Tallinn-Istanbul-Tokyo (05.06.16)

Viimasest Jaapani külastusest on möödas juba kaheksa aastat. Selle aja jooksul on korduvalt tekkinud Jaapani-igatsus ning oleme aeg-ajalt mõlgutanud mõtteid Jaapani teemal. Mõned kuud tagasi avastasin soodsad (450 €) ühe ümberistumisega Turkish Airlines'i piletid Tokyosse ning plaan hakkas vormuma. Vihjasime piletitest ka sõpradele, kes samuti on rääkinud Jaapanisse mineku plaanist ning pärast nädalast kaalumist ja vanematelt lastehoidumise nõusoleku saamist otsustasime, et on aeg.

Poolnaljana öelduna plaanime sel korral Jaapanisse sushit sööma minna, kuna eelmistel kordadel meie maitsemeeled polnud veel nii arenenud, et sushit süüa. Just nimelt poolnaljana, sest see on osaliselt ikka tõsi ja erilise tähtsusega, et saaks sushit süüa, kohe väga sageli ja väga erinevates kohtades, et tajuda ehedat Jaapani sushi-kultuuri. Aga laiemas plaanis see maa ja meie jaoks nii eksootiline kultuur lihtsalt kutsub tagasi, kui seda kord juba kogenud oled.

Lend Turkish Airlines'iga oli üle ootuste mugav ja hea teenindusega, samuti olid lennukid korralikud. Ma ei olnud Tukishi kohta enne midagi uurinud, seega polnud ka mingeid ootusi. Ma ei arvanud isegi, et lühikesel Tallinn-Istanbul otsal midagi süüa pakutakse, aga lennukitoidu kohta oli see üllatavalt söödav ja joogiks sai isegi värskeltpressitud apelsinimahla (see kõik piletihinna sees) ja tervitusampsuna imehead lokumi. Süüa pakuti metallist noa ja kahvliga ning vein anti inimeste kätte väikeses klaaspudelis – kõik need on potentsiaalsed relvad, mida lennureisidel pole ikka aastaid juba inimeste käes näinud. Mitte, et ma end ohustatuna oleks tundnud, pigem oli see nõuete leevenemine isegi positiivne märk.

Istanbul-Tokyo lennu kestus – 12 tundi – tundus tüütult pikk, kuid lend startis meie aja järgi õnneks öösel ning üllatavalt kombel suutsin järjest magada 7 tundi ja tundsin end ärgates puhanuna. Kui me Jaapanis maandusime, oli kell just õhtul 7 saanud ja päike loojumas. Olen aru saanud, et teise ajavööndisse tasub jõuda alati õhtul ja minna võimalikult kiiresti magama, siis suudab ajavahega paremini kohaneda. Kahel eelmisel korral jõudsime Jaapanisse hommikul ja päeva oli kohutavalt keeruline üle elada ning ajavahe oli tunda mitmeid päevi.

Lennukilt maha tulles otsime lennujaamas esimesena üles leti, kust saab osta telefoniinternetti. Ühendame end neljakesi kohe sealsamas leti taga võrku ja vaatame uuendused üle. End kõrvalt vaadates jõuan tõdemusele, et infoajastu on muutnud inimvajaduste hierarhiat – me pole jõudnud käia ei WC-s, otsida süüa ega edasisi transpordivõimalusi, vaid meie esmavajadus on internet. Kuigi inimesed on sotsiaalmeedia uuendustest sõltuvuses (ka ma ise), siis reisil on internetti vaja eelkõige reisi sujuvaks kulgemiseks. Lonely Planet ei ole aastaid meil enam reisidel kotis raske klotsina kaasas, vaid seda asendab kaasaskantav internet, mis lahendab kõik tekkivad vajadused ja probleemid kiiremini kui ükski raamat.

Rongiga Narita lennujaamast Tokyo kesklinna sõites märkan seda tuttavlikku vaatepilti, kuidas kõik rongis olevad inimesed näpivad telefone. Sama vaatepilt rongis oli ka 2007. ja 2008. aastal, kuid sel ajal ei suutnud me aru saada, mida nad teevad oma telefonidega. See on vähem kui kümme aastat tagasi, aga sel ajal olid meie telefonid mõeldud veel kas helistamiseks või ussimängu mängimiseks – ei mingit telefoniinternetti ega sotsiaalmeediat ei tundnud me sel ajal. Sel ajal arvasimegi, et nad mängivad telefonis mingit mängu, kuid aastaid hiljem, ajal, mil ka meie pidevalt ninad telefonis istume, sain aru, et jaapanlastel oli juba sel ajal mingil kujul data saadaval telefonis. Helistamine ja ilmselt ka kaaslasega jutu ajamine rongis aga on selles reeglitest üleküllastunud ühiskonnas kui mitte keelatud siis tungivalt mittesoovituslik.

Tokyo hotell asub meil Minato piirkonnas, üsna Tokyo Toweri lähedal ning jääme sinna kolmeks ööks. Esmalt saame kokku samas hotellis peatuvate tuttavate eestlastega, kellega arutame homset varahommikust kalaturule minekut.

On juba üsna hiline õhtutund, kuid Jaapanisse jõudmise puhul võiks ühe söögi ikka teha. Leiame hotelli lähedalt ühe Jaapani toidukoha, mis meenutab kõige rohkem ehk pubi ja sööme õhtusöögi – nuudleid, õrnsoolakurki seesamikastmega, bambust, küüslaugukana ja yakitori vardaid.

Veidi enne südaööd on tänavad hotelli ümbruses praktiliselt inimtühjad – linn, kus kunagi ei peaks elu lakkama, on uinunud. Muidugi on Tokyos piirkondi, kus tegelikult elu keeb ööpäevaringselt, kuid meie peatume rahulikumas piirkonnas.

Florida idarannik. West Palm Beach (24.03.14)

Juba mitu päeva olin tundnud, kuidas reisi lõpp hakkab lähenema ning millegipärast kisub see teadmine kuidagi alateadlikult meeleolu nukramaks. Alati on kahju, kui reis läbi saab. Viimane hommik tervitas meid vihmapiiskadega, mida veel siinsel reisil tundnud polnud. Õhutemperatuur tundus samuti olevat veidi jahedam kui tavaliselt.

Reisi viimasel päeval olime jõudnud ringiga tagasi Miami lähedusse ning peatusime West Palm Beachis, kuhu ka meie tuttavad talve eest põgenesid. Tänama peab Facebooki, ilma milleta ei teaks me paljude tuttavate eludest pooltki nii palju. Otsesuhtluses sain teada, et nad plaanivad perega seal olla kuni märtsi lõpuni ning kokku sai lepitud ka külaskäik.

Nende avar ja heledates toonides korter asub sõna otseses mõttes rannal, imelise vaatega ookeanile. Majal on ka ühiskasutuses õuebassein. Saades teada üksikasju korteri rentimisest ja hindadest, pani see peas keerlema mõtted, et võiks samuti järgmisel talvel mõneks ajaks siia sooja kliimasse emigreeruda. Mulle on meie laiuskraadi talved ja pimedus alati emotsionaalselt rasked, ma püsin erksa ja ärksana vist päikeseenergiaga.

West Palm Beach, elamine rannas.

Meil on tuttavatega enam-vähem samaealised lapsed. Suured tüdrukud leidsid kergesti ühise keele - mängisid peitust, vaatasid tahvelarvutist mängud üle, ehitasid Lego Friends’ide maja ning demonstreerisid basseinis oma ujumisoskusi. Käisime meiegi veel viimast päeva soojas viibides basseinis ujumas. Veest välja tulles oli küll oluliselt jahedam kui tavaliselt siin Floridas olime harjunud. Vihm oli õnneks järgi jäänud ning seega jäime õue liha grillima. Hiljem plaanisime minna veel randa jalutama, kuid vihma oli taas hakanud sadama.

Hugo ja Anee valmistuvad ujumiseks

Hugo õpib ise noaga lõikama

Viimase õhtu veetsime mööda poode kolades. Käisime läbi ka eile avastatud outlet’idest, kuid vihma oli hakanud juba nii kõvasti sadama, et sealsetel lahtistel sisetänavatel liikumine lõppes märgade riietega. Renee meiega riidepoodides ei käi, kui, siis vaid hea tuju korral paari üksikut asja selga proovimas, mis ma talle välja olen valinud. Seevastu leidis ta elektroonikapoest iRoboti isetegutseva põrandapesemisroboti ning küsis, kas ma sellist endale tahaks. See on USAs oluliselt odavam kui Eestis ning klapib ka meie pistikutega. Minu vastus oli kiire “jah”, kuna olin ammu igatsenud, et keegi mu eest põrandaid peseks. Tolmuimejaga jõuan ma põrandaid puhastada, aga sageli ei jätku ei aega ega tahtmist pärast kogu maja tolmuimejaga üle käimist seda sama põrandapinda veel pesema hakata. Etteruttavalt võin öelda, et olen oma uue koduloomaga rahul. See ei asenda küll suurpuhastust, kuid kui on valida, kas keegi ei pese põrandaid või kodus siblib ringi üks vaikne põrandapesemisrobot, siis valin viimase variandi.

Sel reisil sai üsna palju käidud ka USA toidupoodides. Asulates liigeldes ning sageli just vett sai ostmas käidud pharmacy’des, mille nime järgi võiks eeldada, et tegu on apteegiga, kuid siin on need veidi laiema kaubavalikuga ostukohad. Pharmacy’d müüvad lisaks ravimitele pesemis- ja kosmeetiktarbeid, jooke ja snäkke ning laia valikut fototarvikuid. Enamasti on need suurtesse kettidesse kuuluvad ning neid on pea igal suuremal ristmikul. Avatud 24 h. Ööpäevaringselt on avatud ka suured Walmarti kauplused (nagu meie Prisma – toit, riided ja kodutarbed). Üllatusin aga Walmarti kaubavalikus – USAs, kus peaks olema võimalik teha kõikvõimalikke valikuid, puudusid hiiglaslikus toidupoes ökotooted. Mul puudub võrdlus teiste kettide suurpoodidega, seega ei saa üldistusi teha, kuidas teiste suurpoodide kaubavalik on. Küll aga saab ökokaupa juba varem mainitud ja kiidetud Whole Foods Marketist (mille esinemissagedus on oluliselt hõredam kui teistel kettidel). Siiski pole kõik WFM-s müüdav ökokaup, silte tuleb hoolikalt jälgida. Ja kuigi tavatoit poes pole USAs kallim kui Eestis, on ökokaup üllatavalt kallis. Valik on küll suur ja kõike saab ökona, kuid arvestama peab kordades suurema rahakuluga kui sama asja tavakaubana ostes.

USAs tundub Ülestõusmispühade tähistamine igasuguse jänku- ja munakujulise söödava nänniga olevat mastaapne. Kõikides poodides (isegi väikesed pharmacy’d) on nüüd loetud nädalad enne munapühi meetritepikkused riiulid kõikvõimalike firmade šokolaadimunasid ja –jäneseid täis. Isegi kuulsad Ferrero Rocheri kommid on suudetud sealse turu jaoks suurteks munadeks ja jänesteks vormida. Küll aga ei leia USA toidupoodide lettidelt Kinder Surprise üllatusmunasid, mis võiksid sealses muna- ja jänesehulluses hästi peale minna. Lugesin USAs ühte toiduajakirja ning sain teada, et USA turul on Kinder Surprise munad rangelt keelatud ning nende riiki sissetoomist trahvitakse. Põhjuseks ohtlikud väikeseid osi sisaldavad mänguasjad munade sees. Sellisele asjale pööratakse tähelepanu, kuid et see söödav, mis pakkidesse pannakse, ka tervisele ohutu oleks, ei pöörata tähelepanu. Kommiriiulid on täis odavaid värvilisi rämpskomme.

Mulle meeldib alati reisidelt kohalikke toite kaasa osta, kuid Walmartis riiulivahesid läbi kolades leidsin üksikuid normaalse koostisega toite, mida osta tasus. Lisaaineid, glükoosi- ja fruktoosisiirupit ning transrasvu leiab väga paljudest toitudest.

Poodides hämmastab ka kasutatavate kottide hulk. Esiteks puudub endal võimalus ostetud tooted kokku pakkida – seda teeb kas kassapidaja või spetsiaalne pakendaja. Asjad pakiti umbes poole väiksematesse õhukestesse kilekottidesse kui meil poeskäimiseks kasutatakse. Kusjuures ühte kotti mahutati olenevalt raskusest nii 2-5 eset. Sageli lõppes poeskäik umbes 10-15 kilekotiga, mis koos ostetava kraamiga kaasa tuli. Whole Foods Marketis tahetakse aga keskkonnasõbralikud olla ning pakendatakse kaubad tugevatesse ühekordsetesse paberkottidesse. Keskkonnasõralikus on küll vaid näiline, kuna reaalselt on paberkoti tootmine ressursimahukam ja keskkonnavaenulikum kui kilekoti tootmine. Pakkijad jagavad paberkotte heldelt, samuti pannakse vähe asju ühte kotti. Oma kotiga poes ei käida ning iga kord pakitakse su kaubad uutesse kottidesse. Ükskord küll läksin enda riidest ostukotiga ja pakkisin enda asjad ise sisse, eks ma neile siis imelik tundusin. Ei kujuta ette, kui peaks seal iganädalaselt käima ja seda kotihulka endale koju tassima.

Reisi lõpp. Läbitud vahemaaks Floridas tuli 1100 miili (ca 1800 km). Lennusõit tagasi (Miami-New York-Helsingi-Tallinn) kulges lihtsalt ja tõrgeteta, lapsed magasid enamus pikast lennust, kuna oli öö.

Mängud Helsingi lennujaamas

Pikk lennusõit. Tallinn-New York-Miami-Curacao (12.03-13.03.14)

Meie selle reisi lõpp-sihtkoht – Curacao saar Kariibi mere lõunaosas, asub Eestist kahe päeva lennusõidu kaugusel. Eks see paras pöörane plaan on, kui mõelda, et reisime kahe lapsega (8 a ja 2a 6 kuud), aga soov avastada uusi kohti on tugevam kui hirm pikkade lennureiside ees.

Aneega oleme pikki lennureise (8-10 h) teinud korduvalt ning alati on reisid hästi sujunud. Hugo senine pikim reisi on Kanaaridele (ca 6 h). Varasemad kogemused annavad küll julgust, et me saame hakkama, kuid sellele vaatamata lähen pikale lennureisile suhtumisega, et see ei pruugi olla väga lihtne.

Curacaole sõitsime kahes etapis. Tallinn-Helsingi lend, mis kestab ca pool tundi, polegi nagu päris lennureis, see on pigem nagu sõidaks kusagil Ameerika mägedes. Eriti, kui satud mingi Flybe propelleritega Fokkeri peale, mis raputab ja müriseb nii, et lennuki õhku tõustes ja maandudes tekib surmahirm. Olen küll üsna palju lennanud, aga ei suutnud mälusopist leida varasemat sellist kogemust, ma tõesti pole sattunud nende väikeste propellerlennukite peale – see redeli mõõtu trepp, millest lennukisse ronid ja see meeletu kõigutamine – aga õnneks kestab see vaid hetke. Need väikesed lennukid lendavad ka umbes poole madalamal kui suured ning vaade on hoopis teine – ilm oli täiesti selge ning Soome paistis praktiliselt kohe, kui Tallinnast õhku tõusime.

Soomes oli meil lennuki vahetamiseks aega 40 minutit – st see oli aeg meie lennuki maandumishetkest kuni järgmise lennuki õhkutõusuhetkeni. Ma küll algul üritasin protestida, kui Estravel mulle nii lühikese ajaga jätkulendu pakkus, kuid nad kinnitasid, et lennukivahetus Helisngis sellise ajaga on täiesti võimalik (min. aeg 35 min). Seega jäin lootma enda kiiretele jalgadele ja Estraveli garantiile, kuna kõik lennud olid koos ostetud ja ühel piletil. Kuigi lend väljus Tallinnast õigeaegselt, saime jala Helsingi lennujaama tõsta 22 min enne järgmise lennuki väljumist. Selleks ajaks oli New Yorgi lennul juba väravas viimane kutsung ja otsiti hilinejaid. Olime väravas 21 ning pidime jõudma väravasse 37. Meil ei olnud vaja läbida turvakontrolli, lihtsalt tuli jõuda väravasse nr 37. Algul kiirkõnnil, aga nähes, et väravate vahed on meeletult pikad, siis üle poole tee läks joostes – minul Hugo ja suur seljakott seljas, Reneel kolm rasket kotti ning Anee pidi lihtsalt suutma meiega tempot pidada. See keel väljas jooks kestis vähemalt 10 minutit. Loomulikult olime me viimased ning meie lennukisse jõudes hakkas lennuk kohe liikuma. Polnud kindel, kas meie kohvrid suutsid meiega sammu pidada ja sellele lennule jõuda...

Saime istumiseks keskmise neljase rea, kuid võtsime kohe endale juurde kõrval oleva kahese istmerea, kuna see oli vaba – seega neljapeale kuus istet, mis on piisav ruum, et lapsed saaksid ka pikali magada.

Lennusõidu pikkus oli ca 9 tundi. See tundub pikk, kuid kindlasti ei saa seda lendu võrrelda sellega, kui oled lennanud 3 tundi Vahemere äärde ja korrutad selle aja kolmega. Finnairi pikamaalendudel on väga mugavad ja vaiksed (!) lennukid. Mootorimüra pole salongi praktiliselt kuulda, istmevahed on normaalse suurusega ka suurele mehele ning lennuki rõhk on oluliselt inimsõbralikum. Ka lennukis pakutavad toidud on söödavad.

Rääkisin Aneele enne lendu, et see saab olema küll pikk, kuid sisustame selle aja huvitavalt – te saate ju Hugoga olla terve aja emme-issiga koos ja teha midagi nendega! Anee võttis lennukisse Origami volditavate loomade raamatu, millega on kaasas ka paberid loomade voltimiseks. Loomulikult on tal kaasas kleepsuraamatud ja vihikud joonistamiseks ning kuna ta koolist 6 päeva puudub, siis ka kooliasjad. Sel korral lubas Anee hakata iga päeva kohta kirjutama ka väikese kokkuvõtte – ehk saab ka temal traditsioon panna reisidel kogetud muljed kirja.

Hugo ja Anee lennukis söömas ja mängimas

Hugole võtsin aga kaasa tema jaoks uusi asju. Mulle meenus, et kui Anee sama vana oli, meeldis talle lennukis mängida tillukeste plastmassist loomadega – neid saab palju kaasa võtta, aga on väikesed ja kerged. Otsisin garaažist Anee loomad üles ja üllatasin Hugot nendega lennukis – tegevust jätkus pikaks ajaks. Samuti võtsin Anee raamaturiiulist mõned raamatud, mis võiks Hugole juba huvi pakkuda. Eno Raua “Väike autoraamat’” oma piltidega tundub tema jaoks ülihuvitav. Ta vist vaatas mitu tundi pilti ühest posti vastu sõitnud katkise esiklaasi ja nutvate silmadega autost – see oli tema jaoks midagi nii uut ja müstilist. Hugoga harjutasin lennukis veel puzzlede kokkupanekut. Kui Anee kahepoolsena pani juba 25 tükiga puzzlesid, siis Hugo pole seda teemat enda jaoks veel avastanud – pusib alles 6 tükiga puzzlesid. 2 tundi läks magamiseks, iPadi andsin kätte alles viimasel lennutunnil.

Lastega reisides tasub kindlasti võtta lennukisse (või mõnda teise transpordivahendisse) süüa kaasa. Laste söögiajad ei pruugi kattuda täiskasvanute omadega ning näksimine on ka väga meeldiv aja sisustamise viis. Pulgakommid, mille ma salaja lastele ökopoest ostsin, avastas Hugo kohvrist juba mitu päeva varem, kuid ootas kannatlikult lennukisõidu ära, mil nad komme süüa tohtisid.

Hugo nägi lennukis esimest korda kahepoolset hamburgeri-laadset võileiba ja arvas, et see on "meeste leib", aga siiski lõi ise hambad külge.

Uskumatu, aga minu jaoks pole olnud lihtsamat ja huvitavamat pikka lendu kui see Helsingi-New York 9-tunine lend kahe lapsega. See polnud üldsegi mitte väsitav, vaid hoopis tore koosveedetud aeg.

Ameerikasse jõudsime Eesti aja järgi pea südaöösel, kuid New Yorgis oli kell alles pool kuus. Selleks päevaks lendamisest aitas. Olime broneerinud hotelli kohe lennujaamas, et ei peaks väsinuna kusagile seiklema hakkama. Homme hommikul läheme taas lendama.

Jõudsime üleval olla kella 8-ni õhtul. Minul läks aga ajavahest tingituna uni ära juba kell 4 öösel ning kuna uni ei tulnud ega tulnud tagasi, pugesin e-lugeriga teki sisse ja lugesin kaks tundi Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdrukut”. Vastu hommikut jäin küll kergesse unne, kuid siis ärkasid juba Hugo ja Renee ja tuli ka minul uuesti ärgata.

Kuigi meil New Yorki jääda polnud plaanis, oli meil tarvis jõuda JFK lennujaamast La Guardia lennujaama (taksoga ligi pool tundi sõitu). Eestist ära tulles oli ilm kevadiselt soe, seljas oli vaid kerge jakike, kuid New York tervitas meid -7 külmakraadiga. See on juba nagu traditsioon – ka 5 aastat tagasi maadlesime me New Yorgis täpselt sama temperatuuriga, püüdes vaatamata hirmutavale temperatuurile kangekaelselt linna avastada. Kuigi meil tuli vaid hotellist paar sammu taksoni kõndida, oli see temperatuur täiesti kirjeldamatult hammustav, kui seljas on kerged kevadriided. Kusjuures kaks päeva varem oli New Yorgis + 15 kraadi sooja!

La Guardia lennujaama jõudsime plaanitust varem. Lapsed sisustasid aega lennukite jälgimisega – seal tõuseb ja maandub lennukeid pea iga minut. 

La Guardia lennujaamas lennukeid jälgimas

Et jõuda Curacaole, tuli teha veel kaks lendu. Sõitsime esmalt Miamisse (lend ligi 3 h), Hugo magas sellest ajast umbes 2 h lõunaund. Miami lennujaamas jõudsime teha kiire lõuna ning suundusime lõpuks kauaoodatud Curacao lennule. Lend pidi kestma umbes 2 h, seega tundus see selles pikas lennujadas kõigest väikese hetkena. Aga see suhtumine oli vale! Esmalt seisime lennukisse topituna lennuväljal vist ca 1,5 h, kuna lennuki ratast vahetati. Proovisin sellel lennul ka magama jääda, kuid und ei tulnud vaatamata magamata ööle kuidagi. Mulle tundus, et me oleme selles lennukis olnud juba terve igaviku. Reneel seevastu oli lennukis väga huvitav vestluspartner– kui me lennukisse jõudsime, tervitas meid eesti keeles üks vanahärra, kes oli meie juttu kuulnud. Välimuse järgi võis eksimatult öelda, et tegu on väliseestlasega – tegu oli Kanadas elanud eestlasega, kes lapsena koos perega 1944. aastal Eestist põgenes. Kuigi ta on juba 78-aastane, on ta siiani aktiivselt töötav insener, kes on spetsialiseerunud lennukimootoritele.

Curacaole jõudes tuli esmalt läbida meeletult aeglane passikontroll ja rendiauto kättesaamine – kokku läks neile kahele paberimajandusele ligi 2 h. Kell oli kohaliku aja järgi 9.30 õhtul. Õues oli õhtune leitsak, vähemalt 27 kraadi sooja. Tuntav kontrast ühe päeva jooksul. Meie peatuspaika Jan Thieli lahe kaldal jõudsime oodatust aeglasemalt, kuna eksisime veidi teelt ning tegime pealinnas Willemstadis väikese ringikese; pealegi on saar mägisem kui ma arvasin ja ka see aeglustab alati liikumist. Kui kohale jõudsime, tassisime autost magavad lapsed voodisse ja vajusin ka ise kohe unne.