laupäev, 15. märts 2014

Pikk lennusõit. Tallinn-New York-Miami-Curacao (12.03-13.03.14)

Meie selle reisi lõpp-sihtkoht – Curacao saar Kariibi mere lõunaosas, asub Eestist kahe päeva lennusõidu kaugusel. Eks see paras pöörane plaan on, kui mõelda, et reisime kahe lapsega (8 a ja 2a 6 kuud), aga soov avastada uusi kohti on tugevam kui hirm pikkade lennureiside ees.

Aneega oleme pikki lennureise (8-10 h) teinud korduvalt ning alati on reisid hästi sujunud. Hugo senine pikim reisi on Kanaaridele (ca 6 h). Varasemad kogemused annavad küll julgust, et me saame hakkama, kuid sellele vaatamata lähen pikale lennureisile suhtumisega, et see ei pruugi olla väga lihtne.

Curacaole sõitsime kahes etapis. Tallinn-Helsingi lend, mis kestab ca pool tundi, polegi nagu päris lennureis, see on pigem nagu sõidaks kusagil Ameerika mägedes. Eriti, kui satud mingi Flybe propelleritega Fokkeri peale, mis raputab ja müriseb nii, et lennuki õhku tõustes ja maandudes tekib surmahirm. Olen küll üsna palju lennanud, aga ei suutnud mälusopist leida varasemat sellist kogemust, ma tõesti pole sattunud nende väikeste propellerlennukite peale – see redeli mõõtu trepp, millest lennukisse ronid ja see meeletu kõigutamine – aga õnneks kestab see vaid hetke. Need väikesed lennukid lendavad ka umbes poole madalamal kui suured ning vaade on hoopis teine – ilm oli täiesti selge ning Soome paistis praktiliselt kohe, kui Tallinnast õhku tõusime.

Soomes oli meil lennuki vahetamiseks aega 40 minutit – st see oli aeg meie lennuki maandumishetkest kuni järgmise lennuki õhkutõusuhetkeni. Ma küll algul üritasin protestida, kui Estravel mulle nii lühikese ajaga jätkulendu pakkus, kuid nad kinnitasid, et lennukivahetus Helisngis sellise ajaga on täiesti võimalik (min. aeg 35 min). Seega jäin lootma enda kiiretele jalgadele ja Estraveli garantiile, kuna kõik lennud olid koos ostetud ja ühel piletil. Kuigi lend väljus Tallinnast õigeaegselt, saime jala Helsingi lennujaama tõsta 22 min enne järgmise lennuki väljumist. Selleks ajaks oli New Yorgi lennul juba väravas viimane kutsung ja otsiti hilinejaid. Olime väravas 21 ning pidime jõudma väravasse 37. Meil ei olnud vaja läbida turvakontrolli, lihtsalt tuli jõuda väravasse nr 37. Algul kiirkõnnil, aga nähes, et väravate vahed on meeletult pikad, siis üle poole tee läks joostes – minul Hugo ja suur seljakott seljas, Reneel kolm rasket kotti ning Anee pidi lihtsalt suutma meiega tempot pidada. See keel väljas jooks kestis vähemalt 10 minutit. Loomulikult olime me viimased ning meie lennukisse jõudes hakkas lennuk kohe liikuma. Polnud kindel, kas meie kohvrid suutsid meiega sammu pidada ja sellele lennule jõuda...

Saime istumiseks keskmise neljase rea, kuid võtsime kohe endale juurde kõrval oleva kahese istmerea, kuna see oli vaba – seega neljapeale kuus istet, mis on piisav ruum, et lapsed saaksid ka pikali magada.

Lennusõidu pikkus oli ca 9 tundi. See tundub pikk, kuid kindlasti ei saa seda lendu võrrelda sellega, kui oled lennanud 3 tundi Vahemere äärde ja korrutad selle aja kolmega. Finnairi pikamaalendudel on väga mugavad ja vaiksed (!) lennukid. Mootorimüra pole salongi praktiliselt kuulda, istmevahed on normaalse suurusega ka suurele mehele ning lennuki rõhk on oluliselt inimsõbralikum. Ka lennukis pakutavad toidud on söödavad.

Rääkisin Aneele enne lendu, et see saab olema küll pikk, kuid sisustame selle aja huvitavalt – te saate ju Hugoga olla terve aja emme-issiga koos ja teha midagi nendega! Anee võttis lennukisse Origami volditavate loomade raamatu, millega on kaasas ka paberid loomade voltimiseks. Loomulikult on tal kaasas kleepsuraamatud ja vihikud joonistamiseks ning kuna ta koolist 6 päeva puudub, siis ka kooliasjad. Sel korral lubas Anee hakata iga päeva kohta kirjutama ka väikese kokkuvõtte – ehk saab ka temal traditsioon panna reisidel kogetud muljed kirja.

Hugo ja Anee lennukis söömas ja mängimas


Hugole võtsin aga kaasa tema jaoks uusi asju. Mulle meenus, et kui Anee sama vana oli, meeldis talle lennukis mängida tillukeste plastmassist loomadega – neid saab palju kaasa võtta, aga on väikesed ja kerged. Otsisin garaažist Anee loomad üles ja üllatasin Hugot nendega lennukis – tegevust jätkus pikaks ajaks. Samuti võtsin Anee raamaturiiulist mõned raamatud, mis võiks Hugole juba huvi pakkuda. Eno Raua “Väike autoraamat’” oma piltidega tundub tema jaoks ülihuvitav. Ta vist vaatas mitu tundi pilti ühest posti vastu sõitnud katkise esiklaasi ja nutvate silmadega autost – see oli tema jaoks midagi nii uut ja müstilist. Hugoga harjutasin lennukis veel puzzlede kokkupanekut. Kui Anee kahepoolsena pani juba 25 tükiga puzzlesid, siis Hugo pole seda teemat enda jaoks veel avastanud – pusib alles 6 tükiga puzzlesid. 2 tundi läks magamiseks, iPadi andsin kätte alles viimasel lennutunnil.


Lastega reisides tasub kindlasti võtta lennukisse (või mõnda teise transpordivahendisse) süüa kaasa. Laste söögiajad ei pruugi kattuda täiskasvanute omadega ning näksimine on ka väga meeldiv aja sisustamise viis. Pulgakommid, mille ma salaja lastele ökopoest ostsin, avastas Hugo kohvrist juba mitu päeva varem, kuid ootas kannatlikult lennukisõidu ära, mil nad komme süüa tohtisid.

Hugo nägi lennukis esimest korda kahepoolset hamburgeri-laadset võileiba ja arvas, et see on "meeste leib", aga siiski lõi ise hambad külge.

Uskumatu, aga minu jaoks pole olnud lihtsamat ja huvitavamat pikka lendu kui see Helsingi-New York 9-tunine lend kahe lapsega. See polnud üldsegi mitte väsitav, vaid hoopis tore koosveedetud aeg.

Ameerikasse jõudsime Eesti aja järgi pea südaöösel, kuid New Yorgis oli kell alles pool kuus. Selleks päevaks lendamisest aitas. Olime broneerinud hotelli kohe lennujaamas, et ei peaks väsinuna kusagile seiklema hakkama. Homme hommikul läheme taas lendama.

Jõudsime üleval olla kella 8-ni õhtul. Minul läks aga ajavahest tingituna uni ära juba kell 4 öösel ning kuna uni ei tulnud ega tulnud tagasi, pugesin e-lugeriga teki sisse ja lugesin kaks tundi Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdrukut”. Vastu hommikut jäin küll kergesse unne, kuid siis ärkasid juba Hugo ja Renee ja tuli ka minul uuesti ärgata.

Kuigi meil New Yorki jääda polnud plaanis, oli meil tarvis jõuda JFK lennujaamast La Guardia lennujaama (taksoga ligi pool tundi sõitu). Eestist ära tulles oli ilm kevadiselt soe, seljas oli vaid kerge jakike, kuid New York tervitas meid -7 külmakraadiga. See on juba nagu traditsioon – ka 5 aastat tagasi maadlesime me New Yorgis täpselt sama temperatuuriga, püüdes vaatamata hirmutavale temperatuurile kangekaelselt linna avastada. Kuigi meil tuli vaid hotellist paar sammu taksoni kõndida, oli see temperatuur täiesti kirjeldamatult hammustav, kui seljas on kerged kevadriided. Kusjuures kaks päeva varem oli New Yorgis + 15 kraadi sooja!

La Guardia lennujaama jõudsime plaanitust varem. Lapsed sisustasid aega lennukite jälgimisega – seal tõuseb ja maandub lennukeid pea iga minut. 
La Guardia lennujaamas lennukeid jälgimas

Et jõuda Curacaole, tuli teha veel kaks lendu. Sõitsime esmalt Miamisse (lend ligi 3 h), Hugo magas sellest ajast umbes 2 h lõunaund. Miami lennujaamas jõudsime teha kiire lõuna ning suundusime lõpuks kauaoodatud Curacao lennule. Lend pidi kestma umbes 2 h, seega tundus see selles pikas lennujadas kõigest väikese hetkena. Aga see suhtumine oli vale! Esmalt seisime lennukisse topituna lennuväljal vist ca 1,5 h, kuna lennuki ratast vahetati. Proovisin sellel lennul ka magama jääda, kuid und ei tulnud vaatamata magamata ööle kuidagi. Mulle tundus, et me oleme selles lennukis olnud juba terve igaviku. Reneel seevastu oli lennukis väga huvitav vestluspartner– kui me lennukisse jõudsime, tervitas meid eesti keeles üks vanahärra, kes oli meie juttu kuulnud. Välimuse järgi võis eksimatult öelda, et tegu on väliseestlasega – tegu oli Kanadas elanud eestlasega, kes lapsena koos perega 1944. aastal Eestist põgenes. Kuigi ta on juba 78-aastane, on ta siiani aktiivselt töötav insener, kes on spetsialiseerunud lennukimootoritele.

Curacaole jõudes tuli esmalt läbida meeletult aeglane passikontroll ja rendiauto kättesaamine – kokku läks neile kahele paberimajandusele ligi 2 h. Kell oli kohaliku aja järgi 9.30 õhtul. Õues oli õhtune leitsak, vähemalt 27 kraadi sooja. Tuntav kontrast ühe päeva jooksul. Meie peatuspaika Jan Thieli lahe kaldal jõudsime oodatust aeglasemalt, kuna eksisime veidi teelt ning tegime pealinnas Willemstadis väikese ringikese; pealegi on saar mägisem kui ma arvasin ja ka see aeglustab alati liikumist. Kui kohale jõudsime, tassisime autost magavad lapsed voodisse ja vajusin ka ise kohe unne.

Kommentaare ei ole: