laupäev, 24. oktoober 2015

Kuidas me Norras rannas käisime, depressiivset Rootsi väikelinna külastasime ja kuidas mu mälu mind pettis (13.08.15)

Augusti keskpaiga hommik Norra lõunarannikul. Särav päike on soojendanud öise jääkülma õhu suvesoojaks. Peame plaani, mida tänase päeva jooksul veel Norras teha-näha jõuaks, kuna meie reisiplaani järgi peame me õhtuks tagasi Rootsis olema.

Vaatame kaarti ning leiame praamiliikluse Oslofjordi ühelt kaldalt teisele kaldale. Mööda maad võtaks see sõit aega 2 tundi, mööda mereteed aga vaid napp pool tundi. Praam läheb välja Mossist ja sõidab Hortenisse, piletihind neljale reisijale ja autole ca 18 €, mis on sama suurusjärk ka Saaremaa praamiga sama pika sõidu eest. Ka praam on üsna sarnane. Jällegi tõestus sellest, et pole see Norra nii hirmus kallis midagi, kuigi ilmselt on see praamiliin riigi poolt doteeritud ja taskukohased hinnad on vaid näilised.

Praamisõit Norras

Hortenisse jõudes külastame kohe sadamas asuvat turismiinfopunkti ning palume endale midagi soovitada, mida poole päevaga teha jõuaks. Kui meile pakutakse välja varianti sõita siit maailma lõppu (Verdens Ende), teame, et just see on meie jaoks. Maailma lõpp asub Hortenist tunni aja autosõidu kaugusel viimase saare peal, kuhu tee veel ulatub.

Hüppame poest läbi, ostame kaasa veidi Norra toitu ja plaanime maailma lõpus pikniku teha. Kohale jõudes paneb muigama autodemass, mis maailma lõppu kokku sõitnud on. Tõeline seenelkäik. Kõik on kokku tulnud kaugele eraldatusse – maailma lõppu. Lapsed, kes nalja kontekstist aru ei saa, arvavad, et me lähemegi nüüd seenele.

Vaatame maailma lõpus kõrgete kaljude otsast alla merele ning näeme all lamedate merre ulatuvate kaljude peal kõikjal inimesi. Kuigi see koht on rahvast täis, tundub see olustik imeilus ja ehtnorralik. Ka ilm on päikseline ja soe, kutsub lausa ujuma. Kui juba siia maailma lõppu tuldud sai, ronime kaljudelt alla ja otsime endale madalate siledate kaljude peal koha, kuhu paikseks jääda.

Verdens Ende - maailma lõpp Norras

Lastele tuleb sõnad peale lugeda, et vette minek on siin ohtlik, kuna veega kokku puutuvad kaljud on libedad. Vaatamata hoiatusele libiseb Hugol hetkega jalg alt ja ta teeb vees ühe kiire salto. Ehmatus on siiski suurem kui valu.

9, 3, 3, 9

Lapsed veedavad aega merest teokarpe ja väikeseid kalu välja õngitsedes ning tõstavad need kahvaga kaljude vahel olevatesse väikestesse lompidesse. Mänguasjadest puudust ei tunta – loodus ise pakub ainest ja võimalusi tegeluseks.

Hugo maitseb soolast merevett

Vaadates lapsi süvenenult tegutsemas, peesitades ise soojade kaljude peal ideaaltemperatuuris ja puhudes sõpradega juttu tundub, et see on tõeliselt õnnis olek. Reisile minnes ei oska kunagi ette kujutada, mis täpselt su teele satub ja milliseks päev kujuneb, kuid vahel tunduvad mõned valikud just nii õiged. Kuigi me algul vaatasime kõrgelt kaljult skeptiliselt seda rahvamassi, kes nagu kormoranid istuvad all kividel, ei häiri siin all inimeste keskel olles meid ükski seltskond. Inimesed on vaiksed ja viisakad ning üksteisest piisavalt kaugel.


Rebime end enne teele asumist mugavustsoonist välja ja ehmatame end külma mereveega. Tunnen, justkui kogeks ma seda üürikest aega, mis Norras veedetud sai, kuidagi ehedamalt. Vormiliselt on see ikkagi suplus Põhjameres, kuigi viibime sisefjordi kaldal.

Avastame enne teele asumist riideid vahetades, et päike on olnud salakavalalt äkiline. Eks peegeldav vesi võimendas päiksekiirte väge, kuid augusti keskpaigas ei osanud siin kauges põhjas päikselt enam küll sellist kiirgust oodata.

Lapsed on väsinud ning aeg on teele asuda. Ees on rohkem ligi viis tundi sõitmist Rootsi, meie järgmisesse sihtkohta. Hoiame veel jutustades Hugot autos üleval, et ta jääks magama alles pärast praamisõitu ja saaks järjest magada pikemalt.

Oleme alles teine päev Norras, aga silma on jäänud, et Norral on oma "rahvusauto". See pole küll Norra omatoodang, aga ilmselgelt on ühte automarki Norra teedel ebaproportsionaalselt palju. Pole need naabrite Volvod, mis sobivad põhjamaisesse kliimasse, pole ka ei kallima ega odavma otsa "sakslased", need iludused ja paljude (tehnikahuviliste) meeste praegusaja lemmikud tulevad siia Ameerika läänerannikult. Loomulikult Tesla - see hirmkallis elektriauto, mida üsna paljud norralased saavad järelikult endale lubada ja mille tarvis ilmselt on ka korralik laadimisvõrgustik rajatud.

Norra rannikult sisemaa poole liikudes muutub maastik kergelt kuppeljaks. Arhitektuuris kohtab Norras väga palju valgeid puitmaju, isegi maakohtade väikesed puukirikud on valged. Tahaks neid valgeid maju näha talvel, kui majade katused on mattunud paksu lumevaiba alla ning kõik ümberringi on samuti valge. Hoonetel on levinud ka nn rootsipunane värv. Tee kulgeb kuldsete viljapõldude vahel ning suundub lõpuks Norra-Rootsi piiril lähistel metsadesse.
Norra maastik ja valge puitkirik

Pärast mitmetunnist sõitu plaanime söögipeatust, kuid paksudes Värmlandi metsades on asustust vähe ja küsimus ei ole, mida süüa, vaid kas üldse süüa saab.  Nii peatumegi suvalises väikelinnas, mis teele jääb. Leiame ühe pitsat ja kebabi müüva koha. Istume õhtupäikest püüdes väliterrassile, tellime toidud ja jääme kohalikku elu vaatlema. Oleme Rootsis palju ringi sõitnud, näinud erinevaid asulaid nii Põhja-, Kesk- kui Lõuna-Rootsis, kuid nähtu põhjal võin öelda, et see väikelinn on üks inetumaid ja depressiivsemaid paiku, mida ma Rootsis näinud olen. Linna südameks on ICA kauplus ja selle kõrval plastmassmööbliga pitsa ja kebabikoht, silm näeb vaid vana ja väsinud 80-te kolearhitektuuri ja inetuid kohalike äride silte. Inimesed, kes ringi liiguvad, tunduvad olevat siia jäänud olude sunnil. Vanem paar, kes on tulnud välja koos pitsat sööma, aga omavahel on kõik jutud juba räägitud, üksik 20-tes nohikust noormees või samas vanuses jõmmide kolmik, kes korgivad õhtuseid jooke lahti. Kõik helgemad pead on siit läinud. See siin on teine Rootsi. Tänava kohal lehvib reklaam, mis teatab, et linna on paari päeva pärast tulemas rändtsirkus. Ilmselt rikastab see halli argipäeva ning toob veidigi meelelahutust ja "kultuuri" kohalikele inimestele.

Suvaline pitsa söödud, kontrast kogetud ning liigume edasi parema Rootsi poole. Meie eelmise reisi lõppu jäi üks imeline majutuskoht, Sillegården, mis jättis meile nii võimsa ehtrootsiliku maaidülli emotsiooni, et tahtsime siia koos sõpradega tagasi tulla. Nagu kirss tordil, seadsime Västra Ämtervikis asuva Sillegårdeni ka selle reisi lõppu ning plaanisime erinevalt kõigist teistest öödest peatuda siin lausa kaks ööd-päeva.

Seekord läheneme Sillegårdenile teisest küljest – laskume alla mägedest, kust alla vaadates peegeldub juba loojunud päikese kumas pikk ja peenike järv. Majutus on meil broneeritud meili teel, midagi ette me maksnud pole ning ühestki broneerimissüsteemist seda kohta ei leia. Helistasin mõne tunni eest hotelli ja teatasin igaks juhuks, et me, eestlased, oleme ikka täna õhtul tulemas, aga jõuame öö hakul.

Hotelli jõudes ootab meid kui viimaseid külalisi eelmisest korrast tuttav vanem härrasmees, jagab meile kätte toavõtmed ja juhatab õigesse majja. Mõlemad pered saavad toa väikese puumaja teisel korrusel. Oleme vaevalt jõudud oma kottidega tuppa, kui juba pistab meie naabertoa ukse vahelt pea välja kurjustav tädi, kes küsib, kas me midagi öörahust ei tea. Palume vabandust, kuid tule sa kui tahes vaikselt puumaja trepist üles, kriuksub see ikkagi. Vaatan toas ringi ja ei leia lisavoodit koos voodipesuga, mille me selges rootsi keeles tellisime. Samuti avastan, et toas pole vannituba ja WC-d. Jooksen peamajja tagasi, küsin voodipesu ning teen Aneele diivanile aseme. Aga see puuduv vannituba ei anna mulle rahu. Jälgisin sel reisil hotelle broneerides väga täpselt, et alati oleks enda privaatne vannituba, kuid ma ei saa aru, kuidas ma Sillegårdenist ei mäletanud ühist vannituba. Käin majas ringi ja saan aru, miks mu mälu mind alt vedas. Eelmisel korral olime analoogses majas alumisel korrusel, kus WC ja pesemisruum olid kohe uksest välja astudes kõrval ukse taga ning me olime sel korral selle ruumi ainukesed kasutajad. Mulle oli jäänud mulje, et see on meie oma vannituba. Sel korral on aga maja täis ning kuue toa peale on vaid kaks pesemisruumi. Kuri trussikutes tädi astub oma toa uksest välja ja tuleb uuesti õiendama, kuna kuuleb laste hääli. Olen enda peale tõsiselt solvunud ja pahane, kuna need viimased päevad pidime veetma kõige ägedamas kohas. Olen nii enda kui teiste ootused tõeliselt üles kruvinud, aga mitte miski ei vasta ootustele. Vastik närv on sees ja eriti võimendab seda see, et minu otsusest sõltub ka teiste heaolu.

Enne magamaminekut arvutit lahti tehes avastan kurvastusega, et ka internetti siin pole. Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi istusin õhtupimeduses arvutiga kirjutuslaua taga ja kirjutasin blogipostitust, aga ajus sobrades saan selgust, et meie internet tuli tol korral kohalikult mobiilioperaatorilt telefoni kaudu ja oli meiega kaasas igal pool, kus meie olime. Sel korral oleme hakkama saanud õhtuse tasuta hotelli poolt pakutava internetiga ning päeval kasutanud mahupiiranguga Eesti operaatori välismaa internetti, millest normaalseks surfamiseks ei jagu. Me oleme selle reisi kõige kallimas hotellis, meil on jagatav vannituba, läbikostuvad seinad, kõrval toas kurjustav vanatädi ja meil pole internetti!

Juba peaaegu uinudes ehmatab mind sekundipealt virgeks kohutavalt tugev kaubarongi kolin, mis kihutaks nagu otse meie poole. Maja vappub ja väriseb, kui rong maja tagant möödub. See oli viimane piisk karikas, ma olin nutma puhkemas. Kas mul on mälulüngad eelmisest korrast? Rongist ja maja kõrval asuvast raudteest ei mäletanud ma mitte midagi. Kas meie kaks ööd mööduvadki siin äkkehmatuste saatel, kui rongid majast mööda kihutavad? Kujutan ette, kuidas kõrval toas mind kirutakse...

Kommentaare ei ole: