Austria ja Saksamaa Alpide kaunis loodus (14.06.15)

Tundub, et äikesepilved jõudsid öösel siiski ka Bad Grönenbachi, kuna hommikul jooksma minnes on tee märg. Jooksen lühikese ringi metsas ja lähen seejärel hotelli sisebasseini ujuma.

Hommikusöögilauas ootab ees taas saksapärane küllus ning kõht saab korralikult head ja paremat täis. Asume sisustama oma viimast päeva suvistes Alpides. Oleme asukohalt väga lähedal Schwangaule, kus asub Baierimaa üks kuulsamaid ikoone – Neuschwansteini loss. Neuschwansteini lossi kutsutakse ka muinasjutulossiks ning sellest lossist on saadud inspiratsiooni ka Disney lossidele. Tean juba ette, et see on eriliselt rahvarohke koht ning kusagil sadade inimestega järjekorras ma lossi pääsemiseks seista ei taha. Aga kuna oleme niikuinii selle lossi lähedal, siis eemalt võib ju lossi vaadata.

Teel Neuschwansteini lossi poole avastame Füssenisse sissesõidul aga midagi hoopis põnevamat, mis paneb meid auto ära parkima ja asja uurima minema – Baumkronenweg ehk eesti keeles puuvõratee. Lechi jõe ääres, puude võrade kõrgusel, asub laudtee, mida mööda kõndides saab heita loodusele pilgu hoopis teisest vaatenurgast kui tavapärasel metsajalutuskäigul ollakse harjunud nägema. Oleme sellist lahendust iseenesest küll kunagi juba näinud ja puude latvade kõrgusel laudteel kõndinud – see oli 2007. aastal Osakas sealses Expo pargis. Aga lahe tundub see ikka ja läheme ka täna uudistama. Kõrgelt paistab Lechi jõe türkiissinine vesi, mis on siinsel laiuskraadil nii ebatavaline looduslik vee värvus. Puuvõratee ise on lai ja seal peal saab sõita kasvõi lapsevankriga. Sissepääs tasuline.

Baumkronenweg Füssenis

Lechi jõgi

Jõevesi on jäiselt külm.

Edasi sõidame Neuschwansteini lossi lähedale ja teeme eemalt lossist mõned pildid. Loss asub keset metsikut loodust kõrgel mägedes. Kui end lossi lähedal autoga ringi käime pööramas, näeme kardetud meeletuid rahvamasse ja sõidame edasi hoopis Austria poole. Oleme Saksamaa Alpides ning Saksa-Austria piir on siin samas lähedal.

Neuschwansteini loss

Austriasse põikame selleks, et näha maailma pikimat rippsilda. See fakt jäi mulle eile majutust otsides silma, kuna mitme hotelli juurest näitas vahemaad rippsillani. Googeldades leidsin, et rippsild asub Austrias Reuttes. Reutte on väikelinn keset Alpide vahelist tasandikku.

Otsime Reuttest rippsilda, kuid ei ükski viit, ega ka navi ei näita selle asukohta. Googeldan veel korra ja leian info, et rippsild on hoopis Holzgaus. Selgub, et see on siit veel 45 minutit edasi lõuna poole. Otsustame, et sõidame edasi rippsilda otsima ja vaatame Alpide kaunist loodust. Olen nüüd Austria ja Saksamaa Alpe mitmel korral siinkandis ringi sõites uurinud ning mulle tundub, et Alpidele maastikule ongi iseloomulik mägede ja tasandike vaheldumine. Kui enamasti on mägismaal ka allpool, kus on inimasustus, tõusev maapind ja inimesed elavad kaljunukkidel, siis siin lõpeb mägi kuidagi väga konkreetselt – mägede vahel on täiesti sile lauskmaa ning teisel pool hakkab mägi taas tõusma. Mägede vahele on tekkinud nagu siledapinnalised oaasid, kuhu on rajatud inimasustus. Seevastu Šveitsi Alpid on hoopis teist nägu ja hoopis kõrgemad, mõjudes kuidagi rohkem ürgsena, justkui rõhutades looduse kõikvõimsust.

Austria Alpid ja tasandikud mägede vahel

Tee peal loen veel rippsilla kohta infot ning selgub, et rippsildu on ikkagi kaks – maailma pikim Reuttes (ca 400 m) ja teine Holzgaus (ca 200 m). Aga kuna seda esimest ei leidnud kuidagi, siis katsume Holzgaus teise rippsilla üles otsida. Holzgau on veel väiksem asula kui Reutte. Oma arhitektuurilt ja asukohast mägede vahel meenutab see tüüpilist Austria suusaküla. Üks tõstuk siit ka üles läheb, kuid see on pigem selline väike suusanõlv mitte suur suusakeskus.

Selleks ajaks, kui Holzgausse jõuame, on kõhud juba tühjad. Istume ühe hotelli alla restorani, et lõunat süüa. Nähes menüüs Nudelsuppe’t (nuudlisupp), meenub mulle Austria mäesuusatamine ja sealsetel nõlvadel lõunaks söödud nuudlisupp. Tellin ka siin Nudelsuppe, teades, et Austria nuudlisupp ongi supp, kus peale puljongi on sees ainult nuudlid. Aga, et seda vaid umbes magustoidunõu suurune ports tuuakse, seda küll ei osanud ette näha. Seevastu Renee tellitud Pasta Bolognese on hiiglaslik ning nokin ka sealt veidi spagette, et kõhtu täis saada. Aga see Austria nuudlisupp on oma minimalistlikkuses tegelikult väga hea.

Lõuna Holzgaus

Austria Alpide arhitektuur

Küsime hotellist teed rippsillani ning meile näidatakse, et tee läheb siit samast mäkke. Kõhud täis, hakkame kõndima. On mäkketõusuks ideaalne ilm, umbes 19-20 kraadi, päike enamasti pilve taga ja kerge tuuleiil puhumas. Niisama jalutades võtaks ilmselt kampsuni peale, kuid mäkke matkates on just lühikeste käistega paras olla. Tee kulgeb mööda Alpiaasasid, mis oma taimkattelt sarnanevad väga Eesti suvise maastikuga. Piisab vaid korraks rohu sisse pikali heitmisest, kui avastan enda peal juba ühe puugi kõndimast. Leiame tee pealt puhta veega allika ning karge vesi ongi just see, mida praegu juua tahaks.

Vaated teelt rippsillani

Allikas mägedes

Oleme juba nii kõrgele jõudnud, et all orus seisvad Holzgau asula majad tunduvad väikesed. Ette ja teisele poole orgu mägedesse vaadates paistavad aga lumised tipud. Praegusel aastaajal on need vaid kerged lume jäänused, mis sulavad tõenäoliselt peagi. Ümberringi on puhas mägede ilu. Meil on hea meel, et me siia kohale tulime. Kuigi polegi veel rippsillani jõudnud, mis oli ju tegelik siiasõitmise põhjus.

Rippsillani jõuame pärast pooletunnist matka. Kuigi kõrgused ja lumised tipud võivad tunduda ekstreemsena, siis mäkke viib täiesti korralik tee, mida mööda saab ka plätudega kõndida ja mingit mägironija varustust ega isegi matkasaapaid ei pea jalas olema.

Holzgau rippsild

Renee filmib silla kõikumist

Rippsild ripub, nagu nimigi ütleb, kahe mäekuru vahel ning see on valmistatud metallsõrestikust. Sillal otsest praktilist vajadust ei tundu olevat, kuna see ei vii ühest asustatud punktis teise – mõlemal pool silda on lihtsalt matkarada mägedes. Peale astudes hakkab sild kohe võnkuma ja mida rohkem silla keskpaika jõuad, seda suuremaks läheb võnge. Teiselt poolt silda tuleb vastu üks inimene ning võnkumine läheb resonantsi, mis pole tegelikult üldse hea ega turvaline tunne. Eriti hirmus on siis, kui jõuad vastutuleva inimesega kohakuti ning pead 1,2-meetrisel sillal ühte äärde kõrvale tõmbuma. Siis on küll tunne, et sild vajub sinnapoole, kuhu astud ja teeb ühe tiiru õhus. Sillal on tegelikult kõrged metallsõrestikust piirded ning allakukkumise ohtu pole, aga aju mõtleb kuidagi teisiti. Trossid, mis silda maa küljes kinni hoiavad, on mitmekordsed ning isegi katkemise korral peaks rakenduma varukinnitused. Kuigi ma kõrgust ei karda ja mõistusega võttes tean, et see sild ei kuku kusagile, on sillal liikudes ikka kõhe tunne. Kõrgusekartusega inimestel rippsillale asja pole, sest sild asub 110 meetri kõrgusel. All orus voolab kitsas ja suvistes tingimustes kokkukuivanud jõgi. Vaade otse alla on ühteaegu imeline ja hirmutav.

Alpiaasal

Tee mäest alla läheb oluliselt kiiremini kui mäkketõus. Hakkame sõitma tagasi Saksamaa poole, kuna täna ööseks peaksime me jõudma juba kusagile Müncheni lähistele, sest homme läheb Münchenist lend tagasi koju. Otsin tee peal Bookingust majutust ja leian hotelli üsna Müncheni lennujaama lähedale. Mulle ei anna rahu ka see Reutte rippsild, mis on veel poole pikem meie nähtud 200m pikkusest sillast. Milline see maailma pikim rippsild ikka välja näeb, tahaks teada. Kuna me pole Reuttest veel möödunud, kaevan internetis edasi selle rippsilla kohta infot. Lõpuks tuleb välja ka aadress ja otsustame silla kasvõi kaugelt ära vaadata, kui niikuinii sealt mööda sõidame. Rippsild hakkab paistma ning see tundub välimuse järgi samasugune nagu eelmine nähtud rippsild, ainult pikem. Sild viib ühe kindluse juurest teise juurde ning sillale pääsemiseks peaks samuti esmalt poolt tundi mäkke matkama, ainult siin läheb teerada läbi paksu kuusemetsa. Lisaks tuleb sillale osta pilet (8 € inimene) ja maksta parkimise eest. Kaalume, kas minna ka sellele sillale, aga silla kommertslikuks muutmine annab asjale hoopis teise hõngu ning sild ei tundu olevat nii looduskaunis kohas kui Holzgau rippsild. Otsustame, et parim on tänasest päevast juba võetud.

Maailma pikim rippsild Reuttes

Sõidame edasi ja siseneme Saksamaale mööda Plansee järve äärt kulgevat teed. Plansee paistab esmalt olevat lai jõgi mägede vahel kurus, kuid alles hiljem kaarti vaadates saan aru, et tegu on järvega (tõsi, sellele viitab ka saksakeelne nimi). Teeme korraks peatuse järve ääres. Edasi sõites istun esimest korda sellel reisil ise autorooli. Tahtsin ka uut Audit proovida, aga minu kiiruslaeks jääb umbes 50 km/h, mis seal kitsal järveäärsel teel sõidetav on. Järgmine peatus tuleb kohe õige varsti seal samas Plansee ääres, kuna õues on väga hea õhtune valgus pildistamiseks. Need mõned kilomeetrid jäävad ka minu ainukeseks autosõiduks sellel reisil. Reneele meeldib lihtsalt rohkem roolis istuda kui kõrvalsõitja olla.

Plansee

Suunaga Müncheni poole liikudes jääb meie teele Linderhofi loss, mida ma kindlasti näha tahaks. Kell on kohe 7 saamas ning inimesi ja autosid on lossi juures parklas vaid üksikuid. Lähen uurima, äkki ikka saab veel lossi vaatama minna. Selgub, et lossi aed on avatud, aga loss ise juba kinni. Linderhofi loss on ehitatud Kuningas Ludvig II-le, nagu ka Neuschwansteini loss. Stiililiselt on need lossid täiesti erinevad. Linderhofi lossi on ehitatud toretsevas rokokoo stiilis, eeskuju on võetud Versaille’s lossist. Lossi aed on detailsusteni täpselt pügatud-hoolitsetud, lossi ees on suur bassein purskkaevudega ja kuldsete kujudega ning pargis mitmed vaateplatvormid. Kujutan ette, et päeval saaks lossi ja selle aeda pildistada vaid nii, et sadu inimesi jääb paratamatult pildile, kuid kuna nüüd on lossi aias vaid üksikud inimesed, suudan nad mingi hetk jätta kõik endast selja taha ja saan inimtühjast lossist pildi.

Linderhofi loss

Jätkame teekonda Müncheni suunas, nüüd mööda teist Saksamaa tuntud reisimarsruuti – Alpenstrasset - mis ristub Füssenis Romantische Strassega ning kulgeb ida-lääne suunal paralleelselt Saksamaa Alpidega. Meie ees paistavad taas lumised tipud. Enne lund Saksamaa Alpides praegusel suveajal kusagil ei näinud (kõrgemates Alpides Austrias ja Šveitsis aga küll). Nüüd tundub kaarti vaadates meie ees aga olevat Saksamaa kõrgeim tipp - pea 3000 m kõrgune Zugspitze.

Lumised tipud Saksamaa Alpides - ees paistab Zugspitze

Jõuame kiirteele ning sõit Münchenisse kestab vaid alla tunni. Kiirused on muidugi ka pöörased, sest Renee katsetab veel viimast korda selle reisi jooksul Audi võimsust ja Saksamaa kiirteid. Mina hädaldan kõrvalistmel, aga klõpsin ise pilte spidomeetrist. Järsku märkame, et kiirteel kihutab üks mustriliseks teibitud auto – see on tuleva aasta uus mudel, mida veel inimeste eest üritatakse varjata, aga millega juba teedel katsetamas käiakse. Tegu on tegu 2016. aasta 7. seeria BMWga ja nagu hiljem andmeid kontrollides selgub, on just nädal tagasi selle auto välimus paljastatud. Mina klõpsisin aga hulga pilte, Renee sõitis ca 230- ga, et uuest ja oletatavasti seni nägematust autost pilte saada.

Pöörane kiirus Saksamaa kiirteel

Maskeeritud 2016. aasta 7. seeria BMW

Jõuame oma viimasesse selle reisi hotelli, viime asjad tuppa ja läheme vaatama, kas kusagilt veel kella poole kümne ajal süüa leiab. Leiame ühe lahtioleva Itaalia söögikoha, kus pole ühtegi inimest peale koka – suhteliselt hale ja üksildane näeb välja, aga see on ka ainuke võimalus praegusel kellaajal süüa saada. Lepime pizza ja pastaga.

Ongi läbi saanud meie 8-päevane ilma lasteta reis. Käidud sai ühe reisi vältel Saksamaal, Itaalias, Šveitsis ja Austrias; kokku sai sõidetud 2750 km. Kahtlesin, kas saan nii pikalt olla eemalt 3-aastasest lapsest ja kas tema suudab ka ilma minuta elada, aga õnneks selgus, et oleme teineteisest juba piisavalt palju lahti lasknud ning saame mõlemad ilma pisarateta hakkama. See on sel aastal juba teine reis, kus me käime Reneega ilma lasteta ning vaatamata sellele, et meile meeldib ka kogu perega reisida, on vahepeal tarvis olla just kahekesi ja elada endale. Ärgata, süüa, peatuda, edasi liikuda, teha kõike muud meelepärast omas tempos. Lapsed on praegu jõudnud sellisesse ikka, mil ilmselt meil tuleb neid kahekesi reise veel.

Rhine Falls kosk Šveitsis. Saksamaa, Allgäu (13.06.15)

Tänane hommikusöök Šveitsis külas olles on midagi hoopis tervislikumat kui meie senised hommikusöögid on olnud. Oleme seni reisil olles nautinud Saksamaa külluslikke hommikusööke ja Itaalia suhteliselt saiakeskseid hommikusööke aga tervislikkuse seisukohast on need hommikusöögid mitte kõige parem valik, kuna söödud on liiga palju saia. Ja söödud üldse liiga palju. See on hoopis midagi muud, kui ma kodus olen harjunud sööma. Meid võõrustav pererahvas on tervislikke eluviise pooldav ning enne hommikusööki pakutakse meile värskelt valmistatud puu- ja köögiviljamahla ingveriga.

Hommikusöögis tühje süsivesikuid ei kohta – pigem on hommikusöök valgukeskne – mozzarellasalat ja praetud munad. Neid viimaseid pakub Renee appi tegema, kuna temal tulevad praetud munad vedela kollase silmaga kohe eriti hästi välja.

Hommikusöögilauas vesteldes saame kaasa soovituse, kuhu edasi suunduda. Kuna siseneme Saksamaale seekord teiselt poolt Bodenseed, jääb meie teele suurima veehulgaga kosk Euroopas – Rhine Falls/Rheinfall, mis asub peaaegu Šveitsi-Saksamaa piiril. Sellist fakti, et üks kosk on Euroopas suurima veehulgaga, olen ma meie ühel reisil juba kuulnud ja kohanud. Nimelt on samad andmed ka Põhja-Rootsis asuva Storforseni kose kohta. Googeldan mõlema kose kohta info läbi ning selgub, et nende vooluhulk ongi peaaegu sama, lihtsalt Storforsenis on stabiilsemalt suurem veehulk.

Rhine Falls/Rheinfall kosk 

Mu mälus on veel pildid ja kõrvus helid Storforseni metsikust jõust, kuid Rheinfalli kosk sama võimsalt ei mõju. Ehk seetõttu, et vaatame koske kaugemalt ja ei hakka trügima paatidega kose alla, mida turistidele siin lõbusõiduvahendiks pakutakse. See on sellele reisil esimene koht, kus oleme sattunud tõelisse turistilõksu kogu selle juurde käiva trügimise ja müügiga.

Rhine Falls/Rheinfall kosk 

Rheinfalli kosk asub sisuliselt linna läbiva jõe keskel, Storforsen paikneb aga keset metsikut ja inimtühja Põhja-Rootsit. Storforseni imposantsust tekitas ilmselt ka selle mitmetasandiline kukkumine, kuid Rheinfalli kosk on oluliselt madalama langemisega ja väikeste astangutega. Pikalt ei tahagi siia inimmassi trügima jääda, liigume mööda jõekallast tagasi autoparklasse ja saame maksta oma esimese Šveitsi pinnal tehtud ostu eest ehk pool tundi parkimist 6 € eest.

Nüüd on aga soov pääseda Šveitsi kallitest hindadest ja jõuda kiiresti Saksamaale. Eriti seetõttu, et meie auto paak on täiesti tühi, aga meie navi andmetel jõuame me napilt Saksamaa pinnale tankima. Viimased kilomeetrid sõidame nii, et kütusenäidik on nullis ja mõtleme juba, kui kalliks läheb puksiiri tellimine. Õnneks jõuame siiski Saksamaal enne auto väljasuremist tanklasse kohale ja edasi liigume juba täispaagiga. Et ikka kiirteel saaks pedaali põhja vajutada. Mõned katsed Renee järjekordselt teeb. No ei meeldi see mulle!

3,6 km minna, 0 km saab sõita. Kas jõuab?

On meie reisi eelviimane päev. Homme on pühapäev ning Saksamaal on kõik poed suletud, seega tuleb täna poes ära käia ja lastele lubatud kingitused tuua. Hugo kindel soov oli saada Carsi automudel Matu. Kui me reisi teisel päeval korraks Saksamaal poodi sisse põikasime, avastas Renee juba siis ühe Matu mudeli, kuid see oli rohekassinist värvi. Teadsin, et Matu peab olema vana roostes auto, aga nüüd järsku oli ta värvitud ja kordatehtud. Ostime selle igaks juhuks ära, mine tea, äkki muud ei juhtugi enam teele. Ise aga kompasime maad ja uurisime Hugoga Skype teel vesteldes, kas Matu on vaid roostes või on värvitud ka. Hugo teadis kohe rääkida, et Matut on ka värvitud kujul olemas ja talle see väga meeldiks. Ma taipasin kohe, et me ei tohi talle välja rääkida, et meil see auto juba olemas on, kuna siis hakkaks ta meid nii väga koju ootama, et me talle selle uue auto juba kiiremini tooks. Seevastu rääkisime, et me nägime seda autot poes, aga see pood oli Saksamaal lennujaama juures ja kui talle see värvitud Matu tõesti meeldib, siis me tagasi sõitma hakates käime sealt läbi ja ostame selle ära. Hugo ikka iga päev uuris, kus me juba oleme ja kas keegi Matut vahepeal ära ei osta, me aga kinnitasime, et me selle auto sealt poest Itaaliast tagasi tulles kindlasti saame. Endal Matu juba kotis.

Hea oli, et ära ostsime, sest täna külastatud mänguasjapoes seda Matut polnud. Kui Hugo soov oli konkreetne, siis Anee ei osanud väga midagi tahta. 9-aastane on ühest küljest juba suur tüdruk, kes titekaid mänguasju enam ei taha, samas pole ta veel tüüpiline murdeealine ja ei riiete maitse ega muu mõttemaailm pole veel teismelise tasemel. Anee soovis vaid midagi magusat Saksa ökopoodidest. Kuna ta on kunstnikuhingega, siis leidsin talle mänguasjapoest veidi kunstitarbeid.

Mööda Bodensee põhjakallast sõites kasutan aega tänase ööbimiskoha otsimiseks. Hotell võiks jääda kusagile Allgäu piirkonda, kuna sealkandis on järgmisel päeval päris palju vaadata. Itaalia ulmeliselt madalaid hindasid Saksamaalt enam ei leia, aga kvaliteedis ei taha järeleandmisi teha ning võtame tänagi ühe sooduspakkumises oleva 4-tärni hotelli, mis maksab küll rohkem kui Itaalias kaks ööd. Vähemalt on hotellis suur sisebassein, saun ja loodetavasti 4-tärni hotellile vastav korralik Saksa hommikusöök.

Bodensee põhjakaldal

Hotell asub Bad Grönenbachis ning hotellini viiv tee suundub mäkke. Kui õhtupoolikul otsitava hotelli juurde jõuame, kahtleme, kas tõesti on õige kohaga tegu. Õues isuvad puude vilus hädised vanad inimesed ning on tunne, nagu oleks hoopi kusagil vanadekodu õuel. Nii ongi. Algul tundub, et siin mäe otsas pole rohkem midagi, kuid puude vahelt viib kitsas tee siiski edasi ja jõuame järgmise hooneni, mis ongi meie hotell tänaseks ööks.

Saame toa kätte, mis on viisakas ja mugava voodiga, kuid hotelli interjöör on kuidagi rohkem vanainimeste stiili. Hotelli restoran on broneeritud, kuna seal toimuvad täna pulmad. Alustuseks plaanime minna sauna ja ujuma. Spaakeskus on ka veidi vanamoodsa interjööriga, kuidagi vale värvi kahhelkivid, liiga suursugused kunstlilled ja nende keskel Veenuse kuju. Viskasin toas hommikumantli peale ja pistsin ujumisriided kotti, et need basseini juures selga panna, kuid ei leia kusagilt garderoobi, mis juhataks mehed ja naised eri suunas. Lõpuks tõmban ujumisriided WCs selga ja läheme sauna siltide järgi otsima. Soome saun asub õues eraldi majas ja kui sinna sisse astume, nähes seal ees istumas ühte vanemat ihualasti paari, tulevad mul hetkega meelde need lustakad lood, mida sõbrad on Saksa kultuuriruumis suusareisidel käidud saunandest rääkinud. Kuidas see mul küll enne meelde ei tulnud! Reegel number üks – Saksamaal käiakse ühissaunas alasti. Teiseks, iga sinu kehaosa all peab olema rätik. Kui mina ronin sauna ülemisele lavale ja istun sinna rätsepaistesse, siis Renee jääb istuma nii, et rätik on ujumispükstes tagumiku all ja jalad on alumise astme peal. Kohe nähvab tädi, et see pole hügieeniline ja pangu Renee aga enda jalge alla ka rätik. Renee poriseb midagi vastu sauna temperatuuri ja bakterite hävimise seosest. Aga eks igas kohas on oma kombed. Reegel number kolm – saunas peab olema vait, omavahel rääkimine on keelatud. Ilma sõnu vahetamata mäletame seda mõlemad ja suhtleme omavahel vaid pilkudega. Kaua ei pea vastu, tahaks naerma puhkeda, seega lahkume saunast. Kohtume vanapaariga ka pesemisruumis, kes oma sugu rõhutavaid kehaosi sugugi ei häbene ning kõnnivad midagi varjamata seal ringi. Seevastu üks meist noorem sakslastest paar, kes ka pesemisruumi tulevad, on väga häbelikud. Ühest küljest elavad nad Saksa kultuuriruumis ja peaks olema harjunud teatud keskkonnas alasti olles mitte piinlikkust tundma, kuid ju on noorem generatsioon piiratum. Nad nihverdavad rätiku varjus, ühelt jalalt teisele taarudes, kuidagi oma ujumisriided seljast ja ootavad, kuni meie oleme pesemisruumist lahkunud, et siis alles pesema minna.

Hotell Bad Grönenbachis

Pärast sauna teeme hotelli ees ühed mojitod, vaatame majast väljaimbuvaid pulmalisi (sh pruutpaari) ja imestame, kuidas saab üks pulm olla nii emotsioonitu ja vaikne. Ehk on ka see Saksa komme.

On juba pime, kuid läheme veel jalutama ja ümbrust uurima. Ühel pool hotelli on vaid paks ja kottpime mets, teisel pool, vanadekodust mööda minnes, hakkab aga paistma valgustatud kirik ja selle ümber surnuaed. Justkui sümboliseeriks need kõrvuti kohad siin elukaare järjestikuseid etappe.

Kirik Bad Grönenbachis

Kui pimedus ja surnuaed on minu jaoks muidu seletamatult hirmuäratav kombinatsioon, siis siinne surnuaed ja valgustatud kirik mõjuvad pigem kaunina, üldsegi mitte kõhedust tekitavana. Kiriku valgustusele annavad lisa taevas sähvivad välgunooled, mis löövad aeg-ajalt kogu taeva valgeks, kuid see äike on täiesti helitu. Ma ei ole midagi sellist nii võimsal kujul enne näinud. See hääletu äike mõjub pigem virmalistena, mis samuti sarnaselt taeva heledaks löövad. On tõenäoline, et millalgi jõuab see äike koos vihmaga ka siia, aga praegu tundub see küll veel kaugel olevat, kuna kõuemürinat pole üldse kuulda. Oleme kiriku kõrval, kui võimas kirikukell lööb täistundi. Kõnnime kirikust mööda läbi surnuaia, kui jõuame välja treppideni, mis viivad all-linna. Kohe treppide all on armas söögikoht ja me jääme mõtlema, kas tasuks veel hilisõhtul üks eine teha. Kuid meile öeldakse, et köök on juba suletud ja restorani hakatakse ka kinni panema. Kõnnime mööda väikelinna Bad Grönenbachi tänavaid, mis mõjuvad eriti miniatuursena. Öine valgustus selles väikelinnas muudab selle eriti romantiliseks paigaks. Jõuame raekojaplatsile, kus seisab Maibaum. Kui jõuludel tuuakse linna keskväljakule kuusepuu, siis maipühade (1.mai) traditsioon on tuua samasse kohta väärikas vanuses puutüvi, mis kaunistatakse. Selline traditsioon on eriti levinud Baden-Württembergis ja Bayernis, kus me ka praegu viibime, samuti Austrias. Ka rootslased on sarnase puutüve ehtimise kultuuri üle võtnud, ainult nendel toimivad pidustused jaanipäeval.

Raekoda Bad Grönenbachis ja taamal pimeduses Maibaum

Saksamaa-Austria-Šveits-Itaalia (08.06.15)

Hommik Augsburgis on hall ja vihmane. Seda oli ette teada - ilmateade lubas suvekuumusele järsku ja kontrastset muutust. Väljas on vaid ca 16 -17 kraadi.

Teist päeva järjest üllatume hommikusöögilauas eriliselt hea valikuga hommikusööki nähes. Mitte, et seda kõike reaalselt süüa tahaks või jaksaks, aga lihtsalt imetleda, mida ja kuidas hommikusöögiks serveeritakse on ka omaette elamus. Iga detail on oluline – nt valikus on kolm erinevat mett (kõik erinevad taimed), värskeltpressitud apelsinimahl (kas kannust või võid ka ise pressida), omlett või praetud muna, mille võid lasta valmistada just enda valitud lisanditega ja küpsusastmes, tohutu valik küpsetisi, joogid tellid lauast jne. Oleme kaks päeva olnud Saksamaa 4-tärni hotellides, aga need hommikusöögid ja teenindus on olnud kindlasti väga hea 5-tärni hotelli väärilised.

Tõeliselt tahaks veel Saksamaal ringi vaadata, kuid kaks päeva lubatakse ümbruskonnas külma ilma ja vihmasadu. Alpide jalamil asuvas Garmisch-Partenkirchenis, kust paistab Saksamaa kõrgeim mäetipp ning mis oli meie algses reisiplaanis sees, toimub just täna G7 tippkohtumine ning seda valvab 20 000 politseinikku. Ilmselt pole sinnakanti täna mõtet seiklusi otsima minna.

Vihmasadu on aga lubatust väiksem ning kohati ei saja üldse. Seega kohe Saksamaalt ei põgene, vaid sõidame järgmisesse romantilise tee äärde jäävasse linna, küll mööda lookleva ja asulaid läbiva teega pea paralleelselt kulgevat kiiremat (mitte kiitreed) mööda. Meie järgmine peatuspaik on Landsberg am Lech. Pargime äärmiselt sügavasse maa (või isegi mäe-) alusesse parklasse. Siin on osatud igas vanas linnas kusagile sügavustesse parkla kaevata, et linn oleks autodest puhas ning parkimisruumi jaguks kõigile soovijatele.

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech

Landsberg am Lech asub, nagu nimigi viitab, Lechi jõe ääres. Linna sees on lai jõgi üles paisutatud ning sellest tekib kärestikuline kosk. Vanalinn on kohe jõe ääres. Mõni jõe haru on kanaliga juhitud vanalinna sisse ning see voolab majade vahel, kohati lausa majade alt läbi. Vanalinna üldpilt on taas kuidagi Tallinna vanalinna nägu. Kõiki seni nähtud romantilise tee äärde jäävaid linnu iseloomustab puhtus ja korras majad. Ei ühtegi kõverat ust, krohvi mahakooruvat fassaadi ega muud sarnast lõuna-euroopalikku “idülli”. Siin on saksa täpsus ja kord ja ometi mõjuvad need vanad linnad romantilisena.

Kuna on esmaspäev, on vastupidiselt eilsele kõik ärid ja tänavakauplejad töös ning kohati tundub, et müüjaid on kõvasti rohkem kui inimesi/turiste tänaval liigub. Ostan endale koormis- ja viilutamisnoa, mida osav müüja erinevaid vilju lõigates esitleb. Selline paras Teleturu värk tundub, aga nuga teeb head tööd ja köögividinad mulle meeldivad.

Suundume Saksamaa suurima järve – Bodensee – suunas ning teeme jalutuskäigu Lindau linnas, mis asub Bodensee kaldal, praktiliselt Austria piiri ääres. Lindau vanalinn asub väikesel saarekesel, mis asub kaldast vaevalt paarisaja meetri kaugusel ning sinna saab silda mööda. Lindau on taas armas Saksa linnake, kus on tore jalutada ja vanalinna arhitektuuri imetleda. Teele jääb ökopood – ostame mõned puuviljad, et oleks peagi ees ootaval pikal autosõidul midagi näksida.

Lindau

Lindau

Bodensee järve ääres

Bodensee järve ääres

Siseneme Austriasse ning kohe pärast seda Šveitsi – Bodensee servas saavad kokku kolm riiki. Kui Saksamaal sai kiirteedel tasuta sõita, siis Austriasse sisenedes ostame nädalakaardi (8.70 €), Šveits aga pakub kiirteedel sõitmiseks vaid 14 kuu kaarti (ei mingit lühema perioodi kaarti turistidele), mis maksab 40 €. Pika perioodi kaardina äärmiselt odav, aga kasutades kaarti vaid läbisõiduks, on ikka väga kallis.

Šveits jätab ligi kolmetunnise autosõidu vältel vihmase, karge, väheasustatud ja meeletult mägise esmamulje. Alles Šveitsi lõunapiiril, Lugano kandis tekib suurem asustus ning kohe piiri lähedal on hulganisti kasiinosid ja kaubanduskeskuseid (eks maksud ja seadused annavad selleks ainest). Šveits on teatavasti väga kallis maa, teekaardiga saime seda juba tunda, aga ühtegi muud toodet ega teenust selle teekonna vältel osta pole tarvis. Hetkel kasutamegi me Šveitsi vaid läbisõidukoridorina, et jõuda Itaaliasse Como järve äärde.

Sisenesime Šveitsi teadmisega, et meil siin internetti pole, kuna eelmises postituses mainitud Tele 2 kaart kehtib vaid Euroopa Liidu riikides. Imekombel avastame peagi, et meil internet siiski töötab ja kusagilt hiigelsummasid maha ei tiksu, kuna tegu on kõnekaardiga, kus on kindel summa raha. Ametlikult kohalikku hinnakirja vaadates maksaks 1 GB internetti Šveitsis 13 000 € (ma ei pannud nullidega mööda) ehk meil on kaasas 26 000 € eest internetti (Eestist saime selle 36 €-ga). Et internet siiski Šveitsis töötas, on ilmselt Eesti operaatori viga.

Šveitsi mägedes

Tänaseks peatuspaigaks leidsime taas ühe viisaka 4-tärni hotelli Como järve lähedal ja seda vaid 49 € eest. Booking.com viimase hetke pakkumised vähemalt praegusel perioodil on suurepärased. Veidi enne südaööd hotelli jõudnuna otsustame kahepeale ühe pizza süüa ning ei lähe seda kaugemale otsima kui oma hotelli restorani. Pizzat osatakse teha Itaalias pea igal pool – pizza rabab oma headusega jalust ja on vääriline tervitus Itaaliasse jõudmise puhul. Et mitte pizza kõhus kohe voodisse kerra tõmmata, jalutame veel hotelli tagaaias ning saame osa sellisest konnadekontserdist, millist pole ma veel kuulnud. Astun pimedas peale mingitele pehmetele ja jala all lirtsuvatele viljadele ning valgust näidates saame aru, et oleme murelipuu all. Telefoniga valgust näidates näeme, et murelid on parimas küpsusastmes ning kuigi alumistelt okstelt on möödakäijad viljad ära korjanud, ulatub Renee oma pikkusega ka selliste oksteni, mis enamuse jaoks kättesaamatuks jäävad. Milline magus ja värske suutäis meile osaks saab!

Romantische Strasse - Würzburg, Rothenburg ob der Tauber (07.06.15)

Maandusime eile õhtul Müncheni lennuväljal, siin samas, kus meie eelmine reis lõppes. München asub mugava ja lühikese otselennu kaugusel Eestist, seepärast ka reisi algus- ja lõpp-punkt sai sinna pandud. Saksamaa reis oli meil juba ammu mõttes, see on üks Renee (lapsepõlve)unistustest ja selle unistuse aineks on Saksa politseisari “Kutsuge Cobra 11” ning ilmselgelt on see seotud Saksamaa kiirteede ja kiirete autodega.

Autorendis saime esmalt C-klassi Mercedese, millesse istudes selgus, et navi kaart on kadunud ja see ei tööta. Renee läks autot ringi vahetama, kuid sama klassi autodest oli pakkuda vaid Škodat. Saksamaa piiramatu kiirusega kiirteid arvestades pole see just hea variant. Otsus raha juurde maksta ja klass kõrgem auto võtta oli igati hea valik, kuna meile anti täiesti uus Audi A6, läbisõit 13 km. Toodud siit samast Müncheni külje alt Ingolstadtist “sooja saiana”. Saksamaa autorendi hinnad on suhteliselt mõistlikud ning see on esimene kord, kui me võtame reisil olles kas samaväärse või parema auto kui meie enda autod on.

Saksamaa kiirteede närvikõdi saime kohe tunda, kui Münchenist Nürnbergi suunas mööda kiirteed sõitma hakkasime. Pimedas väga suurt kiirust ei aretanud, kuid ma hakkasin hädaldama juba siis, kui kiirus üle 140 km/h läks. Kunagi talusin kiiret sõitu ikka oluliselt külmema närviga, aga kuna pole aastaid kihutavas autos istunud, siis on “valulävi” muutunud. Pimenev ja äikest sähviv taevas, 27-kraadine õhtune lämbus ning kihutamine kiirteel tekitasid tunde, et see kõik on midagi hoopis muud ja oluliselt adrenaliinirohkem kui igapäevane elu.

Saksamaa on ainuke riik maailmas, kus on ilma kiiruspiiranguta kiirteed ning ükski kiirtee pole tasuline. Ma ei tea, kuidas selline erakordne vabadus on antud ning milline on liiklusõnnetuste statistika, aga kuidagi see valik peab ennast õigustama. Kiiruspiiranguta kiirteed on mõlemas suunas kolmerealised – parempoolseimal rajal sõidavad aeglased sõitjad (alla 100 km/h ilmselt ei sõida siin keegi), keskel umbes 140-160 km/h sõitjad ning viimane rada on “süstikutele”.  Tuleb tõdeda, et vasakust reast sinust kui postist möödasõitjaid tahaks liiklushuligaanideks tembeldada, kuna sellise asjaga pole harjunud ning Eestis haruharva kui midagi sellist juhtub, siis just rullnokad need ongi. Aga Saksamaa kiirteedel on see täiesti legaalne viis sõita ning siinsetel korralikel teedel saab heade (Saksa) autodega läbida lühikese ajaga ulmelisi vahemaid. Kiirteede kvaliteet on hea, kuid need pole mitte midagi teistsugust kui korralikud kiirteed mujal maailmas või kasvõi kaherealine Tallinn-Narva maantee. Siin pole isegi aedu kiirteede ääres, et loomad teele ei jookseks, aga ju siin pole siis sellist ohtu.

Esimese öö veedame Nürnbergi külje all. Järgmisel päeval ärkame sakslaste kombel vara, sööme korraliku hommikusöögi ja suundume avastama Saksamaa romantilisi linnu, mis jäävad põhjast Maini jõe äärest Würzburgist kuni lõunasse Füssenini, mis asub Saksamaa Alpide piiril.

Würzburgi jõuame pühapäeva hommikupoolikul. Pühapäev on Saksamaal korralik puhkepäev, mil kõik poed on kinni ning avatud on vaid mõned üksikud kohvikud. Turuplatsil, kuhu kohe pärast parklast väljumist jõuame, müüakse mõnes müügikohas valmistoite koha peal söömiseks, aga täna ei toimu mingit köögiviljaturgu. Piilume sisse kirikusse, kus käib pühapäevane väga lustlikult mõjuv jumalateenistus – inimesed laualavad lõbusat laulu ning plaksutavad samas rütmis kaasa. Kirik on rahvast täis ning tundub, et pühapäeva veedavadki kohalikud koos peredega kirikus. Kui järgmise kiriku uksest sisse piilume, käib ka seal jumalateenistus ning pakutakse just armuleiba. Ka see kirik on rahvast täis. Turistid piiluvad vaid arglikult ukse pealt ning kaugemale ei trügi.

Würzburg

Würzburg

Kuigi täna päike ei paista, on ilm suviselt palav – 28 kraadi. Selline kuumus ja pidev liikumine ajavad jooma, kuid selgub, et joogivett pole just kerge leida, kui pea kõik kohad on suletud. Need kohad, mis lahti, on oma veevarud ära müünud, aga lõpuks siiski leiame koha, kust saab (küll vaid mulliga) vett. Siin on müügil mingi imelik kategooria mullivett, mis peaks olema väga vähese mulliga, aga gaasi sees pole üldse tunda ning see maitseb nagu seisnud mullivesi, millest on gaas välja lastud.

Marienbergi kindlus, Würzburg.

Marienbergi kindlus, Würzburg.

Vaade Würzburgi linnale Marienbergi kindlusest.

Jalutame üle Maini jõel oleva jalakäijatesilla ning suundume Marienbergi kindluse suunas, mis teisel pool jõge kõrgel mäe otsas paistab. Jalutame läbi järsul mäenõlval oleva suvelõhnalise pargi, peatume igal vaateplatvormil, et palavusest puhata ja teisel poole jõge asuvast punasekatuseliselt Würzburgi linnast pilte teha. Teises suunas laiuvad mäenõlvadel aga viinamarjaistandused.

Marienbergi kindlus hõlmab hiiglaslikku maa-ala, see on lausa täiesti eraldiseisev linn mäe otsas! Kindlus on ehitatud mitme sajandi vältel. Vanim praeguseni säilinud osa linnusest on sealne kirik, mis pärineb 8. sajandist.

Asume teele järgmise romantilise tee ääres asuva linna suunas. Kui tahaks kõik linnakesed läbi kolada, peaks sellele teele planeerima vähemalt nädala. Meie peatume aga vaid osades linnades. Kuna mu vanemad läbisid selle tee eelmisel aastal, siis on kaasas ka mõned soovitused. Järgmiseks sihtkohaks on Rothenburg on der Tauber.

Vahepealne tee hõlmab äärmusi, läbime lõigu kiirteel, kus Reneel õnnestub 200 km/h kätte saada samal ajal, kui mina nina telefonis õnneks spidomeetrit ei jälgi ja hädaldama ei jõua hakata. Kiirteelt maha tulles satume viljapõldude vahele väikesele laugele mägiteele ning jõuame peagi ühe väikese järve äärde.

Palavusest tingituna tekkis meil juba enne mõte ujuma minna, kuid kaarti vaadates ei paistnud ühtegi järve läheduses olevat. Nüüd aga tuli see tilluke järveke otse meie teele ning ujumispeatuse me seega ka tegime.

Jooksu- ja ujumispeatus

Kuigi käega katsudes tundus vesi soe olevat, ei meeldi mulle ikka jaheda kehaga vette hüpata, seega urgitsesin kohvrist jooksuriided välja ja läksin väikesele jooksuringile. Tunnen end paremini, kui teen pidevalt trenni ja just midagi sellist lootsin sellelt reisilt ka leida – jooks ja ujumine koos. Pärast jooksmist vette hüpata on ikka eriliselt mõnus tunne. Järvevee pealmine kiht on päikese käes väga soojaks läinud, kindlasti üle 20 kraadi, alumine kiht aga jäiselt külm. Külma tundes tuleb mulle meelde, et mul tegelikult on põskkoopapõletiku poole kalduv nohu ja külma tundmine pole praegu hea mõte.

Värskendav ujumine tehtud, sõidame Rothenburg ob der Tauberi linna, mis jääb samuti romantilise tee (Romantische Strasse) äärde. Kõhud on tühjaks läinud; oleme hilise lõunasöögi otsinguil. Siinsele vaiksele pühapäevasele omaselt on enamik kohti küll suletud, kuid siiski leiab mõned kohvikud ja restoranid, mis pakuvad süüa; enamasti on küll tegu jäätiseputkade või pagariäridega. Leiame restorani, mille terrass on kiriku kõrval. Eks see üks turistikoht on, aga midagi paremat pole ka lootust leida. Renee tellib korraliku saksa toidu – seaõla kartuliklimpidega, mille juurde tuuakse veel kausitäis hapukapsast – kõik on hiiglaslikku mõõtu ja meenutab jõulupraadi. Kartuliklimbid (Knödel), on suure kartuli mõõtu kartulist, jahust ja munast tehtud veidi võbelevad pallikesed, mis minu arvates hästi küll ei maitse. Renee jaoks on just selline hea toit, aga kogused jäävad isegi talle suureks. Mina söön grillitud krevette ja salatit, mis on ka üllatavalt head. Kuigi väga magusat ei taha, otsustame hiljem jalutades ära proovida just siit Rothenburgist pärit küpsetised, mida müüvad kõik avatud pagariärid. Need küpsetised on efektse väljanägemisega, ca 10 cm läbimõõduga pallikesed, sellest ka nimi – Schneeballen (lumepall), ning need koosnevad põhiliselt muna-jahu-suhkur-või taignast ja pealt on kaetud kas lihtsalt suhkru, kaneeli või ka šokolaadiglasuuriga.  Ühest ampsust mõlemale piisas, läks liiga läägeks.

Rothenburg ob der Tauber

Jalutame Rothenburg ob der Tauber vanalinnas ning siin linnas tundub, et tegu on ikka väga Tallinna vanalinna sarnase linnaga. Punased viilkatused iseloomustavad kõiki siinseid romantilise tee äärde jäävaid linnu, aga  Rothenburgis tunduvad kohati tänavavaated väga sarnased Tallinna vanalinnale. Ainult Fachwerkhaus (puitsõrestikmaja) on iseloomulik üksnes siinkandi (ulatub kuni Austria, Šveitsi ja Itaalia põhjaosani) arhitektuuris.

Fachwerkhaus

Rothenburg ob der Tauber

Rothenburg ob der Tauber

Rothenburg ob der Tauber

Eelmise aasta Portugali reisist jäid mulle meelde meeletud rahvamassid ning ma veidi isegi kartsin, et äkki kohab ka Saksamaa romantilistes linnades liiga palju turiste, kuid praegu, juuni algul, on kõik ikka üllatavalt rahulik. Tänavatel on vaikne ning ringi liigub pigem üksikuid inimesi. Vaevalt see pühapäevane vaikus ka turiste mõjutab, pigem pole hooaeg veel alanud.

Õhtu hakkab lähenema, seega tuleks tegeleda järgmise ööbimiskoha otsinguga. Meil oli sellel reisil kinni pandud vaid esimene ööbimiskoht, kõik ülejäänud tulevad nö käigu pealt, kuna me ei tea ette, kuhu järgmiseks päevaks jõuame ning mingit kindlat plaani teha ka ei taha. Ilmselt olete meie tegemiste järgi aru saanud, et me oleme sel korral reisil ilma lasteta ja seetõttu saamegi sellist reeglipäratut elu elada. Oleme ennegi küll reisinud nii, et järgmist hotelli veel pole ja leidnud alati sobiva ööbimiskoha. Sel korral lihtsustab hotelli otsimist internet, mis meil kogu aeg on olemas. Kui varem oleme ostnud selle maa kõnekaardi, kus viibime ning kohalikku internetti kasutanud, siis selle reisi vältel plaanime me viibida vähemalt neljas riigis ning igal maal eraldi internet osta oleks tüütu ja kulukas. Renee leidis Eesti operaatorite võimalusi läbi kammides, et Tele 2-l on 18-eurone kaart (1 kuu kehtivust, 1 GB), millega saab internetti kõigis Euroopa Liidu riikides). Seevastu EMT päevane interneti hind on 5.75 €, mis tuleb ikka väga palju kallim. Niisiis on meil kaasas kaks Tele 2 kaarti kokku 2 GB internetiga – üks telefonis ja teine autos, neist viimane jagab internetti kõikidesse seadmetesse.

Booking.com pakub viimasel hetkel väga hea hinnaga hotelle. Esimene hotell, mida vaadata võiks, asub Dinkelsbühli linnas 500-aastases majas otse raekoja platsi ääres. Dinkelsbühl asub selleks hetkeks meist vaid paarikümne minuti kaugusel. Sõidame sinna kohale, koht on efektne, aga õhtu on veel liiga noor ja otsustame siiski veidi edasi sõita. Tee peal broneerin hotelli Augsburgi linna; hotelli katusel on ka Soome saun ja mullivann.

Augsburgi jõudes plaanime algul saunas käia, kuid meie jaoks on saun liiga jahe ning seetõttu piirdume vaid mullivanniga.