Päeva, mil kogu Eesti istus lõkke ümber ja tähistas jaanipäeva, veetsime meie lennukis ning lendasime Jaapani poole. Minna kahekesi üheksaks päevaks suurlinna Tokyosse, tundus millalgi kevadel, kui reisiplaani tegime, lahe idee, kuid mida lähemale reis jõudis, seda rohkem hakkas kahju lahkuda lastest, Eesti valgetest öödest ja maasika kõrghooajast ning minna palavasse suurlinna, kus pealegi on veel vihmaperiood.
Kõige kiirem lennutee Jaapanisse käib Helsingi kaudu. Paarkümmend minutit Tallinnast Helsingisse ja veidi üle üheksa tunni Helsingist Tokyosse. Kuna oleme juba neljas kord Jaapanis ja kasutanud erinevaid lennuvõimalusi, siis mõningad järeldused oleme teinud. Kui on plaanis Jaapanis ringi sõita, siis pole vahet, millisesse linna lennata, sest enamik linnu jäävad niikuinii liikumistrajektoorile. Oluline on pigem lennu pikkus ja tegelikult ka kohale jõudmise aeg. Aasiasse reisides on ajavahe paremini talutav, kui lend jõuab kohale õhtul, sest siis on plussmärgiga ajahüpet oluliselt kergem teha, kui kiiresti magama saab.
Sel korral jõudsime aga kohale hommikul kella üheksa paiku, mis tähendas, et istuma, rääkimata lamamisest, ei tohtinud kusagile jääda, sest uni kippus kohe peale tulema. Kuidagi suutsime kella kuueni õhtu üleval olla ning öösel veetsin ka paar tundi voodis ärkvel olles, kuid järgmisel hommikul ärkasime juba kell seitse ja 6-tunnine ajavahe oli sellega ületatud. Muide, tagantjärgi saime teada, et just neil minutitel, kui meie lennuk maandus, oli Tokyo kandis umbes 4,5-magnituudine maavärin, mis oli olnud täiesti tuntav. Kuna me seda ei tundnud, siis äkki polnud me lennu veel sel ajal maandunud.
Tokyo on turvaline
Need üheksa päeva Tokyos näitasid, et Tokyo oma mitmekesiste võimalustega ei ammendanud end ja imekombel ka ei väsitanud, kuid samas ei soovita esimest korda Jaapanisse minnes vaid Tokyoga piirduda – ikka Kyoto, Osaka, Nara ja teised olulised paigad tasub ka läbi käia.
Nii pikalt Tokyos viibimise põhjus oli tegelikult asjaolu, et Reneel olid töökohtumised just Tokyos, mis olid erinevate päevade peal laiali. Seega mina käisin rohkem kui pooled päevad täiesti üksi mööda linna ringi.
Üksi seiklemise asjaolu mind ei heidutanud, sest Jaapan on turvaline maa. Tokyos ringi käies või metrooga sõites ei pea kotti paaniliselt kõhu peal kinni hoidma, sest seal lihtsalt ei varastata. Samuti ei tajunud kordagi, et keegi üritaks ligi tikkuda või isegi juttu ajama hakata. Need on kaks aja, mida ma üksi olles kõige rohkem pelgaks. Kuid Tokyos ei hakanud mul üksi mitte kordagi hirmus, ka pimedas mitte.
Kas Jaapan suudab veel üllatada?
Kui minna neljandat korda Jaapanisse, siis suuri üllatusi kindlasti enam ei koge. Esimest reisi Jaapanisse ega ka üldse esimest soojamaareisi – Egiptust – pole suutnud kultuurišokiga üle trumbata ükski teine reis. Täiesti teistsuguse kultuuriruumi esmakordne tajumine on kogemus, mida tasub aeg-ajalt püüda, kuid omamoodi nauditav on ka millegi meeldiva uuesti kogemine. Ilma, et sealjuures kultuurišokki (kõige positiivsemas mõttes) saada, aga samas minna teadlikult tagasi midagi otsima, mida oled juba tunda saanud. Olgu selleks siis sealsed inimesed ja ellusuhtumine, kohalik köök või miks mitte ka midagi rohkem konkreetset nagu peatumine täpselt samas paigas või mingite objektide uuesti üle vaatamine. Jaapan on kahtlemata eriline, isegi veider nii mitmeski võtmes ning see on meile nii tohutult meeldima hakanud, et me oleme korduvalt leidnud põhjuse tagasi minna.
Mida valida? See lõunamenüü sümboliseerib ehedalt osakest Jaapanist, mis jääb keeleoskuse puudumise tõttu mõistetamatuks, kuid üllatustele tasub olla avatud.
Enne Tokyosse minekut muretsesin natuke eesootava vihmaperiood pärast. Väljas tahaks ju ikka käia, aga kummikutega suvel päris ei jaluta ja nii võtsingi kaasa kummiplätud, et mööda veelompe oleks võimalik edasi liikuda. Kartused olid aga ennatlikud. Sadas tegelikult väga vähe, tänavad said vaevu märjaks ning vesi ei voolanud tänavatel kunagi. Vihma sadas umbes pooltel päevadel ja mõne tunni kaupa. Vihm oli pigem selline piserdamine, mida mugavam oli küll vihmavarjuga katta, kuid ka niisama poleks totaalselt märjaks saanud. Tokyo on väga puhas linn ning isegi vihmaga ei läinud tänavad mustaks. Samuti polnud õhtul hotelli jõudes nähtavalt määrdunud mu lahtistes kingades jalad, kuigi olin päev läbi ringi kõndinud.
Esimese asjana ostsime Tokyosse jõudes vihmavarjud. Kuigi oli vihmaperiood, sadas neil päevil õnneks vähe ja paduvihma ei saanudki. Ees paistab Tokyo Tower.
Vihmane hommik. Teel Yoyogi parki.
Selle puhtuse juures on veidi kummastav, et Tokyos praktiliselt pole avalikke prügikaste. Tänavatel neid polegi, kuid kõik rongijaamade prügikastid olid Jaapanis sel ajal toimunud G20 kohtumise pärast kinni teibitud. See on küll vist tänapäeva paratamatus suurlinnades, et pommihirmus on prügikastid kokku korjatud, kuid kahtlemata tekitab see teise probleemi – kuhu visata tühjaks saanud pudel või jäätisetops. Avastasin, et prügikastid on olemas siiski neis väikestes poodides, kust vett ja jäätist osta saab, kuid kui ma ostan vee, ma ei joo ju seda seal poes ära ja ei saa pudelit kohe ära visata – ikka võtan kaasa, et lähimaks tunniks oleks kotist võtta. Ja enamik kordadest sai vett ostetud ikka tänaval seisvatest automaatidest, mida on Jaapanis erakordselt palju. Kui ei tahtnud õhtuks kotitäie plastpudelitega hotellini tagasi minna, tuli leida järgmine pood, kus seespool uksi ka prügikast oli. Ma ei tea, kas need 7-Eleven prügikastid ongi reaalselt linna ainukesed prügikastid või on neid kusagil veel, aga mina rohkem ei tuvastanud. Pole ka suuri kortermajadele mõeldud prügikaste. Tekkiv prügi pannakse õhtuti kottidega tänavale, mille prügiauto öötundidel kokku korjab.
Tokyo metroo
Nagu mainisin, on Jaapan väga turvaline maa. Metrood kui mitmetes kohtades kahtlased paigad, ei ole Tokyos üldse hirmsad maa-alused urkad, vaid seal käib paralleelelu maapealse eluga. Suuremates metroojaamades võib maa alt leida isegi brändikaupade poode või häid söögikohti.
Kogu Tokyo metroosüsteem on ülimalt lihtne ja loogiline, kuigi liine on Tokyos kümneid erinevaid ja nende ristumiskohti veel omakorda sadu. Iga liin on erinevat värvi ning iga metroojaama jaapanikeelne nimi on kirjutatud ka ladina tähtedes (ja nii üllatav, kui see ka ei tundu, on meil lihtne jaapanikeelseid sõnu hääldada). Lisaks tähistab iga peatust ka numbri ta tähe kombinatsioon. Näiteks meie “kodupeatus” Roppongi asub roosat värvi liinil (Oedo liin) ning selle lühike tähis on E23. Kui ma tahan oma liinilt sõita kusagile, pean jälgima, kas sinna peatusesse saamiseks numbrid kasvavad või kahanevad ning vastavalt sellele valima ka perrooni, kust rong väljub. See kõik on metroojaamades väga hästi tähistatud.
Tipptund Tokyo metroos. Parem rida eskalaatoritel laseb alati kõndijaid läbi, vasakus reas seistakse. Selle reegli vastu ei eksita.
Muidugi aitab tänapäeval liiklemisel ka Google maps, mis ütleb sulle täpselt ette, kuidas ühest kohast teise soovitud viisil liikuda (kaasa arvatud õige värava, mille kaudu metroost väljuda ja milles eksimine võib Tokyos omakorda tähendada nii umbes pool kilomeetrit vales suunas minekut), kuid mulle meeldib rohkem vanamoodne paberil metrookaart, sest siis ma kujutan ette ka, kus ma linnas täpselt viibin ning peatuste nimed ja omavahelised suhted jäävad paremini meelde, samuti on see numbrisüsteem rohkem silme ees. Linnade geograafiline tajumine on lihtsalt mu omamoodi hobi. Maa peal jalgsi liiklemisel kasutan ikka Google mapsi, sest see on oluliselt kiirem ja täpsem.
Kuid mitte kõiges ei saa paberkaarti usaldada. Kui ühel korral linnasaginast koju tulles kiire hakkas, ei viitsinud enam mitu korda metrood vahetada, et kodupeatusesse sõita ja leidsin kaarti vaadates, et mööda ühte teist liini saab vaid paar peatusevahe sõites suhteliselt lähedale meie hotellile. Toimis – tavapärase kahe minuti asemel tulin teisest lähimast peatusest koju kümmekond minutit. Ühel teisel päeval kasutasin Shibuyasse minekul sama loogikat, et valin ühe lähimatest metroojaamadest, kuhu saab meie juurest otseliiniga, sest otse Shibuyasse Roppongist rong ei lähe. Vaatasin kaardilt, et peatuste vahe on sama suur kui mu uue avastatud kodupeatuse ja hotelli vahel ja just kõndides on parim viis linna avastamiseks. Tegelikkuses kujunes tee aga linnaruumi ühel koledaimal pinnal – kõmpisin pool tundi paralleelselt linna lähiliini rongiteega, millest ühele poole ei olnud võimalik üle saada ja teisele pole polnud mõtet minna, sest see oleks teed veel pikemaks teinud. Sain õppetunni, kuidas metrookaart ei vasta mõõtkavale.
Tokyos mitu päeva viibides tasub kindlasti osta metroo päevapilet, sest see säästab oluliselt aega ja raha. Pikim periood, mis metrookaart kehtida saab, on 72 h ehk kolm ööpäeva. See maksab 1500 jeeni ehk praeguse kursiga umbes 12 eurot. Sõita saab kõigil Tokyo ja Toei metroo liinidel, küll aga mitte erametroo liinidel ja JR-süsteemi rongidel, mis ka linnas ja selle lähiümbruses sõidavad. Suurema osa Tokyo metroosüsteemist katavad siiski ära liinid, millesse on ligipääs metrookaardiga.
Metrookaarte ei saa osta igast metroojaamast, vaid ainult teatud jaamadest ja pass peab kindlalt kaasas olema, sest neid müüakse viisa alusel vaid turistidele. Kuna seda asjaolu algul ei teadnud, võttis kaardi hankimine omajagu aega. Selgus, et meie jaamas neid ei müüda ja metrootöötaja juhatas meid paar jaama edasi, seega ostsime ühe korra pileti ja sõitsime sinna. Seal selgus, et on passi vaja. ID-kaardiga lehvitamine ei aidanud ega ka mitte asjaolu, et ma ei näe välja kohalik. Seega ostsime uuesti ühe korra pileti, tõime hotellist passid ja et tagasi pileteid müüvasse jaama saada, ostsime kolmandat korda ühe korra piletid. Kolm piletit on juba kallim kui terve ühe päeva mõtteline osa 72h kaardist. Passiga kohale jõudes selgus, et tal pole vaja mitte meie viisa numbrit, vaid lihtsalt näha, et passis on viisa. Õnneks saime küll osta kolm kolmepäevakaarti korraga ja aktiveerisime neid järgemööda siis, kui järgmise järgi vajadus tekkis (aktiveerida saab neid muidu pool aastat).
Roppongi ja Ueno – kaks lemmikpiirkonda
Iga Tokyo linnaosa on eriilmeline ja sageli ka väga kontrastiderohke. Kõrvuti kõrghooned ja pargid, laiad teed ja mitmetasandilised ristmikud ning selle kõrval kohe kitsad tänavad, kus elektriliinid jooksevad rägastikuna pea kohal. Minu kaks lemmikpiirkonda Tokyos on Roppongi ja Ueno. Varasematest kordadest jättis Roppongi Hills oma modernsuse ja elu tuiksoonel olekuga ägeda suurlinna mulje ning selle reisi peatuspaik saigi valitud varasemate mälestuste põhjal. Selle korra kogemus ainult kinnitas varasemaid muljeid.
Ueno piirkond seevastu on kõrghoonevaba ning seal on rohkem sellist vanema Jaapani hõngu. Uenos on hiiglaslik park, kus on mitmed muuseumid ja pühamud, isegi loomaaed on Tokyos Ueno pargi territooriumil. Kohe Ueno jaamast üle tee on Ameyoko turg, ümbruskonnas on samuti palju restorane.
Ueno park, kus on mitmeid muuseume, pühamuid ja ka loomaaed.
Ameyoko turg Ueno metroojaama lähedal. Müüakse nii toitu kui ka riideid.
Roppongis on alati palju rahvast – päeval on see vilgas äripiirkond, õhtul aga paik, kus käiakse väljas. Roppongi meeldibki mulle enim just õhtupimeduses, jalutada mööda väikeseid tänavaid, kus restoranidest imbub tänavale grillitud liha hõngu, samas pilku tõstes paistavad pea igas suunas valgustatud pilvelõhkujad. Need kontrastid mulle Tokyo juures just eriti meeldivadki.
Samuti on Roppongi suurepärane heade restoranide piirkond. Suure osa restoranide klientuurist moodustavadki töölt tulevad valdavalt meestest koosnevad seltskonnad, kuna Jaapanis on sotsiaalne norm käia pärast tööd veel töökaasastega väljas istumas.
Õhtused Roppongi tänavad. Restorane on igal sammul.
Väga palju on Roppongis yakitori-restorane, kus kokad grillivad väikestel varrastel liha otse klientide silme all. Meie lemmikuks said need.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kõik õhtusöögid sõime Roppongis, kus on tõesti lugematul arvul restorane. Kui algul proovisime internetist infot otsida ja reitingutest lähtuda, siis peagi saime aru, et internetis on vaid murdosa restoranide kohta mingitki infot ning kõige parema ülevaate restoranidest saab ikka kohapeal ringi käies ja neisse sisse põigates.
Hotellitoa aknast avanes vaade 54-korruselisele Mori Towerile, mis on üks Tokyo kõrgemaid hooneid.
Meie peatuspaik Tokyos (Candeo Hotels Tokyo Roppongi) asus Roppongi metroopeatusest napilt paarisaja meetri kaugusel ning meie 13. korruse toast avanes vaade linna ühele kõrgeimale hoonele – 54-korruselisele Mori Towerile. Üheks põhjuseks, miks selle hotelli kasuks (peale asukoha) sai veel otsustatud, oli hotelli viimasel korrusel paiknev spaa, kus saab saunas ja kuumaveevannides käia. Aimasin ette, et hakkame seal iga päev käima ning tegelikkuses käisime tihti lausa kaks korda päevas. Piisas isegi paarikümnest minutist kuumas vees, et kõndimisest väsinud jalad leevendust saaks ja taastuks.
Hotelli viimasel korrusel asus pisike onsen - üks kuumaveevann sees, teine vabas õhus - seal käisime iga päev jalgu puhkamas.
Enne onsenisse minekut on kohustuslik end puhtaks pesta. Korralikult. Mitte vaid dušiga üle lasta, vaid tuleb istuda sellele taburetile ning hõõruda kogu keha nuustiku ja seebiga puhtaks. See rituaal hakkas mulle meeldima.
Tokyo onsenites mehed ja naised eraldi
Kuna onsenid on Jaapani kultuuri lahutamatu osa, oleme igal Jaapani-reisil ka onsenites käinud. Just onsenitest on meil ühed võimsamad kogemused ja mälestused eelmistelt Jaapani reisidelt. Otsisin veebist infot ka Tokyo onsenite kohta, kuid ükski neist ei jätnud nii erilist muljet, kui on olnud keset loodust naturaalsed kuumaveeallikad, mida oleme külastanud. Lisaks häiris asjaolu, et Tokyo onsenites tohivad mehed ja naised vaid eraldi pooltel käia, selliseid koos ajaveetmise kohti polegi (üks hiiglaslik veekeskuse-laadne koht oli, aga see polnud see, mida otsisime). Ka meie hotelli onsenis olid mehed ja naised eraldi pooltel, kuid pool tundi üksi spaas on mõnus ja lõõgastav kogemus. Samas onsenisse minnakse ikka pooleks päevaks ja nii kaua ma ei viitsiks üksi lõõgastuda, igav hakkab. Koos on ikka toredam olla ja muljeid jagada. Niisiis loobusime, kuna meil oli hotellis oma onseni minivorm, mis meile nii väga meeldis ja mille lühikülastused sobitusid meie päevakavaga hästi.
Eriilmeline Tokyo – milliseid piirkondi veel külastada
Tokyot teavad kindlasti enamik inimesi ikoonilise Shibuya ristmiku järgi, kus ühe fooritsükliga ületab ristmiku mõnedel andmetel kuni 3000 inimest. Selline hulk inimesi korraga ristmikul saab olla võimalik, kuna jalakäijad lastakse ristmikule igast suunast korraga ning umbes minutiks on kogu ristimik vaid jalakäijate päralt. Igal juhul on see ristmik efektne just ajal, mil inimesed teed ületavad, autode tsükkel sellist sipelgapesa ei meenuta.
Shibuya ristmik on alati rahvarohke. Ees paistvas Starbucksi kohvikus tavatsevad inimesed ristmikku vaadelda.
Veetsin sel korral seal ristmikul aega tubli tunni. Ületasin ristmikku eri suundades, seisin mitu fooritsüklit ühes küljes, siis teises, pildistasin ja filmisin igast nurgast, tegin keset ristmikku selfisid (nagu paljud). Legendaarsesse Starbucksi kohvikusse ei hakanud trügimagi, kuna läbi klaasi paistis, et järjekord oli nii suur, et mingit võimalust pole nende vaateaknale saada ristmiku liiklust jälgima. Agaramad olid kohviku esiritta vedanud lausa statiivi kaasa.
Kui parajasti ristmikku ühest küljest pildistasin, seisid mu lähedal kaks välismaalast, kes olid ühes oma Jaapani sõbraga ja rääkisid inglise keeles. Kuulsin, kuidas jaapanlane uuris nende käest, kas nad tahaksid ristmikku ka ülaltpoolt vaadata ning kuna kohalik teadis teed, järgnesin neile. Sellises inimmassis on õnneks võimalik nii muuseas kedagi jälitada, ilma et keegi aru saaks. Mööda eskalaatoreid jõudsime välja ühe kaubamaja kõrgele korrusele, kust mänguasjaosakonna akendest avanes hea vaade ristmikule. Imekombel seal tunglemist üldse polnud. Tegin oma pildid ära ja tulin tulema. Aga see inimmass, mis seal nähtud ning mille hulgast osake oldud, väsitas lõpuks nii ära, et ma tundsin järsku, et enam ei suuda.
Shibuya ristmik paistab ka ühe kaubamaja aknast.
Ega kiiret pääsu sellest ka polnud. Shibuya metroojaam on samuti üks rahvarohemaid jaamu Tokyos ning ma tundsin, kuidas see kõik ahistab mind. Ühtegi otseteed hotellini polnud, tuli teha ikka mitu ümberistumist metroos, et tagasi jõuda. Pealegi oli veel tööpäevalõpu tipptund ka, mil metroos on eriti palju rahvast. Mis aga tundub müstiline, on see, kui sujuvalt see mass liigub. Keegi ei kõnni risti-rästi, ei trügi, ei jookse sulle otsa, samuti ei pidurda neid, kellel on pisut kiirem. Eskalaatoritel on olenevalt nende laiusest valdavalt kaks rida, millest vasakpoolne seisab (Jaapanis on vasakpoolne liiklus) ja parempoolne laseb kiirustajaid läbi. Mina olen metroos alati see kiirustaja, kes eskalaatori liikumisega koos kaasa kõnnib, sest esiteks ei viitsi ma kellegi selja taga passida, teiseks on see puhas trenn.
Kui Jaapanist tagasi Helsingisse jõudsime ja üritasime lennujaama ühest otsast teise liikuda, siis see stiihia, kuidas inimesed seal liikusid, oli oluliselt ebamugavam ja liikumist takistavam, kui Jaapanis rahvamasside seas kusagile jõudmine.
Samuti ei trügi Jaapanis inimesed metroorongi. Jaama jõudes võtavad inimesed erinevate vagunite peatumise koha juurde järjekorda, lasevad kindlasti saabujad enne uksest välja ja sisse minnakse selles järjekorras, nagu ritta on joondutud. Imestama pani aga see, et sellises reeglitekultusega ühiskonnas ei peetud metroos kinni sellest, et naistevagunisse mehed ei sisene (milleks seal igal rongil eraldi üks naistevagun on, ei tea), samuti istuti julmalt lapsega ema/raseda/vanainimese kohale, kuigi ühetegi kategooriasse ei kuulutud. Lisaks üllatas mind see, et metroos ei pakuta kunagi istet vanematele inimestele, kuigi sealsest ühiskonnakorraldusest ning kirjutamata reeglitest võiks seda eeldada. Ma ühe korra üritasin istet pakkuda, aga vastu ei võetud. Enamasti istutakse metroos nina telefonis või magatakse ning ümbrust ei jälgita. Telefoniga metroos kunagi ei räägita, samuti üksteisega mitte, ilmselt on see ebaviisakas.
Metroos kas magatakse või surfatakse telefonis. Üksteisega ei räägita.
Akihabara
Akihabara piirkonnas on kontsentreeritult elektroonikapoode. Tänavapilt on kohutavalt kirju igasugustest reklaamidest, mida on meie kandi maitsele ilmselgelt liiga palju ja liiga kirevalt. Ma ei kujuta ette, kuidas silm sellest inforägastikust midagi eristada suudaks. Lisaks on piirkond suhteliselt kärarikas - tänavale avatud poodidest kostab kas muusikat või mingit seadmete plärinat.
Akihabara tänavad on kirevad.
Isegi, kui pole huvi uut telefoni, viimast Nintendo mängu või mõnda muud elektroonikavidinat osta, tasub Akihabaras ringi jalutada, nägemaks seda kirevat melu tänavatel ja poodides. Elektroonikapoodides ei müüda mitte ainult kõige uuemat tehnikat, vaid on ka sellised poode, kus müüakse kas täiesti uuena või kasutatuna vana elektroonikat. Ma pidin Reneed ikka kõvasti veenma, et tal ei ole vaja koju osta kõike seda 90-test pärit tehnikat, millest ta kunagi vaid unistas, aga mis seal olles järsku nii kättesaadavaks muutus.
Super Mario mäng on tagasi. Mäng lasti välja ajal, kui me Jaapanis olime ning see oli tehnikapoodides aukohal.
Kuna saime Akihabaras kokku ühe Renee tuttavaga, kellega tal tehnikahuvi kattub, siis kolasime ka mööda poode, mis on mõeldud just sellistele inimestele, kellele meeldib ehitada kõike nullist ise. Olgu siis asju, mida pole olemas või ka asju, mida saab poest osta, aga mida oleks lihtsalt huvitav ise teha. Ühegi vidina nime ma ei teadnud, igaüks neist oli poes väikestes karbikestes, mida sai siis tükikaupa osta ja sellel poel oli 5 korrust! Et igavusest mitte lolliks minna, tõlkisin selle friikluse enda jaoks toidumaailma keelde ning kujutasin ette, kuidas mina satun mingite maitseainete poodi ja kuigi kõike saaks poest ka valmiskujul osta, on mul huvi toite just nende algkomponentidest ise kokku panna, sest huvitav on just see protsess.
Miks osta valmis tehnikavidin, kui selle saab ise ehitada...
Harajuku
Harajuku asub Shinjukust veidi põhja pool, piirnedes ühest küljest Yoyogi pargiga. Külastamisväärne on nii park ise kui ka Harajuku tänavad, mis kulgevad mäest allapoole pargi ja Harajuku jaama juurest. See on piirkond, kuhu kogunevad trenditeadlikud Jaapani noored, kellele meeldib end tänaval nähtavaks teha. See pole lihtsalt koht, kus saab tänavamoodi näha, vaid tänavatel liigub ka kostümeeritud inimesi. Enamasti on need noored tüdrukud, kes on riietunud nunnufaktoriga seelikutesse või kleitidesse ning hängivad mööda tänavat. Ma ei tea, kas ma sain seal mingi alateadliku mõjutuse, aga just Harajukus astusin ma ühte poodi sisse, kust ostsin sellise nunnufaktoriga kleidi, mida ma ilmselt siinkandis kunagi ei
ostaks.
Harajuku tänavad on väga rahvarohked.
Vihma korral on vihmavari kõigil võtta.
Jaapani mood on midagi teistsugust
Jaapanlaste moetunnetus on üldse midagi teistsugust kui meie oma, samuti erinevad veidi tabud riietamises. Naised on hästi naiselikud, kantakse palju kleite. Sel korral jäi tänavapildis jaapanlaste seljas silma erakordselt palju pikkasid kleite. Selliseid veidi lohvakaid, nagu oleks mõni number suur kandja jaoks. Palju oli ka õlapaeltega pikki kleite, mille all kanti T-särke. Alles sel reisil sain teada, et jaapanlaste jaoks on õlgade paljastamine ebasünnis, ilmselt seetõttu ka pluusid kleitide all. Ja just sellele reisile olin võtnud eelkõige palavust silmas pidades kaasa igaks päevaks ühe kleidi, millel kõigil olid õlad katmata. Kui seda asjaolu reisil olles tead sain, jälgisin inimesi enda ümber, et kas või kuidas mind vaadatakse (nt metroos, kus inimesed on üksteisele lähedal), aga vähemalt Tokyos ei näinud ma ei uurivaid ega etteheitvaid pilte oma paljaste õlgade pärast. Ju see ühe valge jaoks nii suur eksimus siis polnud. Islamikultuuris ilmselt oleks see hullem rikkumine olnud. Pühamutes käies viskasin salli ikka õlgadele, aga tänaval palavuse tõttu käisin ikka oma õlgu paljastavate kleitidega.
Pikad kleidid olid 2019. aasta suvel Jaapanis väga moes.
Samal ajal, kui õlgasid paljastada ei sobi, ei kehti seeliku pikkusele mingeid reegleid. Jalgu näidata võib. Praegu lihtsalt on pikad kleidid rohkem moes, aga varasematest reisidest mäletan jaapani tüdrukute väga lühikesi seelikuid.
Jaapani naiste jalanõuvalik on väga ühe masti – kantakse mingeid ajatuid kontsakingi; sageli paistab see kõnnakust välja, kuidas naised neid kandes vaevlevad. Seda mugavat tossumoodi, mis meil praegu valdav on – kantakse ju tossusid ka kleidiga – seal ei kohta.
Eraldi tasub välja tuua ka kontorimoodi – kohtab ju suurlinna tänaval väga palju kontoriinimesi. Unustage kõik lillelised suvekleidid ja värvid – need olid, on ja ilmselt ka jäävad musta-valge-halli skaalal korrektseteks triiksärk+pliiatsseelik/sirge lõikega püksid kostüümideks. Mehed kannavad ka eksimatult musti pükse ja valgeid triiksärke. Erineda ei taheta. Kollektiivses ühiskonnas pole see lihtsalt kombeks. Meeste kotid on veidi kaasaegsemaks muutunud – kantakse universaalseid meestekotte, mida saab vastavalt olukorrale kanda kas käe otsas või panna sangadega selga.
Jaapani kontorimood on enamasti must-valge range ja korralik riietus.
Pühakotta minekuks on aga täiesti eraldi riietus – kimono või selle lihtsam vorm – yukata. See on koht, kus Jaapani naised löövad õitsele – paljud lasevad teha pähe ka soengu ja meigi ning panevad oma lillelise ja värvikireva rüü selga. Jälgisin pühamute juures kohalike tegevust ikka tunde ja tunde. Tehakse oma rituaalseid toiminguid samuti, kuid see võtab vaid väikese aja. Põhitegevus pühamus käies on tänapäeval pildistamine – olgu need siis šelfid või lasevad mitmekesi tulnud tüdrukud üksteist kordamööda pildistada. Või käib mees kaasas ja pildistab naise teekonda pühamusse ja neid pilte ei tehta vähe. Kõige keskmes on naine oma riietuses mitte rituaalsed tegevused.
Pühamusse minnes löövad naised õitsele ja võtavad kasutusele kõikvõimalikud värvid ja lillemustrid.
Harajukus käisin tegelikult mitu korda selle reis jooksul. Anee palus juba enne meie Jaapanisse minekut, et ma sealt squishy’sid tooksin, sest ta oli näinud Youtubest videosid, et just Jaapanis on need kõige nunnumad. Pole imestada, sest Jaapani kawaii-kultuur on nii võimas ning need laste jaoks ihaldusväärsed vetruvad kummiloomakesed on kindlasti ehe näide sellest. Kui ma varem arvasin, et neid squishy’sid saab igast suvalisest poest osta, siis eksisin. Olin vaadanud küll teadlikult silmad lahti ringi, kuid ei näinud neid kusagil. Siis hakkasin aga guugeldama ja jäljed viisid mind taas Harajukusse, kus on koos rida spetsiaalselt squishy’dele pühendunud poode. No kus siis veel – need poed lihtsalt sobivad sinna. Veetsin ikka korralikult aega squishy’de keskel, Anee samal ajal kogu aeg videokõnega otsas. Pidin selgeks õppima ja talle samal ajal näitama, kui hästi ikka mingi asi vetrub ning käima läbi kõik letivahed. Kui ma seal poes lastega koos oleks, siis ma oleks pigem selline keelav ema ja vaidlustaksin nende esemete vajalikkust, aga olles lastest eemal, muutun alati lahkemaks ja lõpuks ostsin korraliku kotitäie mingeid vetruvaid kummiloomi. Ja odavad need ka pole.
Harajukus on mitmeid vaid squishy'dele spetsialiseerunud poode.
Tokyo lahe tehissaared
Tokyos on maad vähe, kuid seda on juurde tekitatud Tokyo lahes paiknevate tehissaarte näol. Osa tehissaari on Tokyo lahes kokku kuhjatud juba 19. sajandil. Nt Odaiba tehissaar pärineb 1850-test aastatest ja see ehitati algselt kaitse-eesmärgil.
Praegu näevad tehissaared välja väga futuristlikud, hoonestus on modernne, tänavavõrgustik ruumikas ja läbimõeldud ning puudki tänavate ääres alles noores eas. Mitmes kohas alles ehitustegevus käib ning on ka veel asustamata maa-alasid, kuhu linn tulevikus areneda saab. Minu jaoks mõjus tehissaarte linnaruum nagu reaalsesse ellu paigutatud eskiisprojekt, kus on kujutatud planeeritavaid maju koos täiuslikult läbimõeldud haljastusega. Lisaks kõrgustes kulgev metroorong, kust avaneb hea vaade ümbruskonnale. Täielik tulevikulinn.
Tokyo lahe tehissaared on korrapärased ja futuristlikud
Ühele tehissaarele, Toyosusse, on kolinud ka Tsukiji kalaturu hulgimüük. Sellest kirjutan lähemalt turgudele pühendatud peatükis.
Veel käisin Odaiba saarel, kuhu läksin reisi viimasel päeval Digital Art Museumi pärast. Kaalusin mitu päeva, kas minna või mitte, vaatasin videosid, lugesin arvustusi ja otsustasin siiski minna, aga Renee jäi skeptiliseks ja ei arvanud, et talle see muuseum midagi pakub. Nii valisingi ühe päeva, kui Renee taas tööl oli, just selle saarega tutvumiseks.
Digital Art Museum on koht, kus valgus- ja heliefektidega mängitakse inimese tajudega, kirjelduste järgi pidavat olema esimene omanäoline ning koht, mida Tokyos tasub kindlasti külastada. Mu sisetunne siiski pettis mind ning ei saa öelda, et ma sellest kohast väga vaimustunud oleks olnud. Muuseum koosneb musta värvi seintega ruumidest, kus seintele, lakke ja põrandale on projitseeritud erinevaid mustreid ja kujundeid ja siis sa kõnnid kõige selle keskel. Mingi ruum oli seal, kus ka vee sees kõnnid koos samasuguste valgusefektidega, aga sinna oli kolmveerandtunnine järjekord ja ma ei viitsinud seista. Või siis lased laiast liumäest alla ja inimpuudutuse tagajärjel hakkavad mustal liumäel valgusefektidega kujutised tekkima. Lasin korra liumäest alla, aga tundus tobe. Oleks lapsed kaasas olnud, oleks ehk nendega koos seda kõike vastu võtta lahedam, aga üksi tundsin küll, et ma ei oska sellest vaimustuda. Proovisin vahepeal ka lastele videokõne teha, kuid läbi telefoniekraani läheb ikka nii palju kaduma, et ma ei saanud ka lapsi läbi videopildi sinna päriselt kohale.
Digital Art Museum'is saab näga valgusefekte.
Kui juba Odaibale tulnud, siis tasub seal vaaterattaga sõit teha, mis annab tehissaarte ümbruskonnast eriti hea ülevaate. Inimestele millegipärast meeldib linnasid kõrgelt vaadata ja Tokyos on selleks võimalusi rohkelt. Näiteks teletornina püstitatud Tokyo tower, mis päevavalguses näeb välja nagu suur kraana või siis midagi Eiffeli torni laadset, on õhtupimeduses oma oranži tuledesäraga väga efektne rajatis. Eelmisel reisil käisime ühel õhtul ka seal otsas vaadet nautimas. Odaiba saarel tegin vaaterattaga (kohe Digital Art Museumist välja astudes) aga tiiru päevavalguses. Vaateratas on suur ning üks vaaterattaring võtab päris kaua aega (kella ei vaadanud, aga tunnetuslikult nii veerand tundi, selle ajaga saab igas ilmakaares kõik üle vaadatud). Eks vaated pimedas ja valges erinevad samuti tohutult. Valguse eelis on uurida linna detailides, pimedus aga annab aimu, kui kaugele ja kõrgele suurlinnad ulatuvad.
Vaateratas Odaiba saarel. Vaade ülalt on võimas.
Pilk vaaterattalt linnale. Ühelt saarelt teisele viib eraldi rongi-, auto- ja jalakäijatesild.
Vaadet linnale saab nautida ka Tokyo Toweri kahel tasandil.
Mori Tower õhtupimeduses. 54. korrusel asub linnavaatega restoran.
Plaanisime ka minna oma hotelli vastas asuva Mori toweri 54. korrusele restorani, kuid siis tulid järjest sellised udused õhtud, kus nähtavus oli tugevalt piiratud ning loobusime sellest mõttest, kuna vaate pärast me sinna ju minna tahtsimegi.
Tokyo ei ammendu
Kui me esimest korda Jaapanis käisime, jäime keisripalee aia kõrval (ma mäletan seda kohta täpselt siiani!) rääkima ühe USAst pärit vanemaealise mehega, kes rääkis, et on juba päris mitmendat korda Jaapanis ning sellel reisil keskendub vaid Tokyole. See tundus toona imelik valik, sest miks püsida vaid ühes linnas, kui Jaapan on nii suur ja võimalus oleks käia ju kus iganes. Huvitaval kombel oleme nüüd ise teinud samasuguse reisi, kus veetsime 9 päeva Tokyos. Tagantjärgi mõeldes mulle väga meeldis see Tokyos püsimise piirang, mis oli tingitud Renee tööst, aga mille kasuks ise küll ise poleks julgenud otsustada. Tokyo oma mitmekesisusega pakub tegevust lõputult ning aeglase tempoga linna avastada pole üldsegi väsitav.
Selle väljaku serval keisripalee kõrval rääkis meile üks rännumees kunagi vaid Tokyole keskendunud reisist. Toona tundus see veider. Pärast 9 päeva Tokyos enam nii ei arva.
Senised kogemused ja elementaarne loogika ütleb, et suurlinnad on väsitavad ning võtavad meeletult läbi. Üle paari-kolme päeva suurlinnas on siiani tundunud ilmselgelt liiast. Samas oleme me seni suurlinnu võtnud alati tohutu tempoga, kus minimaalse ajaga tuleb läbi käia maksimaalselt palju kohti. See võtabki loomulikult läbi. Sellel reisil tormamist praktiliselt polnud - see aeglane tempo, mida sain sel reisil endale lubada, uimerdades tundide kaupa templite juures või parkides, jälgides ja tunnetades kohalikku elu või veetes tunde turgudel, vahel lausa mitmel korral tagasi minnes, see oli midagi teistsugust.
Kui algul tundus, et aega on praktiliselt piiramatult käes, siis viimastel päevadel hakkasin mõtlema, mida võtta ja mida jätta. Tundus, et nii palju kohti, kus oleks tahtnud käia – nii neid, kus olin varem käinud ning mida oleks tahtnud uuesti üle vaadata kui ka neid, mis veel täiesti käimata – ei mahtunud selle reisi plaani.
Tokyo pühamutest, parkidest ja turgudest kirjutan eraldi peatükid, sest just need käigud kujunesid minu jaoks kõige emotsiooniderohkemaks ja pilte on ka neist kohtadest palju.
