esmaspäev, 9. juuni 2014

Londonis ilma lasteta (06.06.14)


Oleme kaheksa aastat reisinud vaid koos lastega, mitte kunagi selle perioodi vältel kahekesi. Alati on meil vähemalt üks laps reisil kaasas olnud, ma lihtsalt ei raatsi oma väikeseid maha jätta ja ei talu neist eemalolekut. Mitte, et meie jaoks lastega reisimine probleem oleks – vastupidi, me oleme lastega reisimisel omandanud paraja vilumuse ning meie ühised reisid sujuvad hästi – olgu need siis matkamised, autosõidud või rannamõnud.

Nüüd, kui meie väiksem laps Hugo on juba 2 a 9 kuud, tundsin, et aeg on küps jätta ta viieks päevaks vanavanematega (suur õde Anee on loomulikult ka temaga) ja minna kahekesi reisile. Mõte, et olen Hugost mõned päevad eemal, ei tekitanud minus enam ahastust ning Hugole olukorda tutvustades oli ta igati rahul mõttega jääda Nanna ja Papa juurde.

Lähen sel korral lennukile esimest korda täiesti üksi ning vahelduseks alatisele lennujaama mängunurgas istumisele saan raamatukogus lugeda. Algul tundub aeg iseendale eriti väärtuslik. Renee on juba terve nädala tööasjus Londonis olnud ja ootab mind seal. Lennukis, nagu kiuste, istub kõrval reas väike heledapäine poiss, kelle nägemine koos emaga tekitab mu silmi esimesed kurbusepisarad. Arvasin, et need millalgi tulevad, aga mitte nii kiiresti.

Sõidan bussiga Stanstedi lennujaamast Londoni kesklinna suunas, tulen maha Liverpool Street’il London City piirimail. Valin hotelli poole minekuks jalutamise, et näha ja tunnetada Londoni tänavamelu. Üllataval kombel on rahvast tänaval vähem kui arvata oskasin, aga nagu hiljem selgub, on rahvas koondunud teistesse piirkondadesse. Teele jääb hiiglasliku kupliga St Paul’i katedraal.
Londoni buss ja takso

St Paul'i katedraal

Olen enne reisile tulekut Londoni kaarti kümneid ja kümneid kordi uurinud, vaadanud välja kõik huvipakkuvad objektid, nende omavahelise suhte ja kaugused ning kujutanud mõttes seda linna ette. See on tavaline eeltöö, mida enne reisile minekut teen. Eeltööle vaatamata on kohad ikka ja alati teistsugused, kui neid mõttes ette kujutan. Mul on reisi algul sageli peas nagu kaks paralleelset maailma – üks illusioon ja teine tegelikkus. London on aga täpselt selline nagu ette olen kujutanud – tundub endale ka uskumatu. Või olen ma sel korral siiski rohkem pilte vaadanud, lugenud ja teiste reisijutte kuulanud. Liigun linnas ringi nagu oleks siin varem käinud, tean täpselt, kust hotelli juurde saab.
High Holborn Street. Punases kiriku moodi majas käib Renee Londonis tööl.

Renee on just töö lõpetanud, kui hotellini jõuan. Läheme koos linna peale jalutama. Võtame suuna Thames’i jõe poole. Jalutame Covent Gardeni piirkonnas, kus on muusikaliteatreid igal sammul. Siinsed teatrid mängivad korraga ühte etendust ning seda etendust mängitakse igapäevaselt, vahel isegi kaks korda päevas. Mõnda etendust on mängitud üle kümne aasta. Üks trupp mängib tavaliselt aasta-paar, seejärel võtab etenduse üle järgmine trupp. Tundub, et turgu siin on vaatamata teatrite rohkusele. Ilma, et meil oleks täna plaan ühelegi etendusele minna, astume sisse teatrisse, kus mängitakse muusikali “Mamma Mia!” Tekib ekspromtmõte, et kui tänaseks pileteid on, siis lähme. Saalis on tänaseks alles kolm viimast piletit kohe üsna ees reas. Tavaliselt planeerin ma reisidel üsna palju tegevusi ette, kuid vahel meeldib mulle selline spontaansus, pealegi oleme me üle 8 aasta kahekesi, ei pea arvestama laste uneaegadega ja söögikordadega.

Etenduseni on kaks tundi aega. Jalutame jõe äärde, kõnnime üle silla, kus tuul vuhiseb Thames’i kohal nii vingelt, et tekitab jahedusetunde. Tuttavatest objektidest paistab läänes parlamendihoone ja kellatorn Big Ben, selle vastaskaldal hiiglaslik vaateratas London Eye. Idas kõrguvad London City kõrghooned ning nende läheduses mastaapne St Paul’i katedraali kuppelkatus.
Vaade sillalt. London City

Jalutame tagasi jõe põhjakaldale, kust tulime, et minna enne muusikali veel sööma. Reedene tööpäev on hiljuti lõppenud ning baaride ees kihab elu. Inimesed, peamiselt mehed, on kogunenud tööpäevalõpu dringile, kuid baarid ei mahuta neid masse ära ning nii lobisetakse, plasttopsis õlu käes, pubi ukse taga tänaval. Lobisemine mõjub rahvahulkade tõttu lausa lärmina.
Tööpäeva lõpp. Inimesed ei mahu pubidesse ära.

Meie teele jääb Tai restoran, mille uksel mitme toidugiidi tunnustavad märgid. Õhtusöögivalik on seega otsustatud. Ootused olid küll suuremad – toidud ei suutnud üllatada.

Jätkuvalt oli meil muusikali alguseni veel aega. Jalutasime Soho ja Covent Gardeni nurgale Trafalgari väljakule. See koht oli küll minu kujutluses oluliselt väiksem. Väljakul keeb elu, esinevad tänavakunstnikud, kes koguvad enda ümber inimesi. Trafalgari väljakule jääb ka Rahvusgalerii, kuhu äkki mõni päev veel jõuame minna.
Trafalgari väljak

Rahvusgalerii

Tänavakunstnik Trafalgari väljakul

Jalutame teatri juurde tagasi, kuhu juba rahvamassid kogunevad. Inimesed on teatris tänavariietes, keegi end selleks puhuks pidulikult riidesse ei pane. Kontrastid paistavad eriti hästi silma, kuna teater ise näeb välja väga suursugune. Estonia teater mõjub selle kõrval isegi tagasihoidlikuna. Mis veel silma riivavam – teatripuhvetis müüakse plasttopsides (alkohoolseid) jooke, jäätist ja komme, millega inimesed mööda koridore ringi liiguvad ning mis lubatakse isegi saali kaasa võtta. Vaatepilt mõjub sellisena, nagu peetaks lossis Õllesummerit. Aga selline on kohalik kultuur.
Novello teater, kus mängitakse "Mamma Mia!" muusikali

Piletid täna õhtuks

Ausalt öeldes ma muusikalidest väga lugu ei pea. Käisin vist muusikale vaatamas viimati kooliealisena, mil neid Eestis hakati mängima. Mulle on tundunud, et muusikalid pakuvad pigem midagi noorematele inimestele. Aga kuna London on muusikalide pealinn, siis siin on õige koht mõni muusikal ära vaadata. “Mamma Mia!” muusikal on kirjutatud ABBA lugudele ning pakkus elamust väga professionaalse teostuse poolest. Rahvas aplodeeris lisalugude ajal püsti seistes ning laulis kaasa. Kindlasti väärt kogemus.


Londonil on nii palju pakkuda – tuleb vaid osata seda vastu võtta.

Kommentaare ei ole: