esmaspäev, 29. august 2016

Kyoto turud ja templid ning Jaapani armuhotell (10.06.16)

Ärkame üles uksekoputuse peale mõni minut pärast kella üheksat. Saan kohe aru, et me oleme sisse maganud, aga ei saa aru, kuidas see juhtuda sai. Ma ju panin äratuse ja telefoni vaadates see ka toimis, aga millegipärast ei kuulnud ma seda. Avastan, et helinatugevus oli hästi madal ja ilmselt oli uni nii sügav, et ma lihtsalt ei kuulnud seda. Eriti nõme on sisse magada, kui oleme sõpradega kindla kohtumisaja kokku leppinud.

Seame end kiiresti minekuvalmis; senikaua teevad sõbrad aega parajaks hommikusööki süües. Meil tuleb ka kiirelt kohvrid kokku pakkida (õnneks käisime hotellis vaid magamas ja asju lahti ei jõudnud tõmmata). Nagu eelmises postituses kirjutasin, oleme me sunnitud Kyotos olles iga päev kolima uude hotelli. Otsustame, et loogilisem on asjad jätta praeguse hotelli pagasiruumi kui viia need hommikul linna teise otsa uude hotelli.

Meie tänane esimene sihtpunkt Kyotos on Nishiki turg. Nishiki turgu kutsutakse ka Kyoto köögiks, mille järgi võib aimata, et tegu on põhiliselt toitu müüva turuga. Nishiki turg paikneb kitsastel tänavatel, mis on kaetud klaaskatustega ning turg on suhteliselt korraliku ja puhta väljanägemisega. Neid tänavaid, kus turg paikneb, on vaid mõni, kuid need on meeletult pikad. Ühtepidi tänavatel müüakse toitu, ristuvatel tänavatel aga riideid, köögitarbeid ja muud nodi.
Nishiki turg


On hea, et me tulime turule tühja kõhuga, sest maitsta ja süüa on siin tõesti palju. Kümneid lette on täis marineeritud köögivilju, millest võib järeldada, et need on oluline osa Jaapani köögist. Marineeritakse kõikvõimalikke köögivilju – kurke, kõrvitsat, kapsast, sparglit, hiina kapsast, bataati, maisi, tšillit ja veel palju muud.
Marineeritud köögiviljad Nishiki turul 


Taga paremal imehead kurgid

Kuivatatud mereannid

Marineeritud köögivilju on ka väikeste tükikestena degusteerimiseks väljas ning loomulikult maitseme neist päris mitmeid. Ma ei ütleks, et marineeritud köögiviljad on selline osa Jaapani köögist, mida maitsed ja mõtled, et küll oli hea ja eriline. Pigem ikka kategooria "huvitav". Aga ühed tšillimarinaadis pikad (kasvuhoone)kurgid olid küll nii head, et maitsesime, ostime kaasa, sõime ära ja läksime ostsime veel ühed. Neis oli värskust ja krõmpsuvust, tšilli teravust ja mingi umami maitse (võimalik, et glutamaadi näol) veel; marinaadis olid need olnud ilmselt umbes ööpäeva. Sarnast marineeritud kurki saime ka esimesel õhtul Jaapanisse jõudes, kui hilisel õhtutunnil Tokyos väikest ampsu käisime võtmas.

Ostame hommikusöögiks veel Kyoto-pärast sushit, mis näevad välja nagu ristkülikukujuliselt kokkumuljutud riisipulgad ning peal on neil mingi kalamaitseline kaste. Päris kala ega muud lisandit sellel sushil polegi. Riisi mass jääb minu maitse jaoks liiga suureks ning rohkem igatseks sushi juures ikka mingit mereandi. Aga ära sai proovitud. Ringi kõndides pakutakse maitsta veel riisi seesamiseemne ja bonito kala puruga. Nüüd ma olen lummatud – ma ei ole midagi päris sellist saanud, aga maitse on ilmselgelt nii jaapanipärane kui olla saab. Ostan sellist segu kohe palju pakke koju kaasa ja olen veendunud, et sellega hakkan ma kodus riisi ja ka sushit tegema ning viin sõpradele külakostiks kui ühte ehtsat Jaapani maitset.
Kyoto stiili sushi

Edasi kulgeb meie tee ühe templi suunas, mis meile eelmisel korral Kyotost väga erilisena meelde jäi - Sanjusangen–do, milles seisab tuhat kullatud jumaluse kuju. Mulle meeldib Kyotos jalutada ja Kyoto atmosfääri endasse ahmida. Kyoto on minu jaoks kõige ehedam Jaapani linn, kus sa tajud, et oled Jaapanis. Kyoto on vana. Aga mitte vana ja väsinud, vaid vana ja jätkuvalt töökorras. See on midagi, mis iseloomustab Jaapanis valitsevat mõttelaadi – vana ei tule ära vistava, vaid korda teha.

Minu jaoks on Kyoto pruuni värvi; pruun nagu tõrvatud puit. Kyotos on lugematul arvul puidust pruune maju ja sadu puidust pruune templeid ning see muudabki linnapildi üldilme pruuniks. Kyoto tänavad on kitsad ja majad madalad. Kyoto tänavate kohal kõrguvad meeletud elektrijuhtmete rägastikud, mis meenutavad pigem mõnda arengumaad kui tehnoloogiliselt eesrindlikku riiki. Oma väikeste ja hubaste tänavate tõttu ei tundugi Kyoto nagu suurlinn, kuigi Kyotos on ligi 1,5 miljonit elanikku. Samas kohtab siin, nagu ka Tokyos, kontraste vana ja uue vahel. Näiteks Kyoto rongijaam on arhitektuuriliselt ilmselt üks moodsam rongijaam kogu Jaapanis. Nende väikeste "pruunide tänavatega" ristuvad aeg-ajalt laiad ja sirged mitmerealiste sõiduteedega tänavad, mis näevad välja oluliselt tänapäevasemad.
Pruun Kyoto


Elektrijuhtmete rägastik Kyoto tänavatel

Kyotol on ka eriline lõhn. See on segu sellest samast vanast pruunist puidust, viirukist ja mingist toidulõhnast. Kyoto inimeste kodude ees, mille uksed ulatuvad reeglina otse tänavale, on enamasti väikesed kujukesed, mis lähevad meie mõttemaailma järgi kõik kategooriasse "aiapäkapikud", kuid maal, kus religioonil on märkimisväärne roll inimeste eludes ja tegemistes, võivad neil kujukesel olla ka mingid tähendused, millest me aru ei saa. Meenub, kui me kaheksa aasta eest mööda Kyoto tänavaid kondasime, kaasas 2-aastane Anee, olid need lapsemeelsed kujukesed tema jaoks põhilised tähelepanuköitjad. Déjà vu eelmise korra Kyoto külastusest saabub ka ühe mänguväljaku juures, kus väike Anee kunagi vedruloomaga kiikus.

Kujukesed jaapanlaste kodude ees


Väikesed jaapanlased Kyoto tänavatel

Saame kõhutäie naerda, kui selgub, et lühikese aja jooksul juhtub kahe telefoniga neljast samasugune kummaline seik, et telefonid helistavad kogemata Eesti numbritele. Sõbra telefon suutis valida üle kümne korra järjest ühe pooltuttava numbrit, kusjuures Eestis oli siis veel öö. Piinlik, aga samaaegselt naljakas. Eriti kontekstis, kus ka Renee telefon oli pea samaaegselt isehelistav. Aga Renee suutis enda teadmata helistada kella nelja ajal öösel (Eesti aeg) algul Hugole ning seejärel Aneele. Kuuldes öösel telefonihelinaid ja nähes, kes on helistanud, suutis vanaema juba paanika lahti tõmmata, et meiega on midagi juhtunud ja me oleme üritanud neid öösel kätte saada. Õnneks emme ja issi taipasid, et ilmselt oli tegu siiski kogemata tehtud kõnedega, sest kes võtaks ühendust väikeste lastega, kui midagi tõsist oleks juhtunud.

Täna on umbes 30-kraadine palavus, mistõttu varjume vahel sisetingimustesse konditsioneeri ja külma joogiga keha jahutama. Istume ühes Tai restoranis, kus me juba peaaegu oleme lõunale jäämas, nähes, mida kõrvalistuvatele inimestele lauda kantakse. Aga kõhud siiski veel nii tühjad pole ja otsustame edasi templi poole teele asuda.

Sanjusangen-do on tempel, kus on segunenud budism ja hinduism. See on huvitav, kuidas Jaapanis on usundid omavahel (sõbralikult) läbi põimunud ja moodustanud omakorda mingi uue ususulami. Neil arengutel on sajanditepikkune ajalugu.

Sanjusangen-do tempel on pühendatud Guanyini/Kannoni (halastuse) jumalusele. Templi peahoone on pikk ja kitsas puitehitis, mis pärineb algselt 12. sajandist, taastatud aga 13. sajandil pärast tulekahju. Templis seisab kümnes pikas reas 1000 elusuuruses kullatud jumaluse (bodhisattva) kuju ja üks hiiglaslik peajumal. Kõik kujud on unikaalse näoga, nagu ka inimesed erinevad üksteisest, aga neil on lisaks kahele tavamõõdus käele veel umbes paarkümmend väikest käekest, mis ulatuvad selja tagant välja. Pildistada kahjuks templis ei lubata, mistõttu pole mul ka ühtegi enda fotot nendest kujudest, aga guugeldades leiab pilte küll.
Sanjusangen-do templi peahoone, kus sees 1001 kullatud jumaluse kuju


Sanjusangen-do templi veranda

Mina lihtsalt vaatan ja imestan selles üle 700-aasta vanuses majas seda müstikat, kohalikud külastajad aga süütavad küünlaid, loevad ja kirjutavad mingeid palveid.

Arvestades, et Jaapan on seismoloogiliselt ebastabiilne maa ning et Kyotos on olnud sajandite jooksul sadu erineva tugevusega maavärinaid, on imekspandav, et templid püsti püsivad. Ühelt infotahvlilt saab lugeda Sanjusangen-do templi konstruktsiooni kohta ning sealt selgub ka, et templi vundamendi all on paks liiva- ja savikiht, mis toimib hoone jaoks amordina ning tänu sellele erilisele ehitustehnikale on tempel ka kõik maakõikumised üle elanud.

Templi kõrval on väike Jaapani aed ning erkoranžide sammastega pikk katusealune/veranda, millest viimane meenutab kangesti Haapsalu raudteejaama perrooni. Istume verandal ja teeme edasisi plaane. Minul ja T-l jäi eilse õhtul suletud olnud Kiyomizu-dera tempel kripeldama ning kuna see on praegusele asukohale suhteliselt lähedal, tahame me seal ikka ära käia. Reneele aga tundub, et tema ei taha ühe päeva jooksul näha nii palju templeid ja tema jaoks on Jaapan ka midagi uuemat ja moodsamat ning suundub hoopis tehnikapoodidesse.

Meie valik minna tagasi Kiyomizu-dera templisse ületab ootusi. Massiivne peavärav ja kolmekordne pagood oli vaid väike osa, mis templikompleksi aia tagant eile paistis. Kiyomizu-dera templi peahoone on mäenõlval paiknev hiiglaslik puitehitis, mis pärineb aastast 1633 ning on ehitatud ilma ühtegi naela kasutamata. Teades seda fakti, tundub sajandeid vana massiivsele puitsõrestikule ehitatud templi veranda koospüsimine üha müstilisem. Seda enam, et verandat toetavad postid toetuvad umbes kümme meetrit madalamale mäenõlvale. Peahoone terrassilt avaneb suurepärane vaade mägede vahel orus laiuvale Kyoto linnale.


Kiyomizu-dera templi pagood

Vaade Kiyomizu-dera templi rõdult Kyoto linnale

Kiyomizu-dera tempel aastast 1633

Kiyomizu-dera templi pagood kauguses

Kiyomizu-dera templi rõdu. Tempel püsib koos ilma ühegi naelata.

Templi territooriumil liigub ringi sadu inimesi, kellest suur osa on riietatud traditsioonilisse Jaapani kimonosse või yukatasse. Lisaks arusaadavale koodile, mis väljendub selfide tegemises, märkan inimesi ka rituaalsetes tegevustes, mille sisust ei saa välisel vaatlusel aru. Budismile omaselt tegeletakse ilmselt enamasti enda hinge puhastamisega. Tulpade küljes ripuvad puidust plaadikesed, millest igaühe peal on hieroglüüfides kirjas mingi sõnum. Tõenäoliselt soovitakse head õnne mõne konkreetse tegevuse suhtes või õnne laiemalt enda ellu. Ingliskeelsete siltidega on aga varustatud amuletid, mida templi territooriumil müüakse – tuhande jeeni eest (ca 10 €) saab osta abieluõnne, sügavamat suhet, hoiduda haiguste eest vms.
Rituaal...

... või selfie

Kiyomizu-dera tempeli peamaja


Palju maksab abieluõnn?


Kiyomizu-dera templi aed

Kuna Kyotos on lugematul arvul pühakodasid ja Kyotot külastades tuleb nende vahel mingi valik teha, siis Kiyomizu-dera tempel on kindlasti üks neist, mida tasub külastada. Selles kohtuvad üheaegselt võimas ehituskunst, budistlik atmosfäär ja maaliline asukoht Kyoto nõlval.

Templite ja rituaalidega seoses meenub, et lugesin enne Jaapanisse tulekut raamatut  "Japan: an Attempt at Interpretation", milles seletatakse lahti, kui oluline on Jaapani kultuuris esivanemate austamine/kummardamine. Kui esmalt tundub, et austus esivanemate vastu kehtib üheselt kõikides kultuurides, siis raamatust selgub, et Jaapanis on esivanemate rituaalne austamine igapäevaelu lahutamatu osa. Austatakse juba surnud esivanemaid, kellega side ei katke ka pärast nende siit ilmast lahkumist. Üksikisikul on kollektivistlikus kultuuris väike roll, seetõttu on ka oluline, kellest sa pärined ja kes kuuluvad su suguvõssa. Ennast identifitseeritakse läbi suguvõsa (või läbi mõne muu grupi).

Jaapani igapäevaelus tundub meie vaatevinklist vaadatuna usundi roll olevat erakordselt suur. Ühiskonnas kehtivate käitumistavade, kommete ja väärtuste vormijaks on tegelikult alati valitsev usund. Usuleiges et mitte öelda ateistlikus kultuuriruumis kasvanuna võiks arvata, et meie käitumist ja väärtusi pole ükski usund mõjutanud, kuid tegelikult on meie väärtuste juured ikka protestantismis. Mina sain oma mõtteid korrastatud, kui lugesin 20. sajandi algul kirjutatud Max Weberi esseed "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim", milles on hästi lahti seletatud kuidas protestantistlikud väärtused on mõjutanud meie kultuuriruumis kehtivaid põhimõtteid ja olnud eelduseks kapitalismi tekkele.

Aga väikeselt mõttelennult tagasi Kyoto tänavatele. Meile tundub, et me oleks võimelised täna veel mõne templiga tutvust tegema ning valime välja samal mäenõlval aga veidi eemal asetseva Chion-in templi, millel on suurim peavärav ja templikell. Eks need kõige-kõiged tõmbavad alati masse ja ka meile mõjuvad need suurusnäitajad. Teel järgmise templi juurde avastame ühe viiekordse pagoodi ning sukeldume Ninenzaka piirkonna keraamika- ja ka suveniiripoodidesse. Mind ei takista mõnda imeilusat kaussi kaasa ostmast fakt, et mul on õlal hirmraske kott, millest suure osa moodustab suur peegelkaamera koos kahe objektiiviga. Kusjuures olen sellel reisil tähele pannud, et pilte teen ma paralleelselt nii telefoniga kui ka suure kaameraga. Telefonipildid on juba nii head (paljud neist blogis jagatud piltidest on samuti tehtud telefoniga), et ma vahepeal tegelikult kahtlen, kas ma pean seda suurt kaamerat endaga igal reisil kaasas vedama.


Ninenzaka piirkonna tänavad Kyotos



Märkamatult on kell tiksunud õhtusse ja kuna enamik templeid suletakse kell 6, siis kõige suurema peaväravaga templini me täna ei jõudnudki. Küll aga saime ära vaadata Yasaka-jinja pühamu, mis lihtsalt sattus me teele. Vahelduseks külastatud budismi templitele on Yasaka šintoismi pühamu (mida ei kutsuta templiks). Kui budism on levinud paljudes Aasia riikides ning budismi templeid on seega ka kõikjal Aasias, siis šinto on kohalik Jaapani usund. Üks Jaapani sümbolitest – oranž templivärav (torii) on just šinto pühamu juurde kuuluv element. Seda spetsiifilist oranži värvi kohtab šinto pühamute juures palju. Samas oli samasugust erkoranži värvi just külastatud Kiyomizu-dera templi peavärav ja pagood, aga võimalik, et selle taga on taas usundite ja nende sümbolite segunemine nagu Jaapanis on kombeks.
5-kordne pagood

Yasaka pühamu hoov

Yasaka pühamu

Templielamused kogetud, kiirustame kokkulepitud ajaks meestega kokku saama. Täna õhtuks oleme end mässinud suhteliselt kahtlastesse seiklustesse. Vähemalt me ise arvame nii. Mitte, et me oleks tahtnud kahtlaseid seikluseid otsida. Üldse mitte. Aga olime sunnitud endale täna ööseks broneerima hotelli märkega "adult only", seda eelkõige rahalistel põhjustel. Kirjutasin eelmises postituses, kuidas Kyoto hotellid müüakse väga vara välja ja kuu aega varem ei suutnud me leida ühtegi sobiva hinnaklassiga hotelli, kus kolmel järjestikusel ööl peatuda. Nii jäi meil üle reede õhtuks broneerida endale armuhotell. Sellise kategooria hotellid on midagi Jaapanile iseomast ja neid kohtab Jaapani linnades päris sageli. Need vaid täiskasvanutele mõeldud hotellid, tuntud ka love hotels nime all, ei ole lõbumajad. Kui booking.com lehel hotellide kirjeldusi lugeda, siis võib märgata, et erinevalt n-ö tavalistest hotellidest on armuhotellides vabalt kättesaadavad täiskasvanutele mõeldud telekanalid. Piltide järgi tundub veel, et voodid on neis hotellides pehmed ja laiad ning toad suuremad kui keskmistes Jaapani hotellides. Hinnad on veidi odavamad (üks öö ikka 100 € kanti) sarnastest teistest hotellidest ning reeglina on sinna alati tube saada. Aga põhjus, miks sellised hotellid Jaapanis nii levinud on, on suuresti seotud eluaseme pinnaga. Jaapani kodud on väikesed ning sageli elab ka mitu generatsiooni ühe katuse all. Nii suunduvad noored, aga ka abielupaarid, otsima neisse hotellidesse privaatsust, mida saab osades sama tüübi hotellides osta ka tunni kaupa (ei pea ööbima kogu öö). Võib üsna kindlalt oletada, et need armuhotellid on ka paigad, kus käiakse oma koduvälist armuelu vürtsitamas või kus noored neiud teenivad endale välja Gucci käekotte.

Meie broneeritud armuhotell asub Kyoto südamest suhteliselt kaugel, teisel pool raudteed, kus pole enam seda vana ja pruuni Kyotot, vaid kõrguvad suhteliselt inetud korrusmajad. Sõidame metroo lõpp-peatusesse ning sealt edasi hotellini taksoga. Tee ääres on juba kapsapõllud – kuhu me õigupoolest satume? Ja järsku, seal samas kapsapõldude ääres hakkab õhtupimeduses helendama üks oaas, mis meenutab oma arhitektuuri ja valgusreostuse poolest vähendatud mõõdus Las Vegast. Kogu see piirkond on täis sarnaseid armuhotelle ning nende vahel paiknevad restoranid, mis pakuvad eranditult lääne toitu – pitsat, pastat, steaki ja friikartuleid. Mis maa see on? Mida need inimesed ihaldavad, kes siin käivad? Välja Jaapanist kui oma tavapärasest elu- ja kultuurikeskkonnast? Õnneks suudame me seda kõike naljaga võtta -  eks ka sellised kogemused rikastavad elu ning pärast on ilmselt naljakas meenutada.

Helendav armuhotellide tsoon Kyoto keskusest väljas

Kapsapõllud ja armuhotellid

Paljud armuhotellid on ilma retseptsioonita, kus saab klientide privaatsuse huvides automaadis maksta kaardiga (iseasi, kas see on privaatsus) ja valida soovitud tundideks välja tuba. Meie hotellis tuleb aga vastu inimene, kellele peame esitama lausa passid (nagu ka muudes hotellides), aga igaks juhuks oma kaarte siit läbi ei tõmba ja maksame sulas.

Põnevus on üles kruvitud – mis ootab ees hotellitoas? Tuba on tõesti suur ja suur on ka baldahhiinvoodi keset tuba. On mikrofon ja karaoke laulmise võimalus (me oleme ju Jaapanis!), on väike tasuline kapike erinevate seksvidinatega, vannitoas on topeltkogus rätikuid ja vann on kahele inimesele, välisuksel on luuk, mille kaudu saad enda isikut paljastamata süüa (?) tellida. Telekat ei viitsinud tööle panna, et kontrollida, kas on ikka lubatud kanalid.

Kui nüüd kainelt mõelda, siis oleks naiivne arvata, et neis tavalistes hotellides käivad inimesed lihtsalt magamas. Sa lihtsalt ei mõtle selle peale, mis toimub su kõrvaltoas. Lihtsalt vahe on see, et neis armuhotellides on loodud selline tõeline hallide varjundite keskkond adult only tegevusteks.

Meil on aga õhtusöök veel söömata ning kiire värskenduse järel saame taas neljakesi kokku, plaaniga minna tagasi Kyoto keskusesse sööma. Seda pizza-pasta-steak elamust siiski Jaapanis ei otsiks, mis lähiümbruses tundub olevat ainuke võimalus. Vaadates aga kella ja kalkuleerides sõidule kuluvat aega, saame aru, et tänane ainuke võimalus on süüa siiski siin samas kandis ehk siis kas liba-Las Vegases või kapsapõldude vahel. Tundub üsna mage olukord, aga Renee võtab appi interneti ja guugeldab välja kõrge reitinguga koha, mis asub mõistliku jalutuskäigu kaugusel ja on väljas siit armuhotellide tsoonist. Kõnniteid siin napib ning peagi leiamegi end restorani otsides väljaspool oaasi, valgustamata maantee servast, kõrval kapsapõld. Ega me keegi usu, et täna mingi maitseelamuse saame, pigem on küsimus, kas midagi üldse hamba alla saab. Jõuame välja otsitud restorani, mis asub samuti pimeda tänava ääres ja euroremonti meenutava odava interjööri järgi hinnates ei tundu see ka selline koht olevat, kuhu väga tahaks sööma minna. Aga sisse astudes näeme, mida inimesed söövad ja ootused restoranile veidi tõusevad. Meile küll öeldakse, et restoran on praegu täis, aga lihalõhnad tekitasid meil juba tugeva soovi siia jääda ja meil palutakse umbes kümme minutit oodata, kuni üks laud vabaneb.

Meid juhatatakse istuma laua taha, mille keskel on gaasigrill. Selles restoranis grillib iga inimene toidu endale ise. Menüü, mis lauda tuuakse on puha hieroglüüfides, aga õnneks lihtsustavad tellimist fotod toitudest ja teenindaja püüdlik inglise keel. See suvalisena näinud restoran on spetsialiseerunud lihale ning veiselihavalik on mitme lehekülje pikkune. Saab tellida ilusaid läbikasvanud marmorliha lõike, millest erinevaid ka endale küpsetamiseks ja söömiseks valime. Tellime veel grillimiseks köögivilju, liha kõrvale riisi ja eelroaks (kuigi Jaapanis ei kategoriseerita nii roogasid) salatit. See salat, mis koosneb vaid salatilehtedest, kurgist, nori krõpsudest ja maapähklitest, on kaetud sellise umami-kastmega, mis "paneb minestama", nagu öeldakse. Ikka see röstitud seesam on võtmetegelane neis Jaapani roogades, aga midagi tuvastamatut on veel selles salatis. Tellime kohe veel ühe samasuguse salati juurde. Küsin ka teenindaja käest, kas sellel kastmel on mingi nimi, aga selgub, et kokk segab selle ise kokku ja midagi ligilähedastki kaubandusvõrgust saada ei õnnestu.
Menüüst saab aimu vaid piltide järgi

Umami-salat

Gaasigrill restorani laual, kus saab ise toitu valmistada

Imeline õhtusöök

Edasised maitseelamused tulevad lihalõikudest, mida enda ees laual oleval grillil küpsetame. Reegel on liha puhul et mida rohkem siiruviirulist rasva, seda maitsvam. Oleme ülimalt rahul oma õhtusöögiga ja see ise grillimine oma laual on ka äge seltskondlik tegevus. Täiesti ootamatult võib (küll reitingutele tuginedes) kapsapõldude vahelt leida sellise pealtnäha stiilitu koha ja saada suurepärase õhtusöögi osaliseks.

Tagasiteel jalutame veel poest läbi, võtame magustoiduks oma igaõhtused Häageni jäätised ja suundume armuhotelli ööd veetma.

Kommentaare ei ole: