esmaspäev, 17. märts 2014

Curacao rannad – valge liiv ja türkiissinine vesi (15.03.14)

Reisidel naudime alati ühiseid hommikusööke, kuna kodus ärkavad ja söövad kõik erinevatel aegadel ning koos süüa õnnestub vaid üliharva nädalavahetustel.

Tänane teekond viib meid saare läänepoolseimasse tippu Westpunti. Kohe kodu lähedal satume kella 10 ajal hommikul esimesse ummikusse. Murrame pealinna-ümbruse teederägastikust läbi ning seikleme peagi taas inimtühjadel aladel. Jääb mõistetamatuks, miks elatakse saarel ülitihedalt koos vaid pealinna ümbruses, kui saare maastik ja loodus on igal pool enam-vähem sarnased. Kergelt mägised, alad vahelduvad tasasemate pinnavormidega, kuid kindlasti oleme näinud erinevates kohtades maailmas oluliselt mägisemaid elukõlbulikuks muudetud kohti. Tee äärtes sõidame aeg-ajalt läbi väikestest küladest, kus nähtu järgi elavad peamiselt mustanahalised ja elutempo on rahulik.

Ees Curacao kõrgeim mägi (372 m)

Kohati on Curacaol lopsakat loodust

Loodus on enamasti üksluiselt kuivetunud, vaid kerge rohevine on põõsastel.
Saare lääneosas asub looduskaitseala St Cristofellpark, kus loodus on lopsakam kui mujal Curacao saarel. Ei tea, millest need oaasid tekivad, kui mäed pole siin nii kõrged, et pilvi kinni hoiaks ja sademeid tekitaks. Siin asub ka saare kõrgeim mägi – umbes Suure Munamäe kõrgune (372 m) küngas, mis paistab hästi igasse ilmakaarde.

Tee saare läänetipuni on kõvakattega, vaid viimased kilomeetrid on künklik liivatee. Kuna meil on neljaveoline auto, julgeme teekonna ette võtta. Oleks välja jõudnud nagu kusagile maailma äärele – kiviplatoo, mille kaljusest servast paistab all vahuste lainetega möllav ookean. Maapinda katavad asteldega põõsad, mille kaks okast mind korraga kannast torkavad ja vere jooksma ajavad. Loodan vaid, et need mürgised pole. Kõikjal sibavad ringi erinevas suuruses gekod.


Tee Westpunti

Westpunt - saare läänepoolseim tipp

Rahulik suvitusküla saare lääneosas


Nägin kaardilt, et saare lääneküljes on märgitud ühel rannikuribal mitu randa. Valime neist esimese teele jääva ning näeme kohe, et see koht on ideaalne. Ilma infrata (pole söögikohti, lamamistoole ega muid teenuseid) rand, vähe rahvast, kuid postkaardilikult tüüpiline valge liiva ja türkiissinise veega väike siselaht. Lähen kohe vette; sügavaks läheb juba mõned meetrid veepiirist. Selge vee all paistab korallriff ning värvilised kalad. Veealune pole küll ahhetamapanevalt värvide- ja kalarikas nagu Punases meres Egiptuses näinud oleme, kuid siiski piisavalt eriline, et Anee esimest korda snorgelama kutsuda. Spetsiaalset snorgeldamisvarustust meil pole, kuid asja ajavad ära ka ujumisprillid. Kuna veesügavus on hinnanguliselt vähemalt 6-8 meetrit, panen Aneele igaks juhuks käerõngad külge. Vesi on küll oluliselt soolasem kui meie Läänemere vesi, kuid õnneks mitte öökimaajavalt soolane – seega saab edukalt tavaliste ujumisprillidega veealust maailma uurida.


Renee ja Anee snorgeldamas




Meie Hugoga kalu uurimas


Veedame rannas paar tundi. Päike on nagu eilegi enamus ajast pilve taga, mis teeb olemise kerge sooja tuulega rannikul ideaalseks. Kuigi kõrvetavat päikest pole tunda, hoian täna rätiku oma põlenud õlgadel. Täna kreemitasime oma kehast iga ruutsentimeetri hoolikalt kokku. Vaatasin tagantjärgi, et UV indeks oli sel päeva, kui kõrvetada sain, 12 - see on väga kõrge! Põhimõtteliselt on mul praegu peal päevitus, mille saan Eestis poole suvega. Ilmselgelt pole see nahale hea.

Kui rannast tagasi sõitma hakkame, piilume sisse ka järgmisesse randa, mis on kõigest 4 km kaugusel eelmisest rannast. Paistab samasugune siselahes valge liiva ja türkiissinise veega rand, kuid rannas on ka sukeldumistarvikute laenutus ning söögikoht. Meil oli küll plaan sõita koju ja teha ise lõunasööki, kuid nähes, et rannas pakutakse grillitud mereande, tundub hea plaan teha siin samas kerge lõuna. Tellime kahele inimesele mõeldud tänase päeva kalavaliku ning saame hiiglasliku vaagna kolme erineva kalaga, mida on nii palju, et me nelja peale ei jõua seda kõike ära süüa. Kõhud täis, sõidame kodu poole tagasi. Aktiivsest tegevusest väsinud Hugo vajub lõunaunne.
Kalarestoranis

Jäätis kahepeale


Õhtupoolikul teatavad lapsed, et tänasest ujumisest pole veel küllalt ning tahavad minna meie maja lähedale basseini ujuma. Päike hakkab loojuma, aga õhutemperatuur siin oluliselt ei muutu – seega on ka õhtune ujumine siin saarel väga mõnus tegevus. Renee käib veel autoga ringi kolamas.

Õhtul basseini ääres



Kõhud on hilisest lõunasöögist ikka veel täis, seega õhtul enam midagi suurt süüa ei tahagi. Piirdume maitsvate puuviljade ja jogurtiga.

Kommentaare ei ole: