Perereis Rootsi. Värmland. (14.08.15)

Ärkan varakult, et jõuda enne hommikusööki jooksmas käia. Ma pole varem ükski aasta nii palju trenni teinud ja olnud nõus selleks ärkama enne muid tegevusi varakult. Sel suvel olen aga täielikuks jooksufanatiks saanud ning üllataval kombel ei vaeva mind isegi unepuudus, kuna ma saan jooksust lihtsalt nii palju energiat terveks päevaks.

Hommikuti on peas alati positiivsemad mõtted kui õhtuti ning täna ei tundugi kõik siin Sillegårdenis enam nii halvasti, kui eile siia saabudes näis. Päike lisab vähemalt minu meeleolule alati head energiat ja eks need päikeselised suvehommikud ole ilus aeg, mida nautida. Õhk on täna lühikeste käistega õue minnes näpistavalt karge, kuid tõusev päike on juba soojendav ning joostes edasi liikudes on tunda õhu ja päikesekiirte kontrasti.

Jooksen Västra-Ämterviki tillukeses asulas. Sillegården asub asula piiril, Frykeni järve kaldal. Päeval näen, et siit tillukesest kohast jookseb tõesti läbi raudtee, millel sõitev kaubarong mind eile õhtul täiesti rivist välja viis. 

Hommik Sillegårdenis

Aga õnneks oli see rong ainuke, öö möödus rahulikult. Sörgin lõpetuseks alla randa vaatama, kas ma mäletan seda kohta kahe aasta tagusest ajast. Rand on inimtühi ning mul tekib mõte hüpata jooksu lõpetuseks vette, kuigi mul algul seda plaani polnud ja ujumisriideid selga ei pannud. Muuli lõpp on kaldast üsna kaugel ning loodan, et kui keegi isegi randa satub, siis silm ei seleta nii kaugele, et näha mind riieteta ujumas. Järvevesi tundub sama kargelt külm kui eilne Põhjameri. Huh! Ronin ruttu välja, ajan soojas voodis magajad üles ja läheme kõik koos hommikusöögile. Hommikusöögilaud ei sisalda palju toite, kuid kõik, mis seal on, on väga hea.

Hommikune Sillegården

Hommikusöök Sillegårdenis

Sõit Frykeni järve äärde

Ilmateade lubab sooja ja päikselist suvepäeva. Võtame ujumisasjad ja läheme lastega järve äärde. Mind enam vette ei kisu, aga lapsed sulistavad ja ilmselt see külm vesi neid ei häiri. Mehed hoiavad aga veest ja päiksest eemale ning sisustavad aega virtuaalmaailmas.

Tänane päev võiks me teoreetiliselt olla paiksed, kuna kusagile kiiret pole ja me ööbimiskohta vahetama ei pea, aga pärast mõnda aega rannas olemist ronib rahutus sisse ja tahaks siiski ümbruskonda vaatama minna. Laste uneajal peaks keegi niikuinii toas passima, parem sõidame ringi.

Pakime lapsed autosse ja läheme sõitma. Liigume mööda sama teed, mida mööda eile õhtupimeduses siia jõudsime, kuna seal tundusid ilusad vaated, mida päevavalguses tahaks ka nautida. Tee viib läbi paksu metsa, kus asustus on väga hõre ja eriti temaatiline on seal asula nimega Skog (rootsi keeles tähendab see metsa).

Vaade Frykeni järvele mägedest

Kui Rootsi kaarti vaadata, siis on näha, kui järvederohke on Värmlandi maakond, kus me täna seikleme. Praktiliselt kõik järved on pikad ja peened põhja-lõuna suunas "soolikad", mis on tekkinud kunagi jääajal mandrijää liikumissuuna järgi. Arvika linn asub ka ühe pika ja peene järve põhjatipus. Vaadates järvel asuvaid jahte, tundub kahtlane, et nii väikesel järvel on nii suured alused. Hakkan kaarti uurima ja suumides mööda järve edasi liikudes avastan, et see järv on ühendatud Rootsi suurima, Vänerni, järvega. Ja kuna Vänern on ühendatud Göta kanaliga, mis läbib kogu Rootsi lõunaosa, saab teoreetiliselt siit samast pikast ja peenikesest järvest Rootsi sisemaal mööda veeteed nii Läänemerre kui Põhjamerre. Hiljem guugeldades leian infot, et see arvatav järv kannab hoopis nime Glafsfjorden ning polegi päris järv, vaid hoopis Rootsi ainuke sisemaafjord.

Arvikas tekib mõte külastada mõnda loppist ehk taaskasutuspoodi. Need on Rootsis nii põnevad. Aga ehk tunduvad need põnevad just seetõttu, et ma Eestis ei käi sellistes poodides. Kohe esimeses loppises satume täielikult hoogu. Leian hulga taldrikuid, mida mul toidufotograafias on tarvis kasutada. Tavaliselt ma endale riideid eriti kaltsukates ei vaata, aga siin leiab T. järjest kolm kleiti (Disesel, Zara, InWear), mida ta silma järgi just mulle selga passitab. Need istuvad mu seljas lihtsalt nii ideaalselt, et kahju oleks ostmata jätta. Kuni ma riideid proovin, leiavad lapsed ka ninni-nänni ning isegi Renee avastab enda jaoks mingi 1970-te ideaalses korras Siemensi seadme.

Surfasin korraks netis ja leidsin White Guide rakendusest ühe hea söögikoha, mis asub Arvika linnas. Siin ümbruskonnas on tunnustatud restorane vaid üksikuid. Usaldame restoranigiidi ja loodame parimat. Restoran asub nii järve kaldal, kui üldse olla saab – selle terrass on lausa järve kohal. Restoranis ruumi on ja jääme lõunale. Asukoht, miljöö ja toidud on tõesti tunnustamist väärt, kuid teenindus on alla igasugust arvestust.

Arvika Barbord

Tagasi Sillegårdeni poole sõites jääb Hugo magama. Tee äärde jäävad veel mõned antiigipoed, kuhu ka sisse piilun, kuid ostuks ei lähe. Siin on nõud juba hoopis teisest hinnaklassist ning paari euroga ühtegi taldrikut ei saa.

Tagasi Västra-Ämterviki jõudes läheme järve äärde õhtupäikest nautima. Peegelsile järv, õhtune kollane päike, need vaated siin muuli peal, pildistamine. See on täielik déjà vu.

Õhtupäike Frykenil

Õhtusöögi oleme planeerinud Sillegårdenisse, kus meile eelmisel korral väga restoran meeldis. Tundub, et me vaid restoranist restorani käimegi, aga reisil see vahel tõesti kipub nii olema. Ka Sillegården on White Guide'i restoranigiidis äramärgitute hulgas.

Õhtusöögile jõudes sööb restoranis suur seltskond vanu inimesi. Me tundume oma nelja lapsega siia mitte sobivat. Kas kõrvalt lauast hakkab tulema hukkamõistvaid pilke? On siin seltskonnas ka see kuri tädi, kes meiega eile õhtul mitu korda õiendas... Sel korral on siin majutumas vaid vanad ja hädised memmed-taadid ning koht tundub justki vanadekodu. Eelmisel korral olid küll enamik kliente meist vanemad, kuid need olid heas vormis, ilusti riides ja täies elujõus ca 60-aastased inimesed.

Sillegården

   

Ma ikka kipun väga palju eelmise korraga võrdlema, kuna eelmisel korral ma vaimustusin siin ja kirjeldasin kõike ülivõrdes. Kokk käis restoranis ise ringi, rääkis toidust, tõi vahepeal väikeseid vahepalasid, mida tellinud polnud. Sel korral midagi sellist pole, ettekandja on noor ja kogenematu tossudes ja lohakalt riides tüdruk, kes ei tea midagi toitudest ega oska ka piisavalt inglise keelt. Toidud ei jäta ka mingit muljet, on hirmuäratavalt suured ning lisaks suudavad nad ajada sassi, mida ja kellele tellitud oli. Üks laste toit jäi üldse kahe silma vahele.

Kui me lõpuks koos toiduga ka ööbimist ära maksta tahame, tuuakse meile selline arve, mis on suurem sellest summast, mida algselt meili teel kokku leppisime. Näitan meilist kinnitust ja klaarime selle meie kasuks ära, kuid ikka jääb kogu sellest kohast halb maik. No ei ole see koht enam see, mis eelmisel korral. See oli tookord vaid ühe-päeva-muinasjutt meie jaoks.

Selle korra seiklus on peaaegu lõppenud. Tuleb asjad pakkida ja homme hommikul hakata Stockholmi poole sõitma, kust meil õhtul laev Eesti poole liikuma hakkab. Sai palju Rootsis ringi sõidetud, uusi kohti avastatud ja midagi taas Rootsi kohta selgemaks saadud. Ka Norra nuusutasime ära ja teame nüüd, et sinna tahame tagasi. Meie 8-liikmeline reisiseltskond klappis omavahel tõeliselt hästi ja meil on hea meel, et endale sellised toredad reisikaaslased leidsime, kellega kindlasti veel tahaks koos maailma avastada. On sõpru ja tuttavaid, kellega tavaoludes klapid, aga reisil olles saad aru, et huvid ja ootused on väga vastandlikud. Eriti just sellistel rännaku-tüüpi reisidel, kus oled kogu aeg seltskonnaga koos ja võtad vastu uusi ja ootamatuid olukordi. Sel korral olime õnneks kõik samal lainel.

Reisil olles ei saanud arugi, kui vähe me arvutis ja internetis olime, meil polnud põhimõtteliselt kellelgi oma privaataega. Terve päeva olime kusagil väljas ja liikvel, kogu aeg jutustasime omavahel, sõime alati koos ning õhtul hotelli jõudes vajusime lihtsalt magama. Aga koju naastes istusime esimene õhtu kõik me neli oma seadmetes ning nautisime mittesuhtlemist. Selline reisi tegelikult väsitab, kuigi reisil seda ei tundnud kordagi ja olin alati avatud uutele olukordadele, aga koju jõudes on ilmselt mingi pingelangus ja naudin tunnet, et ei pea suhtlema.

Blogi reaalajas kirjutamisest on asi nüüdseks kaugel-kaugel. Ma imestan, kuidas ma seda kunagi suutsin. Taastan nüüd sügispimeduses oma suviste märkmete pealt oma mõtteid ja emotsioone ning õnneks jõudsin päev enne järgmisele reisile minekut oma eelmise reisi kirjad lõpetatud. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, lausa häirivad ja tuikavad aeg-ajalt pähe, lõpetamata asjad ja ma ei saa neid jutte poolikuks jätta.