kolmapäev, 19. september 2012

Teine päev Pariisis (17.09.12)

Hommik on udune ja õhk tundub akent avades sügiseselt jahe. Palun Reneel temperatuuri järgi kontrollida, kuna täna pidi olema veel üle 20-kraadine soe päev. Ilmateade näitas õnneks, et pärastlõunal läheb soojemaks ja päikselisemaks. Hugo sõi enne teeleasumist korraliku kõhutäie putru, kuid meie otsustasime hommiksöögi väljas süüa. 
Pariisi saiakesepoed on võrratud

Õues oli tõesti jahe, kahetsesin kohe algul, et soojemat kampsunit ei võtnud, aga 150 keerdtrepi astet oli piisav põhjus, et mitte üles tagasi minna. Võtsime käigult croisaandid ja suundusime metroosse, et sõita Champs Élysées suunas. Sattusime Pariisi suurimasse metroosõlme Forum les Halles, kus õige liini juurde jõudmine võttis kõvasti aega ja treppidelt laskumisi. Hugo jäi magama, tassisime teda koos vankriga kahevahel, kusjuures vahepeal tuli vankriga sissemahtumiseks trügida sisse vastassuuna väravatest. Ma ei saa aru, mis loogikaga siin vankriga liikuma peaks, kuna vahepeal lihtsalt tulevad "teetõkked", kust edasi ei saa. Samas on enamus kohtades lisaväravad, kust vankriga läbi mahub ning millest läbipääsemiseks ei pea metrookaarti masinast läbi laskma, vaid lihtsalt lükkad värava lahti. Kel vähegi tahtmist, saab nende väravate kaudu metroos täiesti tasuta sõita - nägime sellist käitumist korduvalt; keegi ju ei kontrolli.

Lisaks erivajadustega inimeste jaoks puuduliku ligipääsuga, on metroo on Pariisis suhteliselt must, vanamoodne (nii ilme kui eskalaatorite puudumine) ja kohati ka kuse järgi haisev. Kusjuures seda kusehaisu tunneb Pariisis ringi kõndides liiga sageli. Ei tea, kas sellest, et vihma pole ammu sadanud või ongi alati Pariisi kontrastid kusehaisulised tänavad ja uhked majad. 

Champs-Élysées tänav Pariisis

Pariisi kuulsaim ning kalleima kinnisvara ja poodidega tänav Champs-Élysées on muljetavaldavalt lai ja avar ning ligi 2 km pikk - algab Concordi väljakult ja lõppeb Triumfikaare juures. Viimase suunas me suundusimegi. Avastame luksuskvartalis luksusliku jäätisebrändi Häagen Dazs jäätisepoe, mis on mu absoluutsed lemmikjäätised. Läheb käiku kahe palliga jäätis, kuna ei suutnud otsustada, millist täpselt tahan - mõlemad on ülihead. 
Lemmikjäätised asuvad siin

Ühest massiivsete kuldsete raudustega aiast tuleb välja ebaproportsionaalselt palju inimesi. Piilume sisse, mis kohaga tegu. Vali muusika, vilkuvad tuled ning paljaste musklis kõhtudega turvamehed justkui viitavad, et oleme jõudnud keset päeva ööklubisse, kuid tegelikult on tegu riidepoega…. mis imiteeribki ööklubi elu. 

Jõuame Triumfikaareni, mis asub Charles de Gaulle väljakul pöörase liiklusega ringtee keskel, kust ühtlasi hargneb 12 tänavat. Triumfikaar on 19. sajandi algul püstitatud revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Järjekorda praktiliselt pole, seega otsustame ka kaare otsa turnida. Transpordipassiga saab mitmete turistilõksude piletitelt ka allahindlust, sh ka Triumfikaare piletilt. Õnneks saavad invaliidid ja lapsekärutajad ka liftiga üles, kuid lift tundub populaarne olevat ka erivajaduseta inimeste seas. Triumfikaare tipust hoomab igasse ilmakaarde hargnevaid laiu ja sirgeid tänavaid eriti hästi. Siin saab hästi enese peal kontrollida, kui hästi Pariisi tippe ja torne tunned. Loomulikult paistab kätte ka Pariisi kuulsaim maamärk - Eiffeli torn. 
Arc de Triomphe - Triumfikaar Pariisis

Triumfikaar altvaates

Vaade Triumfikaare tipust Champs-Élysées suunas

Vaade Triumfikaare tipust  Cacré Coeur katedraali poole

Eiffeli torn paistab Triumfikaare tipust




Eiffeli suunas liigumegi ja ikka jalgsi, kuna Pariis on suhteliselt kompaktse kesklinnaga ja iga tänav väärib avastamist. Imestan juba Triumfi kaare otsast Eiffeli torni vaadates ja ka Eiffeli poole kõndides, et torn polegi nii suur, kui seda ette kujutasin, ometi on see sama kõrge kui Tallinna teletorn (Eiffeli kõrgus 320 m). Lähedale jõudes olen sunnitud oma sõnu sööma - torni altpoolt vaadates tunduvad Eiffeli mõõtmed ikka kolossaalsed. Eiffel seisab otse Seine'i jõe kaldal ning selleni viib ühelt poolt lai sild, teiselt poolt avar haljasala. Üles tornitippu ei hakka siiski trügima, kuna vaadet linnale sai juba Triumfikaare otsast nähtud. Ja kuigi liftid viivad üles igast Eiffeli "jalast", on järjekord ikka ukse taga looklemas, aga mina järjekordades seismist ei kannata. 

Eiffeli torn jõe poolt vaadatuna

Eiffeli kolossaalsus paistab seda lähedalt vaadates

Uurin infot Eiffeli kohta - ehitatud 1889. aastal maailmanäituseks.

Istume Eiffeli torni kõrval ja puhkame veidi jalgu. Mõtisklen, et kohad, mida olen korduvalt piltidelt näinud ja püüdnud neid vaimusilmas ette kujutada, on tegelikkuses kõik teistsugused. Kummalisel kombel ei saa mitte ühtegi kohta ega objekti pildi järgi niimoodi kogeda kui selle kõrval päriselt istudes, olgugi, et olemas on juba ka google street view. Iga koha melu (või siis vaikus), lõhnad ja muu säärane tuleb ikka oma ihu ja hingega läbi kogeda. 

Kui google street view auto sõitis läbi kõik tänavad, et neid üles pildistada, siis mina tahan teha sama oma jalgade ja silmadega. Ok, pisut liialdatult, aga mu tempoga ei suuda tõesti kõik kaasas püsida. Nii hakkab minu ringisiiberdamise pärast nurisema ka Renee, kuna tema jaoks on tänaseks juba vaatamisväärsuste limiit täis, aga mina oleks tahtnud veel ühte kunstimuuseumi jõuda. Võtame aja maha ja plaanime lõunat sööma minna. Nii lihtne see siiski pole, kuna mitmed söögikohad on oma uksed lõunaks sulgenud ja avavad alles õhtusöögi ajaks. Kui veel 4-5 aastat tagasi liikusime linnareisidel ringi praegu algelisena tunduva gps-käekellaga, siis praeguseks on võimalik kasutada iPhone rakendust, mis leiab lähedalasuvaid söögikohti, näidates ühtlasi Tripadvisorist hinnanguid ja kommentaare nende kohta. Jõuame selle abiga ka ühe Michelini tärniga söögikoha ukse taha, kuid koht on kahjuks lõunal kinni. Lõpuks istume maha (nii igav, kui see ka Pariisis ei tundu) taas ühe Itaalia söögikohta õuelauda. Hugo on ka ärganud pärast kolmetunnist lõunaund ning tahab süüa saada. Nokin talle kahvliotsaga esimest korda veidi pühvlimozzarellat ning ta suu käib lahti nagu linnupojal. Juustu otsalõppemise korral näitab ta selget kurvastust. Annan talle lohutuseks ka tomati- ja baklažaanikastmega pastat - Hugo näost kumab tähtis ilme - ta istub mu põlvel, ei vähkre ega kisu midagi kätega, ainult suu käib iga natukese aja tagant lahti, et saada häid palukesi "päris" toidust. Renee sõi veisehakklihaga pastat, mis nägi välja ja pisut maitses ka nii nagu makaronid hakklihakastmega, kuid oli heas mõttes huvitava maitsenüansiga, mida tekitas ürt, mida me tuvastada ei suutnud. Uurisime järgi ja selgus, et ootamatu maitsenüansi annab loorber, mida sellisel kujul kunagi ise kasutanud pole, aga selle kogemuse najal võib tõdeda, et täiesti tasub järgiproovimist. 
Tähtsa näoga Hugo sööb pastat

Söögikoha õueterrassilt paistab kuldse kupliga kirik. Vaatan oma teatmikust järgi - tegu on Invaliidide toomkirikuga, kus asub ka Napoleoni haud. Kui me juba nii lähedal oleme, mõtlesime selle üle vaadata. Kiriku kõrval on kohe ka sõjamuuseum ning Renee pakub, et võiks sinna minna. Piiratud info ja lihtsustatud mõttekäigu najal ei paku kahurid ja pommid mulle küll mingit pinget. Aga Napoleoni viimne puhkepaik on hoopis teistsugune kirik - otse kiriku keskel sügavuses asub ümmargune sügav auk; paistab esmapilgul selline, nagu kontserdimajades orkestri asupaik. Augu keskel on aga hiiglaslik Napoleoni sarkofaag. 
Napoleoni sarkofaag Invaliidide kirikus

Istume enne teeleasumist veel mõnada aega kiriku treppidel ja naudime päikest. Ilm on kardinaalselt muutunud - kui hommikul (ja ka veel umbes tund aega tagasi) oli mul tunne, et üks jakike võiks lisaks olla, siis nüüd oleks hea panna selga rannariided ja nautida kõrvetavat päikest. Kummaline ilm, mis ei lähe loogiliselt päeva arenedes järk-järgult soojemaks, vaid muudab end keset päeva järsult.


Hugole meeldib treppidest üles ja alla käia

Puhkehetk kirikutreppidel

Hugo jalutab

Otsime linde, keda toita

Hugole põnev tegevus - annab lindudele speltapalle

Mängud issiga

Liigume tagasi "kodu" poole. Et jõuda kiiremini üle jõe vastaskaldale, siseneme metroosse ja sõidame hoopis jõe alt läbi. Tuleme välja Pariisi suurimal ja suursuguseimal Concordi väljakul, kus seisab 3300 a vana kullatud tipuga Luxori obelisk. Arutlesime, millal, kuidas ja mis puhul selline obelisk Egiptusest Prantsusmaale on veetud, kuid hiljem wikist järgi vaadates selgub, et egiptlased kinkisid selle Prantsusmaale 19. sajandil. Jalutame mööda kuulsat Rivoli tänavat, kus asuvad kallid pole ja luksushotellid, paremale jääb Tuileries park ja otse ees on hiiglaslik Louvre kunstimuuseum. Muuseumi ees muruplatsil pikutab hulganisti paarikesi ja ka lastega inimesi. Nii mõnusalt soe on ja Hugo on taas silma kinni pannud, seega võtame ka korraks aja maha ja pikutame murul. 
Concord'i väljak. Keskel Luxori obelisk.

 Louvre kunstimuuseumi ees

Peagi siirdume õhtusöögiotsingule - Tuileries, Beaubourg ja Les Halles on heade restoranide piirkonnad. Õhtusöögiaeg alles Pariisis algab ning restoranid tasapisi täituvad. Kahjuks on mitmed head Tripadvisori soovitusega kohad juba broneeritud ning päris mitmes kohas on kahju, et peame ukse taha jääma. Satume ühe ökorestorani ukse taha, mis tundub ka päris hea olevat, kuid seal pole õhtusöögiaeg veel alanud. Liigume edasi ühe väljavaadatud reisisellide hinnangul Pariisis 35. kohal asuva resto suunas - kummalisel kombel osutub ka see ökorestoraniks. Otsustame sinna jääda, kuigi selle kontseptsioon on pisut veider - toidud on väljas klaaspurkides just nagu kaasavõetav toit ning see soojendatakse sulle kohapeal ja tuuakse lauda sama klaaspurgiga. Võtame salatit, riisi, lammast ja veist. Maitseb pisut liiga "take-away-foodina", aga Hugo saab jälle ühes meiega tähtsa näoga päris toitu süüa.
Purgitoit Pariisi moodi

Koju jalutame läbi pimeneva Pariisi. Satume tänavale, kus on järjest kümneid Jaapani poode ja restorane. Ühel väikesel majadevahelisel väljakul, otse kirikuesisel platsil, teevad inimesed sangpommide ja hüppenööridega trenni - kõrvaltvaatajale kummaline vaatepilt, aga pariislastele igapäevane elu. On soe ja ilus õhtu ning õhtuti paistab ja lõhnab linn alati teisiti kui hommikul.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Teil jäi Pariisis käimata Versailles lossis. Seal on toidud taevalikult maitsvad, klienditeenindus Pariisi parim ja loomulikult imekaunis aed oma purskaevudega. Lossi toad on kujundatud ka ülimalt he maitsega, sealt saab tänapäevalgi veel väärt sisustusideid ja värvilahendusi.

Samuti pakutakse Luxembourgi aias imelise maitsega jäätiseid, mis teil maitsmata jäid:). Montmartrel on ülimaitsvad söögikohad (talupoeglikum toiduvalik ja õhkkond), kuigi koht ise on kahtlane, nagu oma postituses isegi märkisid.

Nii et Pariis väärib just toitude pärast kindlasti teistkordset külastust. Kavatsen seda isegi teha.