Linnast maale. Onseni külastus ja ryoakanis ööbimine. (08.06.16)

Jaapan on kontrastide maa. Vastukaaluks väsitavale ja kärarohkele linnaelule tavatsevad jaapanlased käia onsenis lõõgastumas. Onsenid on kuumaveeallikad, mida leidub vulkaanilise Jaapani pinnal tuhandeid. Traditsiooniline onsen on naturaalne kuumaveeallikas, mis paikneb reeglina vabas õhus. On ka sisetingimustes onseneid, mis ammutavad oma vee samuti kuumaveeallikast, aga ka mittenaturaalseid onseneid, kus vesi on lihtsalt köetud 40+ kraadi soojuseks ja pandud väikesesse basseini.

Lisaks kohalikele elanikele pakuvad onsenid huvi ka välisturistidele – see on osa Jaapani kultuurist, mida tasub oma silmaga näha ja kogeda. Umbes nagu Soome saun meie piirkonnas, mida võiks kaugemalt tulijale kindlasti soovitada.

Onsenid on enda valdusesse hõivanud sageli mõned majutusasutused, kust on mugav kuumaveeallikasse sulpsata ja hiljem sinna paikseks jääda. Väga sageli kuulub onsen ryoakani juurde. Ryoakan on Jaapani traditsiooniline öömaja, kus magatakse maas tatami mattidel. Ryoakanid paiknevad sageli looduskaunites kohtades ning koos onseniga moodustavad nad vaikuse ja lõõgastuse otsijaile n-ö täispaketi.

Oleme ühel eelmisel Jaapani reisil onseni ja ryoakani kogemuse saanud – see asus Shikoku saarel Iya ürgorus ja oli tõesti väärt nii kaugele sõitmist. Sellel reisil oleme koos sõpradega, kes on esimest korda Jaapanis ning onseni külastus oli üks kindel asi, mille reisikavva planeerisime. Leidsin sellise lehekülje, mis annab Jaapani ryoakanitest ja onsenitest väga hea ülevaate – saab otsida meelepärast kohta piirkonna, hinna jne edasi järgi. Näiteks leiab sellelt leheküljelt pingeread "Top 10 ryoakan 2015" või "Best-kept secret ryoakan 2015" – pingeread on küll paljulubavad, aga kui tähelepanelik uudistaja suunab pilgu aadressribale, siis ilmub nähtavale sõna "advertisement". See seletab ka, mis alusel pingeread koostatud on.

Meie väljavalituks ryoakaniks osutus Takaragawa Onsen Ousenkaku, mis asub Tokyost umbes 200 km kaugusel kirdes. Meile meeldis see onsen oma looduskauni koha poolest ning määrav oli ka see, et selles onsenis saavad mehed ja naised koos käia (reeglina on meeste ja naiste pool eraldi). Kui Jaapani kaarti vaadata, siis Tokyo asub kitsa Honshū saare lõunaosas, Takaragawa aga Jaapani Alpides Gunma prefektuuris, mis jääb Kesk-Honshūsse.

Startisime hommikul Tokyo Stationist, mis on Tokyo (ja ilmselt kogu Jaapani) suurim transpordisõlm. See meenutab hiigelsuurt sipelgapesa, kus toimub katkematu sagimine erinevatel tasanditel. Siin kohtuvad metroo, aeglased rongid ehk JR-liinid ning kiirrongid (Shinkansenid ja Nozomid). Et teha kindlaks, kuhu sul on vaja minna, milline transpordiliik valida, kust pilet osta ja kuhu perroonile välja jõuda – see on kõrgem pilotaaž. Kõigil meil neljal pidid pead töötama ja silmad silte lugema, et lõpuks õige valik teha.

Natuke lihtsustaks liiklemist JR-passi (Japan Rail Pass) olemasolu, kuna sellega saab sõita peaaegu kõikide rongidega (va metroo ja Nozomi), seega pääseb sisse erinevatest väravatest ja eksimise korral ei läheks pilet kaotsi. JR pass on üsna kallis, nädala hind on sõltuvalt valuutakursist veidi üle 230 €. Sel korral jäi meil see ostmata puhtalt minu lolluse tõttu – olin enne välja vaadanud, et selle saab veebist osta, kuid polnud tingimusi lõpuni lugenud ega teadnud, et see pass on vaja meile koju ka saata. Arvasin, et selle saab Jaapanist kätte, aga tegelikult tuli see Jaapanis lihtsalt aktiveerida. Nimelt ei müüda JR passe enam Jaapani pinnal ning see tuleb enne soetada ja jõuda ka see koju tellida. Meie jäime täpselt ühe päeva hiljaks. JR-pass osutub vajalikuks ja tasuvaks juhul, kui reisida rohkem kui kiirongiga Tokyost Kyotosse ja tagasi. Sellega saab valitud perioodi jooksul sõita lõputu arv kordi. Kiirongid on Jaapanis väga kallid, aga see ajavõit, mis nendega saavutatakse, on suurusjärkude võrra erinev tavarongist. Nt Tokyost Kyotosse kiireima (Nozomi) kiirrongiga on 2.18 h, JR-rongiga aga ca 9 h.

Kiirrongiga päris Jaapani Alpide jalamile ei pääse, küll aga saime Shinkanseniga sõita Tokyost Takasakisse ja sealt edasi aeglase rongiga Minakamisse. Omamoodi kogemus on kaugeneda suurlinnast, kus käib ronge iga mõne minuti tagant ja jõuda välja kohta, kust edasi läheb päevas vaid üks buss. Me oleme seda eelmisel Jaapani reisil kogenud ja see teekond oli samuti onsenisse minek. See nagu käiks asja juurde, et onsenisse on keeruline pääseda. Minakamist oleks isegi jõudnud liinibussile, mis viib Takaragawasse, aga otsustasime hoopis minna Minakamis lõunale ja oodata, kuni pooleteise tunni pärast saabub hotelli tasuta buss, mis viib meid õigesse kohta täpselt ukse ette.
Minakami jaam (vasakul) ja suveniiripoed (paremal)

Minakami on väike küla sügava oruga jõu kaldal. Mõned suveniiripoed ja kohvikud väikese jaama ees, üks laiem tänav mõlemal pool jõge. Mõtlesime, et ei istu kohe esimesse kohta jaama ees maha ja jalutame teisele poole jõge süüa otsima. Aga elu oli sellises väikeses kohas välja surnud. Enamik söögikohtadest olid kinni, seega läksime sööma lihtsalt ühte kohta, mis lahti oli. Menüü tundus kahtlane – üritati pakkuda lääne toite nagu pitsat ja Caesari salatit jms. Küsisime Jaapani toitu, kuid meile näidati, et saab vaid seda, mis on menüüs. Tellisin mingi karri, mida ma süüa ei suutnud – karrikastme, kana ja riisi peale oli sulatatud juust ja see kooslus oli põlastusväärselt vastik.

Jalutame tagasi jaama juurde ja leiame kergesti üles hotelli bussi, mis viib Takaragawa onsenisse. Kuigi oleme kusagil üksikus mägises Jaapanis, on bussis lisaks kohalikele ka kaks paarikest välisturiste - see näitab, et ryoakani olemasolu ingliskeelsetel saitidel kannab vilja. Kuna kõik paarisistmed on juba täis, hõivame neljakesi bussi tagumise istme. Sõidu ajal püüame küll üsna vaikselt omavahel rääkida, kuid kuna bussis mitte keegi peale meie omavahel ei vestle, tundume me võrreldes teistega ikka lärmakana. Nagu me Jaapanis liikudes aru oleme saanud, siis ühistranspordis inimesed ei suhtle ja see kuulub ka kohaliku kultuuri viisakusreeglite juurde. Kollektivistlikus ühiskonnas on äärmiselt oluline, mida ümbritsevad inimesed sinust mõtlevad. Olla viisakas on jaapanlaste jaoks ülioluline. Ega ei taha tegelikult teises kultuuriruumis nende reeglite vastu eksida, aga kuidagi neli inimest moodustavad juba seltskonna ja meeleolu pole ka selline, et istuks hiirvaikselt. Mul tekib seos, et me oleks nagu kamp üleannetuid teismelisi kooliekskursioonil, kes sümboolselt hõivanud bussi tagumise istme ja käivad kogu ülejäänud reisiseltskonnale närvidele. Piinlik on ka tegelikult, aga õnneks kestab sõit onsenisse vaid pool tundi.

Ryoakanisse sisse registreerumine käib kohalike kultuuritavade järgi. Alustuseks jätame oma jalanõud kohe ukse ette. Jaapanis ei käida siseruumides jalanõudega, isegi osades restoranides ja hotellides mitte. Etteruttavalt olgu öeldud, et kätte saame me oma jalanõud alles järgmisel päeval täpselt samast kohast välisukse eest, aga ümberpööratult – ehk ninad mineku suunas. Hotellis ringi liikumiseks antakse meile plätud, mis käivad ükskõik kumba jalga – need on kummalised jalanõud, mille parem ja vasak jalg on täpselt ühesugused.

Bussitäis külalisi saabus samaaegselt, mistõttu võtab inimeste teenindamine ka aega – siin aga ei lasta üksteise sabas seista ja oodata, vaid pannakse kõik istuma laudade taha ja tuuakse joogiks rohelist teed, samal ajal antakse järgemööda kõigile külalistele tuba kätte.
Onseni peamaja asub jõe ääres

Enne tuppa minekut tuleb riiulist valida endale yukata ja selle juurde vöö ning naistel lisaks ka ujumiskleit. Ujumiskleit meenutab oma värvilt ja tegumoelt kartulikotti, millel on põhi lahti lõigatud ja mille külge on õmmeldud õlapaelad. Yukata on riietus, millega tuleb siin ryoakanis ja selle juurde kuuluva onseni territooriumil ringi liikuda. Esmapilgul võiks lõike järgi arvata, et tegu on kimonoga, kuid yukata on tehtud tavalisest puuvillasest kangast ja on lihtsam riideese. Põhimõtteliselt on see nagu puuvillane kittel, ainult yukata peab ulatuma kandadeni ja selle vöö on oluliselt laiem kui kitlil ning vöö seotakse mitu korda ümber piha. On äärmiselt oluline, et yukatad selga pannes pannakse kõigepeal parem hõlm vastu keha ning alati on peal just vasak hõlm. Vastupidisel juhul on tegu totaalse fopaaga ning nii riietatakse vaid surnuid. Riietumisjuhis antakse meile paberil kaasa ning inimene, kes meid tuppa saadab, näitab veel igaks juhuks ette, et me kindlasti ei eksiks.
Yuakta seljas, liigutakse ringi ryoakanis ja onseni territooriumil. Puidust tallaga varbavahesid nr 46 loomulikult polnud. 

Esmalt suundumegi kohe onsenisse, mis asub ryoakani kõrval mägijõe ääres. Seda kohta valides lummasid mind just need onseni pildid – see, kuidas loodus ja inimese kätetöö on harmooniliselt ühendatud. Kuumaveebasseine on siin mitmeid eri suuruses ning need kõik asuvad voolava mägijõe kaldal. Siin on päriselt ka nii ilus, nagu piltidel paistis. Teen ka telefoniga pilte (aga nagu hiljem lugesin, on see keelatud).
Takaragawa Onsen Ousenkaku


Onseni külastamiseks on Jaapanis täiesti omaette kombestik. Tunnistan, et me polnud sellega enne korralikult kursis ning õppisime ja ka eksisime tegevuse käigus. Onseni ukse taga tuleb vahetada hotellis antud plätud uute plätude vastu. Nüüd saab riiulist valida traditsioonilised puutallaga varbavahed. Yukata on meil seljas, kuni jõuame riietusruumideni.

Onsenis on täna vähe inimesi. Peatselt silmab mu pilk kuumaveevannis paljaste tagumikega jaapani mehi. Imestame, kas mehed peavad meeste-naiste segaonsenis tõesti alasti käima??? Meile, naistele, on vähemalt antud mingi kartulikott-ujumiskleit, mis ulatub põlvedeni. Märkame, et osa mehi kannab strateegilise koha eest väikest valget rätikukest, mis kõigile samuti kaasa anti. See on nii lühike, et sellega ei saa isegi peenikesed Jaapani mehed omale tiiru ümber kere, mis veel suurtest meestest rääkida. Meie mehed juurdlevad veidi ja otsustavad, et nemad siiski end paljaks ei koori ja lähevad onsenisse oma ujumispükstega. Ilmselt on see midagi väga vale.

Onsenikultuuri oleks küll viisakas järgida, aga kusagil on piir, kus meie kultuuriruumi tavad on tugevamad ning kusagil on piir, millest üle ei astu. Alastiolek avalikus kohas jääb meie jaoks siiski tabuks.

Onseni vesi on umbes 43-kraadine, see on oluliselt kuumem kui vannivesi. Onsenisse sisseminek tõstab sõna otseses mõttes kõik ihukarvad püsti. Mööda selga, jalgu ja käsi on tunda, kuidas tuhanded karvanääpsukesed elustuvad, ehmatades järsust temperatuurimuutusest. Vees tasub end liigutada võimalikult aeglaselt, sest iga kiirema liigutuse järgselt tundub vesi veel kuumem. Onsenis on keelatud ujuda ja sukelduda, aga seda ei suudaks sellises temperatuuris ka teha.



Istume ühes onseni servas kaelani vette ja teostame antropoloogilist vaatlust. Tundub, et onsenis tunnevad end eriti vabalt, paljastades end ilma igasuguse häbita, just vanemad mehed. Nooremad mehed varjavad taktitundeliselt väikese rätikuga nii palju kui sellega varjata õnnestub. Ilmselt on need onsenikombed pärit aegade algusest ja säilinud selles keskkonnas tänaseni. Ka need kartulikott-kleidid on tõenäoliselt pärit mingist muust ajastust ja see rätiku suurus pole ilmselt ka ajas muutunud. Mulle meenub sarnasus, kui me käisime Saksamaal ühe hotelli saunas (teatavasti käiakse Saksamaal ühissaunades samuti alasti – nii mehed kui naised), siis seal olid samuti vanemad inimesed ilma varjamata ja (vale)häbita alasti, noored aga pigem katsid ennast või olid lausa ujumisriietega.

Aga see väike valge rätik – see antakse selleks, et enne onsenisse minekut end pesuruumis korralikult puhtaks küürida. Hiljem võib sellega keha teatud piirkonda varjata, aga onsenisse sisse minnes ei tohi seda rätikut mingil juhul vette lasta, ega veest välja väänata, vaid see tuleb kokku voltida ja panna endale pealae peale (või siis kusagile onseni servale).

Muidugi jätkub meil omavahel juttu onsenis nähtava kohta ja tekivad ka naljad, nagu hands-free püksid, mis on siis (meie jaoks) tavalised meeste ujumispüksid. Nende vastand on see valge rätik, mida tuleb kahe käega kinni hoida, sest ühe käega ei saa ju hoida nii väikest rätikut ümber keha, kui selle otsad kokku ei ulatu. Aga eks nende naljadega on alati nii, et need tunduvad naljakad just selles situatsioonis ja sellele seltskonnale, ümber räägituna ei mõju need enam kunagi samamoodi.

Kuumas vees ei saa kaua järjest olla, nii käime aeg-ajalt õueõhu käes end jahutamas ja vedelikku tarbimas. Tegelikult peaks olema isegi mingid reeglid, mitu minutit on soovitav vees olla, aga keha annab sellest ka ise märku, tekib rammestus. Õuetemperatuur on 20-kraadi ringis ja taevas pilves ning see kontrast mõjub õnneks mõnusalt värskendavana. Ronime ka üle onseni ääre mägijõe äärde ning pistame jalad jääkülma mägijõkke.

Mägijõgi onseni kõrval




Lisaks õueonsenile on siin ka siseonsen, mis asub ryoakaniga samas majas. Plaanime ka selle üle vaadata; siin on mehed ja naised eraldi ruumides. Kui õueonseni juures leidsime vaid riietusruumid, siis siin siseonsenis on ka väikeste pingikestega pesemisruum. Pesemine on onsenisse mineku juures üks tähtis rituaal ning seda tuleb teha alati enne onsenisse minekut ja alati väga korralikult. Selleks on duširuumis ka väikesed plastmassist taburetid, kuhu peale on hea istuda ja end väikese rätikuga küürima asuda. See võib tunduda pisut naljakas, sest meie kultuuriruumis leiab vaevalt inimesi, kes enne basseini minekut end ülipuhtaks küüriks – ikka on nii, et loputad end (tihti lausa ujumisriietega) duši alt läbi ja pärast basseinist käimist lähed alles pesema. Siin on kõik vastupidi ja kui järgi mõelda, siis just õigetpidi. Ikka enne ühisesse vette minekut tuleb end puhtaks pesta. Sotsiaalne kontroll on siin nii tugev, et keegi ei eksi selle vastu.

Istume meiegi taburetile ja asume end küürima. Pärast seda, kui oleme juba paar tundi välionsenis ligunenud. Minu jaoks on täiesti uus avastus, et mida põhjalikumalt end küürida, seda mõnusam olemine tundub. Mulle meeldib see tegevus iseenesest. See on nagu mingi zen-olek seal väikesel pingikesel istuda ja kõik kehaosad järgemööda puhtaks hõõruda. Igal juhul jäi sellest korralikust enda pesemistest suurem elamus kui siseonseni kuumaveevannist. Kuumaveevann sisetingimustes, kus pole värsket õhku ja tuuleiili, ei tekita soovi seal kaua olla ega ka teist korda tagasi minna. Muidugi me olime enne siia tulekut juba paar tundi välionsenis, eks ka see on põhjus, miks siseonsen enam nii hea ei tundu.
Siseonsen. Pingid tõstetakse duššide juurde ja hakatakse end küürima.

Ryoakani külastuse paketti kuulub reeglina ka traditsiooniline Jaapani õhtusöök. Meiegi broneerisime majutuse koos õhtusöögiga. Nagu ma ryoakanit valides ja pilte läbi lapates aru sain, pakuvad kõik ryoakanid sama stiili Jaapani traditsioonilist õhtusööki. Sellist saime me ka eelmisel korral ryoakanis ööbides ning see on õhtusöök, mis on veel aastaid hiljem meeles ja millest me oleme alati Jaapani reisiga seonduvalt rääkinud. Samas ei ole see õhtusöök suurim maitseelamus, aga see serveerimine ja kogu protsess on lihtsalt nii erilised.

Ryoakani õhtusöök serveeritakse reeglina hotellituppa. Kuna oleme neljakesi, siis oletatakse, et me tahame koos süüa ja leitakse meile eraldi ruum. Ruumis on neli madalat lauda ja väikest tatami matti istumiseks. Õhtusöögi ajaks ei panda end uhkelt riidesse, vaid tullakse sööma selle sama yukataga, millega ka onsenis käidi. Istume laua taha rätsepaistesse ning etendus võib alata.

Ryoakani õhtusöögil ei tellita toite menüü järgi, vaid see on nagu koka erimenüü, mis on kõigi jaoks ühesugune. See on võimalus lasta end üllatada. Kõigi meie laual on üle kümne väikese kausikese, millest igaühe sees on kas juba söömiseks valmis toit, mõni kaste või tooraine, mida peaks väikesel laual oleval grillil ise grillima. Toite on laual küll hästi palju erinevaid, aga kogused on väikesed – näiteks on üks sõrmepikkune kala, väike seeneke, paar pankopaneeringus taime, üks terve (toores) muna, kolme kala sashimi, paar beebikalmaari, mingi rohelise taime pesto moodi asi, mingi valge võbelev ollus ja veel mitmed toidud, mida on keeruline tuvastada isegi siis, kui neid maitsnud oled. Laual on ka potike midagi ramen-supi laadset, millel hoitakse tuld all, et see soe püsiks.
Traditsiooniline Jaapani õhtusöök ryoakanis
Õhtusöögil rätsepaistes ja madalate laudade taga

Meid teenindab vanem Jaapani proua, kes räägib inglise-jaapani segakeeles ja juhendab meid enda kätega abistades, mida, millal ja kuidas süüa. Ega ise ei oskakski seda õhtusööki õiges järjekorras ja õigete kastmetega süüa. Jaapani proua ilmub aeg-ajalt vaikselt meie ruumi ja vahetab laual nõusid – viib ära neid, kust toidud otsas ja toob aina uusi juurde. Saabub punast riisi ja mingi puljongiga toit. Jaapanis on nii häid riisisorte ja riisi osatakse siin tõeliselt hästi keeta.

Kolme kala sashimi

Kui proovida maitseid kirjeldada, siis mõned toidud on kohe väga head ja kastmed nende juurde on müstiliselt eksootilise maitsekombinatsiooniga. On ka selliseid, millest ühest-kahest ampsust piisab ja jäävad kategooriasse "oli huvitav". Aga see valge võbelev ollus paneb õlgu väristama juba pelgalt oma tekstuuri pärast. Ma ei saagi teada, mis see on. Kuigi kõike on vähe, tundub, et kõht saab tegelikult isegi ülemäära täis.

Ma ei ole veel rääkinud õhtusööki lõpetavast magustoidust. Kas leiad selle pildilt üles? Magustoiduks on nimelt need neli ühe-ampsu tükki mangot ja üks murel. Kui tervislik ja ei mingit lisatavat suhkrut! Lääne magustoidud on Jaapanis tundmatud ning keegi ei lõpeta söömist suure rasvase ja magusa koogitükiga. Jaapanis ongi magustoitudega meie vaatevinklist pisut kehvasti. Need magustoidud, mida Jaapani reisidel saanud olen, on meie jaoks vastuvõetamatud. Isegi šokolaad pole siin nii levinud kui meil. Kui kusagil mingit šokolaadi müüakse, siis on need rahvusvahelised brändid. Meie mõistes magustoidule ei tasu Jaapanis loota, aga palju tervislikuma ja parema alternatiivi pakuvadki puuviljad.
Magustoit üleval vasakus servas

Pärast õhtusööki suundume oma tubadesse, kuhu on vahepealsel ajal tehtud valmis magamisasemed. Ryoakanis on magamiseks maha laotatud matid ning mati peale pandud lina, padjad ja tekid. Ilmselt on see juba vanaduse tunnus, aga mulle meeldib tegelikult mugav voodi oluliselt rohkem kui mattidel magamine.

Kui seni olen kolm ööd maganud sügavat und, tundmata ühtegi kergemat unefaasi, siis sel öösel ärkasin paar tundi pärast magamaminekut üles tugeva peavaluga. Tegelikult tundsin juba õhtusöögi ajal, et pea kuidagi tuikab. Oletasin, et kuumas onsenis sai veedetud liiga palju aega ja tarbitud liiga vähe vett. Proovin uuesti uinuda, aga palav on (aga akent lahti ei märka ma millegipärast teha); mind häirib ka kõvavõitu küljealune, vastik vana äravajunud padi ja peavalu nagu aiana süveneks. Pärast mõnda aega vähkremist otsin kotist peavalutableti üles ja ootan, kuni see mõjuma hakkab ning laseb mul uuesti magama jääda.

Tokyo kontrastid - vana ja uus. Asakusa, Akihabara, Ginza, Roppongi, Minato (07.06.16)

Ärkan hommikul kella peale, olen maganud sügavalt 8 tundi ilma ühetegi kergemat unefaasi tundmata. Kuuetunnine ajavahe on probleemideta ületatud.

Tänane päev on Tokyo päralt. Esmalt sõidame metrooga Asakusa piirkonda, sihiks Sensoji tempel ja käsitöötänavad. Metroost väljudes hakkab silma Tokyo Skytree teletorn – see on kõrgeim ehitis Tokyos ja ka kogu Jaapanis (634 m), lõplikult valminud aastal 2012. Torn jääb meist pisut eemale, teisele poole jõge ning selle ees seisavad mitmed massiivsed hooned. Ilmselt just esiplaanil olevate suurte hoonete tõttu ei mõju torn nii kõrgena, kui see tegelikult on. Silmamõõdu järgi on Tokyo Skytree umbes Tallinna teletorni mõõtu, reaalsuses aga kaks korda kõrgem.
Taamal olev torn on 634 meetri kõrgune Tokyo Skytree

Kella kümne paiku käib Asakusa käsitöötänavatel vilgas sagimine, kus suure osa massist moodustavad Jaapani koolilapsed. Sellist kontsentratsiooni kohalikke koolilapsi olen kohanud Jaapanis ainult ja ainult erinevate pühamute läheduses, kuhu lapsed kooliekskursioonile tuuakse. Peagi märkan ka, et üks käsitöötänav viib täpselt Sensoji pühamu väravani. Võtame veidi aega ja kolame ühes kohalike koolilastega templi ümbruse kaubandusvõrgus. Lugesin, et tegu on käsitöötänavatega ja eeldasin, et siin pakutakse müügiks ehtsat käsitööd, kuid igasugusesse informatsiooni tuleb ikka skeptiliselt suhtuda. Tegu on kõige ehtsama turukaubaga, äravahetamiseni sarnase masstoodanguga, kuigi tõsi, paljud neist on toodetud Jaapanis. Hinnad on pigem kallimapoolsed sellise kauba kohta. Samas see turukaup - igasugused väikesed Jaapani vidinad ning Jaapanile iseloomulike mustritega tekstiilid – on meie jaoks nii erilised ja seda on põnev uudistada. Hästi palju kaupu tunduvad sellised "kawaii" (jaapani keeles armas, nunnu) faktoriga, mis meeldivad just eelkõige väikestele tüdrukutele.

Asakusa käsitöötänavad

Kirevad Jaapani mustrid

Kaubandusvõrgus müüakse lisaks nännile mitmes kohas ka ümmargusi suhkrusaiu, kõik täpselt samasugused. Lihtsalt huvi pärast ostame ühe, et teada saada, millega tegu. Kuigi suhkrusai tundub liialt suur, et see üksi ära süüa, saab pärast esimest ampsu aru, et tegu on munavalge, suhkru ja vähese nisujahu kombinatsiooniga ja sai on imeliselt õhuline ega tundugi enam nii suur. Maitselt on see aga täiesti tavaline suhkrusai. Tegelikult on meil hommikusöök veel söömata ning me teeme mööda "käsitöötänavaid" jalutades aega parajaks, et oodata ära, mil kell saab 11 ja üks sushirestoran, mis enne tee peale jäi, avatakse. Me ju lubasime Jaapanisse tulles, et sööme sushit kõikvõimalikes erinevates kohtades ja erinevatel aegadel. Miks mitte alusta ka teisel päeval kohe hommikul sushiga.
Peatänavalt veidi kõrvale. Vasakul olevalt reklaamilt paistab ka suhkrusaia pilt, mida sõime.

Valitud sushirestoran on selline, kus saali keskel on sushivalmistajad, kes teevad reaalajas sushit ning panevad neid taldrikuga lindile tiirlema. Külastajad istuvad leti ääres ning valivad endale meelepärased sushid, mis nina eest läbi sõidavad. Maitseme kõikvõimalikke erinevaid, mis tunduvad isuäratavad. Väga hea hommikusöögikoha valisime.
Hommikusöögiks sushi

Jätkame oma rännakut Sensoji templisse ning oleme sunnitud trotsima kerget vihmasabinat. Aga need on vaid tõesti mõned piisad, mis ei tee isegi asfalti päriselt märjaks. Ilm on muidu teist päeva pilves ning temperatuur on 20 kraadi ringis, mis on just parim ilm liikuvaks tegevuseks. Kindlasti on see parem kui päike ja kuumus.

Templi ümber on palju koolilapsi, aga ka rohkelt Jaapani naisi, kes riietunud yukatasse. Yukata näeb esmapilgul välja nagu geišade tuntud riideese kimono, kuid erinevalt siidisest ja mitmekihilisest kimonost on yukata tehtud puuvillasest kangast ning on jaapanlaste traditsiooniline suvine riietus (mida küll ei kanta enam igapäevaselt, aga templisse tulekuks pannakse ikka selga). Puuvillane kangas teeb yukata ka oluliselt odavamaks kimonost, samuti ei sõltu selle kandmine sotsiaalsest staatusest. Ka yukata vöö erineb kimono vööst – mõlemad on küll laiad, kuid sidumistehnika on erinev – yukata vöö seotakse selja tagant suurde lehvikusse, kimono vöö seotakse aga nii, et selja peale tekib nagu ranitsat meenutav kangalaiend.
Perekond, kes kannavad yukatasid

Erinevalt jaapanlaste tavapärasest soovist mitte teistest erineda ja kanda väga sarnase värvi ja lõikega riideid, katsetatakse yukata (ja ka kimono) puhul väga julgelt värvide ja mustritega. Kireva ja suure mustriga yukata peal võib olla täiesti teistsuguse mustriga lai vöö, mis koos mõjuvad omamoodi efektsena. Kui neid kangaid peaks kõrvuti vaatama, siis ise ei julgeks küll neid kokku sobitada. Aga need yukatad on imeilusad ja Jaapani naised neid kandes nii elegantsed. Yukata ja kimono juures kantakse jalas varbavaheplätusid, mis on valmistatud puidust ning mille omamoodi kõlaga klobinal naised ringi liiguvad. Osadel naistel on jalas ka valged varbavahesokid. Juuksed on yukatad või kimonot kandval naisel alati sätitud üles soengusse, mis on kaunistatud kas lille või mõne muu juukseehtega. Käes on neil pehme riidest kotike, mis võib olla valmistatud veel kolmanda mustriga kangast. Vihmaste või palavate ilmadega on käes vastavalt kas vihma- või päiksevari. Yukatad või kimonot võib kanda ka mees, kuid mehed mustritega nii julgelt ei katseta.

Sensoji tempel on Tokyo vanim ja tähtsaim budismi tempel, ehitatud algselt 645. aastal ning viimati hävinud teises maailmasõjas. Oma massiivse värava ja pagoodiga meenutab see Naras nähtud templikompleksi. Pagood on mitmekorruseline (enamast 3-5), ülespoole kaarduvate katuseservadega tornikujuline templi kõrvalhoone, mis on mõeldud reliikviate hoiustamiseks. Selline hoonetüüp on ilmselt üks levinud ja laialt tuntud Jaapani sümbol.

Sensoji tempel

Sensoji templi peavärav

Taamal Sensoji templi pagood


Turistid Sensoji templi ees

Nii käiakse templis

Sensoji templi peavärav lähivaates

Selleks reisiks pole meil tehtud detailset päevaplaani, vaid päevad kujunevad jooksvalt. Olen eelnevalt lugenud ja välja valinud nii Tokyos kui Kyotos kohti, mis ilmselt väärivad külastamist, T. on kaasa võtnud ühe Jaapani reisijuhi, mida me nimetame õpikuks ning lisaks on meil internet kogu aeg kättesaadav. Plaanid kujunevad eelkõige objekte kaardile pannes ning neile loogilist geograafilist  jätku leides.

Pärast Asakusa piirkonna külastamist siirdume korraks metroosse ja tuleme välja Akihabaras. Akihabara piirkond on tuntud rikkaliku elektroonikapoodide kontsentratsiooni poolest, samuti kohtab selles piirkonnas Jaapanile iseloomulikke animamaailma elemente - nukulikke päris-tüdrukuid, kes jagavad mingeid reklaame kui ka karpi pakendatud nukke. Ma esmalt vaatan, et üks nukkude viisik näeb välja üsna sarnane Equestria Girls nukkudele, kuid lähemal vaatlusel saan aru, et need nukud on kahtlaselt ulaka välimusega ja mõeldud pigem täiskasvanutele kui lastele. See on see jaapanlaste mitmekihiline ja topeltmoraaliga ühiskond, mis jääb müstiliseks ja lõplikult arusaamatuks.
Akihabara elektroonikakvartal

Nii müüakse Jaapanis iPhone

Elektroonikapoodide on Akihabara piirkonnas tõesti sadu, enamasti on need väikesed poekesed ning need kõik näevad välja kirevad, ülepakutud reklaamidega ning kaupa pilgeni täistuubitud. Meie maitse jaoks on need äärmiselt koledad; nagu odava kauba turg. Stiililt sarnased eile külastatud suurte elektroonikat müüvate ketipoodidega. Kohtan siin ka ilmselt kõige inetumat iPhone letti.

Ei ole olemas ühte Tokyole omast nägu – piisab vaid, kui siirduda kümnekonnaks minutiks metroosse ja juba tuled välja hoopis teistsuguses Tokyos. Meie tuleme järgmisena maa peale Ginza äripiirkonnas, mis meenutab pigem läänt kui ida. Siin on kõrged ja moodsad kontorihooned, mille vahel kõndimas kohtab vähemalt sama palju lääne ärimehi kui kohalikke valgekraesid. Söögikohad pakuvad eranditult vaid pizzat, pastat, steak'i ja croissanti ja ei midagi jaapanipärast. Meie muidugi oleme hädas, sest meil on kõhud tühjad, aga Jaapanis ei tahaks kohe mitte pizzat ega pastat süüa.
Ginza ärikvatral

Tänaseks oleme aru saanud, et ka Jaapanis on midagi siesta-laadset, mil söögikohad ajutiselt suletakse (paus kestab umbes kella 2/3-st kella 5/6-ni). See on reisidel üks tüütumaid nähtusi, kuna reeglina me tahame just sel ajal lõunat süüa. Olude sunnil istume maha ühte Prantsuse kohvikusse, kus on isegi üllatavalt autentsed küpsetised. Antropoloogiline vaatlus kohviku väliterrassil lubab oletada, et Prantsuse kohvikus käivad põhiliselt kohalikud läänemeelsed inimesed. Üks tore seltskond Jaapani vanaprouasid on samuti tulnud Prantsuse saiakesi nautima.

Ginza ärikvartal piirneb ühest küljest keisripalee aiaga. See on ka põhjus, miks me siiakanti tulime. Keisripalee aed võtab enda alla hiiglasliku maa-ala Tokyo kesklinnast. Huvi pärast kontrollisin võrdluseks New Yorgi Central Park'i suurust ning need pargid on üllataval kombel täpselt ühesuurused – 341 hektarit. Kui me Tokyo keisripalee aia taha jõuame, tuleb mul esimene tõeline déjà vu hetk sellel reisil. Me oleme seda kõike täpselt sellisel kujul näinud. Mäletan täpselt seda kohta, kuidas me oma väikese reisiseltsilise, 1-aastase Aneega, siin jalgu puhkasime. Samuti tuleb alles keisripalee aia taga meelde, et sellest küljest aeda sisse ei pääsenud. Et õige väravani jõuda, peaks minema diagonaalis teise aia otsa. See tundub aga liiga pikk ja tüütu teekond ning me loobume.
Vaade Tokyo ärikvartalile

Vaatame hoopis vastassuunas, sinna, kust tulime. Vaade keisripalee aia äärest ärikvartalile mõjub eriti imposantsena. Kõrghooned on koondatud ühte piirkonda ning moodustavad massiivse müüri; kõrgemad neist on ca 200-meetrised. Eriti hästi tuleb kontrastsus esile, kuna kõrghoonete ees on suur roheala.

Jalutame läbi kõrghoonekvartali Ginza šopingupiirkonda. Ginzas on esindatud kõik maailmakuulsad kõrgmoebrändid, samuti on siin palju kalleid luksuskaupade kaubamaju. Poodide väljanägemine on kõike muud kui jaapanipärane, iga bränd on eksponeeritud just sellises keskkonnas, nagu peakontorist ette nähtud. Ka Apple pood on sama minimalistlik nagu me seda harjunud nägema oleme. Ei mingeid kirevaid reklaame ega tihedalt täis lette. Ginza meenutab mulle natuke Londoni Oxford street'i piirkonda.
Ginza

Ginza

Eelmisest Tokyo külastusest on meeles, et Roppongi piirkonna linnaruumi disain oli midagi eriliselt moodsat ning eriti ägedana mõjus see õhtupimeduses. Plaanime ka selle korra viimase Tokyo õhtu Roppongi kandis veeta. Vähendame jalavaeva ja sõidame Roppongisse metrooga.

Me ei leia Roppongis üles täpselt seda kohta, mis eelmisest korrast meeles, kuid ala kõrghoonete vahel, kus Roppongis jalutame, on äratuntavalt sama stiili. Moodne elukeskkond, mis jääb Roppongi kõrghoonete vahele ja asub kusagil tasandeid kõrgemal maapinnast, on inimeste jaoks mugavaks ajaveetmise kohaks kujundatud.
Roppongi linnaruum

Hakkab pimenema; õigemini tuleb pimendus siin üsna äkki ja siin on ka päriselt pime. Mitte nagu suvel Eestis, et pimedus hiilib pikkamisi ja päris pimedaks ei lähegi. Tokyo asub samal laiuskraadil Lõuna-Hispaania, Lõuna-Itaalia ja Lõuna-Türgiga, seega toimub see pimenemine samamoodi kui Euroopa lõunaosas. Linnaruumis võtavad võimust valgusreklaamid ja linna ilme muutub.

On aeg õhtusöögiks. Korraks käis meie seltskonnal peast läbi ka mõte minna mõnda Michelini tärniga restorani, sest Tokyos on neid ikka päris palju. Selleks oleks muidugi pidanud eelnevalt veidi tööd tegema ja õigel ajal kohad broneerima. Aga isegi, kui siin juhtuks mõni Michelin olevat, kuhu samal õhtul veel sisse saab, siis polnud me ise õiges konditsioonis, päev läbi kõndinuna ja õhtuseid korralikke riideid omamata. Pealegi meile juba ühe söögikoha uksel anti vihje, kui sisse astudes vaadati otsa, kummardati ja öeldi "veeery expensive dinner". Lisaks ebasobivale riietusele polnud me tegelikult Jaapani Michelini jaoks veel valmis, sest tundus, et tutvus Jaapani köögiga on alles õige üürike ja sealt kohe hiigelhüpe teha on veel liiga vara.

Niisiis kõndisime mööda Roppongi tänavaid ja otsisime sobilikku söögikohta. Ilmselt tänaval levivate lõhnade tõttu tekkis mõte süüa yakitory vardaid. Olime juhuslikult sattunud piirkonda, kus väikestel kõrvaltänavatel on restoran restoranis kinni ja valik kus ja mida süüa oli mitmekesine. Ühte kohta, mis tundus kuidagi õige olevat, astusime sisse. Kõhutunne oli õige ja restoran pakkus ootuspäraselt hästi grillitud yakitori vardaid. Yakitori on Jaapani köögist tuntud (reeglina kana) grillimise viis, kus kana lõigatakse väikesteks tükkideks, aetakse puutiku otsa ja grillitakse elaval tulel. Liha maitsestamine toimub reeglina pärast grillimist. Grillitakse kana kõiki osi alates fileest kuni krõpskontide ja siseelunditeni. Yaktitori vardad on lühikesed (ca 20 cm) ning ühe varda peal on 4-6 lihatükki. Samal meetodil valmistatakse ka siga, veist ja mereande. Proovime lisaks kana erinevatele osadele yakitori tehnikaga ka krevetti ja sealiha. See on hea viis saada aimu, kuidas looma või linnu erinevad lõiked maitsevad ning kogus on just selline mekkimise ning maitse ja tekstuuri üle arutamiseks paras. Kui menüüs on tuna sashimi, siis ma ei saa sellest keelduda. Sashimi on samuti Jaapani köögist tuntud tehnika, kus väga värskest ja toorest kalast (või ka lihast) lõigatakse õhukesed viilud ning see serveeritakse reeglina koos vähese rohelise ja väheste (krõmpsuvate) riisinuudlitega. Kõrvale sojakastet ja wasabit. Põhirõhk sashimi puhul on just värskel kalal.
Tuunikala sashimi

Yakitori vardad

Pärast õhtusööki on tunne, et enne magama minemist oleks vaja veel kõndida. Vaatame internetist järgi, et meie Minatos asuv hotell on hetkeasukohast kolme kilomeetri kaugusel ning enamus otsustab, et vaatamata väsinud jalgadele oleks hea see vahemaa läbida just jalgsi.

Kohe teele asudes satume piirkonda, millesarnast me Jaapanis veel näinud pole. Roppongis on üks suur ja lai tänav kirev multikulti elu keskus. Põhiliselt on tänava ääres restoranid ja poed, kus kauplevad erinevad rahvused - türklased pakuvad siin ehtsat kebabi, saab Itaalia pizzat, siin on ka poekesi, kus müüvad oma kaupa tumedanahalised ning pea iga koha uksel on üks "sisseviskaja", kes tüütab kõiki möödujaid. See on Jaapani kultuuriruumis võõras ja tegelikult on see agressiivse kaubanduse puudumine ka üks Jaapani võludest. Jaapanis ei kohelda sind kui liikuvat rahakotti, kelle käest võimalikult kiiresti, kavalusega ja tihti ka tünga tehes raha välja meelitatakse.

Juba hotelli poole jalutama hakates paistis kauguses ees tuledes Tokyo torn, mis meenutab oma kujult väga Eiffeli torni. Tegu on samuti raudsõrestikust torniga, mis oli algselt teletorn (ei tea, kas ka pärast Tokyo Skytree valmimist enam on). Praegu saab aga Tokyo Toweri kahel tasandil asuval vaateplatvormil vaadelda linna 360 kraadi ulatuses. Päevavalguses on oranži-valgekirjuks värvitud torn inetu metallmonstrum, ööpimeduses puhkeb aga justkui leekidesse, kui kogu sõrestik sügavoranžide põlevate tuledega kattub.
Tokyo Tower

Meil polnud algselt üldse plaanis üles torni minna, kuid mida lähemale me tornile jõuame, seda suuremaks, võimsamaks ja kirkamaks see torn meie silmis muutus. Kuna "kodutee" läks just torni alt mööda, siis otsustame ikka üles minna, kui see niimoodi täna meie teele sattus. Kella kümne paiku õhtul oli torni pääsemiseks veel järjekord, kuid see liikus kiiresti. Valisime kõrgema vaateplatvormi, mis asub 250 meetri kõrgusel.

Meie sõbrad olid just hiljuti käinud Pariisis ning rääkisid, kuidas turvalisuse tagamiseks toimub iga Eiffeli torni mineja asjades tüütu läbiotsimine. Põhimõtteliselt tuleb läbida nagu lennujaama turvakontroll. Siin terrorismihirmu pole ning keegi kotte ei kontrolli. Jaapan on saareriigina ja suletud kultuurina jäänud kõrvale rahvusvahelistest muutustest, mis puudutavad turvalisust. Monokultuurse ühiskonna võlud. Turvalisus on kindlasti üks oluline märksõna, mis iseloomustab Jaapanit.

250 meetri kõrguselt vaateplatvormilt (akendega suletud) avaneb vaade tuledes Tokyole. Ükskõik, kuhu suunas vaatad, avaneb lõputu tuledemeri. Arvatavasti õhtune vaade Tokyole ongi just kõige ägedam. Mulle tundus, et ma olen midagi sellist varem näinud. Meenus, et üks Bangkoki hotell, milles meil oli tuba kohe eriti kõrgel, pakkus öisele suurlinnale sarnast vaadet.
Vaade Tokyole 250 meetri kõrguselt Tokyo Toweri vaateplatvormilt

Tokyo Toweri juurest meie hotellini on veel umbes 10 minutit jalutada. Kõndisime mööda tänavat, kus mõlemal pool kasvasid suured puud ning tundusid mingid aiad olevat. Sellises keskkonnas justkui ei tunnekski, et oled kusagil suurlinnas. Tänaval ei liikunud ühtegi autot ega ka inimesi peale meie. Vaikus keset suurlinna, mida katkestas imelik heli, mis tuli kusagilt põõsastest. Kuna pimenduses midagi ei paistnud, tundus kuulatades, justkui plagiseksid tuules väikesed propellerid. Kui põõsad hõredamaks jäid, hakkas paistma aia sees tempel ning aia lähedal väikesed kujukesed, kellel olidki plagisevad propellerid käes.

Jõudes templi väravavani ja nähes, et see on avatud, otsustasime neid kujusid vaatama minna. Templi väravas sai lugeda, et tegu on Zōjō-ji templiga, mis kuulub Jaapanis laialt levinud jodo-budismi sekti. Templi aias valgustust polnud, kogu valgus, mis aeda paistis, oli suurlinnakuma. Seal aia ääres avanes müstiline vaatepilt – kahes pikas rivis seisid kümned kui mitte sajad väikelapse välimusega umbes poole meetri kõrgused kivikujukesed, igaühe kõrval väike propeller (mitte kuju, vaid täiesti tavaline poest ostetav), peas niidist heegeldatud punane mütsike ja krae. Nagu hiljem lugesin, on need kujud templi aias pandud kaitsema varalahkunud laste hingi.
Müstilised kujukesed templi aias

See öine templi aias käik mõjus irreaalsena. Need lapsekujud, ööpimeduses paistev templi reljeef ja taamal särav Tokyo Tower. Jälle need kontrastid. Aga need mulle Jaapani juures meeldivadki.
Tokyo kontrastid