Pärast kuumas vees ligunemist tõmbame yukata selga ja läheme hommikusöögile. Yukata on ainus riideese, millega ryoakanis ringi liigutakse. Hommikusöök on kaetud suurde söögisaali, igale seltskonnale on kaetud oma laud. Meid juhatatakse aknaalusesse lauda, vaatega mägijõele.
Ryoakani hommikusöök on serveerimise poolest sarnane eilsele õhtusöögile – palju erinevaid toite väikestes kausikestes. Meie käest isegi küsiti eile, kas me soovime lääne või jaapani hommikusööki. Muidugi valisime Jaapanis olles ikka kohaliku hommikusöögi. Hommikusöögi üks osa on peekon ja muna, mille meid teenindav proua ise meie silme all igaühe laual olevale kuumale alusele paneb ja seal valmis küpsetab. Pakutakse ka riisi ja misosuppi, salatit ja erinevaid marineeritud viljasid. Maitse järgi tunnen ära Ume ploomi, aga ülejäänud marineeritud taimed jäävad minu jaoks tundmatuks.
Jaapani traditsiooniline hommikusöök ryokanis
Peagi ootab ryoakanist lahkujaid ukse ees buss, mis viib inimesed poole tunni sõidu kaugusel asuvasse suuremasse rongijaama. Jõuame õige napilt enne rongi saabumist pileti ostetud ning astume sisse süstikrongi Shinkanseni, mis viib meid vähem kui kahe tunniga tagasi Tokyosse. Tokyos on meil aega kaheksa minutit, et jõuda järgmise kiirrongi peale ja sõita edasi meie tänasesse sihtpunkti - Kyotosse. Tegelikult poleks ka midagi hullu, kui me kaheksa minutiga rongide vahetust teha ei jõuaks, sest Kyoto on üks linnadest, millega Tokyol on tihedaim rongiühendus ja suurusjärk 10 minuti pärast on ees järgmine rong. Eelmises postituses kirjeldasin Tokyo Stationit kui hiiglaslikku sipelgapesa, kus orienteerumine ja õige transpordiliigi otsimine võib võtta meeletu aja- ja energiakulu, aga kuna meil oli täna vaja vaid ühelt perroonilt alla tulla ja minna trepist üles ülejärgmisele perroonile, siis jõuame selle kaheksa minutiga perrooni vahetada, osta kaasa endale lõunasöögi ja olla õiges kohas enne, kui rong ees. Pileti saime osta ette juba Maebashi jaamast, kus esmalt rongi peale tulime.
Kiirrongide väljumise platvorm. Shinkansen on ees.
Jaapani rongijaamades on meeletul hulgal söögikohti ja toidu kaasaostmise võimalusi. Kiirel teekonnal haaratakse kaasa valmispakitud karbikesed, kus on sees kas valik sushit või erinevaid kombinatsioone riisist ja lisanditest. Ühed karbikesed, mis näevad välja nagu kunstipäraselt pakitud soolane assortii, valisime kaasa meiegi. Kõht veel hirmus tühi pole, aga ees ootab üle kahe tunni rongisõitu ja süües on alati hea aega parajaks teha.
Jaapani imeline pakkimiskunst - karbitoit rongisõiduks
Jaapani kiirrongid sõidavad sujuvalt ja vaikselt ning on mugavate istmetega (laiem istmevahe kui lennukites), igal istmel on klapplaud kas söömiseks või siis arvuti hoidmiseks. Samas on rongis silt, et arvuti klahvidega ei tohi klõbistada – ka see võib kaasreisijaid segada. Proovin siis eriti vaikselt ilma klahve toksimata netis surfata, sest see on sellise intensiivsusega reisil ainuke aeg, mil saab edasisi plaane teha. Hakkan google.mapsi abiga tuvastama broneeritud Kyoto hotellide asukohti ning väljaotsitud vaatamisväärsuste asukohti nende suhtes. Püüan teha mõistliku ringiliikumise plaani meie kolmeks Kyoto päevaks.
Aga kolm päeva ja kolm hotelli – milleks? Kyoto hotellid olid meie selle reisi suurim pähkel. Kuigi broneerisime hotelle rohkem kui kuu enne reisile tulekut, oli Kyoto juba peaaegu välja müüdud. Hotelle talutavas hinnavahemikus 70-150 € praktiliselt polnud. Või polnud neid kolmeks ega isegi kaheks järjestikuseks ööks või ei saanud me neljakesi samasse hotelli. Järele olid jäänud hotellid ca 40€-ga, kus on nariga toad kaheksale inimesele või hotellid hinnaklassis 300+ € - kummadki ei sobinud.
Raskendav asjaolu oli see, et meie Kyoto periood langes nädalavahetusele, aga üldiselt on Kyoto pea alati välja müüdud, sest see linn on tugev turismimagnet nii kohalike kui välismaalaste jaoks. Nii jäigi ainukeseks võimaluseks broneerida kolm erinevat hotelli ja iga päev tegeleda kolimisega.
Kuigi ma muidu ei armasta paiku, mis on turistirohked, siis Kyoto on minu arvates Jaapani reisil üks kindel koht, kuhu lihtsalt tuleb minna. Lugematul arvul eriti võimsaid templeid, Kyoto puitarhitektuur ja kitsad tänavad ning muidugi sealsed söögikohad – siin kogeb Jaapanit kõige ehedamal moel. Kyoto kannab minu arvates just seda õiget Jaapani kuvandit. Käisime Kyotos ka kahel eelmisel Jaapani reisil, aga tahtsime kindlasti ka sel korral tagasi tulla. Ehk ei taju me Kyotot nii turistikana seetõttu, et me ei erista kohalikke elanikke Jaapani turistidest – on ju Kyoto linnapildis valdavas ülekaalus ikka jaapanlased.
Kyotos rongis välja astudes on tunda täielikku kliimavahetust. Kui seni olime viibinud kõik päevad umbes 20-kraadises pilvises ilmas, siis Kyoto võtab meid vastu päikese ja 28-kraadise kuumusega. Meie esimene hotell asub Kyoto Stationist alla kilomeetri kaugusel ja ilmselt oleks lihtsam minna hotelli jalgsi kui leida järgmises sipelgapesas õige metrooliin, aga puhtalt palavuse tõttu suundume me maa alla ja otsime ikka metroorongi üles.
Kyoto metroo on võrreldes Tokyo metrooga oluliselt vanaaegsem ja liine on siin ka vähem - vaid kaks – üks neist põhjast lõunasse ja teine idast läände. Lisaks sõidavad linnas JR-liini rongid ja bussid. Kyoto transpordi päevakaart on kallis ja see ei lihtsustaks ka väga palju ringi liikumist, sest Kyoto on hästi kompaktne linn ja palju jõuab käia jalgsi. Isegi kui tahaks linnatransporti kasutada, ei ristu erinevad liinid samades jaamades ning liini vahetamiseks tuleks ühest jaamast teise kõndida ja see muudab ümberistumise mõttetult tüütuks. Lihtsam ja sageli ka kiirem on see vahemaa jalgsi käia.
Aga esimese ühe-peatuse sõidu teeme ikka metrooga, et viia kohvrid hotelli ja vahetada riided õhemate vastu. Ajal, mil hotellituppa jõuame, märkame aknast välja vaadates, et õues sajab korralikku vihma. Just hetk tagasi higistasime tänaval seda paarisadat meetrit liikudes, kui palavuse ja päikesepaistega metroopeatusest kohvrit vedades hotellini kõndisime.
Asume teekonnale mõni kraad alanenud temperatuuri ja kerge vihmasabinaga; kuuma ilmaga on üksikud piisad pigem teretulnud. Jõuame jõe äärde. Minu jaoks on see täiesti üllatus, et Kyotos on jõgi, millegipärast ma üldse ei mäletanud seda. Silmitsen osaliselt kuivanud jõge ja üksikuid õngitsejaid jõesängis ning leian ikka pingutamise peale oma mälupildist üles just selle kuivanud laia jõesängi. Üldse on selle kaheksa aastaga Kyoto linnageograafia mu mälust kustuma hakanud. Ma mäletan küll teatud kohti, kuid mitte nende asukohta teineteise suhtes. Mul on selline kummaline kiiks, et ma pean reisides tegema endale selgeks linnaplaani ja ringi liikudes kogu aeg tajuma, kus ma olen ja kus suunas erinevad objektid asuvad. Natuke juba rongis jõudsin kaarti uurida, aga eks mul on aega nende mõne päeva jooksul nüüd Kyotoga uus tutvus luua.
Kamo jõgi Kyotos
Esimeseks jalutuskäigu sihtpunktiks võtame Kiyomizu-dera templi ning kusagilt lugesin, et tee peale peaks jääma ka piirkond, kus müüakse Jaapani keraamikat. Need poed on minu jaoks, ma olen täiesti lummatud – terve tänav on täis keraamikapoode, kus müüakse meeletul hulgal keraamilisi toidunõusid alates imetillukestest kausikestest kuni erinevate vaagnate ja kannudeni välja. Poed on keraamikat ülitihedalt täis ning mustrid võtavad silme eest kirjuks. Võtab aega, et need kasvõi kiirkorras läbi vaadata. Mehed ei suuda meie vaimustust jagada ja meie venimise tempos liikuda ning lähevad istuvad kohvikusse maha. Käime pood poe järel läbi ja ostan ka kaasa mõned kausikesed, mis eriti meeldima hakkavad. Jooksen korra ka tagasi, kuna ühed kausid hakkasid ikka kripeldama, kui neid kohe ära ei ostnud. Aga hulluks ei saa minna, sest kohvrid on meil väikesed. Kui ostuks läheb, siis enamasti küsitakse meie käest, kust me pärit oleme. Kui mainime Eestit, siis üks keraamikapoe müüja, naine vanuses 60+, hõikab kohe ka Baruto nime. Baruto on ikka tõeliselt kuulus Jaapanis!
Kyoto keraamikapoed
Tee peale jäävad ka mõned taaskasutuspoed, aga nendes müüdav kaup on enamasti hirmus kallis ja suur osa kaubast moodustavad kimonod. Kimono on Kyoto linnapildis, eriti templite läheduses, väga levinud riideese. Linnas on hulganisti kimono poode ja ka kimono rentimise paiku, kuna Jaapani neiud ja naised tavatsevad nii budismi kui šintoismi templis käia just kimonoga (või ka yukataga), samuti sätitakse juuksed perfektsesse soengusse, mille sisse pannakse ka lillekaunistus. Ei tea, kui palju mõjutavad neid valikuid vanad traditsioonid, kui palju lihtsalt naiselik edevus, sest igal nurgal (grupi)selfide tegemine tundub olevat varjutanud religioossed rituaalid.
Rahvamassid ja kimonos inimeste hulk annab aimu, et oleme lähenemas templile. Enne aga tekib meil vastupandamatu sushi isu ning otsustame teha ühe kiire söömaaja. Teele jääv koht on sama põhimõttega, mille sarnases mõni päev tagasi Tokyos käisime, kus sushivalmistajad on saali keskel ning sushid liiguvad pöörleval lindil söögilaudade ääres ja sealt saab valida endale meeldiva taldriku. Peagi saame taldrikute järgi aru, et tegu on isegi sama keti sushirestoraniga. Sushid on värsked ja ootuspäraselt head. Arve maksmine on muudetud selles söögikohas eriti kõrgtehnoloogiliseks. Kui meil söödud, tuleb ettekandja ja skaneerib meie taldrikuvirna sisse ning selle põhjal prindib meile arve välja. Kassa on samuti "tark kassa" – maksame sularahas ning inimene, kes raha vastu võtab, lööb vaid sisse rahatähe vääringu, milles maksame ja kassa viskab ise välja õige summa raha, mis tuleb tagasi anda.
Valmib sushi
Roheline tee ja sushi
Üks lemmikutest oli suitsuangerjaga nigiri
Jätkame oma teekonda Kiyomizu-dera templi suunas, mis kulgeb nüüd mäenõlvast üles, kitsal tänaval, ääristatuna suveniiripoodidest. Vastu voorivad rahvamassid, ülesmäge liikujaid eriti pole. Kui lõpuks templi väravani jõuame, on tempel juba suletud. Istume hetkeks maha ja imetleme vaadet, mis avaneb ülevalt mäe otsast õhtupäikeses Kyoto linnale. Templisse kahjuks enam ei pääse, aga pelgalt templi väravas istudes on selline tunne, et siia tasub tagasi tulla.
Kui alla tagasi liikuma hakkame, on praktiliselt kõik inimesed juba templipiirkonnast lahkunud. Kõnnime mööda inimtühja tänavat allamäge ja pöörame ühest kitsamast tänavast veel veidi kõrvale, et näha peale suletud suveniiripoodide ka tänavaid, kus elavad kohalikud. Tegu on eramajade rajooniga, kus majad on tihedalt üksteise kõrval ja enamasti ilma hoovita või imeväikese siis hooviga. Kuigi meie vaatevinklist ja ruumitajust lähtuvalt elatakse siin tihedalt üksteise otsas ilma privaatse ruumita, siis tõenäoliselt on siin tegu siiski kõrgema keskklassi elupaigaga ning Jaapani kontekstis on siin templi läheduses Kyoto mäenõlval suurepärased elutingimised. Ja kindlasti pole see ruumipuudus midagi senininägematut – kogu Lõuna-Euroopa mäenõlvad on sarnase tihedusega asustust täis.
Kyoto ülal-linnas, teel Kiyomizu-dera templisse
Täna jäime hiljaks
Alla liigume inimtühjadel tänavatel
Tee Kiyomizu-dera templini
Järgmine piirkond, kuhu Kyotos suundume, on Gion. Liigume jalgsi, kuna Kyoto on kompaktne linn ja ühest kohast teise on põnev jala kõndida, et näha rohkem linna. Gion on Kyoto külastuse soovituste hulgas igas reisijuhis sees kui piirkond, kus võib kohata geišasid. Gioni jõuame pimeduse saabudes. Gion tundubki oma atmosfääri poolest olevat just selline õhtul jalutamise ja einestamise koht. Restorane on Gionis sõna otseses mõttes igal sammul. Siin on enamasti traditsioonilised Jaapani restoranid - madalad majad, kus väljas iga ukse ees kardin, toitudest pakutakse erinevaid valmismenüüsid, sarnaseid nagu eile õhtul ryoakanis sõime. Hinnaklass on päris kõrge. Meil veel kõhud tühjad pole, aga mõtleme küll, et mõni teine õhtu võiks siia sööma tulla.
Pühapaik Gionis
Gioni tänavad
Tüüpiline söögikoha uks Gionis
Nagu lugesin, pole geiša nägemine Gionis üldse midagi kindlat ja kui peaks juhtuma teda pelgalt nägema, peaks olema õnnega koos. Geiša tunneb välimuse järgi ära selle järgi, et lisaks kimonole on tal ka tugev meik – kontrastselt valgeks puuderdatud nägu ning kontuurelt värvitud silmad-huuled, peas ka korralik soeng.
Kindel valik nägemaks geišat on osta pilet mõnele etendusele, kus geišad näitavad kõike seda rituaalset - alates tantsust kuni lilleseadeni - mida üks geiša on õppinud. On levinud eksiarvamus, et geiša on kerglane tüdruk, aga tegelikult on geiša koolitatud jaapani kultuuri tundja ja meelelahutaja. Meie ühtegi geiša-etendust ei külastanud, küll aga nägime mitut geišat tänaval liikvel. Kirjelduste järgi pidavat see olema midagi väga erilist, aga ma ei osanud seda sel hetkel nii tajuda. Ehk hägustab emotsiooni asjaolu, et templite ümbrus on traditsioonilises Jaapani riietuses naisi täis ja nende nägemine tänavapildis ei pane enam neljandal Jaapani päeval iga hetk kaamerat haarama (kuigi esimestel päevadel pildistasin igal hetkel). Samuti seisis ja tervitas sushirestorani uksel, mida täna külastasime, ehtsa meigi ja kimonoga tüdruk, keda võiks välimuse järgi ka geišaks nimetada. Mulle küll tundus, et see geiša restorani uksel oli lihtsalt üks turismimagnet, kuna temaga sai koos ka pilti teha. Ma ei tea, kas geišasid siis tõesti kasutatakse ka lihtsalt peibutuspartidena.
Geiša söögikoha ees
Geiša Gioni tänavatel
Õhtuses Gionis jalutamine on tõesti midagi, mida oma kogemusele tuginedes julgen soovitada. Isegi kui mitte Gionis sööma minna, siis lihtsalt need Gioni madalad majad, sillutatud tänavad ja õhtune laternavalgus annavad erilise tunde. Satume ühe kanali äärde jalutama, mis on ääristatud restoranidega, mille seinasuurused aknad avanevad kanali ja tänava poole. Pimedalt tänavalt valgustatud restoranide poole vaadates mõjub nähtu kui vaatemänguna. Restoranid on siin kanali ääres kõik ühte tüüpi – kokad tegutsevad saali keskel ning valmistavad klientide silme all roogasid.
Vaatemäng Gionis: restoran
Imeilus valgus õhtuses Gionis
Ka järgmine piirkond, kuhu poole me liigume, on seotud toidu ja restoranidega. Pontocho (Ponto-chō) asub Kamo jõe kaldal eriliselt kitsastel. Pontocho tänavad on kohe nii kitsad, et neid võib majadevahelisteks koridorideks pidada. Pontocho on samuti õhtusöögirestoranide piirkond ning lõhnade ja siltide järgi tundub, et siin saab head liha. Wagyu beef'ist kui Jaapanis kasvatatud ja ka mujal maailmas hinnatud marmorveiselihast olen ma toiduhuvilisena varem kuulnud, küll aga pole seda veel ise maitsnud. Ma ei ole muidu väga suur lihasööja, aga kui on võimalus süüa marmorveiseliha, siis seda pean ma täielikuks naudinguks. Need veiserasva grillil sulamise aroomid, mis Pontocho tänavatel hõljuvad, panevad suu nii vett jooksma, et ühesse Wagyu veiseliha pakkuvasse restorani me ka sisse astume. Kus siis veel Wagyu liha maitsta kui mitte Jaapanis.
Pontocho kitsad tänavad
Elegantne paar läheb õhtust sööma
Alustame õhtusööki tuunikala sashimiga, mis on sama võrratult hea nagu igal pool Jaapanis, kus seda söönud oleme. Wagyu veiseliha tuuakse lauda otse tulelt veel särisevana ning see puhta marmorveiseliha maitse on ilmselt üks põhjustest, mille pärast ma poleks kunagi nõus taimetoitlaseks hakkama. See marmorveiseliha rasv on lihtsalt midagi nii head, mis ei vaja maitse täiustamiseks midagi muud peale soola. Teisi marmorveiseid olen söönud varem n-ö terve tükina (antrekoot vms), Wagyu on aga lõigatud enne küpsetamist suupärasteks tükkideks. Samas saab liha ikka väga vähe kuumust ja rasv jääb liha sisse alles; kuumus vaid äratab selle ellu, annab lõhna ja maitse.
Tuunikala sashimi
Wagyu veiseliha
Tundub, et selle poole päevaga on Kyoto andnud meile rohkem, kui me oodata oskasime. Jõudsime näha, maitsta ja kogeda ehedat Jaapanit. Vaatamata hilisele õhtutunnile ja arvestatavale jalgsiliikumisele otsustame paari kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli minna ikka kõndides. Ja nagu päev algas täna onseniga, lõpetame ka tänase päeva onsenis. Nimelt on meie hotelli 13. korrusel, vaatega Kyoto Towerile, üks (tehis)onsen, kuhu on hea enne magamaheitmist küürima ja lõõgastuma minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar