Austria ja Saksamaa Alpide kaunis loodus (14.06.15)

Tundub, et äikesepilved jõudsid öösel siiski ka Bad Grönenbachi, kuna hommikul jooksma minnes on tee märg. Jooksen lühikese ringi metsas ja lähen seejärel hotelli sisebasseini ujuma.

Hommikusöögilauas ootab ees taas saksapärane küllus ning kõht saab korralikult head ja paremat täis. Asume sisustama oma viimast päeva suvistes Alpides. Oleme asukohalt väga lähedal Schwangaule, kus asub Baierimaa üks kuulsamaid ikoone – Neuschwansteini loss. Neuschwansteini lossi kutsutakse ka muinasjutulossiks ning sellest lossist on saadud inspiratsiooni ka Disney lossidele. Tean juba ette, et see on eriliselt rahvarohke koht ning kusagil sadade inimestega järjekorras ma lossi pääsemiseks seista ei taha. Aga kuna oleme niikuinii selle lossi lähedal, siis eemalt võib ju lossi vaadata.

Teel Neuschwansteini lossi poole avastame Füssenisse sissesõidul aga midagi hoopis põnevamat, mis paneb meid auto ära parkima ja asja uurima minema – Baumkronenweg ehk eesti keeles puuvõratee. Lechi jõe ääres, puude võrade kõrgusel, asub laudtee, mida mööda kõndides saab heita loodusele pilgu hoopis teisest vaatenurgast kui tavapärasel metsajalutuskäigul ollakse harjunud nägema. Oleme sellist lahendust iseenesest küll kunagi juba näinud ja puude latvade kõrgusel laudteel kõndinud – see oli 2007. aastal Osakas sealses Expo pargis. Aga lahe tundub see ikka ja läheme ka täna uudistama. Kõrgelt paistab Lechi jõe türkiissinine vesi, mis on siinsel laiuskraadil nii ebatavaline looduslik vee värvus. Puuvõratee ise on lai ja seal peal saab sõita kasvõi lapsevankriga. Sissepääs tasuline.

Baumkronenweg Füssenis

Lechi jõgi

Jõevesi on jäiselt külm.

Edasi sõidame Neuschwansteini lossi lähedale ja teeme eemalt lossist mõned pildid. Loss asub keset metsikut loodust kõrgel mägedes. Kui end lossi lähedal autoga ringi käime pööramas, näeme kardetud meeletuid rahvamasse ja sõidame edasi hoopis Austria poole. Oleme Saksamaa Alpides ning Saksa-Austria piir on siin samas lähedal.

Neuschwansteini loss

Austriasse põikame selleks, et näha maailma pikimat rippsilda. See fakt jäi mulle eile majutust otsides silma, kuna mitme hotelli juurest näitas vahemaad rippsillani. Googeldades leidsin, et rippsild asub Austrias Reuttes. Reutte on väikelinn keset Alpide vahelist tasandikku.

Otsime Reuttest rippsilda, kuid ei ükski viit, ega ka navi ei näita selle asukohta. Googeldan veel korra ja leian info, et rippsild on hoopis Holzgaus. Selgub, et see on siit veel 45 minutit edasi lõuna poole. Otsustame, et sõidame edasi rippsilda otsima ja vaatame Alpide kaunist loodust. Olen nüüd Austria ja Saksamaa Alpe mitmel korral siinkandis ringi sõites uurinud ning mulle tundub, et Alpidele maastikule ongi iseloomulik mägede ja tasandike vaheldumine. Kui enamasti on mägismaal ka allpool, kus on inimasustus, tõusev maapind ja inimesed elavad kaljunukkidel, siis siin lõpeb mägi kuidagi väga konkreetselt – mägede vahel on täiesti sile lauskmaa ning teisel pool hakkab mägi taas tõusma. Mägede vahele on tekkinud nagu siledapinnalised oaasid, kuhu on rajatud inimasustus. Seevastu Šveitsi Alpid on hoopis teist nägu ja hoopis kõrgemad, mõjudes kuidagi rohkem ürgsena, justkui rõhutades looduse kõikvõimsust.

Austria Alpid ja tasandikud mägede vahel

Tee peal loen veel rippsilla kohta infot ning selgub, et rippsildu on ikkagi kaks – maailma pikim Reuttes (ca 400 m) ja teine Holzgaus (ca 200 m). Aga kuna seda esimest ei leidnud kuidagi, siis katsume Holzgaus teise rippsilla üles otsida. Holzgau on veel väiksem asula kui Reutte. Oma arhitektuurilt ja asukohast mägede vahel meenutab see tüüpilist Austria suusaküla. Üks tõstuk siit ka üles läheb, kuid see on pigem selline väike suusanõlv mitte suur suusakeskus.

Selleks ajaks, kui Holzgausse jõuame, on kõhud juba tühjad. Istume ühe hotelli alla restorani, et lõunat süüa. Nähes menüüs Nudelsuppe’t (nuudlisupp), meenub mulle Austria mäesuusatamine ja sealsetel nõlvadel lõunaks söödud nuudlisupp. Tellin ka siin Nudelsuppe, teades, et Austria nuudlisupp ongi supp, kus peale puljongi on sees ainult nuudlid. Aga, et seda vaid umbes magustoidunõu suurune ports tuuakse, seda küll ei osanud ette näha. Seevastu Renee tellitud Pasta Bolognese on hiiglaslik ning nokin ka sealt veidi spagette, et kõhtu täis saada. Aga see Austria nuudlisupp on oma minimalistlikkuses tegelikult väga hea.

Lõuna Holzgaus

Austria Alpide arhitektuur

Küsime hotellist teed rippsillani ning meile näidatakse, et tee läheb siit samast mäkke. Kõhud täis, hakkame kõndima. On mäkketõusuks ideaalne ilm, umbes 19-20 kraadi, päike enamasti pilve taga ja kerge tuuleiil puhumas. Niisama jalutades võtaks ilmselt kampsuni peale, kuid mäkke matkates on just lühikeste käistega paras olla. Tee kulgeb mööda Alpiaasasid, mis oma taimkattelt sarnanevad väga Eesti suvise maastikuga. Piisab vaid korraks rohu sisse pikali heitmisest, kui avastan enda peal juba ühe puugi kõndimast. Leiame tee pealt puhta veega allika ning karge vesi ongi just see, mida praegu juua tahaks.

Vaated teelt rippsillani

Allikas mägedes

Oleme juba nii kõrgele jõudnud, et all orus seisvad Holzgau asula majad tunduvad väikesed. Ette ja teisele poole orgu mägedesse vaadates paistavad aga lumised tipud. Praegusel aastaajal on need vaid kerged lume jäänused, mis sulavad tõenäoliselt peagi. Ümberringi on puhas mägede ilu. Meil on hea meel, et me siia kohale tulime. Kuigi polegi veel rippsillani jõudnud, mis oli ju tegelik siiasõitmise põhjus.

Rippsillani jõuame pärast pooletunnist matka. Kuigi kõrgused ja lumised tipud võivad tunduda ekstreemsena, siis mäkke viib täiesti korralik tee, mida mööda saab ka plätudega kõndida ja mingit mägironija varustust ega isegi matkasaapaid ei pea jalas olema.

Holzgau rippsild

Renee filmib silla kõikumist

Rippsild ripub, nagu nimigi ütleb, kahe mäekuru vahel ning see on valmistatud metallsõrestikust. Sillal otsest praktilist vajadust ei tundu olevat, kuna see ei vii ühest asustatud punktis teise – mõlemal pool silda on lihtsalt matkarada mägedes. Peale astudes hakkab sild kohe võnkuma ja mida rohkem silla keskpaika jõuad, seda suuremaks läheb võnge. Teiselt poolt silda tuleb vastu üks inimene ning võnkumine läheb resonantsi, mis pole tegelikult üldse hea ega turvaline tunne. Eriti hirmus on siis, kui jõuad vastutuleva inimesega kohakuti ning pead 1,2-meetrisel sillal ühte äärde kõrvale tõmbuma. Siis on küll tunne, et sild vajub sinnapoole, kuhu astud ja teeb ühe tiiru õhus. Sillal on tegelikult kõrged metallsõrestikust piirded ning allakukkumise ohtu pole, aga aju mõtleb kuidagi teisiti. Trossid, mis silda maa küljes kinni hoiavad, on mitmekordsed ning isegi katkemise korral peaks rakenduma varukinnitused. Kuigi ma kõrgust ei karda ja mõistusega võttes tean, et see sild ei kuku kusagile, on sillal liikudes ikka kõhe tunne. Kõrgusekartusega inimestel rippsillale asja pole, sest sild asub 110 meetri kõrgusel. All orus voolab kitsas ja suvistes tingimustes kokkukuivanud jõgi. Vaade otse alla on ühteaegu imeline ja hirmutav.

Alpiaasal

Tee mäest alla läheb oluliselt kiiremini kui mäkketõus. Hakkame sõitma tagasi Saksamaa poole, kuna täna ööseks peaksime me jõudma juba kusagile Müncheni lähistele, sest homme läheb Münchenist lend tagasi koju. Otsin tee peal Bookingust majutust ja leian hotelli üsna Müncheni lennujaama lähedale. Mulle ei anna rahu ka see Reutte rippsild, mis on veel poole pikem meie nähtud 200m pikkusest sillast. Milline see maailma pikim rippsild ikka välja näeb, tahaks teada. Kuna me pole Reuttest veel möödunud, kaevan internetis edasi selle rippsilla kohta infot. Lõpuks tuleb välja ka aadress ja otsustame silla kasvõi kaugelt ära vaadata, kui niikuinii sealt mööda sõidame. Rippsild hakkab paistma ning see tundub välimuse järgi samasugune nagu eelmine nähtud rippsild, ainult pikem. Sild viib ühe kindluse juurest teise juurde ning sillale pääsemiseks peaks samuti esmalt poolt tundi mäkke matkama, ainult siin läheb teerada läbi paksu kuusemetsa. Lisaks tuleb sillale osta pilet (8 € inimene) ja maksta parkimise eest. Kaalume, kas minna ka sellele sillale, aga silla kommertslikuks muutmine annab asjale hoopis teise hõngu ning sild ei tundu olevat nii looduskaunis kohas kui Holzgau rippsild. Otsustame, et parim on tänasest päevast juba võetud.

Maailma pikim rippsild Reuttes

Sõidame edasi ja siseneme Saksamaale mööda Plansee järve äärt kulgevat teed. Plansee paistab esmalt olevat lai jõgi mägede vahel kurus, kuid alles hiljem kaarti vaadates saan aru, et tegu on järvega (tõsi, sellele viitab ka saksakeelne nimi). Teeme korraks peatuse järve ääres. Edasi sõites istun esimest korda sellel reisil ise autorooli. Tahtsin ka uut Audit proovida, aga minu kiiruslaeks jääb umbes 50 km/h, mis seal kitsal järveäärsel teel sõidetav on. Järgmine peatus tuleb kohe õige varsti seal samas Plansee ääres, kuna õues on väga hea õhtune valgus pildistamiseks. Need mõned kilomeetrid jäävad ka minu ainukeseks autosõiduks sellel reisil. Reneele meeldib lihtsalt rohkem roolis istuda kui kõrvalsõitja olla.

Plansee

Suunaga Müncheni poole liikudes jääb meie teele Linderhofi loss, mida ma kindlasti näha tahaks. Kell on kohe 7 saamas ning inimesi ja autosid on lossi juures parklas vaid üksikuid. Lähen uurima, äkki ikka saab veel lossi vaatama minna. Selgub, et lossi aed on avatud, aga loss ise juba kinni. Linderhofi loss on ehitatud Kuningas Ludvig II-le, nagu ka Neuschwansteini loss. Stiililiselt on need lossid täiesti erinevad. Linderhofi lossi on ehitatud toretsevas rokokoo stiilis, eeskuju on võetud Versaille’s lossist. Lossi aed on detailsusteni täpselt pügatud-hoolitsetud, lossi ees on suur bassein purskkaevudega ja kuldsete kujudega ning pargis mitmed vaateplatvormid. Kujutan ette, et päeval saaks lossi ja selle aeda pildistada vaid nii, et sadu inimesi jääb paratamatult pildile, kuid kuna nüüd on lossi aias vaid üksikud inimesed, suudan nad mingi hetk jätta kõik endast selja taha ja saan inimtühjast lossist pildi.

Linderhofi loss

Jätkame teekonda Müncheni suunas, nüüd mööda teist Saksamaa tuntud reisimarsruuti – Alpenstrasset - mis ristub Füssenis Romantische Strassega ning kulgeb ida-lääne suunal paralleelselt Saksamaa Alpidega. Meie ees paistavad taas lumised tipud. Enne lund Saksamaa Alpides praegusel suveajal kusagil ei näinud (kõrgemates Alpides Austrias ja Šveitsis aga küll). Nüüd tundub kaarti vaadates meie ees aga olevat Saksamaa kõrgeim tipp - pea 3000 m kõrgune Zugspitze.

Lumised tipud Saksamaa Alpides - ees paistab Zugspitze

Jõuame kiirteele ning sõit Münchenisse kestab vaid alla tunni. Kiirused on muidugi ka pöörased, sest Renee katsetab veel viimast korda selle reisi jooksul Audi võimsust ja Saksamaa kiirteid. Mina hädaldan kõrvalistmel, aga klõpsin ise pilte spidomeetrist. Järsku märkame, et kiirteel kihutab üks mustriliseks teibitud auto – see on tuleva aasta uus mudel, mida veel inimeste eest üritatakse varjata, aga millega juba teedel katsetamas käiakse. Tegu on tegu 2016. aasta 7. seeria BMWga ja nagu hiljem andmeid kontrollides selgub, on just nädal tagasi selle auto välimus paljastatud. Mina klõpsisin aga hulga pilte, Renee sõitis ca 230- ga, et uuest ja oletatavasti seni nägematust autost pilte saada.

Pöörane kiirus Saksamaa kiirteel

Maskeeritud 2016. aasta 7. seeria BMW

Jõuame oma viimasesse selle reisi hotelli, viime asjad tuppa ja läheme vaatama, kas kusagilt veel kella poole kümne ajal süüa leiab. Leiame ühe lahtioleva Itaalia söögikoha, kus pole ühtegi inimest peale koka – suhteliselt hale ja üksildane näeb välja, aga see on ka ainuke võimalus praegusel kellaajal süüa saada. Lepime pizza ja pastaga.

Ongi läbi saanud meie 8-päevane ilma lasteta reis. Käidud sai ühe reisi vältel Saksamaal, Itaalias, Šveitsis ja Austrias; kokku sai sõidetud 2750 km. Kahtlesin, kas saan nii pikalt olla eemalt 3-aastasest lapsest ja kas tema suudab ka ilma minuta elada, aga õnneks selgus, et oleme teineteisest juba piisavalt palju lahti lasknud ning saame mõlemad ilma pisarateta hakkama. See on sel aastal juba teine reis, kus me käime Reneega ilma lasteta ning vaatamata sellele, et meile meeldib ka kogu perega reisida, on vahepeal tarvis olla just kahekesi ja elada endale. Ärgata, süüa, peatuda, edasi liikuda, teha kõike muud meelepärast omas tempos. Lapsed on praegu jõudnud sellisesse ikka, mil ilmselt meil tuleb neid kahekesi reise veel.

Saksamaa-Austria-Šveits-Itaalia (08.06.15)

Hommik Augsburgis on hall ja vihmane. Seda oli ette teada - ilmateade lubas suvekuumusele järsku ja kontrastset muutust. Väljas on vaid ca 16 -17 kraadi.

Teist päeva järjest üllatume hommikusöögilauas eriliselt hea valikuga hommikusööki nähes. Mitte, et seda kõike reaalselt süüa tahaks või jaksaks, aga lihtsalt imetleda, mida ja kuidas hommikusöögiks serveeritakse on ka omaette elamus. Iga detail on oluline – nt valikus on kolm erinevat mett (kõik erinevad taimed), värskeltpressitud apelsinimahl (kas kannust või võid ka ise pressida), omlett või praetud muna, mille võid lasta valmistada just enda valitud lisanditega ja küpsusastmes, tohutu valik küpsetisi, joogid tellid lauast jne. Oleme kaks päeva olnud Saksamaa 4-tärni hotellides, aga need hommikusöögid ja teenindus on olnud kindlasti väga hea 5-tärni hotelli väärilised.

Tõeliselt tahaks veel Saksamaal ringi vaadata, kuid kaks päeva lubatakse ümbruskonnas külma ilma ja vihmasadu. Alpide jalamil asuvas Garmisch-Partenkirchenis, kust paistab Saksamaa kõrgeim mäetipp ning mis oli meie algses reisiplaanis sees, toimub just täna G7 tippkohtumine ning seda valvab 20 000 politseinikku. Ilmselt pole sinnakanti täna mõtet seiklusi otsima minna.

Vihmasadu on aga lubatust väiksem ning kohati ei saja üldse. Seega kohe Saksamaalt ei põgene, vaid sõidame järgmisesse romantilise tee äärde jäävasse linna, küll mööda lookleva ja asulaid läbiva teega pea paralleelselt kulgevat kiiremat (mitte kiitreed) mööda. Meie järgmine peatuspaik on Landsberg am Lech. Pargime äärmiselt sügavasse maa (või isegi mäe-) alusesse parklasse. Siin on osatud igas vanas linnas kusagile sügavustesse parkla kaevata, et linn oleks autodest puhas ning parkimisruumi jaguks kõigile soovijatele.

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech asub, nagu nimigi viitab, Lechi jõe ääres. Linna sees on lai jõgi üles paisutatud ning sellest tekib kärestikuline kosk. Vanalinn on kohe jõe ääres. Mõni jõe haru on kanaliga juhitud vanalinna sisse ning see voolab majade vahel, kohati lausa majade alt läbi. Vanalinna üldpilt on taas kuidagi Tallinna vanalinna nägu. Kõiki seni nähtud romantilise tee äärde jäävaid linnu iseloomustab puhtus ja korras majad. Ei ühtegi kõverat ust, krohvi mahakooruvat fassaadi ega muud sarnast lõuna-euroopalikku “idülli”. Siin on saksa täpsus ja kord ja ometi mõjuvad need vanad linnad romantilisena.

Kuna on esmaspäev, on vastupidiselt eilsele kõik ärid ja tänavakauplejad töös ning kohati tundub, et müüjaid on kõvasti rohkem kui inimesi/turiste tänaval liigub. Ostan endale koormis- ja viilutamisnoa, mida osav müüja erinevaid vilju lõigates esitleb. Selline paras Teleturu värk tundub, aga nuga teeb head tööd ja köögividinad mulle meeldivad.

Suundume Saksamaa suurima järve – Bodensee – suunas ning teeme jalutuskäigu Lindau linnas, mis asub Bodensee kaldal, praktiliselt Austria piiri ääres. Lindau vanalinn asub väikesel saarekesel, mis asub kaldast vaevalt paarisaja meetri kaugusel ning sinna saab silda mööda. Lindau on taas armas Saksa linnake, kus on tore jalutada ja vanalinna arhitektuuri imetleda. Teele jääb ökopood – ostame mõned puuviljad, et oleks peagi ees ootaval pikal autosõidul midagi näksida.

Lindau

Lindau

Bodensee järve ääres

Bodensee järve ääres

Siseneme Austriasse ning kohe pärast seda Šveitsi – Bodensee servas saavad kokku kolm riiki. Kui Saksamaal sai kiirteedel tasuta sõita, siis Austriasse sisenedes ostame nädalakaardi (8.70 €), Šveits aga pakub kiirteedel sõitmiseks vaid 14 kuu kaarti (ei mingit lühema perioodi kaarti turistidele), mis maksab 40 €. Pika perioodi kaardina äärmiselt odav, aga kasutades kaarti vaid läbisõiduks, on ikka väga kallis.

Šveits jätab ligi kolmetunnise autosõidu vältel vihmase, karge, väheasustatud ja meeletult mägise esmamulje. Alles Šveitsi lõunapiiril, Lugano kandis tekib suurem asustus ning kohe piiri lähedal on hulganisti kasiinosid ja kaubanduskeskuseid (eks maksud ja seadused annavad selleks ainest). Šveits on teatavasti väga kallis maa, teekaardiga saime seda juba tunda, aga ühtegi muud toodet ega teenust selle teekonna vältel osta pole tarvis. Hetkel kasutamegi me Šveitsi vaid läbisõidukoridorina, et jõuda Itaaliasse Como järve äärde.

Sisenesime Šveitsi teadmisega, et meil siin internetti pole, kuna eelmises postituses mainitud Tele 2 kaart kehtib vaid Euroopa Liidu riikides. Imekombel avastame peagi, et meil internet siiski töötab ja kusagilt hiigelsummasid maha ei tiksu, kuna tegu on kõnekaardiga, kus on kindel summa raha. Ametlikult kohalikku hinnakirja vaadates maksaks 1 GB internetti Šveitsis 13 000 € (ma ei pannud nullidega mööda) ehk meil on kaasas 26 000 € eest internetti (Eestist saime selle 36 €-ga). Et internet siiski Šveitsis töötas, on ilmselt Eesti operaatori viga.

Šveitsi mägedes

Tänaseks peatuspaigaks leidsime taas ühe viisaka 4-tärni hotelli Como järve lähedal ja seda vaid 49 € eest. Booking.com viimase hetke pakkumised vähemalt praegusel perioodil on suurepärased. Veidi enne südaööd hotelli jõudnuna otsustame kahepeale ühe pizza süüa ning ei lähe seda kaugemale otsima kui oma hotelli restorani. Pizzat osatakse teha Itaalias pea igal pool – pizza rabab oma headusega jalust ja on vääriline tervitus Itaaliasse jõudmise puhul. Et mitte pizza kõhus kohe voodisse kerra tõmmata, jalutame veel hotelli tagaaias ning saame osa sellisest konnadekontserdist, millist pole ma veel kuulnud. Astun pimedas peale mingitele pehmetele ja jala all lirtsuvatele viljadele ning valgust näidates saame aru, et oleme murelipuu all. Telefoniga valgust näidates näeme, et murelid on parimas küpsusastmes ning kuigi alumistelt okstelt on möödakäijad viljad ära korjanud, ulatub Renee oma pikkusega ka selliste oksteni, mis enamuse jaoks kättesaamatuks jäävad. Milline magus ja värske suutäis meile osaks saab!

Kiirpilk Münchenile (06.03.15)

Pärast hommikusööki Austria Alpides asume teele Müncheni suunas, kust meil homme hommikul läheb lend tagasi Tallinnasse. Terve tänane päev on aga meie enda sisustada, kuna meile annab liikumisvabaduse auto, mille tagastame enne tagasisõitu Müncheni lennujaama.

Kuni Austria-Saksamaa piirini kulgeb sõit mööda Alpide jalamit. Arutleme kohaliku arhitektuuri ja talupidamise teemadel. Kõikjal katab maad paks lumevaip, millele eile vallaolnud taevaluugid olulist täiendust pakkusid. Kui Austria-Saksamaa riigipiiri ületame, tundub, nagu oleksime sattunud talvest kevadesse. Lumi on täielikult kadunud. Taamale jäävad ka kõrged mäetipud, algab kiirtee ning tee ääri palistab lame põllumaa.

Tahame täna jõuda kindlasti Müncheni kesklinna, aga enne Münchenisse sissesõitu käime tutvumas kohaliku kaubandusvõrguga. Kohalike kaubamärkidega pole meie külastatavas Ingolstadt Village outlet’is küll tegemist - enamasti on tegu ülemaailmselt levinud suurte brändidega, mida müüakse kõikjal maailmas. Hinnaklass on outleti kohta üsna kõrge ning mul kaob isu poodides kolamisest kiiresti. Ostan aga kaasa ühe Saksamaa brändi WMFi panni, mis on nii suur ja raske, et kohvrisse seda ei mahuta. Etteruttavalt võin öelda, et panni tassisin koju käekotis ja turvakontrollis seda vaatamata raskusele ja ähvardavale metallsangale õnneks külmrelvaks ei peeta. Samuti ostan soola- ja pipraveski, mis tuntakse läbi röntgeni turvakontrollis ära ja vaid küsitakse, kas mul on käekotis need veskid.

Pann käekotis, kohalik toiduajakiri näpus - nii ma reisilt tulen.

Õhtupoolikul sõidame sõpradega Münchenisse ja otsustame kesklinnas veidi ringi vaadata. Tean, et Saksamaal on ökokaubandus väga laialt levinud ning otsin mahekaupade toidupoodi, et lastele midagi põnevat kaasa osta. Spetsiaalset mahepoodi tee peale ei jää, aga ka tavalises toidupoes on korralik mahekaupade lett ning leian sealt piisavalt näkse, mida lastele viia. Koduseks katsetamiseks ostan kaasa uusi Aasia kastmeid. Hiljem autoga sõites märkan, et oleks me teises suunas jalutanud, oleks mitu mahekauplust meie teele jäänud. Õhtusöögi teeme Hiina restoranis.

Pärast õhtusööki jalutame Müncheni vanalinnas ja harrastame window-shoppingut, kuna kõik poed on juba suletud. Uudistame Saksamaa rahvariideid, mida müükase väga paljudes poodides, peatume munadepühadeks kaunistatud vaateakende juures, uurime nugasid ja muid köögitarbeid, kingi ja kotte. Omamoodi põnev tegevus see poodide akende taga luusimine. Meenub päev Viinis, kui kogu linn oli ühe usupüha tõttu välja surnud, siis hulkusime samuti müüda inimtühja linna ringi ja uurisime vaateaknaid.

Veidi enne kella üheksat õhtul jõuame Marienplatz’ile, mis on Müncheni keskväljak, sealne raekojaplats. Raekoda oma reljeefse, tornikeste ja rohkete kujudega kaunistatud määrdunud-pruunikat tooni fassaadiga mõjub õhtupimeduses nagu mõni hoone õudusfilmist. Kui fassaadil kujusid lähemalt uurida, siis need on kõik erinevad, aga nende kõigi nägudes peegeldub hirm, karje, õudus. Hoone on pärit 19. sajandist ning on oluliselt noorem, kui arvasin.

Müncheni raekoda

Inimesi on hilisel õhtutunnil raekojaplatsil üsna palju ja tundub, nagu ootaksid nad midagi. Kuna kohe on saabumas täistund, jääme platsile ootama, et äkki hakkab mõni kuju fassaadil liikuma. Nii juhtuski, kuigi vaatemäng kestis vaid paar minutit ja polnud teab mis efektne.

Hilisõhtune Müncheni keskväljak - Marienplatz 

München kiirkorras külastatud, sõidame lennujaama, kus meil on üheks ööks hotell. Siinkohal jagan ka hotellisoovituse – Novotel Müncheni lennujaamas on väga hea hinna-kvaliteedi suhtega hotell, kus on mõnusalt mugavad voodid ning äärmiselt loogiline ja käepärane toa kujundus. Kõik asjad on olemas ja väga õiges kohas; tundub, nagu oleks siin tõesti igale detailile mõeldud ning aru saadud, mida klient tegelikult vajab. Kuigi hotell asub otse lennujaamas, pole lennukite müra tuppa kuulda, kuna aknad on helikindlad. Hotelli eest viib lennujaama kõikidesse terminalidesse ka tasuta transfeeribuss.

Öö hakul tekivad uudsed mõtted meie tulevasse Saksamaa reisiplaani. Aga sellest edaspidi, kui see teoks saab. Saksamaa reis on meil peas mõlkunud juba mõnda aega ning tõenäoliselt oleme me Saksamaal tagasi suve algul.

Viimane suusapäev Austria Alpides. Paks lumesadu ja jõuluilm märtsikuus (05.03.15)

Kui täna kella poole kaheksa paiku uni ära läheb, näen telefonis sõnumit, et sõbrad on juba kella seitsmest üleval ja kavatsevad täna ära teha selle, millest nad on terve reisi rääkinud – jõuda rajale esimestena ja sõita mööda triibulist rajamustrit. Etteruttavalt võin öelda, et nad jõudsid tõstuki juurde isegi pool tundi varem, kuna arvasid selle avatavat kell 8. Ja kuna nad olid kõige varasemad, siis saidki nad raja esimesena läbida. Stiilipunktid selle eest.

Me isegi ei üritanud nendega liituda, kuna ei teadnud veel ärgates, mis meie mõlema väljaväänatud jalad teevad. Selgub, et minu jalg on ikka päris valus, aga Renee oma on tänaseks veidi parem. Ma poleks täna suusasaapaid jalga ajanud, kui üks sõpradest poleks eile öelnud, et selline valu võib kaduda suusamäel. Tundus uskumatu, aga ma nii tahtsin veel rajale minna ja vaatamata sellele, et suusasaabastega oli veel valusam käia kui kingadega, kavatsesin ma selle ära proovida. Kuna meist aga kumbki ei saanud täna ilma valuta suusasaabastes kõndida, läksime ühe kaugema lifti juurde, mille juures ma eile märkasin autoparklat, hoopis autoga. Saime kõige esimese parkimiskoha ning meil oli tarvis suusasaabastes vaid üle autotee astuda.

Ja see pidas paika – kõndides meeletult valu tegev jalg ei andnud mäest laskudes üldse tunda. See tundub rohkem kui uskumatu, kuna ma ju kallutan oma jalgu ühele ja teisele poole ning teen järske pidurdamisi. Aga me mõlemad olime taas rajal nagu poleks midagi juhtunudki.

Tänane nähtavus suusarajal

Täna sõidame Reneega kahekesi Lengau ja Hinterglemmi nõlvadel; sõbrad on läinud hoopis vastupidises suunas ja kokkupuutepunkte meil tõenäoliselt ei teki. Terve öö ja hommiku on sadanud laia ja pehmet lund, mis on katnud rajad udusulgi meenutava kerge lumekuhjaga. Lund tuleb aina juurde ning selles värskes ja kerges pea põlvini ulatuvas lumes sõitmine on isegi omamoodi nauditav. Selline puuderlumi ei takista sõitmist, kuna suusad libisevad sellest läbi väga kergelt. On selline tunne, nagu sõidaks rajavälisel puutumata lumel, mida ma paar päeva tagasi põgusalt ka proovisin.

Meile hakkab üks nõlv nii väga meeldima, kuna seal on mõnusad lumeolud ja pealegi veel väike liiklus ning me sõidame seda korduvalt. Nähtavus vaheldub. Täna näeb kaugele kehvasti, kuna nägemist takistab paks lumesadu. Enda ette, mida on tarvis raja jälgimiseks, näeb vahepeal enam-vähem hästi, siis aga kaovad jälle reljeefid ja vaatevälja tekib vaid ühtlane valge mass. 2000 meetri peal, mis on siinsed kõrgemad tipud, on radade ühenduskohtades täiesti olematu nähtavus ning me sõidame vaid umbes viitade järgi. Ümberringi on kõik valge.

Mäe tipus

Täna tegelen ma pidevalt hüpete harjutamisega, kuna rajal on palju lumehangi, millelt ära tõugata ja pehme lume tõttu ei tundu võimalik kukkumine ka hirmutav. Isegi hüppamisel ja maandumisel ei ole tunda, et mu jalg on tegelikult välja väänatud.

Kuna täna sõidame Reneega kahekesi paaris ning tihti sõidame vähekäidavatel radadel vaid kahekesi ka liftiga üles, tekib vaiksemaid pause, mil mõtted liiguvad kodus ootavatele lastele. See on esimene kord, kui mul on selle reisi jooksul aega mõelda lastele nii, et tekiks igatsustunne. Õhtuti me loomulikult helistame ja räägime lastega, aga mul on siin seni olnud nii kiire elu, et varem pole olnud aega igatseda. Siin Saalbach-Hinterglemmi suusakeskuses on suusatamas vaid väga üksikud lapsed, mistõttu pole ka lapsi pidevalt silmade all ega tuleta sulle meelde sinu enda lapsi.

Lõuna teeme samas mäepealses söögikohas, kus eile, aga täna tundub toit oluliselt kehvem. Söömist segavad ka kõrvallaudades istuvad suitsetajad. Tundub uskumatu, aga Austrias on veel lubatud söögikohtades suitsetamine.

Algul plaanisime pärast lõunasööki kohe mäelt ära minna, kuna ilm väga õues olemist ei soosinud ja pealegi olime me vaid ühe laskumise kaugusel autost. Kuid alla sõites tekkis tahtmine jätkata ning me tõusime uuesti mäetippu ja liuglesime sealt veel mitu korda alla.

Nähtavust on veidi juurde tekkinud, kui hakkame mäelt lahkuma. All lifti juures autoparkla.

Meie selle reisi suusatamise osa on selleks korraks läbi. Homme tuleb hakata kodu poole tagasi liikuma. Statistikat vaadates selgub, et viie päevaga sõitsin suuskadel 132 km. Ei teagi, kas seda on vähe või palju, aga kui veel numbritesse süveneda, siis enamikel päevadel sõitsid umbes pooled inimesed meist rohkem.

Nagu suusamäelt alla tulen, tunnen ma kõndides jälle paremas põlves valu. Mäel jõudsin juba unustada, et mu jalg on haige. Pärast suusatamist käime taas saunades taastumas ning läheme õhtusöögiks kuuekesi Itaalia restorani sööma. Sellest kujuneb meie reisi parim õhtusöök - kõik, mida keegi tellib, on imeliselt hea. Samuti on koos suurepärane seltskond, kellega on olnud lust koos suusatada, saunatada ja õhtul söömas käia. Ma ei ole ammu nii palju naerda saanud. Pärast õhtusööki jalutame veidi Saalbachi vanalinnas ning imestame, milline lumi on märtsikuus maha sadanud. Paks lumevaip tänavatel, kus veel eile oli kevadine ilma lumeta olemine, värsked lumemütsid katustel ja puudel, - 7 kraadine külm ja õuetuled tekitavad tõelise jõulutunde.

Jõulud märtsikuus

Mina sain sellelt reisilt igatahes suusapisiku külge ja tahaks veel tulla. Õhtu jooksul tekivad meil sõpradega ühised mõtted järgmise aasta suusareisiks. Kui enne valisin ma igal võimalikul juhul soojamaareisi, siis nüüd olen ma nõus kevadise päikese vahetama suusapuhkuse vastu. Saab ju mäel ka veidi päikest, aga suusatamine ise annab meeletu energia.

Neljas päev suusalaagris. Rekordkilomeetrid. (04.03.15.)

Täna plaanisime pikalt magada ja minna mäele siis, kui uni loomulikul moel ära läheb. Kummalisel kombel puhkan ma aga siin välja suhteliselt väheste unetundidega ning uni läheb ära juba kella 7-8 vahel. Mul on tunne, nagu ma oleksin suusalaagris mitte suusapuhkusel.

Entusiastlikud sõbrad, kes pidid õige varakult mäkke minema, on veel kella 9 paiku hotellis ning saan nendega liituda. Renee on täna rajalt maas, kuna eilne kukkumine annab kõndides nii tugevasti tunda, et suusasõitu sellise valuga teha ei õnnestu. Haiguse tõttu jätab mäkke tulemata veel üks tuttavatest, küll aga liitub kuuendaks grupiliikmeks tema kaaslane.

Tänaseks päevaks lubas ilmateade ilma päikseta ja sademeteta ilma. All ongi ilm pilves ja sombune, aga üles mäetippu jõudes võtab meid üllataval kombel vastu päikesepaiste. See teeb meele kohe eriti heaks, kuna ootused polnud nii kõrged. Temperatuuride vahe 1000 ja 2000 m peal on ka kindlasti vähemalt 10 kraadi. Üleval tundub tänane hommik vaatamata päikesepaistele päris külm. Suusariietest külm loomulikult läbi ei tule, kuid näo katmata osad saavad laskumistel külma ja tuule poolt räsitud.

Otsustame sõita eile läbitud teekonna vastupidises suunas. Nõlvad, mis eile olid künklikuks sõidetud, on rajamasina poolt öösel ära lihvitud (seda tehakse igal ööl). Küll aga tunnen, et rajaolud muutuvad vastavalt ilmale, temperatuurile ja lumele iga päev. Täna on libedam kui eile ning see libedus on õhukese öösel mahasadanud lumekihi all, mis tekitab pidurdades pikema külg ees libisemise. Kukun ühes kurvis nii, et suusad lendavad jalast. Pehme lume tõttu valu isegi ei saa, kuid suusk lendab jalast ära nii, et ka jalg saab veidi välja väänatud. Samas edasi sõitmist ei sega see kuidagi.

Libeda raja korral on halvem sõita punastel (üks tase sinistest järsematel) nõlvadel, rääkimata mustadest nõlvadest. Meie teekond kulgebki põhiliselt mööda siniseid nõlvu, harva vajadusel sekka ka mõni punane nõlv. Tegelikult ei saagi siinsetes mägedes aru sinise ja punase nõlva vahest, sest mõni punane ei tundu üldse punane ja mõni sinine on kohe väga punane. Mäekuru ületamiseks oleks tarvis võtta ka üks üle 3 km pikkune must nõlv, kuid alternatiivina valime hoopis gondliga alla sõitmise. Selle eest saab raudselt pehmopunkte, aga keegi ei taha nii libedaga liiga järskudes mägedes riskida.

Lõuna teeme Lengau nõlval ühes mäepealses söögikohas. Söön grillitud aedvilju, mis maitsevad lihtsalt imeliselt. Ei tea, kas kehtib vanasõna, et tühi kõht on kõige parem kokk või on mu maitsemeeled siin mägedes muutunud vähenõudlikuks.

Pärastlõunal kisub pilviseks, kuid ilm ise on mõnus, sest udu pole ja midagi taevast alla ei saja. Kaugele näeb hästi, kuid enda ette mõned meetrid on kolmemõõtmeline nägemine kadunud. Paistab vaid ühtlane valge pind, mille reljeefe ei taju. Seega on ootamatu iga rajal asetsev muhk või lohk, kuna keha ei saa selle läbimiseks ette valmistada. Seikleme mööda mäeahelikku Saalbachi poole tagasi, kust me hommikul sõitu alustasime. Lõpetame sõidu vahetult enne kella nelja; jalad on sõidust üsna läbi. Olime täna rajal 6 tundi. Viimase pingutusena tuleb läbida suusad seljas ja mäesuusasaapad jalas mööda linnatänavaid hotelli kõmpimine.

Elektrooniline mäekaart võimaldab õhtul internetis päevased sõidud kokku lugeda – statistika näitab täpselt kõiki lifte, kust ja mitu korda üles sõidetud ning arvutab välja läbitud kilomeetrid, samuti sinu positsiooni võrreldes teiste sõitjatega. Üllataval kombel avastan, et tänaseid kilomeetreid tuli isegi veidi rohkem kui eile, kuigi eile olime rajal 7 tundi. Samas oli eile kolm kohvikupeatust, täna vaid üks. Täna sai läbitud 37 kilomeetrit, mis on juba pea maratoni kategooriasse kuuluv. Samas on aga mäesuusatamine oluliselt kergem kui murdmaasuusatamine ning kilomeetreid samadel alustel võrrelda pole mõtet. Kuigi, eks tänaseks on keha üsna väsinud küll. Turgutame end saunas. Pärast sauna tunnen, et jalg, mis väänatud sai, teeb kõndides veidi valu. Valu süveneb õhtuks veelgi. Tekib kahtlus, kas ma homme üldse mäkke saan.

Õhtusööki valides oleme täna jälle laisad, väsinud ja mugavad ning sööme oma hotelli restoranis. Meie kuuega liituvad ka teised kaks sõpra, kes elavad lähedal hotellis. Pärast õhtusööki hakkame väikese liftiga, mille kaalupiirang vastab neljale inimesele, just neljakesi liftiga üles oma tuppa sõitma. Viimasel hetkel hüppavad lifti veel kaks inimest meie seltskonnast ning seejärel seitsmes inimene, kelle järgi hakkab astuma ka kaheksas inimene. Jõuan öelda, et siin tohib olla vaid neli inimest, kui lift kukub alla. Viimasena sisseastuv inimene suudab liftist veel välja hüpata ja imekombel ei jää kuidagi lifti vahele. Ehmatus on suur, kui liftiga pea keldrikorrusele langeme. Liftil on küll automaatsed pidurid ning pauguga me ei kuku, aga hirmu tekitab fakt, et me oleme seitsmekesi liftis kinni ja siin võib õhk otsa saada. Ma ei tea, mitu minutit me reaalselt seal olime, aga need minutid tunduvad pikad ja mind valdab paanika. Mehed suudavad üsna varsti liftiuksed lahti kangutada ning selgub, et me oleme pidama jäänud poolkorrusele, kust saab alla keldrisse hüpata. Õhtul juhtumi peale mõeldes hakkab ikka päris hirmus – see asi oleks võinud palju hullemalt lõppeda.