17.11.11 Las Palmas de Gran Canaria

Viimaseks reisipäevaks jätsime Gran Canaria pealinna Las Palmase külastamise. Kui juba autos olime, meenus, et me ei vaadanud internetist, kus asub Las Palmase vanalinn, mis meil üleeile leidmata jäi. Aga kuna ma jätkuvalt arvasin teadvat, kus vanalinn on, läksime minu juhiste järgi. Ja ma ei eksinud, leidsime vanalinna üles.

Tänavale parkimine on Kanaaridel (ja tegelikult ka väga paljudes teistes kohtades maailmas) vaid väga osavatele. Või siis kohalikele, kes kohandunud siinsete parkimisoludega. Põhjaeurooplasest turisti, kes harjunud suuremate autodega ja ühtlasi ka suuremate parkimiskohtadega, tunneb tagurpidi külgboksi tegemas kohe ära, kuna ukerdab nagu naine autoroolis ja on kõigil jalus. Kohalikud naised seevastu teevad tagurpidi külgboksi ära esimese tagurdamisega, ei mingit auto paremasse asendisse nõksutamist - seda imet sai korduvalt nähtud. Külgboksis parkivate autode vahel paistis mõnes kohas olevat vaid napp 10 cm - ei kujuta ette, kuidas nad sinna sisse said või kuidas nad sealt välja saavad.

Las Palmase turg

Meie otsisime aga autole päris parkla - parkisime kohe turuhoone kõrvale. Jalutasime ka turult läbi - tegemist oli sisehoones paikneva toiduturuga, kus müüdi nii liha, kala, erinevaid juustusid, puuvilju kui ka kondiitritooteid. Kauaks siiski turule ei jäänud, kuna plaanisime linnast tagasi tulles taas turult läbi käia, et midagi siis kaasa osta.

Las Palmase vanalinn

Täiesti ilma kaardita ja juhuslikku teed mööda kulgedes jõudsime peagi Santa Ana katedraali juurde - see on kirjade järgi Kanaaride tähtsaim kunstimonument. Ja uskuge, katedraal on tõesti võimas! Santa Ana katedraali hakati ehitama 1500. aastal ning see valmis lõplikult alles 19. sajandil - sestap kohtabki katedraalil väga erinevate ajastute elemente - alates gooti stiilis interjöörist kuni neoklassitsistlikus stiilis fassaadini. Katedraal ees paistab olevat järjekord - lähen uurin asja. Paistab, et väikeste gruppide kaupa pääseb liftiga torni tippu. Hugo aga nõuab süüa, teeme väikese peatuse katedraali ees väljakul. Anee ronib mööda koerakujusid.

Santa Ana katedraal

Järjekord katedraali ees on jõudnud hajuda. Sõit üles maksab täiskasvanule 1,5 €, lapsed saavad tasuta. Katedraali tipust avaneb vaade kogu linnale - igasse ilmakaarde.

Vaade Las Palmasele Santa Ana katedraali kellatornist

Kohe katedraali kõrval asub Las Palmase teine kuulus ja omanäolise arhitektuuriga maja - Casa de Colón. Majas tegutseb Kanaari saarte ajalugu tutvustav muuseum ning suur osa muuseumi väljapanekust pühendub Christopher Columbusele, kes peatus Gran Canarial just sellest samas majas, kui ta 1492. aastal oli teel Ameerika poole. Maja nimi - Casa de Colón tähendab tõlkes Columbuse maja. Muuseumis sees me aga ei käinud, kuna lastega rahulikult staatilises muuseumis käia ja väljapanekute kohta lugeda on keeruline.

Casa de Colón

Aeg tundus paras olevat lõunasöögiks. Käisime vanalinnas silmad lahti ja otsisime sobivat söögikohta. Restoranid pole koondunud järjest ühele tänavale, neid leiab ükshaaval või paarikaupa mitmetel tänavatel. Käime mitmest kohast nõutult mööda, kuna midagi väga head silma ei hakanud. Valikut on raske teha just minul, kuna mina tahaks midagi kohalikku, hispaaniapärast, aga mingisse turistilõksu sattuda ei taha. Soov söögikohaga mitte libastuda on mul seda suurem, et see võib olla viimane päev, mil ma veel normaalselt, st kõike, süüa saan.Tõenäoline on, et koju minnes Hugo allergiad taastuvad ning mina olen taas väga piiratud menüül. Lõpuks jääme seisma restorani Kano 31 ees. Saab istuda ka õues ning üks laud on just vabanenud (ja nagu hiljem selgus, olid ka sees kõik ülejäänud lauad täis). Piilume veel hetke, milliseid toite tuuakse laudadesse. Toidud tunduvad põnevad ja väga kenasti serveeritud. Uurin ka menüüd; menüü on restorani kohta tavapäratult pikk, igas kategoorias ca 15 erinevat toitu. Renee istub maha. Mina ikka kahtlen ja jooksen veel korraks samal tänaval asuvasse järgmisesse restorani, kust tulen siiski tagasi tõdemusega, et see esimene on ikka parem. Niisiis tellime. Mina võtan eelroaks artišokid hiidkrevettidega ja pearoaks härjasaba, neid mõlemaid plaanime jagada Aneega. Kõrvallaudu seirates selgub, et pearoad on päris suured ning Renee loobub eelroast, tellib vaid veiseliha pearoaks. Minu suureks rõõmuks pakuvad toidud ka tõelist maitseelamust. Anee küll avastab, et artišokid ei maitse, kuid härjasaba läheb see-eest väga hästi.

Lõunal

Toidulainel jätkame. Läheme otsima kohvikut, mis meil enne jalutades tee peale jäi. Seal sai kohapeal tehtud jäätiseid ja kooke. Mina magusat pärast nii head toitu ei taha, teised söövad. Anee saab suure maasikajäätise. Oleme juba mitu tundu linnas aega veetnud, hakkame tagasi suunduma. Möödume taas Santa Ana katedraalist. Avastan, et külje pealt on ka sissepääs katedraali, mina enne ei märganud. Mul on seoses vaimustusega gümnaasiumi kunstiajaloo tundide vastu säilinud eriline huvi sakraalarhitektuuri vastu. Sissepääs maksab 3 €, käin katedraalis üksi ringi peale. Katoliiklaste katedraal on seest gooti stiilis - suur ja võimas.

Santa Ana katedraali inetrjöör

Liigume edasi. Anee lollitab - kiusab Renee ema ning kisub oma kampsunit seljast ära ja vehib sellega. Päris jahe on; tõstame ta peale häält, et ta kampsuni selga tagasi paneks. Ühest majast tuleb välja päevitunud keskealine mees, kes hüüab: "Ohoo, eestlased!" Ütles, et kuulis kohe kaugelt, et eestlased on lähenemas. Tema elab juba kolmandat aastat Gran Canarial, kuna siinne kliima meeldib väga. Teeb siin turistidele jahisõite. Eestlane iga sadamas. Küsin rahvuskaaslase käest, mis on kohad, mida Gran Canarial kindlasti nägema peaks. "Düünid, Tejeda küla, mäetipp, Las Palmas, Puerto de Mogan," loetles ta. Meil ju igal pool käinud! Õnneks ei avastanud reisi viimasel päeval, et midagi väga olulist jäi nägemata.

Jonnakas Anee

Tagasi auto juurde minnes tahtsime veel Las Palmase turult läbi käia, kuid avastasime, et turg on juba kinni. Väga kahju. Sõitsime tagasi hotelli poole ning tegime vahepeal peatuse ühes suures kaubanduskeskuses, et midagi söödavat kodustele kaasa osta. Riidepoodides sel korral polnud üldse huvi käia, kuigi ma muidu alati reisidelt midagi ostan.

Toitu oleme käinud ostmas hiigelsuures Carrefour supermarketis. Võrreldes Eesti poodidega on selles oluliselt suurem juustuvalik. Ainuüksi erinevaid kitsejuuste müüakse siin mitukümmend sorti. Väga paljud kitsejuustud on ka kohalikud Kanaari saarte omad. Kanaaride toodetele on eraldi lett ka puu- ja juurviljade osakonnas. Üllatuslikult pole kohalik kraam mitte odavam, vaid oluliselt kallim nö tavatoodetest. Ananassi ja mango kilogramm maksab siin ca 3.50 €. Eestis maksab ananass samal ajal 0.89 €/kg. Ma küll väga üksikuid hindu ei jälgi, kuid üldiselt toidukorvi järgi vaadates tundub, et Eestis on toidukraam siiski odavam.

Külastasime selle reisi jooksul supermarketit sageli just seetõttu, et häid söögikohti siin napib ning neid on ilma eeltööta leida suhteliselt keeruline. Puhtalt juhuse asi, kas satub kusagile või mitte. Olen käinud riikides, kus saab midagi rahvuslikku ja ehedat süüa pea iga nurga peal, kuid Kanaari saared pole kindlasti mitte toiduparadiis.

Gran Canaria või Tenerife
Ongi meie reis selleks korraks läbi. Nüüdseks oleme käinud Kanaari saartel neli korda - kaks korda Tenerifel ja kaks korda Gran Canarial, millest kahel viimasel reisil oleme kummagi saare korralikult läbi kolanud. Enne teist korda Gran Canariale tulekut olin veendunud, et Tenerife on oluliselt huvitavam saar. Aga mul on hea meel, et me teist korda ka Gran Canariale sattusime, kuna nüüd saime selle saare risti ja põiki läbi sõidetud ning veendusime, et ka siin on palju, mida tasub avastada. Nagu juba esimesel päeval kirjutasin, on neis saartes väga palju sarnast - geograafiliselt asuvad strateegilised punktid saartel samades ilmakaartes ning ka klimaatiliselt on saared väga sarnased. Gran Canaria juures meeldis mulle väga selle pealinn Las Palmas, eriti selle vanalinn. Väga erilised olid kindlasti ka Playa del Inglesi liivadüünid, milles sumpamine oli elamus omaette. Kui mõlemal saarel mäkke suunduda, on algused üsna sarnased, samas mäetipud on täiesti erinevad. Tenerife El Teide mäetipp meenutab kivist kuumaastikku, Gran Canaria Pico de las Nieves on aga väga mitmekesise loodusega - mõlemad väärivad külastamist. Gran Canarialt jättis mulle väga ereda mälestuse ka mägedes asuv Tejeda külake. Tenerife kasuks räägib aga väga mitmekesine loomaaed Loro Parque - see on seniajani minu parim loomaaia kogemus. Alatiseks jäävad meelde ka Tenerife ürgmetsad, mis tasub sinna sattudes kindlasti üles otsida. Kuna Kanaari saared on Eestist suhteliselt lühikese otselennu kaugusel (see on lastega reisimisel päris oluline) ning neis on väga palju põnevat omal käel teha, ei välista, et me sinna kunagi uuesti satume.

16.11.11. Basseini ääres ja liivadüünides

Juba viies päev hommikusel jooksuringil. Jooksen mööda promenaadi kuni selle lõpuni. Promenaadi lõpus, mere kaldal, elab väikeses pilpaonnis üks mees. Tal on "hoovi peal" igasuguseid huvitavad kalapüügivahendeid - võrkudest kuni mingite püünisteni välja. Olen teda iga päev näinud kalasaagi kallal askeldamas. Täna roogib ta kala ja lehvitab mulle. Oleks mul raha kaasas olnud, oleks talt hea meelega midagi ostnud.

Täna otsustasime kõik koos minna basseini äärde. Oleme juba viies päev reisil, aga igapäevaselt ujumas käin ainult mina. Anee on haigusest jagu saanud ning tahab ka vette minna. Suundume naaberhotelli basseinide äärde rootslaste sekka, kuna seal on lastebassein, kus on liumäed ja muud põnevat. Ilm on mõnusalt soe, kuid tuuline. Mina niisama vette ei kipu; vaid pärast jooksmist suudan ma külma vette hüpata. Anee veidi sulistab, kuid käib end tihti päikese käes soojendamas. Renee istub endale omaselt puu all varjus ja igaks juhuks riideid seljast ei võta - päike on tema peale enamasti kuri…

Paar tunnikest basseinide ääres oli piisav. Plaanisime täna taas minna düünidesse ning seal veidi matkata. Düünid on meist 10-minutilise autosõidu kaugusel. Pakin Hugo Patapumi kõhukotti, kuna arvan, et seal püsib ta mul kindlamini ning ühtlasi saan siis käed vabaks, kuna Patapum toetab nii keha kui pead. Düünide juurde jõudes paistab, et tugev tuul keerutab täna liiva üles ning düünide tipus tuiskab. Kui eelmisel korral düünides käisime, olid düünid paksult inimeste jalajälgi täis, täna aga oli tuul ja liivatorm kogu pinnalaotuse üle käinud ning muutnud selle laineliseks nagu merepõhja. Paistsid vaid viimati liikunud inimeste jäljed.

Kahtlesime, kas julgeme täna üldse Hugoga minna düünidesse, kuna liiv võib talle silma minna. Hugo nõudis süüa. Istusin tänava ääres, toitsin Hugot ja jälgisin düünides toimuvat. Anee jooksis koos Renee emaga juba liivas. Tundus, et see oli vaid pinnatuisk ning tuul liiva silmade kõrgusele ei keerutanud. Toppisin Hugo tagasi Patapumi ning katsin ta pea veel õhukese rätikuga, et tema näkku kindlasti liiva ei satuks.

Renee ja Anee tormasid ja hüppasid düünides ikka mõnuga. Minul oli Hugo kõhul, seega kusagilt alla hüpata ma ei saanud, lihtsalt matkasin mööda liivamägesid üles ja alla. Jalad võtab mõnusalt läbi see pehmes liivas sumpamine. Oma olemuselt on liivadüünid hästi sarnased lumega - sama tunne on, nagu paksus lumes sumbates (seda on viimasel kahel talvel ikka mõnuga tehtud), samuti tormab ja keerutab tuulega lumi samamoodi. Ainult mõnusalt soe on liivas.

Playa del Inglesi liivadüünides

Ära minnes vingub Anee, et ikka sai düünides liiga vähe oldud, oleks tahtnud kauem. Lähme siiski hotelli tagasi, kuna kõhud on juba tühjad. Kuigi liiv oli kuiv ja tundus, et keha külge ei jäänud, oli seda lõpuks ikka kõikjal - nii juustes, kottides kui riietes. Pärast vanniskäimist katab vannipõhja liivakord.

Õhtupoolik düünides

Täna õhtul teen süüa mina. Valmib lõhe, paprika ja porruga pastaroog. Jätkuvalt saan toitu nautida täiel rinnal, ka kõige tugevamad allergeenid ei tekita siin Hugole täpikesi.

15.11.11 Sõit mäetippu

Päev algab tavapäraselt hommikujooksu ja ujumisega. Joostes haaran rannapromenaadilt kaasa rootsikeelse brožüüri Gran Canaria ekskursioonide kohta.

Anee on tõustes veel veidi nõrk, kuid mitte enam palavikus. Otsustame, et just täna teeme Reneega selle päeva, kus läheme kahekesi (tõsi, Hugo on ikka kaasas) saare keskel asuvasse mäetippu. Anee jaoks oleks see igav ja pikk sõit ning ka Renee emale ei meeldi kurvilistel teedel sõita. Nemad jäävad hotelli ja jalutavad selle ümbruses.

Autos loen rootslastele pakutavate reiside kohta. Igaks päevaks on midagi - saab minna nii pealinna Las Palmasesse, sadamalinna Puerto de Moganisse, mäkke, koopainimeste muuseumisse, tuhande palmi orgu ning isegi külla kohalikule mägedes elavale "ürgperekonnale". See viimane paketireis ajab küll naerma. Olen ma äkki liiga sarkastiline, aga ma kohe kuidagi ei suuda uskuda, et mägedes elab üks perekond, kes võõrustab igal esmaspäeval ja laupäeval bussitäit rootslasi. Lihtsalt on aru saadud, mida skandinaavlasele tuleb pakkuda - igaühe enda otsustada jääb siis, kas see on siis etendus või tegelik elu…

Teel mäkke teeme vaateplatvormidel tihti peatuseid pildistamiseks. Õhk läheb mäkke tõustes aina jahedamaks, aga vaated on lummavad. Kui peopesal paistab saare lõunaosa suvituspiirkond; jällegi meenuvad vaated Tenerifel mäkke tõusmisest ning need on ikka väga sarnased. Möödume mööda mäekülge Gran Canaria Grand Canyonist. Üles sõitmine on üks paras ukerdamine ning kiirus on madal. Tihti tuleb sõita esimese käiguga.

Taamal paistavad Playa del Ingles ja liivadüünid

Gran Canaria Grand Canyon

Veidi enne merepinnast 1 km kõrgusele jõudmist hakkab loodus muutuma - mäekülgi katavad pikkade okastega Kanaari männid. Ka seda sai nähtud Tenerifel. Oleme sõitnud veidi rohkem kui tunni ja jõudnud kõigest 1 km kõrgusele! Teada on, et viimane vaateplatvorm asub ligi 2 km peal. Renee on korra varem Gran Canarial mäetipus käinud - sel samal korral, mil me esimest korda siin saarel viibisime, kuid mina ei julgenud siis veel väikese Aneega kaasa sõita.

Umbes 1,5 km kõrgusel jõuame Tejeda asulasse, mis on Gran Canarial kõige kõrgemal mäestikus asuv haldusüksus. See on tõeliselt armas mäeküljel asuv külake - valged väikesed majakesed, puhtad tänavad ning maaliline vaade alla orgu ja üles kõrgemate mägede poole. Teeme väikese peatuse pildistamiseks - astun autost välja, päike paistab ja kuigi temperatuur on juba alla 20 kraadi, et tundu siin külm, sest tuult pole ja päikesekiired soojendavad. Samas on õhk sõnulseletamatult värske, tõeline kõrgmäestiku hapnik. Külakeses on mitmeid kohvikuid, kus saab õues istuda ja vaadet nautida. Oleks tahtnud siin veidi pikemat peatust teha, kuid Hugo magas ning seega tasus seda aega kasutada sõitmiseks. Läksime, õigemini sõitsime, edasi.

Tejeda asula ca 1500 m kõrgusel merepinnast

Teel tulid vastu mitmed jalgratturid, samuti kohtas jalgrattureid ka mäkke rühkimas. Need järsud tõusud on autoga sõitmiseks jõupingutust nõudvad, aga pedaalidel mäkke vändata - need peavad ikka kõvad mehed olema (ühte naist nägime ka!). Nägime ka Jeesust, kes istus tee ääres kivipingil. Autoaknast ja hoo pealt jäi küll pilt veidi udune, kuid näha on, et ikka Jeesus ise :) Tegelikult arvasin ma, et see mees tuli siia saarele juba 30 aasta eest, olles kunagi edukas valgekrae, kellel sai sellisest elust villand ning nii ta siin nüüd istub keset mägesid ning mõtleb elu üle järele; tunneb rõõmul lihtsatest asjadest.

Jeesus tee ääres

Pilvede sees; nagu udu

Jõuame kohta, mis on bussireisijate lõpp-peatus. Parajasti on üks sakslaste buss teinud peatuse ning turistid uudistavad kohalikku kaltsukaubandust. Meie lähme aga edasi, sest sõita saab veel kõrgemale.

Turistid šoppamas

Vaade ca 1700 m kõrgusel

Kui esimene kilomeeter merepinnast oli maastik pea muutumatult kivine ja elutu, siis kõrgemal muutub loodus pea igal sajal meetril. Järsku, ja tõesti täiesti järsku jõuame ehtsasse kuldsesse sügisesse. Pikk sügisrüüs allee meenutab mulle täielikult Toilas pargi Karuväravate juurde viivat alleed.

Kuldne sügis mäetipus

Kuldsest sügisest jõuame udusesse ja niiskesse sügisesse - oleme jõudnud pilvepiirile ning sõidame läbi pilvede, mis tekitavad tunnet, nagu sõidaks udu sees. Jõudnuna taas pilvede seest välja, paistab taevas päike. Peagi oleme jõudnud mäetippu - Pico de Las Nieves - mis asub 1941 m kõrgusel merepinnast ja geograafiliselt saare keskosas. Kauguses paistab naabersaar Tenerife. Termomeeter näitab 15 kraadi, kuid päikese käes pole külm, piisab vaid õhukesest kampsikust. Mäetipp ongi vaid parkimisplats, mille nurgas on üks autolavka, kus müüakse Aloe Vera tooteid. Kummaline kaubavalik mäkke jõudnutele. Ok, aloe kasvab Kanaaridel mäestikus. Renee oleks tahtnud küll jäätist osta, kuid seda seal ei müüdud.

Pico de Las Nieves - kõrgeim punkt Cran Canarial

Gran Canaria kõrgeimas punktis, kuhu viib tee - 1941 m merepinnast

Pealpool pilvi

Autolavka mäetipus, kus müüakse kõigi hädade vastu aitavaid Aloe Vera tooteid

Taamal paistab Tenerife

Et jõuda ligi 2 km kõrgusele, tuli mööda mägiteid sõita ca 60 km. Täiesti uskumatu! Ajaliselt võttis see ca 2,5 h, sees väikesed peatused pildistamiseks. Alla lähme teist teed kaudu, kuna mööda tuldud teed pole kunagi enam põnev sõita. Kõige külmem temperatuur, mida autos termomeeter näitab on 11 kraadi, see on pilvede sees. Ja nagu laskudes hakkavad kiirused tõusma, hakkab ka temperatuur tõusma - algul lausa kraad minutis. Mäest alal jõuame kõigest poole tunniga.

Laskumine Las Palmase poole

Kell 16.11 on väljas 11 kraadi

Kell 16.30 on väljas 23 kraadi

Alla jõudes helistan Renee emale ja uurin, kuidas Anee tervis on. Anee on täiesti energiline ja terve ning nad külastavad mänguväljakuid ja uurivad kohalikku kaubandust. Kuna neil on lõbus, otsustame Reneega veel mitte tagasi minna, vaid käia ka pealinnas Las Palmases, kuna laskusime mäest alla pealinna lähedale. Hugo on maganud üle kolme tunni ning teeb näljakisa alles pealinna jõudes.

Mina tahtsin Las Palmase vanalinna üles otsida ning sinna jalutama minna. GPS näitab keskuse asukohaks millegipärast kohalike rikkurite villade rajooni, vanalinn kusagilt silma ei hakka. Tiirutame mööda Las Palmase kiirteid linna ühte ja teistpidi läbi, kuid tulemuseta. Minule tundub, et ma siiski saan aru, kus vanalinn on, kuna mööda kiirteed kihutades paistavad kõrvaltänavatelt vanad majad. Renee ei usu. Pealegi tiksusime juba koos kohalikega tööpäevalõpu ummikutes; Reneel viskab üle… Juba hakkab pimedaks kiskuma ning sõidame hoopis tagasi hotelli poole. Pealinn jäi täna avastamata, aga jõuab veel.