Pikk lennusõit. Tallinn-New York-Miami-Curacao (12.03-13.03.14)

Meie selle reisi lõpp-sihtkoht – Curacao saar Kariibi mere lõunaosas, asub Eestist kahe päeva lennusõidu kaugusel. Eks see paras pöörane plaan on, kui mõelda, et reisime kahe lapsega (8 a ja 2a 6 kuud), aga soov avastada uusi kohti on tugevam kui hirm pikkade lennureiside ees.

Aneega oleme pikki lennureise (8-10 h) teinud korduvalt ning alati on reisid hästi sujunud. Hugo senine pikim reisi on Kanaaridele (ca 6 h). Varasemad kogemused annavad küll julgust, et me saame hakkama, kuid sellele vaatamata lähen pikale lennureisile suhtumisega, et see ei pruugi olla väga lihtne.

Curacaole sõitsime kahes etapis. Tallinn-Helsingi lend, mis kestab ca pool tundi, polegi nagu päris lennureis, see on pigem nagu sõidaks kusagil Ameerika mägedes. Eriti, kui satud mingi Flybe propelleritega Fokkeri peale, mis raputab ja müriseb nii, et lennuki õhku tõustes ja maandudes tekib surmahirm. Olen küll üsna palju lennanud, aga ei suutnud mälusopist leida varasemat sellist kogemust, ma tõesti pole sattunud nende väikeste propellerlennukite peale – see redeli mõõtu trepp, millest lennukisse ronid ja see meeletu kõigutamine – aga õnneks kestab see vaid hetke. Need väikesed lennukid lendavad ka umbes poole madalamal kui suured ning vaade on hoopis teine – ilm oli täiesti selge ning Soome paistis praktiliselt kohe, kui Tallinnast õhku tõusime.

Soomes oli meil lennuki vahetamiseks aega 40 minutit – st see oli aeg meie lennuki maandumishetkest kuni järgmise lennuki õhkutõusuhetkeni. Ma küll algul üritasin protestida, kui Estravel mulle nii lühikese ajaga jätkulendu pakkus, kuid nad kinnitasid, et lennukivahetus Helisngis sellise ajaga on täiesti võimalik (min. aeg 35 min). Seega jäin lootma enda kiiretele jalgadele ja Estraveli garantiile, kuna kõik lennud olid koos ostetud ja ühel piletil. Kuigi lend väljus Tallinnast õigeaegselt, saime jala Helsingi lennujaama tõsta 22 min enne järgmise lennuki väljumist. Selleks ajaks oli New Yorgi lennul juba väravas viimane kutsung ja otsiti hilinejaid. Olime väravas 21 ning pidime jõudma väravasse 37. Meil ei olnud vaja läbida turvakontrolli, lihtsalt tuli jõuda väravasse nr 37. Algul kiirkõnnil, aga nähes, et väravate vahed on meeletult pikad, siis üle poole tee läks joostes – minul Hugo ja suur seljakott seljas, Reneel kolm rasket kotti ning Anee pidi lihtsalt suutma meiega tempot pidada. See keel väljas jooks kestis vähemalt 10 minutit. Loomulikult olime me viimased ning meie lennukisse jõudes hakkas lennuk kohe liikuma. Polnud kindel, kas meie kohvrid suutsid meiega sammu pidada ja sellele lennule jõuda...

Saime istumiseks keskmise neljase rea, kuid võtsime kohe endale juurde kõrval oleva kahese istmerea, kuna see oli vaba – seega neljapeale kuus istet, mis on piisav ruum, et lapsed saaksid ka pikali magada.

Lennusõidu pikkus oli ca 9 tundi. See tundub pikk, kuid kindlasti ei saa seda lendu võrrelda sellega, kui oled lennanud 3 tundi Vahemere äärde ja korrutad selle aja kolmega. Finnairi pikamaalendudel on väga mugavad ja vaiksed (!) lennukid. Mootorimüra pole salongi praktiliselt kuulda, istmevahed on normaalse suurusega ka suurele mehele ning lennuki rõhk on oluliselt inimsõbralikum. Ka lennukis pakutavad toidud on söödavad.

Rääkisin Aneele enne lendu, et see saab olema küll pikk, kuid sisustame selle aja huvitavalt – te saate ju Hugoga olla terve aja emme-issiga koos ja teha midagi nendega! Anee võttis lennukisse Origami volditavate loomade raamatu, millega on kaasas ka paberid loomade voltimiseks. Loomulikult on tal kaasas kleepsuraamatud ja vihikud joonistamiseks ning kuna ta koolist 6 päeva puudub, siis ka kooliasjad. Sel korral lubas Anee hakata iga päeva kohta kirjutama ka väikese kokkuvõtte – ehk saab ka temal traditsioon panna reisidel kogetud muljed kirja.

Hugo ja Anee lennukis söömas ja mängimas

Hugole võtsin aga kaasa tema jaoks uusi asju. Mulle meenus, et kui Anee sama vana oli, meeldis talle lennukis mängida tillukeste plastmassist loomadega – neid saab palju kaasa võtta, aga on väikesed ja kerged. Otsisin garaažist Anee loomad üles ja üllatasin Hugot nendega lennukis – tegevust jätkus pikaks ajaks. Samuti võtsin Anee raamaturiiulist mõned raamatud, mis võiks Hugole juba huvi pakkuda. Eno Raua “Väike autoraamat’” oma piltidega tundub tema jaoks ülihuvitav. Ta vist vaatas mitu tundi pilti ühest posti vastu sõitnud katkise esiklaasi ja nutvate silmadega autost – see oli tema jaoks midagi nii uut ja müstilist. Hugoga harjutasin lennukis veel puzzlede kokkupanekut. Kui Anee kahepoolsena pani juba 25 tükiga puzzlesid, siis Hugo pole seda teemat enda jaoks veel avastanud – pusib alles 6 tükiga puzzlesid. 2 tundi läks magamiseks, iPadi andsin kätte alles viimasel lennutunnil.

Lastega reisides tasub kindlasti võtta lennukisse (või mõnda teise transpordivahendisse) süüa kaasa. Laste söögiajad ei pruugi kattuda täiskasvanute omadega ning näksimine on ka väga meeldiv aja sisustamise viis. Pulgakommid, mille ma salaja lastele ökopoest ostsin, avastas Hugo kohvrist juba mitu päeva varem, kuid ootas kannatlikult lennukisõidu ära, mil nad komme süüa tohtisid.

Hugo nägi lennukis esimest korda kahepoolset hamburgeri-laadset võileiba ja arvas, et see on "meeste leib", aga siiski lõi ise hambad külge.

Uskumatu, aga minu jaoks pole olnud lihtsamat ja huvitavamat pikka lendu kui see Helsingi-New York 9-tunine lend kahe lapsega. See polnud üldsegi mitte väsitav, vaid hoopis tore koosveedetud aeg.

Ameerikasse jõudsime Eesti aja järgi pea südaöösel, kuid New Yorgis oli kell alles pool kuus. Selleks päevaks lendamisest aitas. Olime broneerinud hotelli kohe lennujaamas, et ei peaks väsinuna kusagile seiklema hakkama. Homme hommikul läheme taas lendama.

Jõudsime üleval olla kella 8-ni õhtul. Minul läks aga ajavahest tingituna uni ära juba kell 4 öösel ning kuna uni ei tulnud ega tulnud tagasi, pugesin e-lugeriga teki sisse ja lugesin kaks tundi Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdrukut”. Vastu hommikut jäin küll kergesse unne, kuid siis ärkasid juba Hugo ja Renee ja tuli ka minul uuesti ärgata.

Kuigi meil New Yorki jääda polnud plaanis, oli meil tarvis jõuda JFK lennujaamast La Guardia lennujaama (taksoga ligi pool tundi sõitu). Eestist ära tulles oli ilm kevadiselt soe, seljas oli vaid kerge jakike, kuid New York tervitas meid -7 külmakraadiga. See on juba nagu traditsioon – ka 5 aastat tagasi maadlesime me New Yorgis täpselt sama temperatuuriga, püüdes vaatamata hirmutavale temperatuurile kangekaelselt linna avastada. Kuigi meil tuli vaid hotellist paar sammu taksoni kõndida, oli see temperatuur täiesti kirjeldamatult hammustav, kui seljas on kerged kevadriided. Kusjuures kaks päeva varem oli New Yorgis + 15 kraadi sooja!

La Guardia lennujaama jõudsime plaanitust varem. Lapsed sisustasid aega lennukite jälgimisega – seal tõuseb ja maandub lennukeid pea iga minut. 

La Guardia lennujaamas lennukeid jälgimas

Et jõuda Curacaole, tuli teha veel kaks lendu. Sõitsime esmalt Miamisse (lend ligi 3 h), Hugo magas sellest ajast umbes 2 h lõunaund. Miami lennujaamas jõudsime teha kiire lõuna ning suundusime lõpuks kauaoodatud Curacao lennule. Lend pidi kestma umbes 2 h, seega tundus see selles pikas lennujadas kõigest väikese hetkena. Aga see suhtumine oli vale! Esmalt seisime lennukisse topituna lennuväljal vist ca 1,5 h, kuna lennuki ratast vahetati. Proovisin sellel lennul ka magama jääda, kuid und ei tulnud vaatamata magamata ööle kuidagi. Mulle tundus, et me oleme selles lennukis olnud juba terve igaviku. Reneel seevastu oli lennukis väga huvitav vestluspartner– kui me lennukisse jõudsime, tervitas meid eesti keeles üks vanahärra, kes oli meie juttu kuulnud. Välimuse järgi võis eksimatult öelda, et tegu on väliseestlasega – tegu oli Kanadas elanud eestlasega, kes lapsena koos perega 1944. aastal Eestist põgenes. Kuigi ta on juba 78-aastane, on ta siiani aktiivselt töötav insener, kes on spetsialiseerunud lennukimootoritele.

Curacaole jõudes tuli esmalt läbida meeletult aeglane passikontroll ja rendiauto kättesaamine – kokku läks neile kahele paberimajandusele ligi 2 h. Kell oli kohaliku aja järgi 9.30 õhtul. Õues oli õhtune leitsak, vähemalt 27 kraadi sooja. Tuntav kontrast ühe päeva jooksul. Meie peatuspaika Jan Thieli lahe kaldal jõudsime oodatust aeglasemalt, kuna eksisime veidi teelt ning tegime pealinnas Willemstadis väikese ringikese; pealegi on saar mägisem kui ma arvasin ja ka see aeglustab alati liikumist. Kui kohale jõudsime, tassisime autost magavad lapsed voodisse ja vajusin ka ise kohe unne.

Perega nädalavahetus Vihula mõisas ning lastega reisimisest ja restoranides käimisest laiemalt

Üle viie aasta kirjutatud reispäevik on faktiline tõestus sellest, et oleme kogu lapsevanemaks olemise aja kõik reisid teinud koos lapsega (nüüd juba koos kahe lapsega). Reisimisega kaasneb alati ka sagedane väljas söömine ning siiani olen pidanud iseenesestmõistetavaks, et käin ka restoranides koos lapsega (vaata ka ajakirjanduses üleval olevat lastega restoranis teemat siit ja siit).

Vaated Vihula mõisakompleksile talvel

Möödunud nädalavahetus sai koos perega veedetud Vihula mõisas ning mul tekkis esimest korda kogu meie reisiajaloo vältel küsimus, kas me ikka peaksime siin koos lastega olema. Meenub veel seik kolme aasta tagusest ajast, mil enne Pädastesse minekut avastasime, et lapsed pole seal (vähemalt õhtusöökidel) teretulnud. Algul küll imestasin, aga tagantjärgi mõeldes tundus sealsetes oludes ilma lasteta viibimine väga õige valik. Aga jõuda kusagile koos lastega, kus hakkad kahtlema, kas see ikka õige koht on - sellist olukorda pole veel olnud. Muidugi ei arvanud ma, et Vihula mõis on tüüpiline perespaa nagu GOspaa vms. Oleme ju Vihulas kaks ja pool aastat tagasi käinud ja sealsete oludega tuttavad, aga sel korral oli üllatava muutuse läbi teinud sealne restoran La Boheme - elav klaverimuusika, valged linad, pikad küünlad pompoossetel küünlajalgadel iga laua keskel. Kui ma restorani uksel poleks kohe silmanud, et saalis istub veel kolm seltskonda eelkooliealiste lastega, poleks ma vist julgenud sellisesse restorani kahe lapsega minna. Kuigi alternatiive reede õhtul keset Lahemaa rahvusparki ka poleks…

Vaatamata minu kõhklustele lastega fine dining restorani mineku osas oli meile ukse peale vastutulev teenindaja üldsegi mitte üllatunud ning pakkus meile kohe lastetooli ja tõi lauale lastemenüü. Lastemenüü fine dining restoranis - asi, mida sellises kohas kõige vähem ootaks. Anee siiski otsustas valida põhimenüüst Caesari salati forelliga. Kui menüü lahti lõin, märkasin kohe, et on võimalus kaasa osta Vihula oma leiba. Eeldasin, et lõpuks on nad siin ise leiba ja saia küpsetama hakanud (eelmisel korral oli restoranis suvaline poe sai ja leib). Leivakorvi lauda ei toodud, teenindaja käis mitu korda kogu õhtusöögi jooksul leiba ja saia pakkumas ning need olid tõesti ausad. 

Teenindus oli restoranis inglisekeelne, kuna tütarlaps, kes meiega tegeles, on pärit Portugalist ja oli Vihulas praktikal. Tänapäeva avatud maailma võlud - kord kohtab Eestis olles ingliskeelselt teenindust, kord Hispaanias eestikeelset. Eelroaks võtsime Reneega kahepeale tempura ahvena petersellimajoneesiga, mis oli lihtsalt ülimaitsev - ahven seest mahlane, tempura taigen õhuline ja küpsetusaste ideaalne, ka petersellimajoneesiga sobis see ideaalselt kokku. Põhiroaks sõin tiigerkrevettide, forelli ja suhkruhernestega risoto - äärmiselt rikkalik risoto - lisandeid rohkem kui riisi ennast. Oleksin olnud nõus kihla vedama, et need krevetid risoto sees on värsked mitte sügavkülmutatud, kuid hiljem küsisin järgi ja sain teada, et olid siiski sügavkülmutatud krevetid. Au ja kiitus kokale; mina vahet ei teinud, nii hästi oli valmistatud. Tulime ju sel korral Vihulasse teadmata siinse restorani olukorda - viimati, kui siin käisime, oli restoran lihtsalt kohutav - aga nüüd olime juba esimesel õhtul väga positiivselt üllatunud, sest arenguhüpe oli märgatav. Olgu ette öeldud, et sel hetkel ma veel ei teadnud, kes on restoranis peakokk, aga sinnani ma veel jõuan…

Vihula linnakeses

Pärast õhtusööki marssisime läbi kargelt külma õue oma ööbimispaika, mis asus hoopis teises majas. Vihula mõis on seetõttu omapärane, et koosneb lugematul hulgal hoonetest ning selles linnakus kõndides on tunne, nagu viibiksid kusagil keskaegses vanalinnas. Peamajas asub restoran ning osa tubasid. Eelmisel korral, kui kahekesi Vihulas käisime, ööbisime peamajas, aga sel korral teadsin, et vanu hooneid on nüüdseks veel renoveeritud ning ka kunagine karjalaut on majutusasutuseks kohandatud. Võtsime toa karjalauta just seetõttu, et karjalaudas asub ka bassein ning seetõttu ei pea läbi õue ujumas käima. Eraldi majas asuvad ka hoolitsuste toad ning ka selles majas on tube ööbimiseks - seega igaüks saab ise otsustada, mida puhkusel prioriteetseks peab ja selle järgi toa asukoha valida. Majutus on ka kunagises viinaköögis, tagamõisas ja pesumajas - tube igale maitsele. Toad on stiilsed ja omanäolised - vana ja uus on oskuslikult ühendatud; värvigamma jääb valge-beeži-pruuni skaalale. Peamajas on ehk pisut luksuslikumad ja suuremad toad, aga ka karjalaudas oli kõik ilus. Küll aga oleks võinud rohkem investeerida heliisolatsiooni - karjalauda teise korruse koridori põrand on seest tühi ja kõmiseb jubedalt isegi siis, kui lapsed kõnnivad. Kui midagi veel nuriseda, siis hommikumantlid võiksid ka toas olla, oleks mugavam ujumas käia või lihtsalt toas olles peale visata.

Järgmise päeva hommikusöök suutis taas üllatada - ka sealne leiva- ning saiavalik oli oluliselt paranenud ning mis eriti mõnus - hommikusöögil oli soolaforell - seda ei kohta just eriti sageli. Ka oli kõike muud ja traditsioonilist nagu peekon, muna, puder, salatid, jogurtid, helbed ja puuviljad hommikusöögil olemas. Seega leidsime kõik endale midagi meelepärast. Teenindus oli ka hommikusöögil väga hea - nt kohvi toodi lauda tellimise peale väikese kannukesega.

Hommikusöögil

Hommikusöögilt naastes oli koristaja meie toas, mistõttu läksime veidikeseks õue tagasi. Otse meie ööbimiskohaks oleva kunagise karjalauda kõrval asub ka praegu toimiv laut. Piilusin ukse vahelt sisse ning tundus, et sinna võib vaatama minna. Laudas elasid kanad, kuked, küülikud ja lambad - kõik hoolitsetud ja prisked isendid. Iga puuri kõrval oli antud looma/lindu tutvustav viisakas infotahvel - laut nagu muuseum. Väga ainulaadne ja elamusterohke kohake igale vanusele, aga eriti lastele, kes tänapäeval loomadega nii sageli kokku ei puutu. Hugo jaoks täiesti esmakordne ja õhinat tekitav kokkupuude selliste loomadega, keda ta seni vaid raamatus olevatelt piltidelt ära tunneb. 

Laut nagu muuseum Vihula mõisas

Anee viib lammastele süüa

Ilm oli fantastiliselt ilus ja päikseline, mõõdukate miinuskraadidega, paksu lumevaibaga, mis tuli maha detsembris ja pole ka märtsi keskpaigaks oma paksust kahandanud. Vahetasime toas riided ja läksime õue. Jalutasime mööda mõisa territooriumi ja vedasime lapsi kelguga, kuni Hugo hakkas oma pead magamisasendisse sättima. Tõstsime Hugo kelgult vankrisse ja jätkasime ilusa ilma nautimist. Astusime läbi ühest kummalisest külapoest, milletaolist pole oma 20 aastat näinud - seal samas mõisa kõrval on kohalik maapood, mille letid on tühjad nagu kunagi defitsiidi ajal ning mida müügil, siis enamasti vaid üks eksemplar. Renee ostis viimased pistaatsia pähklid poest :) Kohe poe kõrval paistis uisuplats. Olin ettenägelik ja võtsin uisud kodust kaasa, kuna lugesin Vihula mõisa kodulehelt, et spordiplatsil on avatud liuväli. Ühes hoones pidavat olema ka uiskude laenutus - tahtsime ka Aneele uiske saada - kuid selle hoone uks oli lukus. Niisiis mina uisutasin ja Anee hüppas lumehanges, Hugo magas vankris ning Renee pildistas ja filmis meid.  

 Mängud jääl

 Taamal väike külakauplus

Ees karjalaut, kus meie ööbisime; samas majas ka bassein

Kuna Hugo tavatseb lõunaund magada oma kolm tundi, mõtlesime kohe pärast õueskäimist  ujuma minna ja Hugo vankriga ukse taha jätta - kuuleme teda beebimonitoriga ja kui ärkab, tuleb ka ujuma. Mõtlesin, et saan ilma Hugota segamatult ise veidi päriselt ujuda, kuid bassein oli nii soe, et selles treeningujumist küll teha ei saanud. Aga see-eest on lastega mõnus käia just sellises soojemas basseinis, kus ka titel külm ei hakka. Ärganud titt riidest lahti, võtsin ta unesegasena aurusauna soojenema, kuna jalad olid pisut külmaks läinud. Bassein on siin umbes 20 m pikkune, mille üks osa on eraldatud madalaks lastebasseiniks. Veetsime basseinis aega mitu tundi enne, kui tagasi tuppa läksime. 

Lõunal olime vaid veidi näksinud, mistõttu otsustasime õhtusöögile minna varakult. Kell oli veerand seitse ning olime esimesed inimesed, kes restorani jõudsid. Taas fine dining ning taas koos lastega. Kuigi ma end neis oludes kahe eelkooliealise lapsega (kellest üks on kõigest 1,5-aastane) pisut imelikult tundsin, on Vihula mõisas lastega pered väga teretulnud. Kodulehel reklaamitakse pakette, kus lapsed saavad tasuta kaasa, spaahoolitsustes on paketid ema+tütar, isa+poeg, restoranis on lastemenüü, spaas lastebassein ja õues mänguväljak. Tegelikkuses on kogu see luksuslik olme ja pereväärtused täiesti pöördvõrdelises seoses - Vihula mõis on selgelt koht, kus ideaalne on käia paaridel, aga kummalisel kombel on lastega pered ka selle koha "vallutanud". Tundub, et Vihula lihtsalt tuleb turul valitsevale nõudlusele vastu - suur osa maksejõulisest seltskonnast on lastega pered, kes vastasel juhul jätaksid lihtsalt tulemata.

Enne õhtusöögile minekut uurib Hugo traktorit

Kui mõni (lapsevanem) väidab, et lastega koos pole võimalik puhata, reisida ja restoranis käia, siis mina väidan vastupidist. See on sügavalt minu isiklik arvamus ja seotud minu laste ja nende olemusega. Nagu loo algul mainisin, oleme me juba aastaid igal pool käinud koos lastega - seda osaliselt olude sunnil, et lapsi pole igal ajal võimalik kusagile jätta aga ka suuremalt jaolt just seetõttu, et ma ei ole võimeline väiksest lapsest isegi mõne päeva ilma südamevaluta eemal olema. Anee jätsin esimest korda kaheks päevaks vanavanemate hoolde 4-aastaselt. Ma olen veendunud, et nii minul kui mu lastel on varases lapseeas igal pool parem koos oma vanematega - ma ei suudaks teha paariaastasele lapsele sellist hingetraumat, et lähen paariks nädalaks kusagile laia maailma rändama ja jätan ta maha. Nii tema kui minu igatsus oleks niivõrd tugev, et oleks häiritud minu "unistuste reis" kui ka lapse igapäevane heaolu. Samuti ei arva ma, et ma laste pärast kõigest loobuma peaks - tõenäoliselt on mul keegi lastest väike, kui ma olen vanuses 24-40 ning ühtlasi on see periood suure tõenäosusega elu kõrgaeg, mistõttu ei kavatse ma seda aega koduseinte vahel veeta. Soov avastada maailma, otsida toidunaudinguid, peatuda erilistes kohtades - no millal siis veel...

Minu arvates on võimalik reisida nii, et kõigil on hea - nii meil endal, lastel kui ka teistel inimestel avalikes kohtades. Lapsed õpivad kõike praktiseerides - ma ei kujutaks ette, et olen eelkooliealisele lapsele aastaid teoreetiliselt rääkinud, kuidas tuleb restoranis käituda ning mingi päev saabub siis päev, kui viisakaks kasvatatud laps viiakse restorani. Meie oleme last praktiliselt alati restorani kaasa võtnud ning siinkohal räägin ma restoranidest, mis kuuluvad Eesti TOP 50 hulka ning millest suuremas osas olen ma käinud koos lapsega, nende hulgas ka fine dining kategooria restoranid nagu nt Chedi, Dominic ja mõni veel (Anee oli siis 3-4 aastane). Mul ei ole olnud nende aastate jooksul olukordi, kus oleks restoranis pidanud häbi pärast maa alla vajuma või lapse kapriiside tõttu restoranist minema kõndima. Olgu öeldud, et ma pooldan lastega väljas söömist vaid juhul, kui lapsed teiste restoranikülastajate tähelepanu kuidagi ei tõmba - ei sobimatult nõmeda käitumisega ega ka kuidagi nii, et keegi kõrvallauast last nunnutama peaks. Kindlasti ei käitu paariaastane nii, nagu täiskasvanud inimene, aga kui ta kõva häält ei tee, sööki laiali ei loobi ja laudade vahe ringi ei jookse, on see igati aktsepteeritav, et ka laps käib koos vanematega restoranis. Tõenäoliselt teeb iga laps vigu, pean minagi vahel isegi 7-aastasele lauakombeid meelde tuletama, aga need eksimused pole nii suured, et ma teda teinekord koju jätma peaks. 

Kindlasti ei saagi kõik oma lastega restoranis käia ja mõnele tundub selline ettevõtmine kõige ilusa rikkumisena (eriti, kui restoranis käiakse üksikud korrad aastas). Laste temperamet on lihtsalt erinev ning siinkohal ei saa rääkida kodusest kasvatusest, vaid tõesti temperamendist. Mõni lihtsalt ei suuda ühe koha peal istuda ja peab kogu aeg ringi tormama, mõned aga on võimelised vaikselt mitu tundi istuma. Ausalt öeldes imestasin ma ise ka, kui me reede õhtul pärast kahetunnist autosõitu (kui Hugo oli ärkvel) suutsime veel temaga 1,5 h restoranis istuda nii, et ta titetoolis rahul oli. Aneele pole paar tundi restoranis istumist mingiks probleemiks - vestleme pikalt ja detailsusteni toidust, kuidas mingi asi võib valmistatud olla ja kas seda ise ka saaks teha, aga ka lihtsalt igasugustel muudel teemadel. Anee oskab juba omamoodi isegi toitu nautida. Enamasti soovibki ta midagi põhimenüüst mitte lastemenüüst ning kuna tal on kujunenud arusaamine, et restoranis on toit alati väga hea, siis ei ole ta kartlik ka uute toitude suhtes. Osades restoranides tuuakse lastele kohe värvimispilt ja pliiatsid lauda - teatud tüüpi kohtades on see minu arvates mõistlik, et lapsel ootamine liiga pikk ei tunduks, aga fine dining restoranis ei peaks ei värvimispildid ega iPad lapse aega sisustama. iPadi kasutamisest "lapsehoidjana" restoranis on mul kahetine arvamus - ühest küljest on laps tõenäoliselt vait ja tal pole igav, aga samas ma ise tunnen, et see on kuidagi vale ja ei kuulu õhtusöögi juurde, mistõttu pole ise ka kunagi restoranis iPadi lapsele andnud. 

Mulle tundub, et meie reiside ja ka muude lastega koos käimiste edu võti on oskus sulandada endale meeldivate asjade hulka killukesi lastele huvipakkuvaid tegevusi. Kui meenutada neid esimesi Jaapani reise koos Aneega, siis ühes meiega avastas ju ka tema seda põnevat maailma ja selles maailmas leidsime ka talle alati midagi huvitavat - olgu selleks siis kiik ja liumägi mõnes pargis, kus hetkeks peatuda või mõni koerake, kellele lehvitada, või maast leitud oksajupp, mida kaasas tassida. Vaatamata sellele, et ma olen käinud koos Aneega väga paljude maade väga paljudel mänguväljakutel, ei tunne ma kuidagi, et see oleks mahavisatud aeg. Hetkeks aeg maha võtta ja vaadata, kuidas laps mängib, on neil kiire tempoga reisidel väga värskendav. Ma ei arva, et lastega peaks tegema vaid reise stiilis Disneyland või nädal-aega-turvalisel-hotelliterritooriumil, kus kogu reisil oldud aeg 100% laste lõbustamiseks kulub. Eks see sõltub taas lapse temperamendist, aga minu arvates väsitab ja ärritab last rohkem kusagil teemapargis päev otsa hüperaktiivsuse keskel viibimine kui näiteks matkamine, templites käimine, või uneaegu arvestav autosõit, mille vahele on pikitud veidi lasteteemat ümbritsevast keskkonnast.

Vaatamata sellele, et ma ise igal pool lastega käin, ei mõista ma hukka, kui mõni koht seab piirangu lastega õhtusöögile mineku osas. Eraldi eetiline ja moraalne teema on tegelikult veel alkohol õhtusöögi juures - kas lapsed peaks pääsema kohta, kus tarbitakse alkoholi? See on Eestis veel lahtirääkimata teema. Kuna ma ise alkoholi ei tarbi, ei ole mul vähemalt enda laste ees süükoormat.

Aga mõtisklustest tagasi laupäevase õhtusöögi juurde. Varsti pärast meid hakkasid restorani ilmuma ka teised lastega pered ning neid oli rohkem kui eile õhtul - kõigil kaasas just eelkooliealised lapsed. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei häirinud ükski neist kümnekonnast lapsest õhtusöögi ajal kedagi - kõik istusid vaikselt (tõsi, mõned iPadiga) aga ju siis tuldigi siia selliste lastega, kellega saab edukalt ka õhtul restoranis käia. Õhtusöögiga jäime taas väga rahule - väga hea böff oli ja parim lastemenüü juustuga pasta, mida ma näinud ja maitsnud olen - ilusal taldrikul serveeritud kooreses kastmes tugeva parmesanimaitsega pasta (mitte maitsetu penne, mille peale on visatud plönn riivitud juustu). Tempura ahven oli nii vastupandamatu, et tellisin seda veel korra; veiseliha, mida Renee sõi ning mille ma loomulikult ära maitsesin, oli suussulav. Magustoiduvalikust väärivad äramärkimist kohapeal valmistatud jäätised. Ikka ma veel ei teadnud, kes restoranis peakokk on… Saabumisel anti mulle kaasa personaalne tervituskiri, kus tutvustati Vihula mõisa ja selle restorani, mille toidud peakokk isiklikult kokku on pannud, aga kummalisel kombel ei avaldatud selle isiku nime.

Vihulas õhtusöögil

Pühapäeva hommikul kohtasime hommikusöögil mu klassivenda oma naisega ning läksime hiljem kõik koos lauta loomi vaatama ja seejärel ujuma. Vihula mõis tõestas sel korral, et see on üks ägedamaid kohti, kus Eestis puhata ja seda olenemata aastaajast. Mõisas on kahe ja poole aastaga väga palju ära tehtud - uusi ruume ehitatud, teenindust parandatud ning mis eriti oluline - restoran selle imelise koha vääriliseks muudetud. Siia tuleks nüüd väga hea meelega tagasi. 

Tagasiteel kodu poole, täiesti ekspromtideena, põikasime sisse Kaberneemesse, et sealses OKO restoranis üks väike lõuna teha. Õnneks helistasin tee peal ette, muidu poleks sisse mahtunud - restoran oli puupüsti täis ja enamus, kes broneeringuta tulid, saadeti tagasi. Igas teises lauas istus keegi tuntud inimene, palju oli ka toidufanatte nagu nt Pädaste seltskond, Chalice või üks kokk, keda ma nägupidi teadsin, aga kelle nimi ja restoran mulle kohe meelde ei tulnud. Muidu ma sellest ei räägiks, aga see kokkusattumus oli nii kummaline. Nimelt järgmisel päeval nägin ühte FB toidublogijate siseringi postitust, kust käis läbi nimi Toomas Lääts ning ma koheselt teadsin, et see oli see sama kokk, keda ma eile OKOS nägin. Tahtsin järgi kontrollida, kust ma teada tean ja sattusin googeldades esimese asjana sellise kirje peale - Toomas Lääts on alates möödunud aasta suvest Vihula mõisa peakokk (mina küll mäletasin teda Sfäärist, kus ta enne töötas)! Niisiis sai see müsteerium lahendatud ja Vihula mõisa peakokk, kes sealse restoraniga imesid teinud oli, "üles leitud".

OKO restoranis Kaberneemes. Hugo ootab uut ampsu.

Aga OKOst veel - sõin seal pardisalatit, milles tundsin ära ühe erilise maitse, mida Jaapani toitudes pidevalt leidus, aga mille täpset allikat ma ei teadnud. Ettekandja osaks õnneks täpselt seletada, et tegu on wakame salatiga - jällegi väärt avastus. Nagu oleks ma läinud OKOsse mingeid tühje lünki täitma… Pardisalatit wakame vetikaga olen nüüd ka ise teinud, seda näeb mu toidublogist.

OKO pardisalat

Rändamisest ja sellega seonduvast enesemääratlusest

Meid ootab ees järjekordne reis. Sel korral polnud see absoluutselt ette planeeritud; otsus minna sündis kummalisel kombel vähem kui 10 minutiga Haapsalu ujulas. Olen tagantjärgi meie reisivalikutele mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et kõik meie reisid on meieni tulnud teatud asjaoludest lähtuvalt. Kui pragmaatiliselt seletada, siis on alati läinud mõte lahti seoses teatud suunas lennupiletite soodsa pakkumisega. Vähe on inimesi, kes panevad näpu kaardile ning teavad, et just sinna tuleb järgmine reis, olenemata sellest, palju see maksab. Iga reis on midagi õpetanud, viinud lähemale enesemääratlemiseni - millised reisijad me oleme, mida järgmiselt reisilt ootame...

Meil oli tegelikult plaan minna aasta algul päris mitmeks päevaks Saaremaale spasse ja seda spa teemat me seal Haapsalu ujulas just Reneega arutasimegi, kui järsku tekkis Reneel mõte, et äkki siiski leidub mõistliku hinnaga pileteid kusagile soojemasse kohta. Kuigi me olime pärast viimaseid reise mõelnud, et alla 2-nädalasele reisile pole eriti mõtet minna, sest pikemate reiside mõju ja emotsioonid elavad lihtsalt kauem ja aitavad talve meie kliimas üle elada. Samas teadsime, et sel korral aega meil eriti pole, maksimaalselt 1 nädal - siis alustab Renee tööd oma uues töökohas (ja seega ei saa niipea puhkust) ning minul on viimane aeg, kui ma saan oma raamatukirjutamist veel vabagraafikuga majandada. No ja siis Renee provotseeris kas nädal aega Egiptuse 5-tärnikas või nädal aega GO spas… Kui keegi annab valida kas talv või suvi, valin ma alati suve! Kuid siiski oli see raske valik - oleme ju mõlemad vandunud, et Egiptusesse tagasi me ei lähe - osalt oli meie esimene Egiptuse-reis midagi väga põnevat, kuna sellega said alguse meie ühised reisid ja üldse muu maailma kultuuride nägemine-kogemine (ohoo-efekt oli sel reisil ikka väga tugev), samas teist korda Egiptusest naastes lõpetas Renee reisi Merimetsa nakkushaiglas tilgutite all. Sellest piisas, et sinna mitte tagasi minna, eriti veel nüüd, kui reisime koos lapsega. Tõsi, eks rändajad võivad ükskõik kust maailma nurgast endale haiguseid külge saada, ka turvalisematest ühiskondadest. Egiptuse puhul on päike ja soe meri on küll lahedad ja eriti rõõmus oleks selle üle muidugi Anee aga kui ma kujutasin korraks siiski vaimusilmas seda Egiptuse reisi ette, siis tõesti mind ei ahvatle see, kui ainus adrenaliinihetk on igas päevas, kas saab ikka rannas lamamistooli või mitte… Samas - Saaremaal on ju talv - on küll mõnus spakeskus, head massaažid ja suurepärane restoran aga õues on ikkagi talv. Ja sealt arenes mõte edasi, et kui saaks mõistliku hinnaga mõnele Kanaari saartest, siis see oleks hea valik üheks nädalaks (oleme käinud Reneega 2004. aastal kahekesi Tenerifel ning 2007. aastal juba koos Aneega Gran Canarial). Tenerife jättis mällu sügavama jälje ning see on koht, kuhu isegi tagasi läheks; mäletan et mõtlesime seda ka tol 2004 aastal, et siia võiks kunagi ka lapsega tulla (aimamata siis millise keerukusega reise me kunagi tuleviks lapsega ette võtame). Ja parim oleks muidugi saada vaid lennupiletid, meile lihtsalt meeldib kõik muud reisiga seonduvad asjad enda ajada võtta, samuti nöörivad eesti reisikorraldajad ikka mõnuga. Tavaliselt ei anna Eesti reisikorraldajad ka odavaid lennupileteid, mõistlikum on alati võtta pakett. Aga imekombel leidsin ma samal õhtul siiski meid rahuldava hinnaga lennupiletid just Tenerifele ning nii see reis otsustatud sai.

Egiptus 2003; basseinis hullamas

Kui meenutada juba olnud reise, siis tekib õigustatud küsimus, miks me satume teist korda tagasi kohtadesse, kus me käinud oleme, kuigi maailmas on veel nii palju kohti, kuhu minna võiks? Kõigepealt kaks korda Egiptust - esimene kord, nagu juba mainisin oli kõik uus ja huvitav, mälestused olid ülevad (kardinaalselt erinev kultuur, imeliselt värviline veealune elu) - teisel korral oli elus hetk, kus oli tarvis saada kiiresti kusagile sooja ja puhkama (sel ajal ma tõesti tahtsingi ületöötanuna ja üleõppinuna kuuma päikese käes seal lamamistoolil lihtsalt vedeleda ja raamatut lugeda ning palju vees hullata), aga sellest kujunes igas mõttes meie halvim reis - esiteks seal saadud kõhuhaigus (nakatusid kõik neli inimest reisiseltskonnast, kes voodis, kes jalul), teiseks need mõjustamispsühholoogia õpikust tuntud nippe kasutavad kaupmeeste jutud ei teinud enam pooltki nii palju nalja ja Sharm el Sheikh oli ikka samasugune nagu aasta varem - positiivne emotsioon jäi saamata.

Jaapan 2007; jaapanlased pildistavad huvitavaid olevusi

Ka Jaapan on koht, kuhu me tagasi läksime. Esimene Jaapani reis tuli meie juurde ehmatamapanevalt juhuslikult. Lihtsalt tulid ühel päeval müüki vastupandamatu hinnaga lennupiletid Nagoyasse; 7 tundi mõtlesime ja praadisime, kas julgeme Aneega (sel ajal 1 a 9 kuud) nii pikale reisile minna - ja lõpuks ostsime öösel need lennupiletid ära. Sellest Jaapani reisist on meeles lihtsalt nii palju ohoo-efekte, see maa ja kultuur on midagi nii teistsugust, me elasime kaua selles Jaapani uimas. Ja siis 7 kuud hiljem olime me seal tagasi. Psühholoogiliselt tuli aeg kuhugi minna ja jälle tulid müüki need Nagoya piletid, püsis ka väga soodne jeeni vahetuskurss ja meie valik oli otsustatud. Jaapanis on palju käia, teisel korral rändasime teistel radadel ja nägime ka teistsugust (inimtühja) Jaapani, võib-olla et Jaapani igapäevaelu enam nii palju ahhetama ei pannud, küll aga nägime teisel reisil rohkem kultuuriobjekte ja teistsugust loodust.

Jaapan 2008; Kuldse Paviljoni juures

Teine Jaapani reis oli aga psühholoogiliselt kõige raskem; läksime sinna ju taas koos Aneega, kes esimese Jaapani rännaku pidas suurepäraselt vastu (talle piisas, et vaid tisspiim ja emme kaasas on). Teine Jaapani reis ei saanud Anee üldse aru, miks me peame reisima (ta oli vahepeal rääkima õppinud), millal ja kas me üldse tagasi koju läheme jne. Oli raskeid hetki, eriti esimestel päevadel, nutsime Aneega mõlemad, mina süüdistasin ennast selles valikus. Me nägime teisel Jaapani-reisil väga palju - see oli ka kõige rohkem matkamist ja ööbimiskohtade vahetamist nõudev reis, aga see oli emotsionaalselt väga raske. Mõtlesin, et ei lähe lapsega enam niipea kusagile reisima (etteruttavalt olgu öeldud, et see hirmutav tunne lahtus kiiresti ja juba 3 kuu pärast olid meil ostetud lennupiletid USA-sse)- kuigi enda hing ihkab pidevalt rändama, ei saa me lapse heaolu tahaplaanile seada. Aga Jaapanisse läheme me kindlasti kunagi tagasi, see maa oma müstilisusega kutsub ikka meid.

Tenerife 2004; El Teide vulkaani otsas kuumaastikul

Esimest korda Tenerifele minnes pani reisivaliku paika soodne hind - sellist kultuurišokki nagu Egiptuses me ei saanud (see reis oli 4 kuud pärast esimest Egiptuse reisi), küll aga pakkus põnevust pidev liikumine - küll autoga el Teide vulkaani otsa, küll pealinna ja niisama mööda rannikuteid vurada… Selline 4+ koht, väga ülevaid emotsioone polnud, aga ka midagi negatiivset ei mäleta, igal juhul valikut ei kahetsenud. See oli esimene kord, kui me katsetasime omal käel hakkamasaamist, saime aru, et me ei pea sõltuma reisibüroost ja teeme oma valikud koha peal ise. Samas - Lonely Planetit ma sel ajal veel reisidel kaasas ei tassinud ega teinud ka internetis piisavat eeltööd, et meie tegevusplaan oli siiski osaliselt reisibüroo ettesöödetud, küll aga tuli teostus omal käel juba siis taipasime, et kusagil turistide grupis kohustuslikus korras peatusi, õigel ajal bussis olla ja ettenähtud kohast suveniire osta pole meie jaoks. Ja nüüd tuleb siis teine Tenerife - mida me sealt jälle otsime?

Sel korral on meil reisbüroolt ostetud vaid lennupiletid (ja otselend tuleb vähese ajahulga korral igati kasuks). Broneerisime ise hotelli, eelnevast kogemusest lähtuvalt oskasime ka kohta valida, samuti võtsime kogu sealolemise perioodiks auto - plaanime saarel palju ringi sõita ning käia mitmel jalgsimatkal - nii mägistel matkaradadel kui iidses loorberimetsas. Kui füüsilist jõudu peaks veel matkade vahel üle jääma, siis pakkisin kaasa ka jooksutossud (mul on alati kohutavalt raske pakkida kaasa vähe asju, aga sel korral valisin ma kontsakingade asemel kaasa tossud - raske valik, ausõna). 100%-liselt reisi ette ei taha siiski planeerida, alati võib koha peal midagi ootamatut selguda (nt muutsime ilma tõttu eelmise Jaapani reisi viimased päevad ja käisime hoopis teistes kohtades), avastada midagi mida enne ei teadnud ja sellest lähtuvalt plaane kohandada. Ootamatud olukorrad annavad reisidel paraja adrenaliinisüsti - ja kõrgendatud adrenaliinitaset ootan ma igalt reisilt (küll mitte liiga äärmuslikke olukordi - nagu nt õuduste öö Nagoyas). Veidi teadmatust, veidi korisevat kõhtu, kõndimisest väsinud jalgu, ülevaid emotsioone (loodetavasti ka seda müstilist ohoo-efekti), nauditavat sööki maailma eri paigust - selliseid tundeid ma reisidel tahaks kogeda. Me oleme näinud reisidel vahel ka päris ekstreemseid olusid (nt Honduras), kuid õhtuks oleme alati jõudnud tagasi nö turvalisse tsooni (selle näite puhul kruiisilaev). Praegu lapsega reisides on mul vaja reisidel vähemalt sellist kindlustunnet, et me päeva lõpuks jõuame korralikku ööbimiskohta, kus on puhas voodi ja pesemisvõimalused, soovitavalt ka arvuti (mis on endal kaasas) ja internet. Et hommikul ärgata puhanuna ja minna uutele avastamisretkedele…

Me pole varem kunagi olnud reisil, kui kellelgi on meie perekonnast sünnipäev - sel korral jääb aga reisiperioodi Anee sünnipäev, algul tundus see mõte, et me oleme tema sünnipäeval ära, veidi kaheldav, kuid Anee ise oli sellega päri ning sugulaste-sõpradega saab ju lapse sünnipäeva tagantjärgi ka pidada. Tenerifele liitus meiega viimasel minutil reisima ka minu õde Kaisa, lisaks tuleb sama reisiga Renee töökaaslane koos oma perega.

Mis reiside puhul veel oluline - alati pakub suurt rõõmu kojujõudmine. Ja siis tagantjärgi olnu lahtimõtestamine - kuidas inimesed mujal maailmas elavad, mis võimalused neil on ja milline on meie elu Eestis. See ei puuduta vaid võrdlust arengumaadega; nt ka pärast Jaapanist naasmist oli ääretult müstiline mõelda, kui palju ruumi meil siin Eestimaal on, millised võimalused on omal käel liigelda (meil on peres kaks autot ja me võime nendega suvalisel hetkel linna sõita ja leida seal ka parkimiskoht - Jaapanis ei saaks ruumipuudusel enamus inimesi sellist luksust lubada), aga samas leidub ka vastupidiseid näiteid - Eestisse naastes on siinsed inimesed alati mornimad ja eluga mitterahulolevamad. Siit edasi võibki jääda heietama, mis inimesi õnnelikuks teeb...