Taksosõit. Pitsilised istmekatted on Jaapanis pea igas taksos.
Tänase hommiku käigud oleme planeerinud lähtuvalt hotelli asukohast Kyoto lõunaossa ehk mitte Kyoto südamesse, vaid teisele poole linnadevahelist raudteed. Hotellist esimese huvipakkuva templini on alla ühe kilomeetri, seega liigume jalgsi. Siin, n-ö teisel pool raudteed, pole aga Kyoto võrreldavgi seni nähtud pruuni ja vana Kyotoga, kus me seni oleme käinud. Teisel pool raudteed on korrusmajade Kyoto, ilmselt 1970-1980-te arhitektuur. Siin pole enam seda Kyoto hõngu, mis mind seni on Kyoto juures võlunud.
Kyoto teisel pool raudteed
Peagi hakkab majade vahelt paistma Toji templi pagood – see on killuke muistsest Kyotost, mis mõjub võõrkehana paneelmajade vahel. Pagoode oleme Kyoto ja Tokyo templite juures juba omajagu näinud ja selles postituses kirjutasin ka täpsemalt, mis funktsioon pagoodil templi juures on. Toji pagoodi läheme aga vaatama seetõttu, et see on kirjade järgi Jaapani kõrgeim pagood. Silmamõõt siiski ei tunnista, et see 5-kordne pagood oleks teistest seni nähtud pagoodidest (Kyotos, Tokyos, Naras) oluliselt kõrgem ja ilmselt ei mängigi siin enam rolli meetrid, vaid sentimeetrid.
Toji tempel Kyotos
Pagood on aga vaid üks osa templikompleksist. Massiivne ja veidi sünge interjööriga puidust budismi tempel seisab hiiglaslike monoliitsete puitsammaste peal, mis on templit ilma ajahamba poolt kahjustamata püsti hoidnud aastasadu. Templit ümbritsev Jaapani aed mõjub seevastu helgena. Jaapani aias kohtuvad alati veesilmad, kivid ja pügatud puud-põõsad. Võrreldes teiste seni külastatud templitega on Toji templi alal oluliselt vähem inimesi, aga ehk mängib siin rolli ka tasuline sissepääs.
Toji templi pagood
Jaapani kõrgeim pagood ja turistid Eestist
Teine pühamu, mis tänase päeva plaanides on, asub samuti raudteest lõunas ehk selles mitte nii ilusas Kyotos. Enamik Kyoto pühakodadest paikneb muidu raudteest põhjas ja need koos madala puitarhitektuuriga loovadki Kyotole iseäraliku näo.
Saades aru, et Lõuna-Kyoto tänavad pole jalutamisväärsed, läheme lähedalasuva Kyoto jaama poole, et sõita paar peatust metrooga Fushimi pühamu juurde. Tee peale jääb taaskasutuspood, mis tuleb üle vaadata. Üks kleit ootas mind seal ja plaanis minuga kaasa tulla teisele poole maakera.
Kyoto jaamas läheb Renee jälle enda huvist lähtuvalt oma teed, ikka tehnikavaldkonnaga tutvuma, meie jätkame kolmekesi muistse Kyoto avastamist. Rongilt maha astudes satume kohe rahvamassi, mis voorib Fushimi Inari-taisha pühamu suunas. Fushimi pühamu on üks kuulsamaid Jaapani pühamuid üldse ning seda just väliskülaliste seas. Fushimi pühamu teevad eriliseks toriid, mida on templi territooriumil üle 5000. Ilmselt tuleb paljudel silme ette pilt otsatust reast kinaverpunastest (või erkoranžidest) shinto väravatest. Need kuuluvadki Fushimi Inari pühamu juurde. Inari, kellele pühamu on pühendatud, on shinto usundis riisijumal. Sellele, et riis on Jaapanis ülioluline, viitab asjaolu, et riisijumal Inarile on Jaapanis pühendatud üle 40 000 pühamu ning Fushimi Inari-taisha on nende kõikide pühamute ülem-pühamu.
Rahvamassid teel Fushimi pühamusse
Pühamu kaubandusvõrgus märkame T-ga just selliseid yukata'sid, mida me otsinud olime. Yukatad kui riideesemed hakkasid meile meeldima ning me otsustasime need endale koduseks hommikumantliks Jaapani meenutusena kaasa osta. Nagu veel kotis vähe asju oleks, mahutan ka yukata oma kandamisse lisaks.
Fushimi pühamu asub mäe jalamil, aga toriidega palistatud teerajad suunduvad mäkke. Algul lihtsalt mööda kallakut ülespoole, hiljem juba trepiastmetena, mis muutuvad aina järsemaks. Mitmes kohas toimub toriidest võlvialuste lahknemine ning toriidega palistatud teid, mida mööda mägedes matkata, on siin mitmeid.
Fushimi Inari-taisha
Mini-toriid
Need üle 5000 torii, mis mööda Inari mäe nõlva justkui tunnelitena kulgevad, on pühamule kinkinud nii eraisikud kui ettevõtjad. Ühe torii hind on tuhandetes eurodes ning mida rohkem maksad, seda suurema saad. Üldiselt on ikka kõik väravad nii suured, et nende alt mahub läbi käima, aga pühamu juures suveniiripoodides müüakse ka suveniir-toriisid, mille mõõt algab kümnekonnast sentimeetrist kuni umbes meetristeni välja.
Seda, et Fushimi Inari pühamu on Jaapani üks populaarsemaid pühamuid, saab aru igal sammul. Rahvamassid ei lakka sellel 4-kilomeetrisel teekonnal pea kunagi. Mõne hetke siiski toriide pildistamiseks leian, kui toriidest tunnel keerab kurvina ning nurga tagant ei paista ühtegi inimest. Üldiselt on aga kogu aeg sinu ees ja taga inimesed.
Sellised toriide "tunnelid" kulgevad Fushimi pühamu kõrval mägedes.
Inimtühja hetke annab toriide all leida. Enamasti on "tunnelid" rahvast täis.
Väike kawaii Jaapani tüdruk
Rebane on Fushimi pühamu sümboliks. Rebase kujusid kohtab pühamu territooriumil rohkelt.
Vaade Kyotole Fushimi pühamu mäe otsast
Pärast pikka matka tahaks väga lõunale minna. Fushimi pühamu juurest viib üks rongiliin otse Gioni ning meil tekib mõte sõita Gioni sööma, kuna seal on palju restorane. Mida me aga jälle ette ei osanud näha, on siesta. Gioni restoranid on kinni ja näljasena tulemuseta restorani otsida on üsna kurnav ning mulle tundub, et seda eriti just meeste jaoks.
Olen aru saanud, et reisid on omamoodi sõpruse tuleproovid. Ja mitte ainult sõpruse, vaid ka paarissuhte. Ilmselt me ei reisiks nii palju, kui me Reneega ei toimiks sellise tandemina. Muidugi tuleb aeg-ajalt ette ka vaidlusi või tekib olukordi, kui kummalgi saab millestki rohkem kui küllalt, aga reeglina me siiski täiendame teineteist harmooniliselt ja meile meeldib koos kogemusi koguda, mis hiljem vormuvad ühisteks mälestusteks. Reisidel tuleb pea alati ette ka keerukamaid olukordi, mida ette ei oska näha. Seetõttu tuleb välja ka see, kas su sõbrad on ikka need õiged "sinu inimesed". Olla päevast päeva koos, tähendab, et sa näed inimestest rohkem, kui vaid kontrollitud olekut. See ei ole enam ühe õhtu külaskäik, vaid hommikust õhtuni ninapidi koos olemine, mille kestel peaks ideaalis (antud juhul nelja) inimese ootused ja vajadused rahuldatud olema. Ehk et reisiseltskonnale peaks sihtkohas huvi pakkuma sarnased tegevused, et teemad, millest rääkida, ei saaks otsa ning et ka liikumise tempo oleks sarnane.
Kui mõelda meie praegusele Jaapani reisile, siis ei ole meil kellelgi sel reisil tegelikult oma isiklikku aega olnud. Üksi olemise hetk on sõna otseses mõttes olnud vaid WCs käimine. Hommikul alustame vara kõik koos ja kui õhtul hotelli jõuame, vajume koheselt magama. Mul pole isegi olnud aega, et reisiblogi kirjutada, sest ma olen õhtuks (pigem südaööks, kui hotelli jõuame) lihtsalt liiga väsinud. Aga see väsimus pole selline tüütu väsimus, millest ma pääsemist ootaks – mulle meeldib aktiivne reis oluliselt rohkem kui rannas lebotamine.
Kuuenda päeva pärastlõunaks toimub esimene murdumine (rõhutan: näljasena), mil harmoonia puruneb ning parem on mõningasteks vaikuseminutiteks. Kui pott keeb üle, siis on see märk, et tasub leek vaiksemaks keerata ja veidi rahulikumalt jätkata. See on meil neljal tegelikult juba neljas ühine reis kahe viimase aasta jooksul ning vaatamata üksikutele ülekeemistele on meil koos siiski alati põnev ja teemasid, mida arutada, jätkub alati.
Ka keerulised olukorrad leiavad lõpuks lahenduse. Jalutame Gionist Kyoto jaama suunas ja kutsun helistades ka Renee sinna, et kõik koos kokku saada ja võimalikult kiiresti sööma minna. Kui esmased vajadused on rahuldamata, tundub muu kõik ebaoluline. Istume maha ühes Kyoto jaama söögikohas, mis meenutab stiililt Vapianot, ainult siin ei saa mitte pastat ja pitsat, vaid pakutakse riisi erinevate lisanditega. Valin riisi Tsukiji kalaturu mereandidega (bonito, tuunikala, kammkarp, kalamari) ja olen rohkem kui rahul. Kõrvale imehea salat ja misosupp, mille nimetan seal kalateeks, sest sellel on imehea kalapuljong ja seda pakutakse suurest sangaga tassist.
Hiline lõunasöök riisi ja Tsukiji kalaturu mereandidega, lisaks salat ja misosupp.
Täis kõht annab nii füüsilist kui vaimset jõudu, et edasi tegutseda. Suudame siiski täna neljakesi jätkata ning asume samast Kyoto jaamast teele Arashiyama bambusmetsa suunas, mis asub Kyoto külje all. Sinna ulatuvad Kyoto linnaliinid, kuid otseliin Kyoto jaamast sinna ei vii, vaid tuleb teha üks ümberistumine.
Leidsin vihje selle bambusmetsa kohta ühest blogist ning sealt ka soovitus, et sinna tasub minna vahetult enne päikeseloojangut, kui inimesi on vähem ja mis peamine – seal hakkab mängima eriline madala päikese valgus, mis teeb selle koha müstiliseks. Nähes neid pilte, tekkis samuti soov minna bambusmetsa õhtupoolikul.
Juunikuus läheb Jaapanis pimedaks umbes kella 7 ajal, seega oli plaan jõuda bambusmetsa enne kella kuut, et saaks ka veel jalutada ja pildistada. Rongist välja tulles näitasid bambusmetsa suunas esmalt asfaldile trükitud viidad, varsti aga kadusid need või kaotasime me jälje. Taamal asuval suurel künkal paistsid puud, mis nägid välja justkui bambused, seega tundus see olevat ainus õige tee. Ületasime jõe ja jõudsime oma arust bambusmetsani, kuid ees ootas suletud ahvide park. Otsisime bambusmetsa gps-iga, küsisime inimestelt, tiirutasime edasi ja tagasi, aga ikka ei leidnud seda õiget üles. Vahepeal helistas õde Eestist ja uuris meie tegemiste kohta. Kui rääkisin bambusmetsa otsingust Kyoto külje all, tuli talle meelde, et nende Jaapani reisil käisid nad ka seal, aga nii värskelt see meeles pole, et kohale juhatada.
Bambusmets õhtuvalguses Kyoto külje all
Küll aga saime ringi kõndides aru, et kant, kuhu me sattunud oleme, on Kyoto-äärne onsenite piirkond. Siin ei ole enam maja majas kinni, vaid on ka ruumi ja rohelust. Siin paiknevad mõned väikseid ja luksuslikud hotellid ning tõenäoliselt ka eksklusiivsed onsenid.
Kui me lõpuks bambusmetsa üles leiame, on juba praktiliselt pime. Telefoniga enam pilti teha ei õnnestu, aga Renee on just tänase tehnikapoe tuuri ajal ostnud uue fotoaparaadi, mida ta saab kohe ekstreemsetes tingimustes katsetada. Mina pildistan suure peegelkaameraga, tema teeb oma väikese "reisfotikaga", mis olevat viimane sõna ja mille kvaliteet peaks olema vähemalt sama hea kui peegelkaameratel. Ma küll kahtlen sügavalt, aga pilte võrreldes tuleb tõdeda, et pimedas saab see väike Jaapani Fujifilmi kaamera kuue aasta vanusest Canoni peegelkaamerast paremini hakkama.
Pimenev bambusmets mõjub pigem hirmsalt ja süngelt; ei mingit erkrohelist müstikat, nagu piltidelt paistis. Aga nähtu ja emotsiooni vahe tuleneb tõenäoliselt ebasobivatest valgusoludest ehk me jõudsime kohale selgelt liiga hilja.
Sõidame rongiga tagasi Kyoto keskusesse plaaniga minna taas sööma (on möödunud juba tunde). Tegelikult oleks tahtnud ka enne õhtusööki minna pesema ja riideid vahetama, aga jälle saame aru, et aega jääb väheseks. Ainuke võimalus on kohe Kyoto jaama juurest kõndima hakata ja otsida restoranisoovitus tee peal internetist.
Tundub, et täna, meie reisi eelviimasel päeval, läheb kohe kõik allamäge. Restoran, milleni me oma kilomeetri kõndisime, on suletud, st täiesti kinni pandud. Meid hullutasid aga taas yakitori lihavarraste lõhnad, mis ühest teisest restoranist tänavale ja sealt ninna imbusid. Kuigi ootused olid algselt veidi suuremad, tundub pika tampimise peale ka lõpuks üks lihtne koht vastuvõetav olevat. Selles restoranis saab tellida yakitori vardaid kõikidest kana kehaosadest. See on Jaapanis tegelikult hästi tavaline, et kanast süüakse ära kõik – ka siseelundid, nahk, krõmpskondid jms. Yakitori vardad ongi hea võimalus proovida erinevaid kana osi. Igal laual on ka seletav pilt kana lihakehast koos lõigetega, kus on näidatud, milliseid osi kasutatakse, selliseid skeeme olen restoranis seni näinud vaid lihaveisest. Yakitori varraste juurde tellime veel salateid, mis võluvad taas oma "Jaapani kastmega". Kanavarrastest meeldisid mulle kõige rohkem kõige rasvasemad krõbeda nahaga kaetud tükid.
Kana tükeldamise skeem restoranis
Jaapani salat
Pärast õhtusööki otsustame hotellini jaluta, kuna kõhud on niikuinii täis ja parem on sellises olukorras liikuda, kui ruttu voodisse pugeda. Ilmselt tuleb täna ka selle reisi kõndimise rekord, sest täna oleme kohe eriti palju jalgadel olnud. Jõuame õhtupimeduses ühe suure ja võimsa budismi templi väravasse, mis asub Kyoto jaamast kiviviske kaugusel. Imestasime, kuidas me seda templit enne märganud polnud, aga seni olime sõitnud kas maa alt metrooga või kõndinud mööda sellisest kaugusest, kust tempel ei paista. Teeme veel uue fotikaga mõned ühispildid, et jäädvustada meie viimast õhtut Kyotos.
Uus ja vana Kyoto südames - Kyoto torn ja budismi tempel
Tempel ööpimeduses
Öine Kyoto
Kella 11 paiku hotelli jõudes näitab sammulugeja, et olen täna kõndinud üle 31 000 sammu, mis ongi selle reisi rekord. Mul on tunne, nagu oleks me sellist täiskiirusel elu elanud juba ilmatu kaua, kuigi äsja sai õhtusse alles kuues päev. Homme hommikul hakkame rongiga Tokyo poole sõitma ja õhtul lendame tagasi koju.
Igaõhtune imeväike Häagen-Dazs
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar