Curacao rannad – valge liiv ja türkiissinine vesi (15.03.14)

Reisidel naudime alati ühiseid hommikusööke, kuna kodus ärkavad ja söövad kõik erinevatel aegadel ning koos süüa õnnestub vaid üliharva nädalavahetustel.

Tänane teekond viib meid saare läänepoolseimasse tippu Westpunti. Kohe kodu lähedal satume kella 10 ajal hommikul esimesse ummikusse. Murrame pealinna-ümbruse teederägastikust läbi ning seikleme peagi taas inimtühjadel aladel. Jääb mõistetamatuks, miks elatakse saarel ülitihedalt koos vaid pealinna ümbruses, kui saare maastik ja loodus on igal pool enam-vähem sarnased. Kergelt mägised, alad vahelduvad tasasemate pinnavormidega, kuid kindlasti oleme näinud erinevates kohtades maailmas oluliselt mägisemaid elukõlbulikuks muudetud kohti. Tee äärtes sõidame aeg-ajalt läbi väikestest küladest, kus nähtu järgi elavad peamiselt mustanahalised ja elutempo on rahulik.

Ees Curacao kõrgeim mägi (372 m)

Kohati on Curacaol lopsakat loodust

Loodus on enamasti üksluiselt kuivetunud, vaid kerge rohevine on põõsastel.

Saare lääneosas asub looduskaitseala St Cristofellpark, kus loodus on lopsakam kui mujal Curacao saarel. Ei tea, millest need oaasid tekivad, kui mäed pole siin nii kõrged, et pilvi kinni hoiaks ja sademeid tekitaks. Siin asub ka saare kõrgeim mägi – umbes Suure Munamäe kõrgune (372 m) küngas, mis paistab hästi igasse ilmakaarde.

Tee saare läänetipuni on kõvakattega, vaid viimased kilomeetrid on künklik liivatee. Kuna meil on neljaveoline auto, julgeme teekonna ette võtta. Oleks välja jõudnud nagu kusagile maailma äärele – kiviplatoo, mille kaljusest servast paistab all vahuste lainetega möllav ookean. Maapinda katavad asteldega põõsad, mille kaks okast mind korraga kannast torkavad ja vere jooksma ajavad. Loodan vaid, et need mürgised pole. Kõikjal sibavad ringi erinevas suuruses gekod.

Tee Westpunti

Westpunt - saare läänepoolseim tipp

Rahulik suvitusküla saare lääneosas

Nägin kaardilt, et saare lääneküljes on märgitud ühel rannikuribal mitu randa. Valime neist esimese teele jääva ning näeme kohe, et see koht on ideaalne. Ilma infrata (pole söögikohti, lamamistoole ega muid teenuseid) rand, vähe rahvast, kuid postkaardilikult tüüpiline valge liiva ja türkiissinise veega väike siselaht. Lähen kohe vette; sügavaks läheb juba mõned meetrid veepiirist. Selge vee all paistab korallriff ning värvilised kalad. Veealune pole küll ahhetamapanevalt värvide- ja kalarikas nagu Punases meres Egiptuses näinud oleme, kuid siiski piisavalt eriline, et Anee esimest korda snorgelama kutsuda. Spetsiaalset snorgeldamisvarustust meil pole, kuid asja ajavad ära ka ujumisprillid. Kuna veesügavus on hinnanguliselt vähemalt 6-8 meetrit, panen Aneele igaks juhuks käerõngad külge. Vesi on küll oluliselt soolasem kui meie Läänemere vesi, kuid õnneks mitte öökimaajavalt soolane – seega saab edukalt tavaliste ujumisprillidega veealust maailma uurida.

Renee ja Anee snorgeldamas

Meie Hugoga kalu uurimas

Veedame rannas paar tundi. Päike on nagu eilegi enamus ajast pilve taga, mis teeb olemise kerge sooja tuulega rannikul ideaalseks. Kuigi kõrvetavat päikest pole tunda, hoian täna rätiku oma põlenud õlgadel. Täna kreemitasime oma kehast iga ruutsentimeetri hoolikalt kokku. Vaatasin tagantjärgi, et UV indeks oli sel päeva, kui kõrvetada sain, 12 - see on väga kõrge! Põhimõtteliselt on mul praegu peal päevitus, mille saan Eestis poole suvega. Ilmselgelt pole see nahale hea.

Kui rannast tagasi sõitma hakkame, piilume sisse ka järgmisesse randa, mis on kõigest 4 km kaugusel eelmisest rannast. Paistab samasugune siselahes valge liiva ja türkiissinise veega rand, kuid rannas on ka sukeldumistarvikute laenutus ning söögikoht. Meil oli küll plaan sõita koju ja teha ise lõunasööki, kuid nähes, et rannas pakutakse grillitud mereande, tundub hea plaan teha siin samas kerge lõuna. Tellime kahele inimesele mõeldud tänase päeva kalavaliku ning saame hiiglasliku vaagna kolme erineva kalaga, mida on nii palju, et me nelja peale ei jõua seda kõike ära süüa. Kõhud täis, sõidame kodu poole tagasi. Aktiivsest tegevusest väsinud Hugo vajub lõunaunne.

Kalarestoranis

Jäätis kahepeale

Õhtupoolikul teatavad lapsed, et tänasest ujumisest pole veel küllalt ning tahavad minna meie maja lähedale basseini ujuma. Päike hakkab loojuma, aga õhutemperatuur siin oluliselt ei muutu – seega on ka õhtune ujumine siin saarel väga mõnus tegevus. Renee käib veel autoga ringi kolamas.

Õhtul basseini ääres

Kõhud on hilisest lõunasöögist ikka veel täis, seega õhtul enam midagi suurt süüa ei tahagi. Piirdume maitsvate puuviljade ja jogurtiga.

Curacao saarel. Mida teeb ekvatoriaalse kliimavöötme päike põhjamaalase nahaga ehk minu esimene päikesepõletus (14.03.14)

Tere hommikust, Curacao! Ärkame 6-tunnisest ajavahest tingituna varem kui meie perele kohane, juba poole üheksa ajal. Aga miinusmärgiga ajavahe sobibki meile, unekottidele, väga hästi. Nii ööd kui hommikud on Curacaol mahedalt soojad. Lükkan välisukse lahti ja lasen lapsed õue mängima.

Meie elamises on kaks magamistuba ning suur elutuba-köök. Lastega reisimisel on apartemendid alati mugavamad kui tavalised hotellitoad – on rohkem ruumi ning oma köök annab vabaduse süüa just endale sobival ajal. Keedan lastele kiiresti putru, mille olin igaks juhuks kaasa pakkinud. Renee toob poest hommikusöögi jaoks toitu ning lapsed söövad mõne aja pärast lisaks pudrule meiega ka teise hommikusöögi.

Meie Curacao kodu

Kuhu me siis pärast kahepäevast lennureisi välja jõudsime? Kes kaarti viitsib uurida, leiab Hiiumaast poole väiksema Curacao saare Kariibi merest Venezuela ranniku lähistelt, Aruba ja Bonaire saare vahelt. Suurte meresõitjatena on hollandlased Curacao sajandeid tagasi oma meretaguseks asumaaks allutanud, vahepeal on saar olnud ka Hispaania ja Suurbritannia valduses, kuid 19. sajandi algusest sai Holland saare tagasi. Saar oli kunagi orjakaubanduse keskus. Curacao, üks kunagistest Hollandi Antillide saartest, oli pikka aega iseseisev haldusüksus, kuid 2010. aastal kaotati Hollandi Antillid ning Curacaost sai üks Madalmaade Kuningriigi (föderaalriik) koosseisu kuuluvatest maadest. Curacaol on otsustusõigus neid puudutavates küsimustes ning siin räägitakse põhikeelena hollandi keelt. Curacaol on ka oma raha - Hollandi Antillide kulden. Mäletan umbes 10-aasta tagust seika, kui vaatasin Egiptuses venelasi, kes soovisid igal pool maksta oma vene rublades. Mõtlesin siis, mis suhtumine see on, et välismaal soovitakse oma riigi valuutas arveldada. Nüüd tajun, et seoses ühisraha euro tulekuga olen ise muutunud samasuguseks suurriigi kodanikuks, kes tunneb, et igasugused väikeriikide marginaalsed rahad on tüütused ning igal pool võiks saada maksta eurodes. Tõsi – Curacaol aktsepteeritakse nii USA dollarit kui ka eurot, kuna nii USAst kui Hollandist saabub siia hulganisti turiste. Tagasi antakse küll enamasti kohalikku raha.

Külmast tulnuna ahvatleb meid algul loomulikult liiv ja merevesi – seega plaanime randa minna.

Teeme peatuse lähedalasuva autorendi juures, kust saame kätte Hugo jaoks turvatooli, mis eile oli unustatud meie broneeringule lisada. Seal samas autorendi ees selgub, et meil tuleb välja vahetada ka auto, kuna pagasiluuki (liiga jõuliselt) lahti tehes pudeneb mulle kätte mingi iluliist, mille plastmassist kinnitused olid tõenäoliselt päikesega nii rabedaks muutunud, et neid enam käsitsi parandada ei õnnestunud. Ma ei tea, mida arvata autost, mille küljest tuleb vähe tugevamalt kangutades tükk küljest ära, pealegi oli just see sama Nissan Qashqai auto, mille Renee mulle järgmiseks autoks plaanis osta...

Kuni meile samaväärne auto tuuakse, veedame aega Jan Theili rannas. Kui riidest lahti võtame, näen silmanurgast, et üks vanem naine jälgib meid ning vaatab lapsi heldimuspilguga. Vähe aja pärast hakkab ta meiega eesti keeles rääkima. Sellel väikesel saarel nii kaugel Eestist, istun maha suvalisele lamamistoole ja  leian kõrvalt eestlased! Selle seiga taga saavad olla vaid Estraveli sooduspakkumised.

Pilved hajutavad täna otsest päikesest tulevat kuumust, seega on päeval täiesti talutav temperatuur (varjus ca + 30 kraadi), mere ääres puhub mõnus tuul, merevesi on nii soe, et vette minnes külmatunnet ei teki – ühesõnaga ideaalne olemine.

Jan Thieli rannas

Esmalt kreemitan kokku Renee, kes on meist kõige õrnema nahaga. Kui lapsi kreemitama lähen, on nad juba parajalt liivased ning tunnevad end häirituna, kui ma neid kreemiga tüütan. Endale kreemi ei panegi, mõtlen, et käin algul ujumas ära ja küll siis kreemitan; minu nahk on üldiselt päikesega sõber. Pealegi pistab kõrvetav päike pea pilve tagant vaid aeg-ajalt – enamus ajast on mõnus pilvine ilm. Kuna oleme ekvaatorile suhteliselt lähedal, asub päike otse pea kohal. Ütleme Aneele, et ta päikese üles otsiks. Anee vaatas kõik ilmakaared läbi ja ei leidnud päikest, kuid otse pea kohalt ei osanud kogemusest lähtuvalt päikest otsida. Kui Hugo käest sama asja küsisime, pakkus ta päikese asukohaks otse üleval, kuna temal veel puudub kogemuslik raamides mõtlemine. Pärast kahte tundi rannas tunnen, et õlgadel on nahk veidi hell. Kreem jäigi mul peale panemata, kuna käisin pidevalt vee ja kalda vahet.

Hugol on lõunaune aeg, seda aega kasutame saarel veidi ringi sõitmiseks. Juba eile õhtul hilja kohale jõudes saime aru, et autoliiklus on saarel tihe. Vaatasin Wikipediast Curacao rahvaarvu järgi – ca 150 000 inimest, mis on umbes 10 korda tihedam asustus kui Eestis keskmiselt. Arvestades, et sellel poole Hiiumaa suurusel saarel on asustus vaid umbes viiendikul saarest, on pealinna ümbrus, kus ka meie elame, väga inim- ja autoderohke. Istume keset päeva ummikus ja liigume mõnes kohas teosammul. Suundume saare idakülje suunas, kus tundub olevat täiesti inimasustuseta piirkond.

Tsivilisatsioon lõpeb kui noaga lõigatult ning kruusatee äärtes kohtab meeletuid prügihunnikuid. Just samal ajal sõidab isetekkelise prügimäe suunas mustanahalisi mehi täis auto, mis veab prügi, et see kusagile põõsa alla poetada. Mulle meenub, et saarel on levinud varavastane kuritegevus ning inimestelt röövitakse väärisesemeid. Mul poeb hirm naha alla, kuna hakkan neid prügi vedavad mustanahalisi kahtlustama potentsiaalsete varastena. Õnneks nad meile ei järgne, vaid sõidavad oma prügikoormaga teist teed. Loodus on kuivusest pigem pruunika kui rohelise ilmega ning taimedest kohtab põhiliselt kaktusteid ja teravate asteldega põõsad. Jõuame välja siselahe kaldale, millel hulbib mõni üksik paadike ning kaldale on kõikjal uhutud plastmassi ja muud sodi.

Curacao loodus ja asulad

Inimtühi Curacao idaosa

Suundume tagasi tiheasustuse suunas. Eile märkasin lennujaamast hotelli poole sõites tee ääres suurt toidupoodi, mida lähemegi mälu järgi otsima, et õhtuks süüa osta. Teedevõrgustik pealinna Willemstadi ümbruses on tihe nagu seeneniidistik – selles orienteerumine nõuab tõsist mõttetegevust. Saarel on isegi neljarealine ringikujuline kiirtee ümber pealinna, mis kiirendab märgatavalt muidu venivat liiklust.

Poest ostame palju puu- ja köögivilju. Tunnen juba silma järgi ära, et mangod on siin maitsvad ning lõhn ainult kinnitab seda tunnet. Üks mango maksab vähem kui 50 eurosenti, mis on meie mõistes väga odav, aga suures plaanis on toit poes kallim kui Eestis. Curacao, nagu ka paljud teised Kariibi mere saared, on suhteliselt kallid piirkonnad. Nt elekter maksab siin 5 korda rohkem kui Eestis ja vesi 2,5 korda rohkem. Seega meie korteris viibides olen tulede põlemise ja vee kulutamisega säästlik, kuna need kulud lisatakse meie arvele. Kallis on siin ka elamine ja väga kallis on rendiauto. Kaalusime enne tulekut, kas meil on kogu perioodiks ikka rendiautot tarvis, kuid kui välja uurisime, et lennujaamast hotelli ja tagasi taksoga maksab vähemalt 200 dollarit, saime aru, et rendiauto on igal juhul kasulikum ja kindlasti ka mugavam. Kohapeal saime kinnitust, et ilma autota on siin saarel võimatu elada. Kui just ei plaani kogu puhkust veeta otse mere ääres hotellis ja vaid seal süüa. Aga meie oleme seiklejad ja tahame ringi käia.

Tagasiteel  meie reisikodu suunas istume taas ummikus. Hakkan juba tõmbama paralleele Sorrento poolsaarel samalaadse kogemusega, kus meie maja asus poolsaare tipus ning sinna saamiseks ja sealt pääsemiseks oli mõlemat pidi meeletu ajakulu ja väikestel teedel kruttimine.

Õhtusöögiks teen aedviljade, veiseliha ja munanuudlitega vokirooga – tuleb välja väga teistmoodi kui sellised toidud on kodus tehtuna. Naudime õhtusööki õues istudes. Magustoiduks magusad mangod ja lastele jäätist.

Õhtusöögi valmistamine

Minu hoolimatu suhtumine kreemitamisse maksab õhtuks valusalt kätte – õlad ja selja ülaosa on tulitavad, samuti on laste kehadel punaseid laike, kuhu jäi päiksekreem määrimata. Nemad küll õnneks ei kurda valu. Olen aastate jooksul näinud korduvalt, kuidas Renee end päikesega ära põletab, kuid ise pole midagi sellist tõsisemat kunagi kogenud. Mitte, et ma väga hoolikas kreemitaja oleks, aga üldiselt ma ei põle ära. Nüüd sain sõna otsese mõttes omal nahal kogeda, kuidas pilvetagune päike võib teha väga palju kurja. Ma ei teadvustanud, et me oleme ekvaatorile päris lähedal.

Pikk lennusõit. Tallinn-New York-Miami-Curacao (12.03-13.03.14)

Meie selle reisi lõpp-sihtkoht – Curacao saar Kariibi mere lõunaosas, asub Eestist kahe päeva lennusõidu kaugusel. Eks see paras pöörane plaan on, kui mõelda, et reisime kahe lapsega (8 a ja 2a 6 kuud), aga soov avastada uusi kohti on tugevam kui hirm pikkade lennureiside ees.

Aneega oleme pikki lennureise (8-10 h) teinud korduvalt ning alati on reisid hästi sujunud. Hugo senine pikim reisi on Kanaaridele (ca 6 h). Varasemad kogemused annavad küll julgust, et me saame hakkama, kuid sellele vaatamata lähen pikale lennureisile suhtumisega, et see ei pruugi olla väga lihtne.

Curacaole sõitsime kahes etapis. Tallinn-Helsingi lend, mis kestab ca pool tundi, polegi nagu päris lennureis, see on pigem nagu sõidaks kusagil Ameerika mägedes. Eriti, kui satud mingi Flybe propelleritega Fokkeri peale, mis raputab ja müriseb nii, et lennuki õhku tõustes ja maandudes tekib surmahirm. Olen küll üsna palju lennanud, aga ei suutnud mälusopist leida varasemat sellist kogemust, ma tõesti pole sattunud nende väikeste propellerlennukite peale – see redeli mõõtu trepp, millest lennukisse ronid ja see meeletu kõigutamine – aga õnneks kestab see vaid hetke. Need väikesed lennukid lendavad ka umbes poole madalamal kui suured ning vaade on hoopis teine – ilm oli täiesti selge ning Soome paistis praktiliselt kohe, kui Tallinnast õhku tõusime.

Soomes oli meil lennuki vahetamiseks aega 40 minutit – st see oli aeg meie lennuki maandumishetkest kuni järgmise lennuki õhkutõusuhetkeni. Ma küll algul üritasin protestida, kui Estravel mulle nii lühikese ajaga jätkulendu pakkus, kuid nad kinnitasid, et lennukivahetus Helisngis sellise ajaga on täiesti võimalik (min. aeg 35 min). Seega jäin lootma enda kiiretele jalgadele ja Estraveli garantiile, kuna kõik lennud olid koos ostetud ja ühel piletil. Kuigi lend väljus Tallinnast õigeaegselt, saime jala Helsingi lennujaama tõsta 22 min enne järgmise lennuki väljumist. Selleks ajaks oli New Yorgi lennul juba väravas viimane kutsung ja otsiti hilinejaid. Olime väravas 21 ning pidime jõudma väravasse 37. Meil ei olnud vaja läbida turvakontrolli, lihtsalt tuli jõuda väravasse nr 37. Algul kiirkõnnil, aga nähes, et väravate vahed on meeletult pikad, siis üle poole tee läks joostes – minul Hugo ja suur seljakott seljas, Reneel kolm rasket kotti ning Anee pidi lihtsalt suutma meiega tempot pidada. See keel väljas jooks kestis vähemalt 10 minutit. Loomulikult olime me viimased ning meie lennukisse jõudes hakkas lennuk kohe liikuma. Polnud kindel, kas meie kohvrid suutsid meiega sammu pidada ja sellele lennule jõuda...

Saime istumiseks keskmise neljase rea, kuid võtsime kohe endale juurde kõrval oleva kahese istmerea, kuna see oli vaba – seega neljapeale kuus istet, mis on piisav ruum, et lapsed saaksid ka pikali magada.

Lennusõidu pikkus oli ca 9 tundi. See tundub pikk, kuid kindlasti ei saa seda lendu võrrelda sellega, kui oled lennanud 3 tundi Vahemere äärde ja korrutad selle aja kolmega. Finnairi pikamaalendudel on väga mugavad ja vaiksed (!) lennukid. Mootorimüra pole salongi praktiliselt kuulda, istmevahed on normaalse suurusega ka suurele mehele ning lennuki rõhk on oluliselt inimsõbralikum. Ka lennukis pakutavad toidud on söödavad.

Rääkisin Aneele enne lendu, et see saab olema küll pikk, kuid sisustame selle aja huvitavalt – te saate ju Hugoga olla terve aja emme-issiga koos ja teha midagi nendega! Anee võttis lennukisse Origami volditavate loomade raamatu, millega on kaasas ka paberid loomade voltimiseks. Loomulikult on tal kaasas kleepsuraamatud ja vihikud joonistamiseks ning kuna ta koolist 6 päeva puudub, siis ka kooliasjad. Sel korral lubas Anee hakata iga päeva kohta kirjutama ka väikese kokkuvõtte – ehk saab ka temal traditsioon panna reisidel kogetud muljed kirja.

Hugo ja Anee lennukis söömas ja mängimas

Hugole võtsin aga kaasa tema jaoks uusi asju. Mulle meenus, et kui Anee sama vana oli, meeldis talle lennukis mängida tillukeste plastmassist loomadega – neid saab palju kaasa võtta, aga on väikesed ja kerged. Otsisin garaažist Anee loomad üles ja üllatasin Hugot nendega lennukis – tegevust jätkus pikaks ajaks. Samuti võtsin Anee raamaturiiulist mõned raamatud, mis võiks Hugole juba huvi pakkuda. Eno Raua “Väike autoraamat’” oma piltidega tundub tema jaoks ülihuvitav. Ta vist vaatas mitu tundi pilti ühest posti vastu sõitnud katkise esiklaasi ja nutvate silmadega autost – see oli tema jaoks midagi nii uut ja müstilist. Hugoga harjutasin lennukis veel puzzlede kokkupanekut. Kui Anee kahepoolsena pani juba 25 tükiga puzzlesid, siis Hugo pole seda teemat enda jaoks veel avastanud – pusib alles 6 tükiga puzzlesid. 2 tundi läks magamiseks, iPadi andsin kätte alles viimasel lennutunnil.

Lastega reisides tasub kindlasti võtta lennukisse (või mõnda teise transpordivahendisse) süüa kaasa. Laste söögiajad ei pruugi kattuda täiskasvanute omadega ning näksimine on ka väga meeldiv aja sisustamise viis. Pulgakommid, mille ma salaja lastele ökopoest ostsin, avastas Hugo kohvrist juba mitu päeva varem, kuid ootas kannatlikult lennukisõidu ära, mil nad komme süüa tohtisid.

Hugo nägi lennukis esimest korda kahepoolset hamburgeri-laadset võileiba ja arvas, et see on "meeste leib", aga siiski lõi ise hambad külge.

Uskumatu, aga minu jaoks pole olnud lihtsamat ja huvitavamat pikka lendu kui see Helsingi-New York 9-tunine lend kahe lapsega. See polnud üldsegi mitte väsitav, vaid hoopis tore koosveedetud aeg.

Ameerikasse jõudsime Eesti aja järgi pea südaöösel, kuid New Yorgis oli kell alles pool kuus. Selleks päevaks lendamisest aitas. Olime broneerinud hotelli kohe lennujaamas, et ei peaks väsinuna kusagile seiklema hakkama. Homme hommikul läheme taas lendama.

Jõudsime üleval olla kella 8-ni õhtul. Minul läks aga ajavahest tingituna uni ära juba kell 4 öösel ning kuna uni ei tulnud ega tulnud tagasi, pugesin e-lugeriga teki sisse ja lugesin kaks tundi Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdrukut”. Vastu hommikut jäin küll kergesse unne, kuid siis ärkasid juba Hugo ja Renee ja tuli ka minul uuesti ärgata.

Kuigi meil New Yorki jääda polnud plaanis, oli meil tarvis jõuda JFK lennujaamast La Guardia lennujaama (taksoga ligi pool tundi sõitu). Eestist ära tulles oli ilm kevadiselt soe, seljas oli vaid kerge jakike, kuid New York tervitas meid -7 külmakraadiga. See on juba nagu traditsioon – ka 5 aastat tagasi maadlesime me New Yorgis täpselt sama temperatuuriga, püüdes vaatamata hirmutavale temperatuurile kangekaelselt linna avastada. Kuigi meil tuli vaid hotellist paar sammu taksoni kõndida, oli see temperatuur täiesti kirjeldamatult hammustav, kui seljas on kerged kevadriided. Kusjuures kaks päeva varem oli New Yorgis + 15 kraadi sooja!

La Guardia lennujaama jõudsime plaanitust varem. Lapsed sisustasid aega lennukite jälgimisega – seal tõuseb ja maandub lennukeid pea iga minut. 

La Guardia lennujaamas lennukeid jälgimas

Et jõuda Curacaole, tuli teha veel kaks lendu. Sõitsime esmalt Miamisse (lend ligi 3 h), Hugo magas sellest ajast umbes 2 h lõunaund. Miami lennujaamas jõudsime teha kiire lõuna ning suundusime lõpuks kauaoodatud Curacao lennule. Lend pidi kestma umbes 2 h, seega tundus see selles pikas lennujadas kõigest väikese hetkena. Aga see suhtumine oli vale! Esmalt seisime lennukisse topituna lennuväljal vist ca 1,5 h, kuna lennuki ratast vahetati. Proovisin sellel lennul ka magama jääda, kuid und ei tulnud vaatamata magamata ööle kuidagi. Mulle tundus, et me oleme selles lennukis olnud juba terve igaviku. Reneel seevastu oli lennukis väga huvitav vestluspartner– kui me lennukisse jõudsime, tervitas meid eesti keeles üks vanahärra, kes oli meie juttu kuulnud. Välimuse järgi võis eksimatult öelda, et tegu on väliseestlasega – tegu oli Kanadas elanud eestlasega, kes lapsena koos perega 1944. aastal Eestist põgenes. Kuigi ta on juba 78-aastane, on ta siiani aktiivselt töötav insener, kes on spetsialiseerunud lennukimootoritele.

Curacaole jõudes tuli esmalt läbida meeletult aeglane passikontroll ja rendiauto kättesaamine – kokku läks neile kahele paberimajandusele ligi 2 h. Kell oli kohaliku aja järgi 9.30 õhtul. Õues oli õhtune leitsak, vähemalt 27 kraadi sooja. Tuntav kontrast ühe päeva jooksul. Meie peatuspaika Jan Thieli lahe kaldal jõudsime oodatust aeglasemalt, kuna eksisime veidi teelt ning tegime pealinnas Willemstadis väikese ringikese; pealegi on saar mägisem kui ma arvasin ja ka see aeglustab alati liikumist. Kui kohale jõudsime, tassisime autost magavad lapsed voodisse ja vajusin ka ise kohe unne.