Seikleme ilma lasteta (05.11.13)


Olime sõpradega mitu päeva arutanud, et kuna meil on siin reisil kaasas iga lapse kohata üks vanavanem, siis peaks haarama kinni võimalusest seigelda üks päev omapäi. Lihtsalt meie neljakesi.

Minu ettepanekul oli algne plaan sõita kõrvalsaarele La Gomerale. La Gomera on Tenerifest oluliselt väiksem saar, asub umbes tunniajase laevasõidu kaugusel ning on tuntud oma lopsaka looduse poolest. Nii nagu Tenerife kirdenurgast, leiab ka La Gomeralt loorberilehiseid iidseid metsasid. Samas olime me just eile näinud selliseid metsi ning täna teisel saarel sama vaadata poleks väga originaalne. Uurisin veel google'st  kõikvõimalikke La Gomera pilte ning tegin järelduse, et saared on väga sarnased. Tenerife erinevatest nurkadest võib leida samasugust loodust nagu on La Gomeral, seega jääme oma saarele. Pealegi on laevapiletid kõrvalsaarele üsna soolase hinnaga - neljale inimesele ja autole 180 €.

Mõtlesime välja uue plaani - sõidame La Laguna linna, et sealses imelises vanalinnas lihtsalt jalutada ja kohvikus istuda. See on üks ilusamaid ja kompaktsemaid vanalinnu, mis mulle jaanuarikuus nii meeldima hakkas, et tahtsin seda linna kindlasti veel külastada.

Hommikupooliku veedame aga lastega meie hotelli basseini ääres ujudes. Jooksmas käin ka loomulikult. Eile avastasime, et meie hotelli basseinis on köetav vesi ning siin saavad lapsed mängida pikalt vees, ilma, et neil külm hakkaks. Basseini äärde jõudes avaneb ees üsna ootamatu vaatepilt - siin on keskpäeval vaid paar inimest päevitamas ning basseinid inimtühjad. Hugo möllab iga päev ennast vees energiast nii tühjaks, et lõunaunne jääb loetud minutitega. Suuremad lapsed peavad kauem vastu - nendega lähevad vanavanemad mänguväljakule.

Meie hotelli inimtühi katusebassein 6. korrusel

Lapsed vees


Hugole vees meeldib

Anee ujub, Renee filmib


La Laguna linn, ametliku nimega San Cristobal De La Laguga, on Tenerife vanim linn, mille rajamist alustati 15. sajandi lõpus. Linnas on Kanaari saarte vanim ülikooli (rajatud aastal 1701) ning La Laguna oli saare pealinn kuni aastani 1723. La Laguna ei asu rannikul, vaid üsna kõrgel mägedes, aga kuna sinna viib sujuv kiirtee, siis kõrgustesse tõusmist märgatavalt ei tunneta. 

Paljud La Laguna vanalinna tänavad on autodele suletud ning seal on väga meeldiv jalutusala. Meie sõber Tom ärkas aga täna hommikul meeletu seljavaluga, mis laseb tal vaevalt liikuda, seega pikemast üheskoos jalutamisest ei tule täna midagi välja. Läheme otsima söögikohta, kuhu maha istuda. Kella kolme ajal päeval on aga pea kogu linn siestal, mis kestab kella viieni. Õnneks leiame ühe jaapani sushi ja woki-baari, mille õueterrassil saame maha istuda. Kuna ka kõik poed on siesta ajal suletud, teeme aega parajaks sushit ja wok-nuudleid süües. Tellimisega saab muidugi kõvasti nalja, kuna ükski teenindaja inglise keelt ei räägi. Kui üritame hispaaniakeelsest menüüst wok-toitu kokku panna ja palume teenindajal paari komponenti üritada inglise keelde tõlkida, siis hakkama saab ta vaid sõnaga "chicken". Kui küsime, et äkki oskab ta veel mõnda sõna tõlkida - "some more" - saab tema aru "Aa, champiñón!"... Kuigi me lõpuks saame enda soovi järgi wokid kokku pandud, on need üsna saastad. Sushit näitasin tellides näpuga täpselt millist ja mitu tahan, aga lauda saabub ikka valik erinevaid sushisid. Kõlbavad süüa, aga mitte suurem asi.

La Laguna tänavad

La Laguna siesta ajal. Jalgpalliga mees käis mitu tundi palliga mööda tänavat ilma, et pall oleks kordagi maad puudutanud.

Sushit söömas

Kui algul sushibaari maha istudes oli tänaval liikumas üksikuid inimesi ning linn oli väljasurnud ilmega, siis aja möödudes rahvahulk jalakäijatetänaval aina kasvab. Kell on viis saanud ning kõik poed-kohvikud taas lahti tehtud. Mäletasin, et La Lagunas on hulganisti Pariisilikke kohvikuid - mõnda neist ka külastasime ja meelepäraseid magusaid hõrgutisi tänaval nosimiseks ostsime. 
Üks La Laguna pagariäridest

Külmutatud jogurt - ühest korrast maitsmisest piisas

Tänava ääres oli ka mitu külmutatud jogurti kohvikut - proovisime ära - ühest korrast aitas teada saamiseks, et jäätis on ikka oluliselt parem. Astusime läbi ka sellest samast lasteasjade poest, milles koos lastega jaanuarikuus käisime - siin müüakse nuputamismänguasju. Päev läbi ilma lasteta olemine tekitab alati tahtmise neile midagi viia - Hugo sai puidust auto, millelt saab tööriistadega juppe küljest ära keerata ja tagasi panna, Aneele ostime kunstitarbeid. 


La Laguna


Tagasiteel põikasime läbi veel hiiglaslikust Decathloni spordipoest, kuhu sõbrad meid vedasid. Kuigi otseselt vajadust polnud, meenusid kohe mõned asjad nagu kadumaläinud ujumisprillid või Hugo rebenenud käerõngad, millele siit asenduse leidsime. 

Lapsed olid päeva koos vanavanematega väga toredalt veetnud ning Hugo jaoks pole jätkuvalt minu eemalolek probleem. Teine laps saab ikka  oluliselt kiiremini suureks. Aneega oli mul sama tugev kiindumussuhe veel siis, kui ta 4-aastane oli. Lihtsam on jätta ka kahte last korraga vanavanematega, kuna nad koos tunnevad end turvaliselt - pealegi on Anee minu käepikendus Hugo hoidmisel - ta mõistab kõige paremini Hugo pudikeelt, oskab teda pissitada, riietada ja teab, kuidas teda paha tuju korral lohutada või liiga hoogsas tujus maha rahustada. 

Päev läbi vees (04.11.13)


Täna pole kusagile kiiret, seega lähen nautima oma hommikusi jooksuminuteid ning ookeanis ujumist. Asun teele veidi hiljem kui esimesel päeval ning saan joostes tunda juba palavust. Õnneks on ookeanivesi jahutav. Just selle lainega, millega veest välja liuglen, liuglevad ookeani suunas kõik mu riided, tossud ja iPod. Haaran asjad veest välja, kuid need saavad läbimärjaks. iPod oli tossu sees ja sai kõige vähem kannatada, aga see on üleni liivane ja tõenäoliselt see enam kaua ei ela, kui puutus kokku soolase mereveega. Kurvastuseks saan teada, et selliseid klõpskinnitusega iPod'e enam ei müüda, aga just sellist on mul joostes vaja, kuna mu jooksuriietel pole taskuid. 

Pärast hommikusööki lähen lastega sõpradele külla nende hotelli basseini äärde. Kummalisel kombel tundub kütteta bassein kargelt jahe, kuigi ookeanis on sama ilmaga vesi väga mõnus. Aneed jahe vesi ei sega, tema möllab Liisa ja Toomasega vees. Hugo käib ka ujumas, aga mängib suurema osa ajast kaldal liivavormidega. 


Veemängud

Peale ujumist jääb Hugo hetkega magama. Käime Aneega veel läbi sõprade hotelli mänguväljakud ja tuleme koju siestale. Vaatame E-koolist kodutööd ning Anee lahendab ülesandeid. Aneel oli täna koolis esimest korda ujumistund - ka see saab siin reisil korralikult järgi tehtud - ujumistund on Aneel lausa iga päev. 
Anee ja Liisa mänguväljakul

Vahepeal jõuab Renee väljasõidult tagasi - ta käis isale El Teide vulkaani näitamas. Enne hämardumist läheme oma hotelli basseini otsima. Kuna hotell asub mäenõlval, tundub siin ebaloogiline, et parkla asub kolmandal korrusel, meie elamine 1. korrusel (tänavalt vaadates on terrass 2. korrusel) ja basseiniala asub 6. korrusel. 

Avastame, et meie hotelli lastebassein ja suur bassein on küttega ning kuigi õhk tundub enne päikeseloojangut veel soe, tundub vesi õhust oluliselt soojem. Teeme ühe mõnusa õhtuse ujumise.

Õhtupoolikul oma hotelli basseini ääres



Sõit haikalaga

Kuna meie sõbrad kurtsid, et pole siin Tenerifel väljas süües veel head toitu saanud, plaanisime täna kõik koos minna kõrvalkülla La Caleta'sse Aasia köögi restorani 88, mis meile eelmisel Tenerife reisil siinsetest restoranidest kõige rohkem meeldis. Saame laua alles kella 21.30-ks, see aeg tundub aga lastele pisut hilja olevat, seega jätame oma lapsed vanavanematega koju ja läheme omapäi. Renee tellis tuunikalaga vürtsikat sushit, mis oli lihtsalt ülihea. Me pole aastaid käinud väljas söömas ilma lasteta ning täiesti teistmoodi tunne on keskenduda vaid endale. 

Koju jõuame pärast südaööd. Tagasiteel märkame, et ühe pika tänava äärde on järjest pandud ajutised parkimiskeelu märgid - jätkuvalt toimib siin sama skeem, et pannakse hilisõhtul ajutised märgid, öösel teisaldatakse autod kogu tänava äärest ning hommikul on võimalus auto parklast soodushinnaga parkimistrahviga tagasi osta (langesime ka ise pea 4 a tagasi samasse lõksu, kirjutasin sellest siin).

Giidina Tenerifel (03.11.13)



Sellel reisil teeme me asju ja käime kohtades, mis meile siin Tenerifel varem väga meeldinud on. See on puhas puhkus, mitte maadeavastamine. Täna oleme sõpradele giidiks ja viime nad Anaga mägede loorberimetsadesse matkama. Meie oleme seal juba omajagu käinud, aga kuna need metsad on nii müstilised, siis sinna võib igal Tenerife reisil ikka ja jälle minna. 

Katsume võimalikult vara liikuma saada ja kohe pärast hommikusööki startida, et väiksematel lastel lõunaune aeg peale ei tuleks. Jätan isegi hommikujooksu ära, et mitte aega kulutada. 

Sõidame Tenerife kirdeossa, algul kuni pealinna Santa Cruz'ini mööda mitmerealist kiirteed, hiljem umbes poolt tundi mööda käänulisi mägiteid. Kui Tenerife suurust Eestiga võrrelda, siis see on veidi väiksem Saaremaast, aga siin elab ligi 900 000 inimest (saaremal 32 800 elanikku ehk ca 27 korda vähem). Kuidas siia nii palju inimesi mahub? Kui Saaremaa on väga tasane maa, siis Tenerife väga mägine (see annab pinda juurde). Saare keskel asub suuruselt maailma kolmas vulkaan El Teide. Lisaks suhteliselt suurele rahvaarvule käib Tenerifel aastas umbes 5 miljonit turisti. Kummalisel kombel siin meeletut tiheasustust ei tunneta. 

Anaga mägedesse tõustes langeb temperatuur oluliselt, 27 soojakraadi pealt 15 kraadini. Nähtavus on kohati vaid paar meetrit, kuna sõidame pilvede kõrgusel. Ilm matkamist ei sega, paneme soojad riided selga ja asume Cruz del Carmeni matkarajal teele. 
Anaga mäestik
Sõit pilvede sees


Lapsed matkavad entusiastlikult ise, isegi 2-aastane Hugo ei tule selle peale, et sülle küsida - ta siblib ebatasasel ja järsu langusega mägiteel ja ei väsi üldse. Vahepeal teeme peatuse, kuna Anee avastab ühe käänulise puu, kus saaks puumaja mängida. Liisa ja Hugo osalevad samuti mängus ning teevad sõnakuulelikult kõike, mida vanem autoriteet ette ütleb. Aneel käib kodus ka meie aias suure puu vahel ja ümber pidev puumaja mäng. 
Cruz del Carmen matkarajal



Hugo kukkus, aga pole hullu - matk läheb edasi.

Kogu meie matkaseltskond



Mäng puumajas


Võlujõu ammutamine. Nüüd juba saab sellega hakkama ka Hugo.


Hugo matkast väsinud


Oleme teel ca 1,5 tundi; lapsed väsivad matkast ning autosse jõudes jäävad magama. Sõidame tagasi lõunarannikule ning plaanime näljastena sööma minna Playa de las Americase ühte Aasia toidukohta, kus ka aasta algul sai käidud. Vahepeal on hakanud vihma sadama. Ilmateade lubas küll minimaalseid sademeid, kuid kui me lõpuks autost restorani jookseme, saame läbimärjaks. Vihm aina kogub hoogu ning varsti ei paista restorani aknast enam kõrvalmaja. Restorani avatud terrassilt pühitakse tulvadena sissetungivat vihmavett välja ja kuivatatakse põrandaid pappkastidega. Oleme korra Tenerifel sellist pöörast ilma näinud, see oli meie esimesel reisil Tenerifele pea 10 a tagasi, aga kõik ülejäänud päevad, mida siin näinud oleme, on olnud ilus ilm.

Otsustame, et sööme rahulikult ja ei lähe restoranist enne minema, kui vihm lõppeb. Veedame kolm tundi mõnusalt süües ja lobisedes aega. Kuigi me juba vahepeal kahtleme, et me siit ima vihmata tagasi pääseme, saab vihm siiski õhtuks otsa. Kuidagi värskendav tundus selline teistsugune ilm. Imekombel pole aga saare lõunakülje loodusele vihmast suurt kasu, looduslik taimestik on vaid mõned kaktuselised. Kõik palmid ja muud lopsakad taimed kasvavad siin vaid tänu inimeste hoolitsemisele.