Poleks ise ka jaksanud kauem olla, tekkis juba täielik üleküllastus kunstist ja siseruumides tunglev rahvamass väsitab samuti.
Tuileries' pargis kastanit uurimas
Jalutame üle silla tagasi jõe vastaskaldale ja läbime Tuileries' pargi. Mulle meeldib linnareisidel alati aru saada, kus ma linnas asun ning kuhu suunas liigun. Uurin alati seetõttu pidevalt linna kaarti, et aru saada meie liikumisteed. Tuileries kandis jalutasime ka eile ning umbkaudse suunatajuga liigume tagasi oma "kodu" poole, lootes ühtlasi tee peal peatuda mõnes söögikohas. Satume samale Jaapani tänavale, kustkaudu ka eile õhtu kodu poole liikusime. Otsustasime süüa ühes Jaapani söögikohas ja ei pidanud pettuma - oli suhteliselt mõnus sööming.
Jaapani restos söömas
Pärast söömist jääb Hugo veel vankris magama ning me otsustame seetõttu veel linna peal konnata. Teele jääb üks ökopood, kust ostame kaasa hommikusöögikraami (va. saiad, mida ma hommikul värskena plaanin tuua). Ökopoodide (nii toit kui kosmeetika) ja restoranide valik on Pariisis muljetavaldavalt suur ning valik neis väga korralik. Viinamarju ostamegi enamasti ökopoest, kus need on samuti värsked ja maitsvad ning kohati isegi odavamad või samas hinnaklassis, kui tänaval müüdavad viinamarjad.
Plaanime veel jalutada oma kodu lähedal asuvasse restoranide ja toidupoodide tänavale, kus me iga päev käinud oleme ning muudame veidi kurssi. Tee peal seisatan ühe raamatupoe vaateakana taga ja tahan rõõmust kilgata - see on VAID kokaraamatute raamatupood (Librarie Gourmande) - täielik foodie unistus. Astun sisse - poe ilme on täiesti vanakooli raamatupoe moodi, kus osad raamatud on kastides, liikuma eriti ei mahu ja lõhn on ka selline "vanaaegne". Uurin, kas midagi ka ingliskeelset on. Mind juhatatakse mööda kitsast keerdtreppi ülemisele korrusele ja näidatakse ette riiulitäied inglisekeelseid kokaraamatuid. Renee tiirutab magava Hugoga poe ees, seega pean oma otsuse suhteliselt kiiresti tegema. Valin välja kategooria Prantsuse küpsetised ja magustoidud ning ostan üle 350 retseptiga raamatu The Art of French Baking (autor Ginette Mathiot), kus on lisaks retseptidele kirjeldatud ka mitmeid küpsetamise tehnikaid. Säran õnnest, et sellisesse kohta sattusin.
Väljun kokaraamatute poest hea raamatuga
Magusalainel jätkame. Ostame veel mõned makroonid ja käime läbi ka šokolaadipoest, kus on väga jutukas müüja, kes jagab meile häid soovitusi Pariisis viibimiseks. Kodumaja ette jõudes võtame asjad selga ja kõmbime taas 150 astest ülespoole oma hipsteripessa. Hugo mängib meelsasti pottide ja kulpidega ning on eluga rahul. Õhtupimeduses on Pariis hoopis teistsugune - seitsmendalt korruselt avaneb päris hea vaade, samas on siin üleval üsna vaikne, ei mingit automüra. Magamistoast paistab valgustatud Notre-Dame katedraal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar