Perereis Rootsi. Östergötlandi maakonna järvede kallastel. Eksjö puitarhitektuur. (10.08.15)

Hommikul läheb uni õige vara ära, kuna hotelli kõrval algab ehitustegevus. Ma magan muidu praktiliselt alati ja praktiliselt igal pool hästi, kuid kui ikka lahtise akna taga toimub kõva lärm, ajab see nõrgas unefaasis mind kindlasti üles. Teistel tundub uni olenemata ehitusmürast olevat sügav, seega pean nad ise üles äratama, et hommikusöögile jõuda. Scandicu hotelli hommikusöök on väga hea ja mitmekesine. Nii nagu eilses lastemenüüs oli kõik mahetoorainest, on ka suur osa hommikusöögist mahemärgistusega.

Vadstena tänavatel

Tänane plaan on sõita Rootsi suuruselt teise järve, Vätterni, kallastel. Kuna aga tuli jutuks, et meie seltskonnast V.-l on väikelaevniku paberid kaasas, mõtlesime proovida hoopis mingi alusega järvele sõitma minna. Uurin välja, et üks Vätterni äärne sadamaga keskus on Vadstena linn, kuhu ka suuna võtame. Külastame Vadstena infopunkti ja uurime veesõidukite kohta, kuid selgub, et neid renditakse välja mitmeks päevaks või isegi pigem nädalaks ja niimoodi pooleks päevaks järvele minekuks keegi midagi ei paku. Päris lootust veel ei kaota ning jalutame Vadstena jahisadamasse, kuid seal pole isegi kedagi, kelle käest midagi uurida.

Vadstena linnas Vätterni järve kaldal

Vadstena klooster

Laevatatav kanal Vätterni järvest kloostrini.

Vätterni vesi sillerdab päikesepaistes ning on erakordselt selge ja läbipaistev. Põhimõtteliselt saaks jahisadama kõrval ka ujuma minna, kuid tänane ilm on jahedam kui eile ning tuulehoogudega haaraks pigem kampsuni selga kui hüppaks vette. Jalutame otse järve kaldal asuva Vadstena kloostri hoovis ja ümbruskonnas ning Vadstena linna südames sealse vanema linnaosa jalakäijatetänaval. Vadstena mõjub ehtrootsiliku linnakesena oma armsate madalate majadega, millest suur osa on rootsipunased ja valgete aknaraamidega. Istume tänavaäärses kohvikus, kus igaüks leiab midagi maiustamiseks. Tekib mõte, et lõunasöögiks läheme kusagile piknikule ja ostame siit samast linnast midagi söögiks kaasa. Käiku lähevad Rootsi juustud, näkileivad ja kohalikud kirsstomatid.

Edasise sõidusuuna otsustab tänaseks kinnipandud hotell, mis asub Vätternist lõunas Eksjö linnas. Seega sõidame sinnapoole, aga paneme näpu suhteliselt suvaliselt kaardile ja suundume ühe väiksema huvitavalt mitmeharulise järve suunas, mis enam-vähem teele jääb. Lisaks kolmele Rootsi suurimale järvele on Kesk- ja Lõuna-Rootsis lugematu hulk väiksemaid järvi. See järv kannab nime Sommen ning selle järve keskel asub üks suur saar. Sinna viib väike teepraam, millega ülesõit kestab napp 5 minutit. Paiga nimi on Torpön ning nagu nimigi viitab, (ö tähendab rootsi keeles saart) peaks olema tegu saarega. Etteruttavalt olgu öeldud, et faktiliselt on Torpön siiski poolsaar, kuna saare teine ots on imepeene niidikesega maismaa küljes. Aga eks saarest on aasta(kümnetega) kasvand poolsaar ning praegugi on veel näha kõrkjatega kaetud niisket ühenduskohta. Justnagu Noarootsi Eestis.

Sellelt samalt Torpön saarelt leiame piltilusa piknikukoha kaljude peal vaatega Sommeni järvele. Otsevaates paistavad veel kaks väikesaart, millest üks oleks isegi ujumiskaugusel, kuid vesi on järves külm ja ekstreemsusi keegi harrastama ei hakka.

Parima vaatega piknikuoht Torpön saarel

Seame end piknikuks valmis

9-aastased leiavad tegevust kividel ronides.

Hugo käib metsas mustikaid söömas...

... ja issiga kaljudel turnimas.

Naudime piknikul imelist vaadet ning maitseme Rootsi toitu. Eestis söön ma näkileiba enamasti siis, kui kodus pole värsket leiba, kuid Rootsis on näkileib nii loomulik igapäevane toit. Kuigi juba täna hommikusöögil sai juustuga näkileiba proovitud, söön ma seda hea meelega ka lõunaks. Näkileibade valik on Rootsis tohutult lai ning enamasti on need leivad tehtud rukkist. Lapsed leiavad metsast lisaks mustikaid ja pohli. Maiustamiseks toon kõigile lastele salaja kaasapakitud ökopulgakommid ning sellest üllatusest on lastel rõõmu kohe eriti palju. Ise maitseme Renee ostetud godis’eid, mis on Rootsis väga laialdaselt levinud lahtised kommid – nende hulgas on nii šokolaadikomme, kummikomme kui iiriseid ning need kõik koosnevad jõledatest mittesöödavatest kunstainetest. Neid maitstes tulevad meelde 90-dad, kui hakkas esimesi välismaa komme saama. Kummalisel kombel on godis’ed ikka veel Rootsis nii levinud ning on lausa spetsiaalsed poed, kus müüakse üle 1000 sordi erinevaid komme. Odavast hinnast võib juba aru saada, et tooraine pole kvaliteetne.

Midagi paremat annab välja mõelda.

Piknik saarel peetud, sõidame edasi lõuna poole, ületame silla ja lahkume Torpön saarelt. Oleme täna sõitnud palju maad Rootsi põldude vahel ning uurinud, mida ja kui suurelt kasvatatakse. Rootsis on põllumaad jagatud suhteliselt väikesteks üksusteks ning lisaks kohalikule teraviljale kasvatatakse ka maisi. Alanud viljalõikuse aeg viitab sellele, et suvi on juba otsakorral. Mulle ei meeldi see tunne. Sellest teadmisest tekib hinge samasugune kurbus nagu pimedatel novembriõhtutel, kui kõik tundub taandarenevat ja valgust ei paista veel niipea. Aga ma ei lase sellel tundel veel tekkida, naudime hetke ja suvi kestab veel.

Kui ma autosõitude ajal kõrvalistujana vahel telefoni näpin ja mobiilist internetti üritan kätte saada, selgub, et netti saab pisteliselt ja vaid suuremate asulate läheduses. Meenub kahe aasta tagune Rootsi reis, kui samuti sageli internetidefitsiidi käes kannatasin. Aga tookord olime me Põhja-Rootsis ja sealsete paksude metsade ja mägede vahel on ehk kohatine levipuudus isegi mõistetav, kuid et see ka Lõuna-Rootsis nii tavaline on, tuli üllatusena. Kogu Eesti internetiseerimine on tekitanud tunde, et ka igal pool mujal (arenenud riikides) peaks võrk kõikjale ulatuma.

Rootsis ringi sõites kohtab tee äärtes üsna sageli silte “LOPPIS” – need on taaskasutuspoed, mis võivad asetseda kellegi koduhoovis (ühe pere isiklik ülejääv kraam) või paikneda lihtsalt kusagil tee ääres ja olla suuremad müügikohad. Mõned on spetsialiseerunud ka korraliku antiigi müümisele. Teeme väikese peatuse ühe loppise juures. Minu jaoks on Soome ja Rootsi kirbukad või loppised nii huvitavad kohad, kuigi ma Eestis sellistes kohtades tavaliselt ei käi (ei jää lihtsalt kusagil teele). Põhiline kategooria, mis mind huvitab, on vanad toidunõud, mida mul toidufotograafina on piltidel vaja kasutada. Sageli leiavad ka lapsed huvitavat nänni nagu mänguasju või siis selle korra eriliseks saagiks Hugo jaoks oli Pikne McQueen'i rallikombe, mis täpselt tema mõõtu ja millest ta oli pöörases vaimutuses.

Eksjösse jõudes toob navi meid otse hotelli ette, kuid kummalisel kombel ei leia me majast hotelli vastuvõttu. Kõnnime ümber maja, kuid ikka ei paista kohta, kust hotelli sisse saab, kuigi hotelli aadress ja nimi annavad aimu, et oleme kindlasti õiges kohas. Lõpuks tuleb üks inimene oma võtmega hotelli suletud ukse juurde ja ütleb, et vastuvõtt on hoopis teises majas, täpsustamata, kus täpselt ja viipab käega linna suunas. Vastuse leiame lõpuks meilist hotelli broneeringut läbi uurides ja selgub ka aadress, kust saab võtme.

Jalutame läbi õhtuse ja inimtühja Eksjö linna raekojaplatsile, umbes 500 m eemale sellest müstilisest ilma vastuvõtuta hotellist, kus asub meie hotelli nö põhimaja - Eksjö Stadshotell - ehk linna uhke esindushotell otse linna põhiväljakul. Jõuame mõelda, kui tore oleks hoopis siin olla, aga juba seal kõrvalises majas maksis öö 130 € ja siinsed hinnad on veel kõrgemad. Keegi oleks nagu meie omavahelist vestlust kuulda võtnud ning üks tuba antakse meile sinna samasse põhimajja, kuna kõrvalmaja broneeriti üle. Teist tuba samasse majja ei saa, aga meie lastele see vahetus polekski meeldinud, kuna tänases hotellis on neil nari. Meie broneeritud peretuba on põhjamaiselt hele ja avar, lausa kahe WC-ga, mugava suure voodi ja lastele rõõmupakkuva nariga. Peamaja toad seevastu on väga väikesed. Aga asukoht on parem. Õhtusöögi ajaks saame kõik Stadshotelli all restoranis kokku, kuna hilise tunni tõttu tundub kogu ülejäänud linn olevat välja surnud. Erilisi (positiivseid) emotsioone restoran ei tekita.

Eksjö Stadshotell

Miks me aga just Eksjösse välja jõuda tahtsime, on linna ajalugu. Enne reisi leidsin sellise lehekülje, mis jutustab kolmest stiilipuhtast puitarhitektuuriga linnakesest, millest üks on see sama Eksjö. See eriline puitarhitektuur on järjepidevalt säilinud alates 16. sajandist. Mitte, et kõik majad sellest ajast oleks, aga stiililiselt on suudetud sama joont hoida ning kogu linnasüda on ajastutruu ja vaid puitehitistest koosnev.

Üks vanimaid hoove Eksjö linnas; pärit 16. sajandist.

Eksjö puitarhitektuur

Hilsõhtul Eksjö linnas

Pärast õhtusööki läheme linna jalutama. Hilisõhtune Eksjö puitasum mõjub kuidagi müstiliselt ja samas nii ehtrootsilikult. Kitsad munakivisillutisega tänavad palistatud madalate pastelsetes toonides puitmajadega, nipsasjakestega kaunistatud aknad ja lilledega ehitud majade sissepääsud. Tundub, nagu jalutaks kusagil nukulinnas. Veidi sarnaseid seoseid meenub mulle Visby linnast Gotlandil, aga mu mälupildid ei ole sellest ajast ja kohast enam nii täpsed, kuna ma käisin seal viimati 16 aastat tagasi.

Inimesi liigub linnas peale meie vaid üksikuid ning linn on vaikne, aga üldsegi mitte öiselt kõhe, pigem tekitavad tihedalt üksteise kõrval asetsevad majad kaitsva turvatunde ja mahedust annavad juurde kollase valgusega tänavalaternad. On suhteliselt soe õhutu Põhjamaa suve kohta. Ei raatsigi tagasi hotelli minna, kuigi kell läheneb juba keskööle. Tasapisi kulgeme mööda tänavaid, piilume hoovidesse, imetleme aknakaunistusi ja salvestame ilusaid kohti mälusse ja fotole.

Hilisõhtused häkkimisminutid voodi nurgal

Tihedalt koos paiknevad puitmajad võivad osutuda ka väga ohtlikuks. Mõned päevad pärast meie siinviibimist lahvatas ühes Eksjö puitmajas tulekahju; kogu kesklinn suleti ning elanikud evakueeriti umbes 20-st majapidamisest (see uudis jooksis läbi ka Eesti pressist). 

Perereis Rootsi. Kolmårdeni loomaaed (09.08.15)

Sel korral reisime kogu perega nädalaks Rootsi. Kui me viimased kolm aastat oleme augusti algul käinud pere ja sõpradega Soomes Turu saarestikus mökkipuhkusel, siis sel aastal otsustasime kahe perekonnaga puhtalt vahelduse mõttes Rootsi kasuks. Meie lapsed on samas vanuses – suuremad tüdrukud 9-aastased, väiksemad peagi neli.

Alustame reisi üsna laste-keskselt ja sõidame otse laevalt Kolmårdeni loomaaeda, mis on Stockholmist umbes kahe tunni autosõidu kaugusel. On selle suve üks väheseid sooje ilmasid, väljas on ca 24 soojakraadi ja päike särab. Loomaaed asub mere ääres kaljuses mustikametsas. Hugo tuleb loomaaeda jooksurattaga ning rühib vapralt järskudest mägedest üles. Et mäkketõus liiga kerge ja igav poleks, ei sõida ta mööda teed, vaid ronib rattaga mööda teeäärseid kaljusid, puujuuri ja lahtiseid kive. Kui ma talvel Tenerifel ei suutnud ta rattatrikke rahulikult ja ilma ehmumata pealt vaadata, siis nüüd olen ta ekstreemustega rohkem harjunud. Ma ei saa teda piirata, kui see offroad’i värk on talle nii huvitav. Puhas poiste värk, tuleb aru saada.

Pärast ühe laisa ja magava ilvese vaatamist oleme jõudnud Bamse maale, kes on rootslaste jaoks sama palavalt armastatud tegelane nagu Lotte eestlastele. Lapsi huvitab Bamse maal esmalt jäätisekohvik. Lõunat pole täna küll veel jõudnud süüa, aga las siis vahel veab ja söövad esmalt jäätist. Kommipoodi vaadatakse ka sisse, aga ma pidurdan pärast jäätisesöömist magusa ületarbimist ja meelitan nad õue tagasi. Anee tahab minna Ameerika mägedesse, Hugot ma esmalt sinna ei lase ja lähen temaga veidi vähem hirmsasse lendavasse laeva. Sellest muidugi ei piisa ja Hugo vaatab ikka Ameerika mägede poole, kus Anee koos Reneega sõidab. Kahjuks või õnneks on Hugo nii pikk, et võib ka sinna minna ning Renee peab koos Hugo ja Aneega veel korra Ameerika mägedes käima. Oleme olnud juba vähemalt tunni loomaaias, aga me oleme vaid ühte magavat looma näinud.

Liigume edasi loomaaia tagumisse otsa safaripargi juurde. Kunagi aastaid tagasi sai siin loomaaias sees sõita oma autoga ja jälgida läbi autoakna erinevaid mets- ja savanniloomi. See lõpetati ära vist ühe õnnetu juhtumi pärast. Nüüd on inimesed tõstetud loomadest ohutusse kaugusesse. Nimelt kõrgel loomade kohal sõidavad samasugused gondlid nagu suusamägedes ning sealt alla vaadates näeb  kaelkirjakuid, sebrasid, põtru, karusid ja veel palju teisi loomi. Järjekord on pikk, aga kui peale pääseb, saab nautida 40-minutilist imeilusa ümbruskonnavaatega sõitu ja uudistada all metsades loomi.

Kõrgustes, vaatega merele ja loomadele, toimub Kolmårdenis safarisõit

Edasi jalutasime loomaaia akvaariumi suunas. Hugo ikka jooksurattaga teeääri kündmas, mäest üles ronimas ja taas alla veeremas. Akvaariumi ümbruses liigub vaid üksikuid inimesi, kuigi loomaaed muidu on üsna rahvarohke. Teadmata, mis täpselt majas sees ootab, jõuame suurde “amfiteatrisse” just sel minutil, kui kõlab muusika ja algab etendus. Saalis istub sadu ja sadu inimesi, kes on tulnud vaatama delfiinide showd. Ilma aeg planeerimata ega etenduste ajakava vaatamata sattusime me just juhuslikult õigel minutil etendusele. Kuna me oleme lastega maailma eri paigus väga paljudes loomaaedades käinud, oleme me näinud ka päris palju delfiinide etendusi ning need on üsna sarnased. Delfiinide trikid olid siingi üsna traditsioonilised, kuid keskkond ise oli eriline, kuna taustaks oli hiigelsuur ekraan, millega anti basseinile olulist efekti lisaks.

Hugo rajad kulgevad mööda teeääri ja puujuurikaid

Kukkudes tõttab Hugole abivägi kohale

Vahel tuleb Hugot aidata pori seest välja. Ega siis ükski teel olev porilomp saa käimata jätta.

Delfiinishow

Pärast etendust leiame akvaariumi kõrvalt Ben & Jerry’s jäätisekohviku. Nüüd on minu kord jäätist süüa! Aga muidugi on “röövlinnud” kohe platsis ja nokivad oma lusikatega minu topis.

Kolmårdeni loomaaed asub üüratult suurel territooriumil ning loomade elupaigad on tõetruud, ruumikad ja kindlasti loomasõbralikud. Märkame kivikalju otsas pärastlõunast päikest nautimas ühte pruunkaru. See on loom, keda ma kardan üle kõige ning mul on oma jooksuringidel pidevalt hirm kohtuda karuga. Siin saab teda ohutust kaugusest pildistada ilma, et adrenaliini üles viskaks.

Merilõvid naudivad vaadet.

Ohutust kaugusest karu pildistamas

Vahel vajavad ka pikakoivalised tassimist.

Enne äraminekut peatume veel ühel ronimisväljakul, kus Anee kaotab pärast liutorust välja tulles suunataju ja ei leia meid enam üles. Pisar on juba silmas ja hirm sees, et me ta sinna jätamegi. Kella vaadates selgub, et me oleme loomaaias olnud juba pea kuus tundi. Aeg on lennanud meeletul kiirusel. Üldiselt jättis Kolmårdeni loomaaed väga hea mulje. Siin on loodus, loomad ja lastele mõeldud lõbustuspargiatraktsioonid kuidagi tasakaalus. Kui ma nüüd ikka veel mööda teeääri jooksurattaga ronivat Hugot vaatan, mõtlen, et ta on olnud ju pea kogu selle aja jalgadel ja sõidus (va gondlisõit ja delfiinishow). Kütuseks praktiliselt vaid jäätis. Väsimusest annab märku kohene unnesuikumine autos, kuigi ta on juba täna lõunatund maganud.

Perepilt pärast 6 h loomaaias käimist

Sõidame oma tänasesse ööbimiskohta Linköpingisse. Selleks reisiks panin kõik ööbimised eelnevalt kinni, kuna oleme kaheksakesi ning sellisele seltskonnale viimasel hetkel majutust otsida võib muutuda keeruliseks ja väga kalliks. Viimase hetke soodsatele pakkumistele suure seltskonna ja suvise reisihooaja ajal loota pole mõtet. Üldiselt on Rootsi hotellide hinnatase suhteliselt kõrge, peretubade hinnad jäävad enamasti üle 100 €, kuid tänaseks ööks saime kuumaliselt odava Scandicu hotelli (ca 70 € öö). Kohapeal selgub ka (ajutise) odava hinna põhjus. Hotelli kõrval on hiigelsuur ehitusauk, kus maast vaatavad välja kõrged metallvaiad ning võib vaid oletada, mis müra siin varahommikul algab. Saame toa vaatega ehitusplatsile.

Kell on juba palju ja kõhud tühjad, mistõttu otsustame õhtuks võtta kiire ampsu Scandicu hotelli restoranis. Positiivselt üllatab lastemenüü, mille toidud ja joogid on valmistatud mahetoorainest. Anee naudib oma Pasta Bologneset, kiidab kastet ja pasta küpsusastet ning Hugo sööb ära tõenäoliselt oma elu suurima portsu kartuleid, liha ja kastet. Kõik pidavat olema ülihea. Kuus tundi vabas õhus ja kogu aeg jalul teevad oma töö.

Austria ja Saksamaa Alpide kaunis loodus (14.06.15)

Tundub, et äikesepilved jõudsid öösel siiski ka Bad Grönenbachi, kuna hommikul jooksma minnes on tee märg. Jooksen lühikese ringi metsas ja lähen seejärel hotelli sisebasseini ujuma.

Hommikusöögilauas ootab ees taas saksapärane küllus ning kõht saab korralikult head ja paremat täis. Asume sisustama oma viimast päeva suvistes Alpides. Oleme asukohalt väga lähedal Schwangaule, kus asub Baierimaa üks kuulsamaid ikoone – Neuschwansteini loss. Neuschwansteini lossi kutsutakse ka muinasjutulossiks ning sellest lossist on saadud inspiratsiooni ka Disney lossidele. Tean juba ette, et see on eriliselt rahvarohke koht ning kusagil sadade inimestega järjekorras ma lossi pääsemiseks seista ei taha. Aga kuna oleme niikuinii selle lossi lähedal, siis eemalt võib ju lossi vaadata.

Teel Neuschwansteini lossi poole avastame Füssenisse sissesõidul aga midagi hoopis põnevamat, mis paneb meid auto ära parkima ja asja uurima minema – Baumkronenweg ehk eesti keeles puuvõratee. Lechi jõe ääres, puude võrade kõrgusel, asub laudtee, mida mööda kõndides saab heita loodusele pilgu hoopis teisest vaatenurgast kui tavapärasel metsajalutuskäigul ollakse harjunud nägema. Oleme sellist lahendust iseenesest küll kunagi juba näinud ja puude latvade kõrgusel laudteel kõndinud – see oli 2007. aastal Osakas sealses Expo pargis. Aga lahe tundub see ikka ja läheme ka täna uudistama. Kõrgelt paistab Lechi jõe türkiissinine vesi, mis on siinsel laiuskraadil nii ebatavaline looduslik vee värvus. Puuvõratee ise on lai ja seal peal saab sõita kasvõi lapsevankriga. Sissepääs tasuline.

Baumkronenweg Füssenis

Lechi jõgi

Jõevesi on jäiselt külm.

Edasi sõidame Neuschwansteini lossi lähedale ja teeme eemalt lossist mõned pildid. Loss asub keset metsikut loodust kõrgel mägedes. Kui end lossi lähedal autoga ringi käime pööramas, näeme kardetud meeletuid rahvamasse ja sõidame edasi hoopis Austria poole. Oleme Saksamaa Alpides ning Saksa-Austria piir on siin samas lähedal.

Neuschwansteini loss

Austriasse põikame selleks, et näha maailma pikimat rippsilda. See fakt jäi mulle eile majutust otsides silma, kuna mitme hotelli juurest näitas vahemaad rippsillani. Googeldades leidsin, et rippsild asub Austrias Reuttes. Reutte on väikelinn keset Alpide vahelist tasandikku.

Otsime Reuttest rippsilda, kuid ei ükski viit, ega ka navi ei näita selle asukohta. Googeldan veel korra ja leian info, et rippsild on hoopis Holzgaus. Selgub, et see on siit veel 45 minutit edasi lõuna poole. Otsustame, et sõidame edasi rippsilda otsima ja vaatame Alpide kaunist loodust. Olen nüüd Austria ja Saksamaa Alpe mitmel korral siinkandis ringi sõites uurinud ning mulle tundub, et Alpidele maastikule ongi iseloomulik mägede ja tasandike vaheldumine. Kui enamasti on mägismaal ka allpool, kus on inimasustus, tõusev maapind ja inimesed elavad kaljunukkidel, siis siin lõpeb mägi kuidagi väga konkreetselt – mägede vahel on täiesti sile lauskmaa ning teisel pool hakkab mägi taas tõusma. Mägede vahele on tekkinud nagu siledapinnalised oaasid, kuhu on rajatud inimasustus. Seevastu Šveitsi Alpid on hoopis teist nägu ja hoopis kõrgemad, mõjudes kuidagi rohkem ürgsena, justkui rõhutades looduse kõikvõimsust.

Austria Alpid ja tasandikud mägede vahel

Tee peal loen veel rippsilla kohta infot ning selgub, et rippsildu on ikkagi kaks – maailma pikim Reuttes (ca 400 m) ja teine Holzgaus (ca 200 m). Aga kuna seda esimest ei leidnud kuidagi, siis katsume Holzgaus teise rippsilla üles otsida. Holzgau on veel väiksem asula kui Reutte. Oma arhitektuurilt ja asukohast mägede vahel meenutab see tüüpilist Austria suusaküla. Üks tõstuk siit ka üles läheb, kuid see on pigem selline väike suusanõlv mitte suur suusakeskus.

Selleks ajaks, kui Holzgausse jõuame, on kõhud juba tühjad. Istume ühe hotelli alla restorani, et lõunat süüa. Nähes menüüs Nudelsuppe’t (nuudlisupp), meenub mulle Austria mäesuusatamine ja sealsetel nõlvadel lõunaks söödud nuudlisupp. Tellin ka siin Nudelsuppe, teades, et Austria nuudlisupp ongi supp, kus peale puljongi on sees ainult nuudlid. Aga, et seda vaid umbes magustoidunõu suurune ports tuuakse, seda küll ei osanud ette näha. Seevastu Renee tellitud Pasta Bolognese on hiiglaslik ning nokin ka sealt veidi spagette, et kõhtu täis saada. Aga see Austria nuudlisupp on oma minimalistlikkuses tegelikult väga hea.

Lõuna Holzgaus

Austria Alpide arhitektuur

Küsime hotellist teed rippsillani ning meile näidatakse, et tee läheb siit samast mäkke. Kõhud täis, hakkame kõndima. On mäkketõusuks ideaalne ilm, umbes 19-20 kraadi, päike enamasti pilve taga ja kerge tuuleiil puhumas. Niisama jalutades võtaks ilmselt kampsuni peale, kuid mäkke matkates on just lühikeste käistega paras olla. Tee kulgeb mööda Alpiaasasid, mis oma taimkattelt sarnanevad väga Eesti suvise maastikuga. Piisab vaid korraks rohu sisse pikali heitmisest, kui avastan enda peal juba ühe puugi kõndimast. Leiame tee pealt puhta veega allika ning karge vesi ongi just see, mida praegu juua tahaks.

Vaated teelt rippsillani

Allikas mägedes

Oleme juba nii kõrgele jõudnud, et all orus seisvad Holzgau asula majad tunduvad väikesed. Ette ja teisele poole orgu mägedesse vaadates paistavad aga lumised tipud. Praegusel aastaajal on need vaid kerged lume jäänused, mis sulavad tõenäoliselt peagi. Ümberringi on puhas mägede ilu. Meil on hea meel, et me siia kohale tulime. Kuigi polegi veel rippsillani jõudnud, mis oli ju tegelik siiasõitmise põhjus.

Rippsillani jõuame pärast pooletunnist matka. Kuigi kõrgused ja lumised tipud võivad tunduda ekstreemsena, siis mäkke viib täiesti korralik tee, mida mööda saab ka plätudega kõndida ja mingit mägironija varustust ega isegi matkasaapaid ei pea jalas olema.

Holzgau rippsild

Renee filmib silla kõikumist

Rippsild ripub, nagu nimigi ütleb, kahe mäekuru vahel ning see on valmistatud metallsõrestikust. Sillal otsest praktilist vajadust ei tundu olevat, kuna see ei vii ühest asustatud punktis teise – mõlemal pool silda on lihtsalt matkarada mägedes. Peale astudes hakkab sild kohe võnkuma ja mida rohkem silla keskpaika jõuad, seda suuremaks läheb võnge. Teiselt poolt silda tuleb vastu üks inimene ning võnkumine läheb resonantsi, mis pole tegelikult üldse hea ega turvaline tunne. Eriti hirmus on siis, kui jõuad vastutuleva inimesega kohakuti ning pead 1,2-meetrisel sillal ühte äärde kõrvale tõmbuma. Siis on küll tunne, et sild vajub sinnapoole, kuhu astud ja teeb ühe tiiru õhus. Sillal on tegelikult kõrged metallsõrestikust piirded ning allakukkumise ohtu pole, aga aju mõtleb kuidagi teisiti. Trossid, mis silda maa küljes kinni hoiavad, on mitmekordsed ning isegi katkemise korral peaks rakenduma varukinnitused. Kuigi ma kõrgust ei karda ja mõistusega võttes tean, et see sild ei kuku kusagile, on sillal liikudes ikka kõhe tunne. Kõrgusekartusega inimestel rippsillale asja pole, sest sild asub 110 meetri kõrgusel. All orus voolab kitsas ja suvistes tingimustes kokkukuivanud jõgi. Vaade otse alla on ühteaegu imeline ja hirmutav.

Alpiaasal

Tee mäest alla läheb oluliselt kiiremini kui mäkketõus. Hakkame sõitma tagasi Saksamaa poole, kuna täna ööseks peaksime me jõudma juba kusagile Müncheni lähistele, sest homme läheb Münchenist lend tagasi koju. Otsin tee peal Bookingust majutust ja leian hotelli üsna Müncheni lennujaama lähedale. Mulle ei anna rahu ka see Reutte rippsild, mis on veel poole pikem meie nähtud 200m pikkusest sillast. Milline see maailma pikim rippsild ikka välja näeb, tahaks teada. Kuna me pole Reuttest veel möödunud, kaevan internetis edasi selle rippsilla kohta infot. Lõpuks tuleb välja ka aadress ja otsustame silla kasvõi kaugelt ära vaadata, kui niikuinii sealt mööda sõidame. Rippsild hakkab paistma ning see tundub välimuse järgi samasugune nagu eelmine nähtud rippsild, ainult pikem. Sild viib ühe kindluse juurest teise juurde ning sillale pääsemiseks peaks samuti esmalt poolt tundi mäkke matkama, ainult siin läheb teerada läbi paksu kuusemetsa. Lisaks tuleb sillale osta pilet (8 € inimene) ja maksta parkimise eest. Kaalume, kas minna ka sellele sillale, aga silla kommertslikuks muutmine annab asjale hoopis teise hõngu ning sild ei tundu olevat nii looduskaunis kohas kui Holzgau rippsild. Otsustame, et parim on tänasest päevast juba võetud.

Maailma pikim rippsild Reuttes

Sõidame edasi ja siseneme Saksamaale mööda Plansee järve äärt kulgevat teed. Plansee paistab esmalt olevat lai jõgi mägede vahel kurus, kuid alles hiljem kaarti vaadates saan aru, et tegu on järvega (tõsi, sellele viitab ka saksakeelne nimi). Teeme korraks peatuse järve ääres. Edasi sõites istun esimest korda sellel reisil ise autorooli. Tahtsin ka uut Audit proovida, aga minu kiiruslaeks jääb umbes 50 km/h, mis seal kitsal järveäärsel teel sõidetav on. Järgmine peatus tuleb kohe õige varsti seal samas Plansee ääres, kuna õues on väga hea õhtune valgus pildistamiseks. Need mõned kilomeetrid jäävad ka minu ainukeseks autosõiduks sellel reisil. Reneele meeldib lihtsalt rohkem roolis istuda kui kõrvalsõitja olla.

Plansee

Suunaga Müncheni poole liikudes jääb meie teele Linderhofi loss, mida ma kindlasti näha tahaks. Kell on kohe 7 saamas ning inimesi ja autosid on lossi juures parklas vaid üksikuid. Lähen uurima, äkki ikka saab veel lossi vaatama minna. Selgub, et lossi aed on avatud, aga loss ise juba kinni. Linderhofi loss on ehitatud Kuningas Ludvig II-le, nagu ka Neuschwansteini loss. Stiililiselt on need lossid täiesti erinevad. Linderhofi lossi on ehitatud toretsevas rokokoo stiilis, eeskuju on võetud Versaille’s lossist. Lossi aed on detailsusteni täpselt pügatud-hoolitsetud, lossi ees on suur bassein purskkaevudega ja kuldsete kujudega ning pargis mitmed vaateplatvormid. Kujutan ette, et päeval saaks lossi ja selle aeda pildistada vaid nii, et sadu inimesi jääb paratamatult pildile, kuid kuna nüüd on lossi aias vaid üksikud inimesed, suudan nad mingi hetk jätta kõik endast selja taha ja saan inimtühjast lossist pildi.

Linderhofi loss

Jätkame teekonda Müncheni suunas, nüüd mööda teist Saksamaa tuntud reisimarsruuti – Alpenstrasset - mis ristub Füssenis Romantische Strassega ning kulgeb ida-lääne suunal paralleelselt Saksamaa Alpidega. Meie ees paistavad taas lumised tipud. Enne lund Saksamaa Alpides praegusel suveajal kusagil ei näinud (kõrgemates Alpides Austrias ja Šveitsis aga küll). Nüüd tundub kaarti vaadates meie ees aga olevat Saksamaa kõrgeim tipp - pea 3000 m kõrgune Zugspitze.

Lumised tipud Saksamaa Alpides - ees paistab Zugspitze

Jõuame kiirteele ning sõit Münchenisse kestab vaid alla tunni. Kiirused on muidugi ka pöörased, sest Renee katsetab veel viimast korda selle reisi jooksul Audi võimsust ja Saksamaa kiirteid. Mina hädaldan kõrvalistmel, aga klõpsin ise pilte spidomeetrist. Järsku märkame, et kiirteel kihutab üks mustriliseks teibitud auto – see on tuleva aasta uus mudel, mida veel inimeste eest üritatakse varjata, aga millega juba teedel katsetamas käiakse. Tegu on tegu 2016. aasta 7. seeria BMWga ja nagu hiljem andmeid kontrollides selgub, on just nädal tagasi selle auto välimus paljastatud. Mina klõpsisin aga hulga pilte, Renee sõitis ca 230- ga, et uuest ja oletatavasti seni nägematust autost pilte saada.

Pöörane kiirus Saksamaa kiirteel

Maskeeritud 2016. aasta 7. seeria BMW

Jõuame oma viimasesse selle reisi hotelli, viime asjad tuppa ja läheme vaatama, kas kusagilt veel kella poole kümne ajal süüa leiab. Leiame ühe lahtioleva Itaalia söögikoha, kus pole ühtegi inimest peale koka – suhteliselt hale ja üksildane näeb välja, aga see on ka ainuke võimalus praegusel kellaajal süüa saada. Lepime pizza ja pastaga.

Ongi läbi saanud meie 8-päevane ilma lasteta reis. Käidud sai ühe reisi vältel Saksamaal, Itaalias, Šveitsis ja Austrias; kokku sai sõidetud 2750 km. Kahtlesin, kas saan nii pikalt olla eemalt 3-aastasest lapsest ja kas tema suudab ka ilma minuta elada, aga õnneks selgus, et oleme teineteisest juba piisavalt palju lahti lasknud ning saame mõlemad ilma pisarateta hakkama. See on sel aastal juba teine reis, kus me käime Reneega ilma lasteta ning vaatamata sellele, et meile meeldib ka kogu perega reisida, on vahepeal tarvis olla just kahekesi ja elada endale. Ärgata, süüa, peatuda, edasi liikuda, teha kõike muud meelepärast omas tempos. Lapsed on praegu jõudnud sellisesse ikka, mil ilmselt meil tuleb neid kahekesi reise veel.