Londoni vaatamisväärsused (07.06.14)

Hommikul kardinat eest lükates tervitab tänane päev meid vihmasajuga. Vihm on Londonis ja Inglismaal pea igapäevane reaalsus, millega tuleb arvestada. Ilmateade näitab, et vihm taandub peagi ning seega kohe õue märjaks saama ei kiirusta. Kuulame hoopis Keskpäevatundi ning ootame ilma paranemist.

Kui kella 11 paiku õue jõuame, on vihasadu lakanud. Jalutame British Museumi poole, mis on meie hotellist kümne minuti jalgsikäigu kaugusel. Plaan on tee pealt leida ka hommikusöök ning kuna London on tõeline toidumaailma Meka, siis leidub siin midagi igale maitsele. Ühe armsa väikese hipsterikoha aknal näeme isuäratavaid saiu ja kooke, lisaks silte erinevatest tiitlitest, mis kohvikule on omistatud ning sinna me hommiksöögiks sisse asutumegi. Kohale omaselt on mööbel ja kogu sisustus eklektiline. Kohvikulaudadena on kasutusel teiste hulgas ka koolipingid. Laual on plekkanumas liivakarva indiaani suhkur, müügil mitmeid gluteenivabu küpsetisi ning joogiks pakutakse maheõunamahla. Õunamahl maitseb mujal hoopis teistmoodi kui meil Eestis naturaalne pruun õunamahl, kuna tehnoloogia ja ka sordid on hoopis teised. Tellime croissanti ja müslikooki, neist viimane jääb eriti positiivselt meelde ning paneb mu peas keerlema mõtted, kuidas seda ise teha.

Hipsterikohvik Londonis

Hommikusöök 

Jalutame edasi Briti muusemi poole. Muuseumi sissepääs on tasuta (vaid üksikud hooajalised näitused on piletiga), nii nagu väga palju teisigi muuseume Londonis. Briti muuseum kuulub Tripadvisori hinnangu järgi maailma TOP 25 muuseumi hulka. Muuseum on üüratu ning selles võib veeta terve päeva või isegi mitu. Briti muuseum on asutatud juba 1753. aastal ning selle kogu on kasvanud aasta aastalt. Muuseumi on koondatud kogu maailma ajalugu ning seda pakutakse lahkelt vaadata kõigile tasu küsimata. 

Briti muuseum Londonis

Briti muuseumi sisehoov

Astume sisse ruumi, kust vaatab vastu paarimeetrine Rapa Nui (Lihavõttesaare) moai kivikuju. Peagi jõuan selleni, mis mõtteid see minus tekitas. Vaatame läbi nii viimaste sajandite Aafrika kunsti (palju kunstiteoseid on loodud vanadest relvadest – see peegeldab hästi Aafrika elu) kui ka ennemuistsed Egiptuse muumiad ja sarkofaagid, kellest Briti muuseumil on erakordselt suur kollektsioon (muumiad tähtsatest valitsejatest, ülikutest, kassidest; lisaks esemed, mis hauakambritesse kaasa on pandud). Muuseumis on rohkelt ruume Kreeka-Rooma kunsti päralt. See periood on kooli kunstiajaloo tundidest (see oli mul üks lemmikaine) mul hästi meeles ning siin kogen rohkelt äratundmisrõõmu. Ehtne Ateena Panteoni samba kapiteel! Mäletasin seda ehitist piltidelt perfektselt säilinud sambareaga, kust polnud ühtegi sammast puudu. Või siis on kõik pildid tehtud nurga alt, kus on peal kaks tervelt säilinud külge. Või on sammas pärit templi seest. Mul tekkis küsimusi aina juurde. Halikarnassose mausoleum – üks seitsmest maailmaimest – selle friisid, Halikarnassose ja tema naise kuju. Nüüd ütlen oma mõtte välja – kuidas see kõik kokku varastatud on! Aga seal samas hakkasin mõtlema, et kui neid esemeid poleks kunagi sajandeid tagasi veetud Inglismaale kokku, ei teaks me paljude rahvaste kulutuuriloost tänapäeval pooltki nii palju kui seda praegu teame. Eriti kõnekas näide on muuseumi kuulsaim eksponaat Rosetta kivi, millel abil dešifreeriti Egiptuse hieroglüüfid (kivisse on raiutud sama tekst egiptuse hieroglüüfides, egiptuse demootses kirjas ja vanakreeka keeles) ning mille läbi avanes uus lehekülg Vana-Egiptuse kultuuri mõistmisel. Wikipedia kinnitab mu mõttekäiku, et need artefaktid on toodud sõjasaagiks. Osad aga veetud kaasa maadeavastusretkedelt (aga sisuliselt on need esemed samamoodi oma algsest asukohast võõrandatud). Briti muuseumi internetilehekülg jääb seevastu eksponaatide saamisloo kohta napisõnaliseks, mainides “said muuseumi kollektsiooni osaks”, jättes protsessi täpsustamata. Tänapäeva õigusnormide ja väärtushinnangute baasilt mineviku analüüsimine on tegelikult üsna mõttetu tegevus, kuna tulemus on ilmselge hukkamõist. Selge on see, et kui britid poleks neid artefakte säilitanud, oleks need barbarite poolt kas hävitatud või heal juhul mustal turul üle maailma laiali erakollektsionääride kätte sattunud. Briti muuseumi tunnuslause ütleb “A muuseum of the world for the world”. Anname siis neile andeks nende teod ja oleme tänulikud, mida nad on säilitanud ning kõigile tasuta näitamiseks pakuvad.

Moai kuju Lihavõttesaarelt

Aafrika kunst eelmisest sajandist

Sarkofaagid muistsest Egiptusest

Rosetta kivi autentne koopia (Briti muuseumis on ka originaal, kuid selle ümber on nii suur tunglemine, et arusaadavat pilti teha ei õnnestu.)

Halikarnassose mausoleum Briti muuseumis

Vana-Kreeka tempel

Toon eraldi välja ka muuseumi Aasia kunsti kogu, eriti Hiina keraamika. Juba 500 aastat tagasi osati seal teha tänapäevase väljanägemisega portselanist lauanõusid. Milline käsitöö, milline kunst! Eeldan, et lauanõud sattusid Euroopasse legaalse kaubavahetuse tulemusena.

Hiina portselan Briti muuseumis

Uudistasime muuseumis ligi kolm tundi, siis tundus, et aju ei jaksa enam uut infot töödelda ning tahaks minna värske õhu kätte. Suundusime jalgsi Sohosse ning sõime lõunaks sushit. Jalutasime Hiinalinnas, mis on Londonis üllatavalt puhas ning harmoneeruv ülejäänud Londoni kesklinnaga. 

Kohvik Sohos 

Jõudsime taas välja Trafalgari väljakule ning suundusime mööda Whitehalli tänavat Big Beni suunas. Teele jäi Downing Street, mille majanumber 10 on teada-tuntud üle maailma – siin asub Suurbritannia valitsuse peakorter ning siin resideerub peaminister. Raamat “Jah, härra peaminister” kirjeldab sealset elu eriti värvikalt (minu kunagine lemmik riigiteaduste õpingu ajal). Turvakaalutlustel seisavad Downing Street’i ees siiski massiivsed suletud raudväravad ning mehitatud valve – maja nr 10 lähedalt uudistama ei pääse. Jõuame välja Thamesi kaldale, mille ääres seisab parlamendihoone Westminsteri palee ning selle kellatorn - Londoni ühe sümbolina tuntud Big Ben. Justkui sümboolselt tiksub samal hetkel täistund ning löövad tornikellad. Wikipedia väidab, et torn nimetati 2012. aastal Elizabeth Tower’iks, kuid uued nimed on visad külge jääma, eriti, kui tegu on kinnistunud sümboliga.

Downing Street - suletud väravate taha

Westminsteri palee ja Big Ben

Big Ben

Vaade Westminsteri paleele (Suurbritannia parlamendi hoonele) jõe lõunakaldalt

Otse Big Ben’ist üle jõe paistab hiiglaslik (Euroopa suurim) vaateratas London Eye – Londoni üks värskemaid turismiobjekte, mis püstitati sajandivahetuseks. Ilm on selge ning mõte uudistada Londonit ülaltpoolt võib teoks saada kohe, kui meil piletid olemas. Siiski märkame pärast piletite ostmist, et järjekord vaaterattani on kahe-etapiline ja oodatust oluliselt rahvarohkem, kuid õnneks liigub saba üsna kiiresti ja poole tunniga oleme vaateratta peal. 

London Eye

Ülaltvaates tuleb eriti hästi välja, et London on madal linn; kõrghooneid on väga vähe ning need on enamasti koondunud vanast linnasüdamest eemale Citysse. Thames’i jõgi jagab linna kaheks. Vadav osa olulistest Londoni maamärkidest ja kuulsatest linnaosadest asub põhjakaldal (vaateratas ise lõunakaldal, täiesti jõe ääres). Lähedalasuvatest objektidest paistavad hästi parlamendihoone, Westminster Abbey katedraal, Buckinghami palee, suured raudteejaamad mõlemal pool jõge. Keset kivist linna hoomab silm rohelisi laike – Buckinghami palee ümbruses St James Park ja Green Park ning veidi eemal oluliselt suurem - Hyde Park (veidi väiksem kui New Yorgi Central Park). Sõit vaaterattaga kestab pool tundi.

Vaade Londoni idaosale London Eye vaaterattalt

Vaateratta üks gondlitest peaaegu tipus

Vaade parlamendihoonele vaaterattalt

Rohealad on Londoni pargid (pargi keskel Buckinghami palee).

Londoni lääneosa vaaterattalt

Lõpuks helistab Kaisa, kes jõuab lennuki hilinemise tõttu kolm tundi hiljem Londonisse, kui algselt plaanitud. Mu õde on tööasjus praegu Brüsselis ning tuli meile nädalavahetuseks siia samasse lähedale Londonisse külla. Saame kokku Westminster Abbey katedraali ees, mis on tänaseks juba suletud. Väike puhkepaus murul; Kaisa hõivab nüüdsest fotoaparaadi. 

Westminster Abbey katedraal

Puhkehetk Westminster Abbey ees

Tundus, et telefoniputkades ei käida mitte helistamas, vaid hädal.

Trafalgari väljakul

Teeme õhtusöögiplaane ning liigume jalgsi Sohosse, kus on restorane sõna otseses mõttes igal sammul. Teele jääb üks äge Jaapani söögikoht. Kuid nii Reneel kui Kaisal on kogu maailma köökide keskel just täna Itaalia toidu isu. Alistun enamuse tahtele ja söön koos teistega pizzat. Pärast pizza söömist tänaval jalutades tuleb soov võtta üks korralik Itaalia gelato ka veel magustoiduks – selle leiab Sohost kiiresti.

Järjekord Jaapani restorani ukse taga Sohos

Jalad annavad meeletust ringikõndimisest tunda, oleme täna pidevas liikumises olnud pea 10 tundi, kuid nüüdseks jõudnud juba oma hotellile nii lähedal, et metroosse pole mõtet sukelduda. Kummalisel kombel naudin reisidel seda tunnet, kui olen õhtuks jalad pehmeks kõndinud.