Reisidel naudime alati ühiseid hommikusööke,
kuna kodus ärkavad ja söövad kõik erinevatel aegadel ning koos süüa õnnestub
vaid üliharva nädalavahetustel.
Tänane teekond viib meid saare
läänepoolseimasse tippu Westpunti. Kohe kodu lähedal satume kella 10 ajal
hommikul esimesse ummikusse. Murrame pealinna-ümbruse teederägastikust läbi
ning seikleme peagi taas inimtühjadel aladel. Jääb mõistetamatuks, miks
elatakse saarel ülitihedalt koos vaid pealinna ümbruses, kui saare maastik ja
loodus on igal pool enam-vähem sarnased. Kergelt mägised, alad vahelduvad
tasasemate pinnavormidega, kuid kindlasti oleme näinud erinevates kohtades
maailmas oluliselt mägisemaid elukõlbulikuks muudetud kohti. Tee äärtes sõidame
aeg-ajalt läbi väikestest küladest, kus nähtu järgi elavad peamiselt
mustanahalised ja elutempo on rahulik.
Ees Curacao kõrgeim mägi (372 m)
Kohati on Curacaol lopsakat loodust
Loodus on enamasti üksluiselt kuivetunud, vaid
kerge rohevine on põõsastel.
Saare lääneosas asub looduskaitseala St
Cristofellpark, kus loodus on lopsakam kui mujal Curacao saarel. Ei tea,
millest need oaasid tekivad, kui mäed pole siin nii kõrged, et pilvi kinni
hoiaks ja sademeid tekitaks. Siin asub ka saare kõrgeim mägi – umbes Suure
Munamäe kõrgune (372 m) küngas, mis paistab hästi igasse ilmakaarde.
Tee saare läänetipuni on kõvakattega, vaid
viimased kilomeetrid on künklik liivatee. Kuna meil on neljaveoline auto,
julgeme teekonna ette võtta. Oleks välja jõudnud nagu kusagile maailma äärele –
kiviplatoo, mille kaljusest servast paistab all vahuste lainetega möllav
ookean. Maapinda katavad asteldega põõsad, mille kaks okast mind korraga
kannast torkavad ja vere jooksma ajavad. Loodan vaid, et need mürgised pole.
Kõikjal sibavad ringi erinevas suuruses gekod.
Tee Westpunti
Westpunt - saare läänepoolseim tipp
Rahulik suvitusküla saare lääneosas
Nägin kaardilt, et saare lääneküljes on
märgitud ühel rannikuribal mitu randa. Valime neist esimese teele jääva ning
näeme kohe, et see koht on ideaalne. Ilma infrata (pole söögikohti,
lamamistoole ega muid teenuseid) rand, vähe rahvast, kuid postkaardilikult
tüüpiline valge liiva ja türkiissinise veega väike siselaht. Lähen kohe vette;
sügavaks läheb juba mõned meetrid veepiirist. Selge vee all paistab korallriff
ning värvilised kalad. Veealune pole küll ahhetamapanevalt värvide- ja
kalarikas nagu Punases meres Egiptuses näinud oleme, kuid siiski piisavalt
eriline, et Anee esimest korda snorgelama kutsuda. Spetsiaalset
snorgeldamisvarustust meil pole, kuid asja ajavad ära ka ujumisprillid. Kuna
veesügavus on hinnanguliselt vähemalt 6-8 meetrit, panen Aneele igaks juhuks
käerõngad külge. Vesi on küll oluliselt soolasem kui meie Läänemere vesi, kuid
õnneks mitte öökimaajavalt soolane – seega saab edukalt tavaliste
ujumisprillidega veealust maailma uurida.
Renee ja Anee snorgeldamas
Meie Hugoga kalu uurimas
Veedame rannas paar tundi. Päike on nagu
eilegi enamus ajast pilve taga, mis teeb olemise kerge sooja tuulega rannikul
ideaalseks. Kuigi kõrvetavat päikest pole tunda, hoian täna rätiku oma põlenud
õlgadel. Täna kreemitasime oma kehast iga ruutsentimeetri hoolikalt kokku. Vaatasin
tagantjärgi, et UV indeks oli sel päeva, kui kõrvetada sain, 12 - see on väga
kõrge! Põhimõtteliselt on mul praegu peal päevitus, mille saan Eestis poole
suvega. Ilmselgelt pole see nahale hea.
Kui rannast tagasi sõitma hakkame, piilume
sisse ka järgmisesse randa, mis on kõigest 4 km kaugusel eelmisest rannast. Paistab
samasugune siselahes valge liiva ja türkiissinise veega rand, kuid rannas on ka
sukeldumistarvikute laenutus ning söögikoht. Meil oli küll plaan sõita koju ja
teha ise lõunasööki, kuid nähes, et rannas pakutakse grillitud mereande, tundub
hea plaan teha siin samas kerge lõuna. Tellime kahele inimesele mõeldud tänase
päeva kalavaliku ning saame hiiglasliku vaagna kolme erineva kalaga, mida on
nii palju, et me nelja peale ei jõua seda kõike ära süüa. Kõhud täis, sõidame
kodu poole tagasi. Aktiivsest tegevusest väsinud Hugo vajub lõunaunne.
Kalarestoranis
Jäätis kahepeale
Õhtupoolikul teatavad lapsed, et tänasest
ujumisest pole veel küllalt ning tahavad minna meie maja lähedale basseini
ujuma. Päike hakkab loojuma, aga õhutemperatuur siin oluliselt ei muutu – seega
on ka õhtune ujumine siin saarel väga mõnus tegevus. Renee käib veel autoga
ringi kolamas.
Õhtul basseini ääres
Kõhud on hilisest lõunasöögist ikka veel täis,
seega õhtul enam midagi suurt süüa ei tahagi. Piirdume maitsvate puuviljade ja
jogurtiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar