teisipäev, 13. oktoober 2015

Göteborgis jalutamas. Sõit Norra (12.08.15)

Hommikusöögivalik “spordihotellis” on värske ja tervislik. Sööme kõhud täis, vaatame hotelli maa-alusel korrusel veel hommikusi suusatajaid ning pakime end minekule.
Uhiuus ja väga eriline "spordihotell" Göteborgi külje all

Otsustame, et eilsest põgusast Göteborgis käigust jäi väheseks ning läheme veel linna vaatama. Nagu juba eile aimu saime, osutus Göteborgi kesklinnas parkimise leidmine keerukaks. Mehi ajab autoroolis pingsalt parkimiskoha otsimine juba üsna ärevaks, kuid lõpuks leiame parkimismaja Göteborgi südames, maksame parkimise eest korralikku hinda ja läheme linna jalutama.
Göteborgi tänavatel

Göteborgi südalinn on elav ja rahvarohke. Suuremad jalakäijatetänavad meenutavad Stockholmi Drottninggatanit. Astun liikuvast rahvamassist kõrvale ja seletan midagi lastele, kui meie juurde astub üks 50-tes aastates väga rootslase moodi välja nägev mees ja ütleb aktsendiga eesti keeles, et kuulis meid rääkimas tema emakeelt. Ta jutustab põgusalt, kuidas ta eestlastest vanemad põgenesid sõja ajal Rootsi. Tema on kogu elu Rootsis elanud, kuid vanematelt eesti keele pärinud, mida tal küll enam kellegagi eriti harjutada pole.
Göteborg

Göteborg

Jalutame ilma otsese sihita mööda südalinna tänavaid ringi ja tutvume Göteborgi linnaga. Göteborgi kesklinnas on palju rohelust parkide näol, mis asuvad enamasti linnast läbi lookleva kanali kaldal. Siin paistab mingi vabaõhuüritus olevat. Selgub, et Göteborgi kultuuripäevade raames on toimumas tänavatoidu festival, kus müüakse ajutistes müügikohtades erinevat tänavatoitu alates falafel’dest  ja kebabidest kuni värske pastani. Oleks veidigi kõht tühi, võtaks kindlasti midagi proovida, kuid alles hommikusöögilauast tõusnuna on pole veel millegi järgi isu. Vahel satub õigesse kohta täiesti valel ajal. Lapsed aga tahavad jäätist, kuid seda me millegipärast müügikohtadest ei leia. Teeme ühes kohvikus peatuse, kus saab nii jäätist kui makroone.
Tänavatoit Göteborgis


Üks veider viis Rootsi ühiskonnas nii tugevalt levinud võrdõiguslikkuse rõhutamiseks on meeste ja naiste ühised WC-d. Avalikud WC-d on igal pool Rootsis just sellised, kus käivad mehed ja naised koos. Mul endal pole küll mingeid komplekse ja mind see otseselt ei häiri, kuid on raske ette kujutada, kuidas ühiskäimlas mõni vanem proua omal sukkpükse kohendab, samal ajal, kui mehed ümberringi saalivad. Tuleb aga tõdeda, et need sooneutraalsed WC-d on igal pool mustad ja hooldamata.

Märkamatult ongi linnas paar tundi möödunud. Asume taas teele, kuna meie ringreisi järgmine sihtkoht on Norra. Norra piir pole Göteborgist kaugel, kõigest paar tundi autosõitu korralikul kiirteel imeilusate vaadetega Bohusläni metsadele.

Me oleme paljude tuttavate käest kuuldud juttude põhjal Norra absurdsest kallidusest ära hirmutatud ning otsustame, et ostame õhtuseks piknikuks toitu kaasa. Hotelli leidmine oli ka üsna keeruline, kuid pika otsimise peale leidsin ühes suvalises väikelinnas enam-vähem korraliku hotellitoa 110 €-ga. Muidugi võib rannikul võtta korralikke hotelle üheks ööks ka hinnaga ca 800 €.

Meie sõbrad on meist varem Norra jõudnud ning küsivad hotellist, kus tasuks ümbruskonnas ringi vaadata. Meile soovitatakse Hvaleri saart, mis asub üsna Rootsi-Norra piiri lähedal. Sinna jõudmiseks tuleb ületada sildu ja läbida tunneleid. Teel Hvaleri poole on ümbrust vaadates ilmselge, et viibime Norras – skäärid, lamedad kivikaljud, väikesed punased ja valged puitmajad, jahid, paadid ja muud veesõidukid väikestes sadamates.
Mööda sildu Hvaleri poole


Otsime ühe vaba kalju, võtame kaasa oma söögikraami ja teeme kõik üheskoos pikniku. Õues on päiksepaisteline, aga õhk on karge. Ajame selle reisi jooksul esimest korda joped selga. Olen Norras viibinud kõigest mõned tunnid, kuid esmane pilt on Norrast just selline, nagu ma seda ette kujutasin.
Piknik tüüpilisel Norra maastikul

Meie reisiseltskond Norras

Sõidame edasi Hvaleri poole, millele jõudmiseks tuleb läbida vee-alune tunnel. Ma pole nii järsult otsejoones sügavusse sööstvat tunnelit ega teed üldse varem näinud. Otse sügavusse sööstmine seal tunnelis on lausa hirmus. Sama järsult hakkab tunnel ka ülesmäge tõusma ning 3,7 km pärast paistab taas päikesevalgus. Oleme Hvaleri saarel.

T-le meenub, et kunagi näidati ETV-s sarja “Vaalasaarte Maria”, mille norrakeelne nimi on “Hvaler”. See Hvaler siin ongi see sama saar, kus sarjas tegevus toimus. Üksik, eraldatud, looduskaunis. Täiesti omaette maailm.



Jõuame ühte väikesesse sadamasse, kus maabub just väike praam, mis tuleb kõrvalt väikesaarelt. Linnulennul on siit Rootsi piirini vähem maad kui Norra maismaani. Rootsi lähedusest annab aimu ka sadamakohviku teenindaja, kes on naaberriiki (odava tööjõuna) suuremat palka tulnud teenima. Istusime kohvikusse maha, et kohvijoojad saaksid ühed kohvid teha, kuid vaatamata sellele, et just piknikult tulime, läks uuesti söömiseks. Kui menüüs hindu vaatasime, tundusid need Rootsi krooni hindadega üsna sarnased. Kuid me oleme Norras, siin on oma raha ja me ei tea kurssi. Kohviku terrassil on ilus vaade ja mõnus olemine ning me otsustame “mängida”, et Rootsi ja Norra krooni kurss on 1:1. Mis iganes siis hiljem selgub. Tellitud heeringavalik ja sinimerekarbid maitsevad sööjatele väga. Kui me minekul arvet maksma asume, küsime teenindajalt ka kursi kohta ja selgub, et meie oletused olid üsna tõetruud ja nende kahe riigi kroonide kurss ongi üsna sama. Seega kohv maksis alla kolme euro ja sinimerekarbid umbes 20 €. Polegi nii hull, kui algul hirmujuttude järgi kuulnud olime.


Päev on jõudnud õhtusse. Päike on juba madalal ning paitab kollaste jahedate kiirtega põski. On tunda, et on suvi on juba otsakorral siin kauges Põhjas. Hakkame liikuma tagasi mandri poole, kuna meie tänane hotell on Sarpsborgi linnas. Kohale jõudes selgub, et see on tööstuslinn. Linna serval on kõrged ja tossavad korstnad ning hiiglaslikud tööstushooned, oletatavasti on tegu nafta töötlemise tehasega. Kesklinn on rahulik väikeste puumajade asum. Meie hotell ühes sellises asubki. Hotell kannab kunagise Norra kuninga, Olav Digre, nime, kes valitses Norras 1. sajandil. Aastaarv 1016 hotelli nimes viitab ilmselt linna asutamisele.

Hilisõhtul hotell kõrval autost välja astudes on tunda, kuidas külmus justkui nõelaks. Vaatamata jahedale Eesti suvele keha sellist külmatunnet lähiminevikust ei mäleta. See on juba sügise kargus vaevalt kümne soojakraadiga. Poeme hotellis tekkide sisse ja keerame magama.

Kommentaare ei ole: