Oleme kaheksa
aastat reisinud vaid koos lastega, mitte kunagi selle perioodi vältel kahekesi.
Alati on meil vähemalt üks laps reisil kaasas olnud, ma lihtsalt ei raatsi oma
väikeseid maha jätta ja ei talu neist eemalolekut. Mitte, et meie jaoks lastega
reisimine probleem oleks – vastupidi, me oleme lastega reisimisel omandanud
paraja vilumuse ning meie ühised reisid sujuvad hästi – olgu need siis
matkamised, autosõidud või rannamõnud.
Nüüd, kui meie
väiksem laps Hugo on juba 2 a 9 kuud, tundsin, et aeg on küps jätta ta viieks
päevaks vanavanematega (suur õde Anee on loomulikult ka temaga) ja minna
kahekesi reisile. Mõte, et olen Hugost mõned päevad eemal, ei tekitanud minus
enam ahastust ning Hugole olukorda tutvustades oli ta igati rahul mõttega jääda
Nanna ja Papa juurde.
Lähen sel korral
lennukile esimest korda täiesti üksi ning vahelduseks alatisele lennujaama mängunurgas
istumisele saan raamatukogus lugeda. Algul tundub aeg iseendale
eriti väärtuslik. Renee on juba terve nädala tööasjus Londonis olnud ja ootab
mind seal. Lennukis, nagu kiuste, istub kõrval reas väike heledapäine poiss, kelle
nägemine koos emaga tekitab mu silmi esimesed kurbusepisarad. Arvasin, et need millalgi
tulevad, aga mitte nii kiiresti.
Sõidan bussiga
Stanstedi lennujaamast Londoni kesklinna suunas, tulen maha Liverpool Street’il
London City piirimail. Valin hotelli poole minekuks jalutamise, et näha ja
tunnetada Londoni tänavamelu. Üllataval kombel on rahvast tänaval vähem kui
arvata oskasin, aga nagu hiljem selgub, on rahvas koondunud teistesse
piirkondadesse. Teele jääb hiiglasliku kupliga St Paul’i katedraal.
Londoni buss ja takso
St Paul'i katedraal
Olen enne reisile
tulekut Londoni kaarti kümneid ja kümneid kordi uurinud, vaadanud välja kõik
huvipakkuvad objektid, nende omavahelise suhte ja kaugused ning kujutanud
mõttes seda linna ette. See on tavaline eeltöö, mida enne reisile minekut teen.
Eeltööle vaatamata on kohad ikka ja alati teistsugused, kui neid mõttes ette
kujutan. Mul on reisi algul sageli peas nagu kaks paralleelset maailma – üks
illusioon ja teine tegelikkus. London on aga täpselt selline nagu ette olen
kujutanud – tundub endale ka uskumatu. Või olen ma sel korral siiski rohkem
pilte vaadanud, lugenud ja teiste reisijutte kuulanud. Liigun linnas ringi nagu
oleks siin varem käinud, tean täpselt, kust hotelli juurde saab.
High Holborn Street. Punases kiriku moodi majas käib Renee Londonis tööl.
Renee on just töö
lõpetanud, kui hotellini jõuan. Läheme koos linna peale jalutama. Võtame suuna
Thames’i jõe poole. Jalutame Covent Gardeni piirkonnas, kus on
muusikaliteatreid igal sammul. Siinsed teatrid mängivad korraga ühte etendust
ning seda etendust mängitakse igapäevaselt, vahel isegi kaks korda päevas. Mõnda
etendust on mängitud üle kümne aasta. Üks trupp mängib tavaliselt aasta-paar,
seejärel võtab etenduse üle järgmine trupp. Tundub, et turgu siin on vaatamata
teatrite rohkusele. Ilma, et meil oleks täna plaan ühelegi etendusele minna,
astume sisse teatrisse, kus mängitakse muusikali “Mamma Mia!” Tekib
ekspromtmõte, et kui tänaseks pileteid on, siis lähme. Saalis on tänaseks alles
kolm viimast piletit kohe üsna ees reas. Tavaliselt planeerin ma reisidel üsna
palju tegevusi ette, kuid vahel meeldib mulle selline spontaansus, pealegi oleme
me üle 8 aasta kahekesi, ei pea arvestama laste uneaegadega ja söögikordadega.
Etenduseni on
kaks tundi aega. Jalutame jõe äärde, kõnnime üle silla, kus tuul vuhiseb
Thames’i kohal nii vingelt, et tekitab jahedusetunde. Tuttavatest objektidest
paistab läänes parlamendihoone ja kellatorn Big Ben, selle vastaskaldal hiiglaslik
vaateratas London Eye. Idas kõrguvad London City kõrghooned ning nende
läheduses mastaapne St Paul’i katedraali kuppelkatus.
Vaade sillalt. London City
Jalutame tagasi
jõe põhjakaldale, kust tulime, et minna enne muusikali veel sööma. Reedene
tööpäev on hiljuti lõppenud ning baaride ees kihab elu. Inimesed, peamiselt
mehed, on kogunenud tööpäevalõpu dringile, kuid baarid ei mahuta neid masse ära
ning nii lobisetakse, plasttopsis õlu käes, pubi ukse taga tänaval. Lobisemine
mõjub rahvahulkade tõttu lausa lärmina.
Tööpäeva lõpp. Inimesed ei mahu pubidesse ära.
Meie teele jääb Tai
restoran, mille uksel mitme toidugiidi tunnustavad märgid. Õhtusöögivalik on
seega otsustatud. Ootused olid küll suuremad – toidud ei suutnud üllatada.
Jätkuvalt oli
meil muusikali alguseni veel aega. Jalutasime Soho ja Covent Gardeni nurgale
Trafalgari väljakule. See koht oli küll minu kujutluses oluliselt väiksem. Väljakul
keeb elu, esinevad tänavakunstnikud, kes koguvad enda ümber inimesi. Trafalgari
väljakule jääb ka Rahvusgalerii, kuhu äkki mõni päev veel jõuame minna.
Trafalgari väljak
Rahvusgalerii
Tänavakunstnik Trafalgari väljakul
Jalutame teatri
juurde tagasi, kuhu juba rahvamassid kogunevad. Inimesed on teatris
tänavariietes, keegi end selleks puhuks pidulikult riidesse ei pane. Kontrastid
paistavad eriti hästi silma, kuna teater ise näeb välja väga suursugune.
Estonia teater mõjub selle kõrval isegi tagasihoidlikuna. Mis veel silma
riivavam – teatripuhvetis müüakse plasttopsides (alkohoolseid) jooke, jäätist
ja komme, millega inimesed mööda koridore ringi liiguvad ning mis lubatakse
isegi saali kaasa võtta. Vaatepilt mõjub sellisena, nagu peetaks lossis
Õllesummerit. Aga selline on kohalik kultuur.
Novello teater, kus mängitakse "Mamma Mia!" muusikali
Piletid täna õhtuks
Ausalt öeldes ma
muusikalidest väga lugu ei pea. Käisin vist muusikale vaatamas viimati
kooliealisena, mil neid Eestis hakati mängima. Mulle on tundunud, et muusikalid
pakuvad pigem midagi noorematele inimestele. Aga kuna London on muusikalide
pealinn, siis siin on õige koht mõni muusikal ära vaadata. “Mamma Mia!”
muusikal on kirjutatud ABBA lugudele ning pakkus elamust väga professionaalse
teostuse poolest. Rahvas aplodeeris lisalugude ajal püsti seistes ning laulis
kaasa. Kindlasti väärt kogemus.
Londonil on nii
palju pakkuda – tuleb vaid osata seda vastu võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar