neljapäev, 14. jaanuar 2010

12.01.2010 Soodushinnaga parkimistrahv ja tundmatu eluka möirged 20 miljoni aasta taguses metsas

Nagu ikka, olin mina varem üleval ja kirjutasin eilsest päevast; kirjatükk valmis, kuid teised ikka magasid. Hiilisin õue jooksma, sain täna veidi varem jooksurajale, kuumus polnud nii tappev. Jooksen iga päevaga üha kaugemale hotellist; täna jõudsin Los Cristianose sadamakaini, kust lähevad laevad La Gomera saarele. Sadamas paistis üks praam. Kuna eile sain meres ujumise tunde kätte, siis otsustasin ka täna pärast jooksmist merre hüpata, olgugi, et pärast kaugemalt koju jalutama peab. Kirjeldamatult mõnus tunne on pärast jooksu parajalt soojas merevees hulpida…

Kuna täna oli meil plaanis sõita saare kirdeossa Anaga mäestikusse, et sealt üles otsida iidsed loorberimetsad ja sinna matkama minna, siis et mitte pika hommikusöögiga aega kulutada, tegime hommikusöögiks tatraputru. Ainult Renee valmistas endale päris maitsva pizza, mida ta näpuotsaga teistelegi jagas. Pakkisime kaasa piisavalt sooje riideid, kuna loorberimetsades, kuhu valgus eriti ei ulatu ning mille temperatuuri alandavad ka kõrgused merepinnast, pidavat olema päris jahe. Kotid selga, läksime õue, et lasta Aneel teha kohustuslikud ringid oma võlumündiga töötaval autol. Tänane ilm oli jälle ikka päris soe, temperatuur pidi olema 22 kraadi, kuid päikse käes on see oluliselt kõrgem ja päike siraski pilvtust taevast.

Renee suhtleb politseiga

Meelitasime Anee nüüd mänguautodelt ära ja läksime parklasse oma päris-autot otsima. Ei leidnud - tundus nagu mingi nali. Renee hakkas kahtlema, kuhu ta parkis, kuid meenutas siis täpse asukoha, pealegi oli ta autot eile öösel koju tulles veel silmanud. No aga auto oli kadunud! Varastatud??? Rääkisin Kaisale täna öösel nähtud kurjakuulutavast unenäost - Anee tassimisvahend patapum oli autos ning see varastati sealt ära, mäletan, et juurdlesin unes, kas osta uus, kuigi Anee on juba nii suur… Ja patapum oligi nüüd koos meie autoga kadunud… Renee läks hotelli asja uurima. Tuli tagasi, kaart näpus - seame sammud kohalikku politseijaoskonda - meie auto on teisaldatud, kuna vahepeal olid tänavale ilmunud ajutised parkimiskeelu märgid. Hakkasime meenutama, kas tõesti me märke ei näinud - Reneel meenus jälle seik öisest hotellitulekust, kui ta autot nägi - samal ajal nägi ta ka kahte ajutist parkimiskeelu märki sellel tänaval, mis näitasid justkui vahemikku, kus parkida ei tohi - meie auto oli neist eemal.
Renee vangikongis politseijaoskonnas

Kõndisime läbi palava ilma politseijaoskonna poole, endal kaasas rasked kotid ja selgelt tassimiseks liiga palju asju; olime ju arvestanud, et auto on hotelli kõrval ja kaasa võib võtta kõike, mis meeldib…Tahtsin Aneed patapumi pista, aga see oli ju autos! Tassisime Aneed kordamööda kukil, palavus tappis. Jõudsime lõpuks pärale ja mõtlesime rõhuda sellele, et meie auto oli pargitud sinna enne, kui märgid üldse kohale toodi - seega meie ei rikkunud seadust. Karistuse leevenduseks võtsime sülle Anee ja tegime kurba nägu - võiks nagu mõjuda… Algul olime väga sõbralikud ja ka trahve koguv mees oli rahulik, kuid ta ei tahtnud lihtsalt meie vabandusi kuulata, sest tema ülesanne oli meilt trahv kätte saada - mingit vaidlustamisvõimalust polnud. Läksime juba pärus närvi, Renee nõudis, et nad kutsuksid selle politseiniku siia, kes need märgid pani ja selgitaks kellaaja välja. Trahvikoguja ütles, et see on võimatu. Renee küsis siis trahvikoguja nime ja tema ülemuse telefoninumbrit - trahvikoguja jällegi keeldus sellist infot avaldamast. Andis vaid Los Cristianose politsei numbri. Lõpuks tuli ta oma putkast välja, tegi ukse lahti ja tahtis meid politseijaoskonnast välja visata. Küsisin, kas siin kehtivad ikka Euroopa Liidu õigusnormid??? Uksest välja minnes käratas Renee trahvikogujale, et me oleme nagu kusagil Lähis-Ida ebademokraatlikus riigis. Seisime politseijaoskonna ees, ei suutnud uskuda, et demokratlikus riigis puudub võimalus midagi vaidlustada ja enda õiguste eest seista. Renee proovis helistada saadud telefoninumbrile - mitte keegi ei vastanud. Lõpuks helistas 112-te ja sai rääkima inimesega, kes valdas ka inglise keelt. Rääkis loo ära ning sealt öeldi, et makske ära vaid auto äravedamiskulu, trahv jätke maksmata - ka selle saab pärast teisest politseijaoskonnast tagasi.

Uus saak

Renee läks võidukalt sisse tagasi, meie kolmekesi jäime õue ootama. Selle aja jooksul oli oma autot lunastama tulnud päris mitmeid inimesi ja neid vooris aina juurde. Nägime ka kuidas teisaldusauto oma uue saagiga kohale saabus. 105 eurot ja auto on jälle teie - päris hea business plan! Jälgisime seda elu siin, ning saime aru, et see ajutiste parkimiskeelumärkide paigaldamine ametlikesse parklasse ongi neil siin äri ning nad täiesti sihiteadlikult panevad mööda linna märke, et siis siin turistide rendiautod kokku korjata (kõik rendiautod on märgistatud Loro Parque logoga) - neil on selleks kindlasti kohalikus eelarves kindel rida ning nad täidavad oma plaani pühendumusega. Renee oli juba vähemalt pool tundi politseijaoskannas viibinud, kartsin, et äkki pistavad ta kusagile pokrisse veel vaidlemise pärast. Läksin asja uurima - maksis just nõutud summat.
Ootame autot koos kaaskannatajatega

Lõpuks tuli Renee välja, saime oma auto lunastatud, seda ikka selle 105 euro eest, mis koosnes osaliselt auto äravedamiskulust ja osaliselt parkimistrahvist - kusjuures politseijaoskonnas oli laua peal silt, et trahv on hetkel soodushinnaga - 30% täishinnast! Olete enne kusagil soodushinnaga trahvi saanud? See seik kuuluks justkui Kreisiraadio naljade varamusse… Renee rääkis, et oli ikka üritanud selle trahvi maksmisest pääseda, kuid see trahvikoguja ei uskunud ta juttu - Renee seal samas siis helistas uuesti 112-te ja sai rääkima sama inimesega, kes seda kinnitas - Renee pakkus telefonitoru trahvikogujale, et ta kuulaks seda kinnitust, kui see keeldus rääkimast ja nõudis ikka oma trahvi. Nähes, et midagi ei aita, maksiski Renee kogu summa ära, küll siis selle pärast vaidlustame.

Olime raisanud 1,5 tundi politseijaoskonnas, kui lõpuks saime sõitma hakata matkaraja poole - sinna jõudmiseks kulub veel 1,5 h. Arutlesime autos juhtunut - mõtlesime, kui hea turistidelt raha sissevehkimise plaani nad siin ikka välja mõelnud on. 105 eurot on parasjagu selline summa, et see makstakse ära, ollakse õnnelikud, et auto pole vähemalt varastaud ja justkui võitja tunde jätab veel see, et oled saanud soodushinnaga trahvi…Ja paljud selle ikka vaidlustavad - pealegi on sellest trahvikogujast läbi murda praktiliselt võimatu - tema lihtsalt ütleb, et peab maksma! Aga Renee kavatseb homme asju klaarima minna, täna enam ei jõua, muidu jääks matk ära.

Asukoht, kus loorberimetsade matkarada algab, oli mul teada - sain selleks reisiks väga palju mõtteid huvitavateks tegevusteks ühe Tenerifel elava eestlase veebilehelt. GPS viis meid probleemideta kohale. Parkisime auto ära, kuna mägedes oli ilm jahedam, panime selga soojemad matkariided ja jalga matkajalanõud. Kummaline, et paar päeva tagasi saare loodeosas mägedes käies oli õues justkui kevadine kargus, siin aga tundus õhk ja lõhnad olevat nagu septembri lõpus vananaistesuvel, kuigi temperatuur oli sama. Sügise ilmet andsid ka osaliselt mahalangenud puulehed. Oleme siis nüüdseks näinud sellel saarel juba kolme aastaaega - kevadet loodeosas, suve lõunas ja sügis kirdeosas.
Nõiduslik loorberimets

Iidses metsas matkal

Panime Anee mulle matka alguses patapumi - matkarada suubus kohe hämarasse loorberimetsa, rada algas kaljusse raiutud treppidega, mis olid niiskusest veidi libedad. Taimestik oli sarnane saare loodeosas nähtuga, kuid siinsed metsad tundusid olevat tihedamad. Need metsad on väidetavalt samasugused nagu 20 miljonit aastat tagasi, kui neis elutsesid veel dinosaurused. Lisaks loorberitele kasvavad selles metsas minule tundmatud okaspuud, mis ülalt meenutavad kadakaid, kuid mille tüved on pikad ja looklevad nagu loorberipuudelgi. Metsaalune näeb välja tõesti nõiduslik - väänlevad puutüved ning pruuni puulehti ja sõnajalgu täis metsaalune - mõistetavalt pole tegu tasase maaga - ronime ikka kaljuservadel, kust kulgeb kitsas jalgrada. Raja algus oli kõige raskem, kuna tõusime pikalt kõrgustesse, seljasolnud dressipluus läks kohe seljast ning matkasin edasi lühikeste käistega pluusiga, pealegi oli mul Anee soojuseks seljas.
Anee matkab

Soovitan neid metsi vaatama tulla kõigile, kes Tenerifele tulevad. Tõsi, see soovitus ei ole tõenäoliselt looduse heaks, kuna nende metsade säilimise tagab ka vähene kokkupuude inimtegevusega. Nägime matkarajala peale meie vaid ühte inimest. Anee kibeles ka ise matkama, kuid ei saanud teda pikka aega maha kõndima lasta, kuna kõndisime kuristiku serval. Kui jõudsime veidi edasi, läks rada laiemaks ja kuristikuserv oli veidi kaugemal (kuristik ei olnud tühi, selle järsus küljes kasvasid samuti need nõiduslikud loorberipuud). Anee matkas veidi omal jalal, korjas maast puutükikesi ja tahtis need koju kaasa vedada. Renee ei jõudnud puukoristajat ära oodata ja liikus edasi kiiremas tempos. Võtsin Anee lõpuks sülle ja kiirustasime Reneele järgi; hõikasin ka teda, kuid vastuhüüet ei kuulnud. Järsku kostis kaljunuki tagant möirgamist, me kõik ehmatsime ikka tõsiselt, Anee pistis suurest ehmatusest südamest röökima. See, et dinosaurust mängis Renee, saime me kohe aru, aga ehmatus oli ikka suur. Anee ütles Reneele läbi lausnutu, et ma tahan sulle kohe praegu midagi pahasti öelda ja siis ütles: Mulle issi ei meeeeeldi! Ei olnud hea nali.
Hirmunud Anee

Matkalt tagasi auto juurde jõudes mõtlesime mäest alla laskuda teist teed pidi. Sõitsime algul mööda kruusakattega kitsast autoteed, ülalpool ikka need nõiduslikud metsad. Olime nüüd sarnasel matkal koos autoga. Sellel rajal nägime matkamas mitmed inimesi - imestama paneb, et matkalisi, keda me siinsetel rasketel mägistel radadel näinud oleme, on praktiliselt kõik vanuses 50-60 aastat, mõned mehed viigipükstes ja naised kübaraga, harva, kui neil päris matkariided seljas on. Ja nad on kohtades, kus lähima parkimisvõimaluseni on ikka väga pikk maa…
Vaade matkarajalt

Kitsad teed

Vaade Gran Canariale

Looklesime mööda teed üha allapoole, nautisime vahepeal vaateid ja tegime pilte ning jõudsime lõpuks välja ühte väikesesse mereäärsesse linna San Andrési. Nägime mere ääres mitmeid kalarestorane - tärkas mõte, et äkki leiame siit mõne parema ja turistidele mitteorienteeritud söögikoha. Kõndisime ja piilusime sisse mitmesse restorani, kõikides pakuti kala, nagu mere ääres ikka kohane. Söögikohad olid valgete laudlinadega, kuid sellised nõukogudeaegset jäätisekohvikut meenutavad kohad. Sissepääsu juures oli kalalett, kus külmikus paistsid kalad, mida täna pakkuda oli. Kuna menüü järgi ei osanud midagi otsustada, ei teadnud enamus kalanimesid inglise ega saksa keeles ja kui neid eesti keeles teaks, et oskaks ka tõenäoliselt selle teadmisega midagi peale hakata - nii läksime ja näitasime näpuga, millised kalad valime. Kaisa jälle oma foobiatega põdes ja tellis kalafilee, et muidu äkki vaatab terve kala silm vastu ja tal läheb süda pahaks. Meie Reneega oleme mitmel maal saanud sarnastes kalarestoranides väga häid grillitud kalu ning lootsime siitki seda. Väga kiiresti toodi meile kõigile lauda tellitud kalad, kalade juures robustselt hakitud kurk, tomat, jääsalat, porgand ja sibul - aga sellisest söögikohtades just sellised salatid ongi ja ega midagi enamat ei oota - rõhk on ikka kalal. Meie Reneega nurrusime oma kalu süües - pealt krõbe, seest parajalt mahlane ning maitsestatud vaid soolaga - ideaalne. Kaisa oli veidi oma valikus pettunud, kuna meie kalad maitsesid paremini - vahel tuleb ikka riskida, et saada parimat, tema jäi ikka turvalise valiku juurde. Kuna me valisime kala näpuga näidates, et teadnud me nende hinda, menüüs oli ka 38 EUR maksvaid kalu… Arvet saades selgus, et meie kalad jäid ikka alla 10 euri.

Armas mägiküla

Kõhud mõnusalt täis, sõitsime Sanata Cruzi, mis jääb niikuinii teele. Käisime poes veidi kohalikku söögikraami koju kaasa ostmas. Üldjuhul tuleb siin Tenerife poodides puhast (st ilma E-aineteta) kaupa tikutulega taga otsida. Säilitusaineid topitakse praktiliselt igale poole, ka väga paljudesse toodetesse, mis Eestis on enamasti puhtad. Ökoaedvilju olen kohanud vaid ühes suures marketis, lisaks üks väike ökopood, kus müüakse neid samu Saksamaalt pärit Rapunzli kuivaineid mida Eestiski. Kõige kummalisem on muidugi see, et kõik Tenerifel kasvatatud viljad on palju kallimad kui sissetoodud viljad. Meie eelistasime ikka kohalikke, lootuses, et äkki on need puhtamad.
Kalarestoranis

Anee kuulas terve autosõidu hotelli poole iPodist lastelaule; kuigi meil on siin iPodi autosse ühendamise juhe kaasas, ei tööta see, sest siin Tenerifel lihtsalt ei leia raadiosagedusi, mida muusika kuulamiseks on vaja. Tagasi Playa de Las Americasse jõudes kasutasin veidi interneedust ning läksime täpselt südaöösel Reneega taas mereäärsele tiirule.

Kommentaare ei ole: