Perereis Rootsi. Värmland. (14.08.15)

Ärkan varakult, et jõuda enne hommikusööki jooksmas käia. Ma pole varem ükski aasta nii palju trenni teinud ja olnud nõus selleks ärkama enne muid tegevusi varakult. Sel suvel olen aga täielikuks jooksufanatiks saanud ning üllataval kombel ei vaeva mind isegi unepuudus, kuna ma saan jooksust lihtsalt nii palju energiat terveks päevaks.

Hommikuti on peas alati positiivsemad mõtted kui õhtuti ning täna ei tundugi kõik siin Sillegårdenis enam nii halvasti, kui eile siia saabudes näis. Päike lisab vähemalt minu meeleolule alati head energiat ja eks need päikeselised suvehommikud ole ilus aeg, mida nautida. Õhk on täna lühikeste käistega õue minnes näpistavalt karge, kuid tõusev päike on juba soojendav ning joostes edasi liikudes on tunda õhu ja päikesekiirte kontrasti.

Jooksen Västra-Ämterviki tillukeses asulas. Sillegården asub asula piiril, Frykeni järve kaldal. Päeval näen, et siit tillukesest kohast jookseb tõesti läbi raudtee, millel sõitev kaubarong mind eile õhtul täiesti rivist välja viis. 


Hommik Sillegårdenis


Aga õnneks oli see rong ainuke, öö möödus rahulikult. Sörgin lõpetuseks alla randa vaatama, kas ma mäletan seda kohta kahe aasta tagusest ajast. Rand on inimtühi ning mul tekib mõte hüpata jooksu lõpetuseks vette, kuigi mul algul seda plaani polnud ja ujumisriideid selga ei pannud. Muuli lõpp on kaldast üsna kaugel ning loodan, et kui keegi isegi randa satub, siis silm ei seleta nii kaugele, et näha mind riieteta ujumas. Järvevesi tundub sama kargelt külm kui eilne Põhjameri. Huh! Ronin ruttu välja, ajan soojas voodis magajad üles ja läheme kõik koos hommikusöögile. Hommikusöögilaud ei sisalda palju toite, kuid kõik, mis seal on, on väga hea.
Hommikune Sillegården


Hommikusöök Sillegårdenis


Sõit Frykeni järve äärde

Ilmateade lubab sooja ja päikselist suvepäeva. Võtame ujumisasjad ja läheme lastega järve äärde. Mind enam vette ei kisu, aga lapsed sulistavad ja ilmselt see külm vesi neid ei häiri. Mehed hoiavad aga veest ja päiksest eemale ning sisustavad aega virtuaalmaailmas.



Tänane päev võiks me teoreetiliselt olla paiksed, kuna kusagile kiiret pole ja me ööbimiskohta vahetama ei pea, aga pärast mõnda aega rannas olemist ronib rahutus sisse ja tahaks siiski ümbruskonda vaatama minna. Laste uneajal peaks keegi niikuinii toas passima, parem sõidame ringi.

Pakime lapsed autosse ja läheme sõitma. Liigume mööda sama teed, mida mööda eile õhtupimeduses siia jõudsime, kuna seal tundusid ilusad vaated, mida päevavalguses tahaks ka nautida. Tee viib läbi paksu metsa, kus asustus on väga hõre ja eriti temaatiline on seal asula nimega Skog (rootsi keeles tähendab see metsa).

Vaade Frykeni järvele mägedest


Kui Rootsi kaarti vaadata, siis on näha, kui järvederohke on Värmlandi maakond, kus me täna seikleme. Praktiliselt kõik järved on pikad ja peened põhja-lõuna suunas "soolikad", mis on tekkinud kunagi jääajal mandrijää liikumissuuna järgi. Arvika linn asub ka ühe pika ja peene järve põhjatipus. Vaadates järvel asuvaid jahte, tundub kahtlane, et nii väikesel järvel on nii suured alused. Hakkan kaarti uurima ja suumides mööda järve edasi liikudes avastan, et see järv on ühendatud Rootsi suurima, Vänerni, järvega. Ja kuna Vänern on ühendatud Göta kanaliga, mis läbib kogu Rootsi lõunaosa, saab teoreetiliselt siit samast pikast ja peenikesest järvest Rootsi sisemaal mööda veeteed nii Läänemerre kui Põhjamerre. Hiljem guugeldades leian infot, et see arvatav järv kannab hoopis nime Glafsfjorden ning polegi päris järv, vaid hoopis Rootsi ainuke sisemaafjord.

Arvikas tekib mõte külastada mõnda loppist ehk taaskasutuspoodi. Need on Rootsis nii põnevad. Aga ehk tunduvad need põnevad just seetõttu, et ma Eestis ei käi sellistes poodides. Kohe esimeses loppises satume täielikult hoogu. Leian hulga taldrikuid, mida mul toidufotograafias on tarvis kasutada. Tavaliselt ma endale riideid eriti kaltsukates ei vaata, aga siin leiab T. järjest kolm kleiti (Disesel, Zara, InWear), mida ta silma järgi just mulle selga passitab. Need istuvad mu seljas lihtsalt nii ideaalselt, et kahju oleks ostmata jätta. Kuni ma riideid proovin, leiavad lapsed ka ninni-nänni ning isegi Renee avastab enda jaoks mingi 1970-te ideaalses korras Siemensi seadme.

Surfasin korraks netis ja leidsin White Guide rakendusest ühe hea söögikoha, mis asub Arvika linnas. Siin ümbruskonnas on tunnustatud restorane vaid üksikuid. Usaldame restoranigiidi ja loodame parimat. Restoran asub nii järve kaldal, kui üldse olla saab – selle terrass on lausa järve kohal. Restoranis ruumi on ja jääme lõunale. Asukoht, miljöö ja toidud on tõesti tunnustamist väärt, kuid teenindus on alla igasugust arvestust.

Arvika Barbord




Tagasi Sillegårdeni poole sõites jääb Hugo magama. Tee äärde jäävad veel mõned antiigipoed, kuhu ka sisse piilun, kuid ostuks ei lähe. Siin on nõud juba hoopis teisest hinnaklassist ning paari euroga ühtegi taldrikut ei saa.

Tagasi Västra-Ämterviki jõudes läheme järve äärde õhtupäikest nautima. Peegelsile järv, õhtune kollane päike, need vaated siin muuli peal, pildistamine. See on täielik déjà vu.

Õhtupäike Frykenil


Õhtusöögi oleme planeerinud Sillegårdenisse, kus meile eelmisel korral väga restoran meeldis. Tundub, et me vaid restoranist restorani käimegi, aga reisil see vahel tõesti kipub nii olema. Ka Sillegården on White Guide'i restoranigiidis äramärgitute hulgas.

Õhtusöögile jõudes sööb restoranis suur seltskond vanu inimesi. Me tundume oma nelja lapsega siia mitte sobivat. Kas kõrvalt lauast hakkab tulema hukkamõistvaid pilke? On siin seltskonnas ka see kuri tädi, kes meiega eile õhtul mitu korda õiendas... Sel korral on siin majutumas vaid vanad ja hädised memmed-taadid ning koht tundub justki vanadekodu. Eelmisel korral olid küll enamik kliente meist vanemad, kuid need olid heas vormis, ilusti riides ja täies elujõus ca 60-aastased inimesed.

Sillegården
   

Ma ikka kipun väga palju eelmise korraga võrdlema, kuna eelmisel korral ma vaimustusin siin ja kirjeldasin kõike ülivõrdes. Kokk käis restoranis ise ringi, rääkis toidust, tõi vahepeal väikeseid vahepalasid, mida tellinud polnud. Sel korral midagi sellist pole, ettekandja on noor ja kogenematu tossudes ja lohakalt riides tüdruk, kes ei tea midagi toitudest ega oska ka piisavalt inglise keelt. Toidud ei jäta ka mingit muljet, on hirmuäratavalt suured ning lisaks suudavad nad ajada sassi, mida ja kellele tellitud oli. Üks laste toit jäi üldse kahe silma vahele.

Kui me lõpuks koos toiduga ka ööbimist ära maksta tahame, tuuakse meile selline arve, mis on suurem sellest summast, mida algselt meili teel kokku leppisime. Näitan meilist kinnitust ja klaarime selle meie kasuks ära, kuid ikka jääb kogu sellest kohast halb maik. No ei ole see koht enam see, mis eelmisel korral. See oli tookord vaid ühe-päeva-muinasjutt meie jaoks.

Selle korra seiklus on peaaegu lõppenud. Tuleb asjad pakkida ja homme hommikul hakata Stockholmi poole sõitma, kust meil õhtul laev Eesti poole liikuma hakkab. Sai palju Rootsis ringi sõidetud, uusi kohti avastatud ja midagi taas Rootsi kohta selgemaks saadud. Ka Norra nuusutasime ära ja teame nüüd, et sinna tahame tagasi. Meie 8-liikmeline reisiseltskond klappis omavahel tõeliselt hästi ja meil on hea meel, et endale sellised toredad reisikaaslased leidsime, kellega kindlasti veel tahaks koos maailma avastada. On sõpru ja tuttavaid, kellega tavaoludes klapid, aga reisil olles saad aru, et huvid ja ootused on väga vastandlikud. Eriti just sellistel rännaku-tüüpi reisidel, kus oled kogu aeg seltskonnaga koos ja võtad vastu uusi ja ootamatuid olukordi. Sel korral olime õnneks kõik samal lainel.

Reisil olles ei saanud arugi, kui vähe me arvutis ja internetis olime, meil polnud põhimõtteliselt kellelgi oma privaataega. Terve päeva olime kusagil väljas ja liikvel, kogu aeg jutustasime omavahel, sõime alati koos ning õhtul hotelli jõudes vajusime lihtsalt magama. Aga koju naastes istusime esimene õhtu kõik me neli oma seadmetes ning nautisime mittesuhtlemist. Selline reisi tegelikult väsitab, kuigi reisil seda ei tundnud kordagi ja olin alati avatud uutele olukordadele, aga koju jõudes on ilmselt mingi pingelangus ja naudin tunnet, et ei pea suhtlema.


Blogi reaalajas kirjutamisest on asi nüüdseks kaugel-kaugel. Ma imestan, kuidas ma seda kunagi suutsin. Taastan nüüd sügispimeduses oma suviste märkmete pealt oma mõtteid ja emotsioone ning õnneks jõudsin päev enne järgmisele reisile minekut oma eelmise reisi kirjad lõpetatud. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, lausa häirivad ja tuikavad aeg-ajalt pähe, lõpetamata asjad ja ma ei saa neid jutte poolikuks jätta.

Kuidas me Norras rannas käisime, depressiivset Rootsi väikelinna külastasime ja kuidas mu mälu mind pettis (13.08.15)

Augusti keskpaiga hommik Norra lõunarannikul. Särav päike on soojendanud öise jääkülma õhu suvesoojaks. Peame plaani, mida tänase päeva jooksul veel Norras teha-näha jõuaks, kuna meie reisiplaani järgi peame me õhtuks tagasi Rootsis olema.

Vaatame kaarti ning leiame praamiliikluse Oslofjordi ühelt kaldalt teisele kaldale. Mööda maad võtaks see sõit aega 2 tundi, mööda mereteed aga vaid napp pool tundi. Praam läheb välja Mossist ja sõidab Hortenisse, piletihind neljale reisijale ja autole ca 18 €, mis on sama suurusjärk ka Saaremaa praamiga sama pika sõidu eest. Ka praam on üsna sarnane. Jällegi tõestus sellest, et pole see Norra nii hirmus kallis midagi, kuigi ilmselt on see praamiliin riigi poolt doteeritud ja taskukohased hinnad on vaid näilised.

Praamisõit Norras

Hortenisse jõudes külastame kohe sadamas asuvat turismiinfopunkti ning palume endale midagi soovitada, mida poole päevaga teha jõuaks. Kui meile pakutakse välja varianti sõita siit maailma lõppu (Verdens Ende), teame, et just see on meie jaoks. Maailma lõpp asub Hortenist tunni aja autosõidu kaugusel viimase saare peal, kuhu tee veel ulatub.

Hüppame poest läbi, ostame kaasa veidi Norra toitu ja plaanime maailma lõpus pikniku teha. Kohale jõudes paneb muigama autodemass, mis maailma lõppu kokku sõitnud on. Tõeline seenelkäik. Kõik on kokku tulnud kaugele eraldatusse – maailma lõppu. Lapsed, kes nalja kontekstist aru ei saa, arvavad, et me lähemegi nüüd seenele.

Vaatame maailma lõpus kõrgete kaljude otsast alla merele ning näeme all lamedate merre ulatuvate kaljude peal kõikjal inimesi. Kuigi see koht on rahvast täis, tundub see olustik imeilus ja ehtnorralik. Ka ilm on päikseline ja soe, kutsub lausa ujuma. Kui juba siia maailma lõppu tuldud sai, ronime kaljudelt alla ja otsime endale madalate siledate kaljude peal koha, kuhu paikseks jääda.

Verdens Ende - maailma lõpp Norras

Lastele tuleb sõnad peale lugeda, et vette minek on siin ohtlik, kuna veega kokku puutuvad kaljud on libedad. Vaatamata hoiatusele libiseb Hugol hetkega jalg alt ja ta teeb vees ühe kiire salto. Ehmatus on siiski suurem kui valu.

9, 3, 3, 9

Lapsed veedavad aega merest teokarpe ja väikeseid kalu välja õngitsedes ning tõstavad need kahvaga kaljude vahel olevatesse väikestesse lompidesse. Mänguasjadest puudust ei tunta – loodus ise pakub ainest ja võimalusi tegeluseks.

Hugo maitseb soolast merevett

Vaadates lapsi süvenenult tegutsemas, peesitades ise soojade kaljude peal ideaaltemperatuuris ja puhudes sõpradega juttu tundub, et see on tõeliselt õnnis olek. Reisile minnes ei oska kunagi ette kujutada, mis täpselt su teele satub ja milliseks päev kujuneb, kuid vahel tunduvad mõned valikud just nii õiged. Kuigi me algul vaatasime kõrgelt kaljult skeptiliselt seda rahvamassi, kes nagu kormoranid istuvad all kividel, ei häiri siin all inimeste keskel olles meid ükski seltskond. Inimesed on vaiksed ja viisakad ning üksteisest piisavalt kaugel.


Rebime end enne teele asumist mugavustsoonist välja ja ehmatame end külma mereveega. Tunnen, justkui kogeks ma seda üürikest aega, mis Norras veedetud sai, kuidagi ehedamalt. Vormiliselt on see ikkagi suplus Põhjameres, kuigi viibime sisefjordi kaldal.

Avastame enne teele asumist riideid vahetades, et päike on olnud salakavalalt äkiline. Eks peegeldav vesi võimendas päiksekiirte väge, kuid augusti keskpaigas ei osanud siin kauges põhjas päikselt enam küll sellist kiirgust oodata.

Lapsed on väsinud ning aeg on teele asuda. Ees on rohkem ligi viis tundi sõitmist Rootsi, meie järgmisesse sihtkohta. Hoiame veel jutustades Hugot autos üleval, et ta jääks magama alles pärast praamisõitu ja saaks järjest magada pikemalt.

Oleme alles teine päev Norras, aga silma on jäänud, et Norral on oma "rahvusauto". See pole küll Norra omatoodang, aga ilmselgelt on ühte automarki Norra teedel ebaproportsionaalselt palju. Pole need naabrite Volvod, mis sobivad põhjamaisesse kliimasse, pole ka ei kallima ega odavma otsa "sakslased", need iludused ja paljude (tehnikahuviliste) meeste praegusaja lemmikud tulevad siia Ameerika läänerannikult. Loomulikult Tesla - see hirmkallis elektriauto, mida üsna paljud norralased saavad järelikult endale lubada ja mille tarvis ilmselt on ka korralik laadimisvõrgustik rajatud.

Norra rannikult sisemaa poole liikudes muutub maastik kergelt kuppeljaks. Arhitektuuris kohtab Norras väga palju valgeid puitmaju, isegi maakohtade väikesed puukirikud on valged. Tahaks neid valgeid maju näha talvel, kui majade katused on mattunud paksu lumevaiba alla ning kõik ümberringi on samuti valge. Hoonetel on levinud ka nn rootsipunane värv. Tee kulgeb kuldsete viljapõldude vahel ning suundub lõpuks Norra-Rootsi piiril lähistel metsadesse.
Norra maastik ja valge puitkirik

Pärast mitmetunnist sõitu plaanime söögipeatust, kuid paksudes Värmlandi metsades on asustust vähe ja küsimus ei ole, mida süüa, vaid kas üldse süüa saab.  Nii peatumegi suvalises väikelinnas, mis teele jääb. Leiame ühe pitsat ja kebabi müüva koha. Istume õhtupäikest püüdes väliterrassile, tellime toidud ja jääme kohalikku elu vaatlema. Oleme Rootsis palju ringi sõitnud, näinud erinevaid asulaid nii Põhja-, Kesk- kui Lõuna-Rootsis, kuid nähtu põhjal võin öelda, et see väikelinn on üks inetumaid ja depressiivsemaid paiku, mida ma Rootsis näinud olen. Linna südameks on ICA kauplus ja selle kõrval plastmassmööbliga pitsa ja kebabikoht, silm näeb vaid vana ja väsinud 80-te kolearhitektuuri ja inetuid kohalike äride silte. Inimesed, kes ringi liiguvad, tunduvad olevat siia jäänud olude sunnil. Vanem paar, kes on tulnud välja koos pitsat sööma, aga omavahel on kõik jutud juba räägitud, üksik 20-tes nohikust noormees või samas vanuses jõmmide kolmik, kes korgivad õhtuseid jooke lahti. Kõik helgemad pead on siit läinud. See siin on teine Rootsi. Tänava kohal lehvib reklaam, mis teatab, et linna on paari päeva pärast tulemas rändtsirkus. Ilmselt rikastab see halli argipäeva ning toob veidigi meelelahutust ja "kultuuri" kohalikele inimestele.

Suvaline pitsa söödud, kontrast kogetud ning liigume edasi parema Rootsi poole. Meie eelmise reisi lõppu jäi üks imeline majutuskoht, Sillegården, mis jättis meile nii võimsa ehtrootsiliku maaidülli emotsiooni, et tahtsime siia koos sõpradega tagasi tulla. Nagu kirss tordil, seadsime Västra Ämtervikis asuva Sillegårdeni ka selle reisi lõppu ning plaanisime erinevalt kõigist teistest öödest peatuda siin lausa kaks ööd-päeva.

Seekord läheneme Sillegårdenile teisest küljest – laskume alla mägedest, kust alla vaadates peegeldub juba loojunud päikese kumas pikk ja peenike järv. Majutus on meil broneeritud meili teel, midagi ette me maksnud pole ning ühestki broneerimissüsteemist seda kohta ei leia. Helistasin mõne tunni eest hotelli ja teatasin igaks juhuks, et me, eestlased, oleme ikka täna õhtul tulemas, aga jõuame öö hakul.

Hotelli jõudes ootab meid kui viimaseid külalisi eelmisest korrast tuttav vanem härrasmees, jagab meile kätte toavõtmed ja juhatab õigesse majja. Mõlemad pered saavad toa väikese puumaja teisel korrusel. Oleme vaevalt jõudud oma kottidega tuppa, kui juba pistab meie naabertoa ukse vahelt pea välja kurjustav tädi, kes küsib, kas me midagi öörahust ei tea. Palume vabandust, kuid tule sa kui tahes vaikselt puumaja trepist üles, kriuksub see ikkagi. Vaatan toas ringi ja ei leia lisavoodit koos voodipesuga, mille me selges rootsi keeles tellisime. Samuti avastan, et toas pole vannituba ja WC-d. Jooksen peamajja tagasi, küsin voodipesu ning teen Aneele diivanile aseme. Aga see puuduv vannituba ei anna mulle rahu. Jälgisin sel reisil hotelle broneerides väga täpselt, et alati oleks enda privaatne vannituba, kuid ma ei saa aru, kuidas ma Sillegårdenist ei mäletanud ühist vannituba. Käin majas ringi ja saan aru, miks mu mälu mind alt vedas. Eelmisel korral olime analoogses majas alumisel korrusel, kus WC ja pesemisruum olid kohe uksest välja astudes kõrval ukse taga ning me olime sel korral selle ruumi ainukesed kasutajad. Mulle oli jäänud mulje, et see on meie oma vannituba. Sel korral on aga maja täis ning kuue toa peale on vaid kaks pesemisruumi. Kuri trussikutes tädi astub oma toa uksest välja ja tuleb uuesti õiendama, kuna kuuleb laste hääli. Olen enda peale tõsiselt solvunud ja pahane, kuna need viimased päevad pidime veetma kõige ägedamas kohas. Olen nii enda kui teiste ootused tõeliselt üles kruvinud, aga mitte miski ei vasta ootustele. Vastik närv on sees ja eriti võimendab seda see, et minu otsusest sõltub ka teiste heaolu.

Enne magamaminekut arvutit lahti tehes avastan kurvastusega, et ka internetti siin pole. Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi istusin õhtupimeduses arvutiga kirjutuslaua taga ja kirjutasin blogipostitust, aga ajus sobrades saan selgust, et meie internet tuli tol korral kohalikult mobiilioperaatorilt telefoni kaudu ja oli meiega kaasas igal pool, kus meie olime. Sel korral oleme hakkama saanud õhtuse tasuta hotelli poolt pakutava internetiga ning päeval kasutanud mahupiiranguga Eesti operaatori välismaa internetti, millest normaalseks surfamiseks ei jagu. Me oleme selle reisi kõige kallimas hotellis, meil on jagatav vannituba, läbikostuvad seinad, kõrval toas kurjustav vanatädi ja meil pole internetti!

Juba peaaegu uinudes ehmatab mind sekundipealt virgeks kohutavalt tugev kaubarongi kolin, mis kihutaks nagu otse meie poole. Maja vappub ja väriseb, kui rong maja tagant möödub. See oli viimane piisk karikas, ma olin nutma puhkemas. Kas mul on mälulüngad eelmisest korrast? Rongist ja maja kõrval asuvast raudteest ei mäletanud ma mitte midagi. Kas meie kaks ööd mööduvadki siin äkkehmatuste saatel, kui rongid majast mööda kihutavad? Kujutan ette, kuidas kõrval toas mind kirutakse...

Göteborgis jalutamas. Sõit Norra (12.08.15)

Hommikusöögivalik “spordihotellis” on värske ja tervislik. Sööme kõhud täis, vaatame hotelli maa-alusel korrusel veel hommikusi suusatajaid ning pakime end minekule.
Uhiuus ja väga eriline "spordihotell" Göteborgi külje all

Otsustame, et eilsest põgusast Göteborgis käigust jäi väheseks ning läheme veel linna vaatama. Nagu juba eile aimu saime, osutus Göteborgi kesklinnas parkimise leidmine keerukaks. Mehi ajab autoroolis pingsalt parkimiskoha otsimine juba üsna ärevaks, kuid lõpuks leiame parkimismaja Göteborgi südames, maksame parkimise eest korralikku hinda ja läheme linna jalutama.
Göteborgi tänavatel

Göteborgi südalinn on elav ja rahvarohke. Suuremad jalakäijatetänavad meenutavad Stockholmi Drottninggatanit. Astun liikuvast rahvamassist kõrvale ja seletan midagi lastele, kui meie juurde astub üks 50-tes aastates väga rootslase moodi välja nägev mees ja ütleb aktsendiga eesti keeles, et kuulis meid rääkimas tema emakeelt. Ta jutustab põgusalt, kuidas ta eestlastest vanemad põgenesid sõja ajal Rootsi. Tema on kogu elu Rootsis elanud, kuid vanematelt eesti keele pärinud, mida tal küll enam kellegagi eriti harjutada pole.
Göteborg

Göteborg

Jalutame ilma otsese sihita mööda südalinna tänavaid ringi ja tutvume Göteborgi linnaga. Göteborgi kesklinnas on palju rohelust parkide näol, mis asuvad enamasti linnast läbi lookleva kanali kaldal. Siin paistab mingi vabaõhuüritus olevat. Selgub, et Göteborgi kultuuripäevade raames on toimumas tänavatoidu festival, kus müüakse ajutistes müügikohtades erinevat tänavatoitu alates falafel’dest  ja kebabidest kuni värske pastani. Oleks veidigi kõht tühi, võtaks kindlasti midagi proovida, kuid alles hommikusöögilauast tõusnuna on pole veel millegi järgi isu. Vahel satub õigesse kohta täiesti valel ajal. Lapsed aga tahavad jäätist, kuid seda me millegipärast müügikohtadest ei leia. Teeme ühes kohvikus peatuse, kus saab nii jäätist kui makroone.
Tänavatoit Göteborgis


Üks veider viis Rootsi ühiskonnas nii tugevalt levinud võrdõiguslikkuse rõhutamiseks on meeste ja naiste ühised WC-d. Avalikud WC-d on igal pool Rootsis just sellised, kus käivad mehed ja naised koos. Mul endal pole küll mingeid komplekse ja mind see otseselt ei häiri, kuid on raske ette kujutada, kuidas ühiskäimlas mõni vanem proua omal sukkpükse kohendab, samal ajal, kui mehed ümberringi saalivad. Tuleb aga tõdeda, et need sooneutraalsed WC-d on igal pool mustad ja hooldamata.

Märkamatult ongi linnas paar tundi möödunud. Asume taas teele, kuna meie ringreisi järgmine sihtkoht on Norra. Norra piir pole Göteborgist kaugel, kõigest paar tundi autosõitu korralikul kiirteel imeilusate vaadetega Bohusläni metsadele.

Me oleme paljude tuttavate käest kuuldud juttude põhjal Norra absurdsest kallidusest ära hirmutatud ning otsustame, et ostame õhtuseks piknikuks toitu kaasa. Hotelli leidmine oli ka üsna keeruline, kuid pika otsimise peale leidsin ühes suvalises väikelinnas enam-vähem korraliku hotellitoa 110 €-ga. Muidugi võib rannikul võtta korralikke hotelle üheks ööks ka hinnaga ca 800 €.

Meie sõbrad on meist varem Norra jõudnud ning küsivad hotellist, kus tasuks ümbruskonnas ringi vaadata. Meile soovitatakse Hvaleri saart, mis asub üsna Rootsi-Norra piiri lähedal. Sinna jõudmiseks tuleb ületada sildu ja läbida tunneleid. Teel Hvaleri poole on ümbrust vaadates ilmselge, et viibime Norras – skäärid, lamedad kivikaljud, väikesed punased ja valged puitmajad, jahid, paadid ja muud veesõidukid väikestes sadamates.
Mööda sildu Hvaleri poole


Otsime ühe vaba kalju, võtame kaasa oma söögikraami ja teeme kõik üheskoos pikniku. Õues on päiksepaisteline, aga õhk on karge. Ajame selle reisi jooksul esimest korda joped selga. Olen Norras viibinud kõigest mõned tunnid, kuid esmane pilt on Norrast just selline, nagu ma seda ette kujutasin.
Piknik tüüpilisel Norra maastikul

Meie reisiseltskond Norras

Sõidame edasi Hvaleri poole, millele jõudmiseks tuleb läbida vee-alune tunnel. Ma pole nii järsult otsejoones sügavusse sööstvat tunnelit ega teed üldse varem näinud. Otse sügavusse sööstmine seal tunnelis on lausa hirmus. Sama järsult hakkab tunnel ka ülesmäge tõusma ning 3,7 km pärast paistab taas päikesevalgus. Oleme Hvaleri saarel.

T-le meenub, et kunagi näidati ETV-s sarja “Vaalasaarte Maria”, mille norrakeelne nimi on “Hvaler”. See Hvaler siin ongi see sama saar, kus sarjas tegevus toimus. Üksik, eraldatud, looduskaunis. Täiesti omaette maailm.



Jõuame ühte väikesesse sadamasse, kus maabub just väike praam, mis tuleb kõrvalt väikesaarelt. Linnulennul on siit Rootsi piirini vähem maad kui Norra maismaani. Rootsi lähedusest annab aimu ka sadamakohviku teenindaja, kes on naaberriiki (odava tööjõuna) suuremat palka tulnud teenima. Istusime kohvikusse maha, et kohvijoojad saaksid ühed kohvid teha, kuid vaatamata sellele, et just piknikult tulime, läks uuesti söömiseks. Kui menüüs hindu vaatasime, tundusid need Rootsi krooni hindadega üsna sarnased. Kuid me oleme Norras, siin on oma raha ja me ei tea kurssi. Kohviku terrassil on ilus vaade ja mõnus olemine ning me otsustame “mängida”, et Rootsi ja Norra krooni kurss on 1:1. Mis iganes siis hiljem selgub. Tellitud heeringavalik ja sinimerekarbid maitsevad sööjatele väga. Kui me minekul arvet maksma asume, küsime teenindajalt ka kursi kohta ja selgub, et meie oletused olid üsna tõetruud ja nende kahe riigi kroonide kurss ongi üsna sama. Seega kohv maksis alla kolme euro ja sinimerekarbid umbes 20 €. Polegi nii hull, kui algul hirmujuttude järgi kuulnud olime.


Päev on jõudnud õhtusse. Päike on juba madalal ning paitab kollaste jahedate kiirtega põski. On tunda, et on suvi on juba otsakorral siin kauges Põhjas. Hakkame liikuma tagasi mandri poole, kuna meie tänane hotell on Sarpsborgi linnas. Kohale jõudes selgub, et see on tööstuslinn. Linna serval on kõrged ja tossavad korstnad ning hiiglaslikud tööstushooned, oletatavasti on tegu nafta töötlemise tehasega. Kesklinn on rahulik väikeste puumajade asum. Meie hotell ühes sellises asubki. Hotell kannab kunagise Norra kuninga, Olav Digre, nime, kes valitses Norras 1. sajandil. Aastaarv 1016 hotelli nimes viitab ilmselt linna asutamisele.

Hilisõhtul hotell kõrval autost välja astudes on tunda, kuidas külmus justkui nõelaks. Vaatamata jahedale Eesti suvele keha sellist külmatunnet lähiminevikust ei mäleta. See on juba sügise kargus vaevalt kümne soojakraadiga. Poeme hotellis tekkide sisse ja keerame magama.