Londoni vaatamisväärsused (07.06.14)

Hommikul kardinat eest lükates tervitab tänane päev meid vihmasajuga. Vihm on Londonis ja Inglismaal pea igapäevane reaalsus, millega tuleb arvestada. Ilmateade näitab, et vihm taandub peagi ning seega kohe õue märjaks saama ei kiirusta. Kuulame hoopis Keskpäevatundi ning ootame ilma paranemist.

Kui kella 11 paiku õue jõuame, on vihasadu lakanud. Jalutame British Museumi poole, mis on meie hotellist kümne minuti jalgsikäigu kaugusel. Plaan on tee pealt leida ka hommikusöök ning kuna London on tõeline toidumaailma Meka, siis leidub siin midagi igale maitsele. Ühe armsa väikese hipsterikoha aknal näeme isuäratavaid saiu ja kooke, lisaks silte erinevatest tiitlitest, mis kohvikule on omistatud ning sinna me hommiksöögiks sisse asutumegi. Kohale omaselt on mööbel ja kogu sisustus eklektiline. Kohvikulaudadena on kasutusel teiste hulgas ka koolipingid. Laual on plekkanumas liivakarva indiaani suhkur, müügil mitmeid gluteenivabu küpsetisi ning joogiks pakutakse maheõunamahla. Õunamahl maitseb mujal hoopis teistmoodi kui meil Eestis naturaalne pruun õunamahl, kuna tehnoloogia ja ka sordid on hoopis teised. Tellime croissanti ja müslikooki, neist viimane jääb eriti positiivselt meelde ning paneb mu peas keerlema mõtted, kuidas seda ise teha.

Hipsterikohvik Londonis

Hommikusöök 

Jalutame edasi Briti muusemi poole. Muuseumi sissepääs on tasuta (vaid üksikud hooajalised näitused on piletiga), nii nagu väga palju teisigi muuseume Londonis. Briti muuseum kuulub Tripadvisori hinnangu järgi maailma TOP 25 muuseumi hulka. Muuseum on üüratu ning selles võib veeta terve päeva või isegi mitu. Briti muuseum on asutatud juba 1753. aastal ning selle kogu on kasvanud aasta aastalt. Muuseumi on koondatud kogu maailma ajalugu ning seda pakutakse lahkelt vaadata kõigile tasu küsimata. 

Briti muuseum Londonis

Briti muuseumi sisehoov

Astume sisse ruumi, kust vaatab vastu paarimeetrine Rapa Nui (Lihavõttesaare) moai kivikuju. Peagi jõuan selleni, mis mõtteid see minus tekitas. Vaatame läbi nii viimaste sajandite Aafrika kunsti (palju kunstiteoseid on loodud vanadest relvadest – see peegeldab hästi Aafrika elu) kui ka ennemuistsed Egiptuse muumiad ja sarkofaagid, kellest Briti muuseumil on erakordselt suur kollektsioon (muumiad tähtsatest valitsejatest, ülikutest, kassidest; lisaks esemed, mis hauakambritesse kaasa on pandud). Muuseumis on rohkelt ruume Kreeka-Rooma kunsti päralt. See periood on kooli kunstiajaloo tundidest (see oli mul üks lemmikaine) mul hästi meeles ning siin kogen rohkelt äratundmisrõõmu. Ehtne Ateena Panteoni samba kapiteel! Mäletasin seda ehitist piltidelt perfektselt säilinud sambareaga, kust polnud ühtegi sammast puudu. Või siis on kõik pildid tehtud nurga alt, kus on peal kaks tervelt säilinud külge. Või on sammas pärit templi seest. Mul tekkis küsimusi aina juurde. Halikarnassose mausoleum – üks seitsmest maailmaimest – selle friisid, Halikarnassose ja tema naise kuju. Nüüd ütlen oma mõtte välja – kuidas see kõik kokku varastatud on! Aga seal samas hakkasin mõtlema, et kui neid esemeid poleks kunagi sajandeid tagasi veetud Inglismaale kokku, ei teaks me paljude rahvaste kulutuuriloost tänapäeval pooltki nii palju kui seda praegu teame. Eriti kõnekas näide on muuseumi kuulsaim eksponaat Rosetta kivi, millel abil dešifreeriti Egiptuse hieroglüüfid (kivisse on raiutud sama tekst egiptuse hieroglüüfides, egiptuse demootses kirjas ja vanakreeka keeles) ning mille läbi avanes uus lehekülg Vana-Egiptuse kultuuri mõistmisel. Wikipedia kinnitab mu mõttekäiku, et need artefaktid on toodud sõjasaagiks. Osad aga veetud kaasa maadeavastusretkedelt (aga sisuliselt on need esemed samamoodi oma algsest asukohast võõrandatud). Briti muuseumi internetilehekülg jääb seevastu eksponaatide saamisloo kohta napisõnaliseks, mainides “said muuseumi kollektsiooni osaks”, jättes protsessi täpsustamata. Tänapäeva õigusnormide ja väärtushinnangute baasilt mineviku analüüsimine on tegelikult üsna mõttetu tegevus, kuna tulemus on ilmselge hukkamõist. Selge on see, et kui britid poleks neid artefakte säilitanud, oleks need barbarite poolt kas hävitatud või heal juhul mustal turul üle maailma laiali erakollektsionääride kätte sattunud. Briti muuseumi tunnuslause ütleb “A muuseum of the world for the world”. Anname siis neile andeks nende teod ja oleme tänulikud, mida nad on säilitanud ning kõigile tasuta näitamiseks pakuvad.

Moai kuju Lihavõttesaarelt

Aafrika kunst eelmisest sajandist

Sarkofaagid muistsest Egiptusest

Rosetta kivi autentne koopia (Briti muuseumis on ka originaal, kuid selle ümber on nii suur tunglemine, et arusaadavat pilti teha ei õnnestu.)

Halikarnassose mausoleum Briti muuseumis

Vana-Kreeka tempel

Toon eraldi välja ka muuseumi Aasia kunsti kogu, eriti Hiina keraamika. Juba 500 aastat tagasi osati seal teha tänapäevase väljanägemisega portselanist lauanõusid. Milline käsitöö, milline kunst! Eeldan, et lauanõud sattusid Euroopasse legaalse kaubavahetuse tulemusena.

Hiina portselan Briti muuseumis

Uudistasime muuseumis ligi kolm tundi, siis tundus, et aju ei jaksa enam uut infot töödelda ning tahaks minna värske õhu kätte. Suundusime jalgsi Sohosse ning sõime lõunaks sushit. Jalutasime Hiinalinnas, mis on Londonis üllatavalt puhas ning harmoneeruv ülejäänud Londoni kesklinnaga. 

Kohvik Sohos 

Jõudsime taas välja Trafalgari väljakule ning suundusime mööda Whitehalli tänavat Big Beni suunas. Teele jäi Downing Street, mille majanumber 10 on teada-tuntud üle maailma – siin asub Suurbritannia valitsuse peakorter ning siin resideerub peaminister. Raamat “Jah, härra peaminister” kirjeldab sealset elu eriti värvikalt (minu kunagine lemmik riigiteaduste õpingu ajal). Turvakaalutlustel seisavad Downing Street’i ees siiski massiivsed suletud raudväravad ning mehitatud valve – maja nr 10 lähedalt uudistama ei pääse. Jõuame välja Thamesi kaldale, mille ääres seisab parlamendihoone Westminsteri palee ning selle kellatorn - Londoni ühe sümbolina tuntud Big Ben. Justkui sümboolselt tiksub samal hetkel täistund ning löövad tornikellad. Wikipedia väidab, et torn nimetati 2012. aastal Elizabeth Tower’iks, kuid uued nimed on visad külge jääma, eriti, kui tegu on kinnistunud sümboliga.

Downing Street - suletud väravate taha

Westminsteri palee ja Big Ben

Big Ben

Vaade Westminsteri paleele (Suurbritannia parlamendi hoonele) jõe lõunakaldalt

Otse Big Ben’ist üle jõe paistab hiiglaslik (Euroopa suurim) vaateratas London Eye – Londoni üks värskemaid turismiobjekte, mis püstitati sajandivahetuseks. Ilm on selge ning mõte uudistada Londonit ülaltpoolt võib teoks saada kohe, kui meil piletid olemas. Siiski märkame pärast piletite ostmist, et järjekord vaaterattani on kahe-etapiline ja oodatust oluliselt rahvarohkem, kuid õnneks liigub saba üsna kiiresti ja poole tunniga oleme vaateratta peal. 

London Eye

Ülaltvaates tuleb eriti hästi välja, et London on madal linn; kõrghooneid on väga vähe ning need on enamasti koondunud vanast linnasüdamest eemale Citysse. Thames’i jõgi jagab linna kaheks. Vadav osa olulistest Londoni maamärkidest ja kuulsatest linnaosadest asub põhjakaldal (vaateratas ise lõunakaldal, täiesti jõe ääres). Lähedalasuvatest objektidest paistavad hästi parlamendihoone, Westminster Abbey katedraal, Buckinghami palee, suured raudteejaamad mõlemal pool jõge. Keset kivist linna hoomab silm rohelisi laike – Buckinghami palee ümbruses St James Park ja Green Park ning veidi eemal oluliselt suurem - Hyde Park (veidi väiksem kui New Yorgi Central Park). Sõit vaaterattaga kestab pool tundi.

Vaade Londoni idaosale London Eye vaaterattalt

Vaateratta üks gondlitest peaaegu tipus

Vaade parlamendihoonele vaaterattalt

Rohealad on Londoni pargid (pargi keskel Buckinghami palee).

Londoni lääneosa vaaterattalt

Lõpuks helistab Kaisa, kes jõuab lennuki hilinemise tõttu kolm tundi hiljem Londonisse, kui algselt plaanitud. Mu õde on tööasjus praegu Brüsselis ning tuli meile nädalavahetuseks siia samasse lähedale Londonisse külla. Saame kokku Westminster Abbey katedraali ees, mis on tänaseks juba suletud. Väike puhkepaus murul; Kaisa hõivab nüüdsest fotoaparaadi. 

Westminster Abbey katedraal

Puhkehetk Westminster Abbey ees

Tundus, et telefoniputkades ei käida mitte helistamas, vaid hädal.

Trafalgari väljakul

Teeme õhtusöögiplaane ning liigume jalgsi Sohosse, kus on restorane sõna otseses mõttes igal sammul. Teele jääb üks äge Jaapani söögikoht. Kuid nii Reneel kui Kaisal on kogu maailma köökide keskel just täna Itaalia toidu isu. Alistun enamuse tahtele ja söön koos teistega pizzat. Pärast pizza söömist tänaval jalutades tuleb soov võtta üks korralik Itaalia gelato ka veel magustoiduks – selle leiab Sohost kiiresti.

Järjekord Jaapani restorani ukse taga Sohos

Jalad annavad meeletust ringikõndimisest tunda, oleme täna pidevas liikumises olnud pea 10 tundi, kuid nüüdseks jõudnud juba oma hotellile nii lähedal, et metroosse pole mõtet sukelduda. Kummalisel kombel naudin reisidel seda tunnet, kui olen õhtuks jalad pehmeks kõndinud.

Londonis ilma lasteta (06.06.14)

Oleme kaheksa aastat reisinud vaid koos lastega, mitte kunagi selle perioodi vältel kahekesi. Alati on meil vähemalt üks laps reisil kaasas olnud, ma lihtsalt ei raatsi oma väikeseid maha jätta ja ei talu neist eemalolekut. Mitte, et meie jaoks lastega reisimine probleem oleks – vastupidi, me oleme lastega reisimisel omandanud paraja vilumuse ning meie ühised reisid sujuvad hästi – olgu need siis matkamised, autosõidud või rannamõnud.

Nüüd, kui meie väiksem laps Hugo on juba 2 a 9 kuud, tundsin, et aeg on küps jätta ta viieks päevaks vanavanematega (suur õde Anee on loomulikult ka temaga) ja minna kahekesi reisile. Mõte, et olen Hugost mõned päevad eemal, ei tekitanud minus enam ahastust ning Hugole olukorda tutvustades oli ta igati rahul mõttega jääda Nanna ja Papa juurde.

Lähen sel korral lennukile esimest korda täiesti üksi ning vahelduseks alatisele lennujaama mängunurgas istumisele saan raamatukogus lugeda. Algul tundub aeg iseendale eriti väärtuslik. Renee on juba terve nädala tööasjus Londonis olnud ja ootab mind seal. Lennukis, nagu kiuste, istub kõrval reas väike heledapäine poiss, kelle nägemine koos emaga tekitab mu silmi esimesed kurbusepisarad. Arvasin, et need millalgi tulevad, aga mitte nii kiiresti.

Sõidan bussiga Stanstedi lennujaamast Londoni kesklinna suunas, tulen maha Liverpool Street’il London City piirimail. Valin hotelli poole minekuks jalutamise, et näha ja tunnetada Londoni tänavamelu. Üllataval kombel on rahvast tänaval vähem kui arvata oskasin, aga nagu hiljem selgub, on rahvas koondunud teistesse piirkondadesse. Teele jääb hiiglasliku kupliga St Paul’i katedraal.

Londoni buss ja takso

St Paul'i katedraal

Olen enne reisile tulekut Londoni kaarti kümneid ja kümneid kordi uurinud, vaadanud välja kõik huvipakkuvad objektid, nende omavahelise suhte ja kaugused ning kujutanud mõttes seda linna ette. See on tavaline eeltöö, mida enne reisile minekut teen. Eeltööle vaatamata on kohad ikka ja alati teistsugused, kui neid mõttes ette kujutan. Mul on reisi algul sageli peas nagu kaks paralleelset maailma – üks illusioon ja teine tegelikkus. London on aga täpselt selline nagu ette olen kujutanud – tundub endale ka uskumatu. Või olen ma sel korral siiski rohkem pilte vaadanud, lugenud ja teiste reisijutte kuulanud. Liigun linnas ringi nagu oleks siin varem käinud, tean täpselt, kust hotelli juurde saab.

High Holborn Street. Punases kiriku moodi majas käib Renee Londonis tööl.

Renee on just töö lõpetanud, kui hotellini jõuan. Läheme koos linna peale jalutama. Võtame suuna Thames’i jõe poole. Jalutame Covent Gardeni piirkonnas, kus on muusikaliteatreid igal sammul. Siinsed teatrid mängivad korraga ühte etendust ning seda etendust mängitakse igapäevaselt, vahel isegi kaks korda päevas. Mõnda etendust on mängitud üle kümne aasta. Üks trupp mängib tavaliselt aasta-paar, seejärel võtab etenduse üle järgmine trupp. Tundub, et turgu siin on vaatamata teatrite rohkusele. Ilma, et meil oleks täna plaan ühelegi etendusele minna, astume sisse teatrisse, kus mängitakse muusikali “Mamma Mia!” Tekib ekspromtmõte, et kui tänaseks pileteid on, siis lähme. Saalis on tänaseks alles kolm viimast piletit kohe üsna ees reas. Tavaliselt planeerin ma reisidel üsna palju tegevusi ette, kuid vahel meeldib mulle selline spontaansus, pealegi oleme me üle 8 aasta kahekesi, ei pea arvestama laste uneaegadega ja söögikordadega.

Etenduseni on kaks tundi aega. Jalutame jõe äärde, kõnnime üle silla, kus tuul vuhiseb Thames’i kohal nii vingelt, et tekitab jahedusetunde. Tuttavatest objektidest paistab läänes parlamendihoone ja kellatorn Big Ben, selle vastaskaldal hiiglaslik vaateratas London Eye. Idas kõrguvad London City kõrghooned ning nende läheduses mastaapne St Paul’i katedraali kuppelkatus.

Vaade sillalt. London City

Jalutame tagasi jõe põhjakaldale, kust tulime, et minna enne muusikali veel sööma. Reedene tööpäev on hiljuti lõppenud ning baaride ees kihab elu. Inimesed, peamiselt mehed, on kogunenud tööpäevalõpu dringile, kuid baarid ei mahuta neid masse ära ning nii lobisetakse, plasttopsis õlu käes, pubi ukse taga tänaval. Lobisemine mõjub rahvahulkade tõttu lausa lärmina.

Tööpäeva lõpp. Inimesed ei mahu pubidesse ära.

Meie teele jääb Tai restoran, mille uksel mitme toidugiidi tunnustavad märgid. Õhtusöögivalik on seega otsustatud. Ootused olid küll suuremad – toidud ei suutnud üllatada.

Jätkuvalt oli meil muusikali alguseni veel aega. Jalutasime Soho ja Covent Gardeni nurgale Trafalgari väljakule. See koht oli küll minu kujutluses oluliselt väiksem. Väljakul keeb elu, esinevad tänavakunstnikud, kes koguvad enda ümber inimesi. Trafalgari väljakule jääb ka Rahvusgalerii, kuhu äkki mõni päev veel jõuame minna.

Trafalgari väljak

Rahvusgalerii

Tänavakunstnik Trafalgari väljakul

Jalutame teatri juurde tagasi, kuhu juba rahvamassid kogunevad. Inimesed on teatris tänavariietes, keegi end selleks puhuks pidulikult riidesse ei pane. Kontrastid paistavad eriti hästi silma, kuna teater ise näeb välja väga suursugune. Estonia teater mõjub selle kõrval isegi tagasihoidlikuna. Mis veel silma riivavam – teatripuhvetis müüakse plasttopsides (alkohoolseid) jooke, jäätist ja komme, millega inimesed mööda koridore ringi liiguvad ning mis lubatakse isegi saali kaasa võtta. Vaatepilt mõjub sellisena, nagu peetaks lossis Õllesummerit. Aga selline on kohalik kultuur.

Novello teater, kus mängitakse "Mamma Mia!" muusikali

Piletid täna õhtuks

Ausalt öeldes ma muusikalidest väga lugu ei pea. Käisin vist muusikale vaatamas viimati kooliealisena, mil neid Eestis hakati mängima. Mulle on tundunud, et muusikalid pakuvad pigem midagi noorematele inimestele. Aga kuna London on muusikalide pealinn, siis siin on õige koht mõni muusikal ära vaadata. “Mamma Mia!” muusikal on kirjutatud ABBA lugudele ning pakkus elamust väga professionaalse teostuse poolest. Rahvas aplodeeris lisalugude ajal püsti seistes ning laulis kaasa. Kindlasti väärt kogemus.

Londonil on nii palju pakkuda – tuleb vaid osata seda vastu võtta.