Pikk nädalavahetus Itaalias. Brembana oru erilised asulad – Cornello dei Tasso ja San Pellegrino Terme ning päev Milaanos (25.-27.01.18).

Jaanuari viimasel nädalal tegime meie reisiajaloo ilmselt lühima reisi välisriiki – käisime Itaalias Lombardia maakonnas, kus viibisime kõigest kaks ja pool päeva. Aga nagu me oleme tähele pannud, liiguks reisil olles aeg justkui aeglasema tempoga ja isegi vaid mõne päevaga jõuab üllatavalt palju näha ja teha.

Selle reisi tuum oli tegelikult spaakülastus. Pärast seda, kui me 2015. aasta suvel avastasime juhuslikult ulmeliselt ilusa juugendstiilis spaa Itaalia Alpide jalamil, asendus meie kunagine lemmikspaa, GOSPA Saaremaal, San Pellegrino Terme spaaga. See võib tunduda suurusjärkude võrra erinev maitse-eelistus – jah kvaliteedi mõttes ongi, aga üllataval kombel rahalises pooles erinevust pole. Huvi pärast arvutasin kokku, et see pikk nädalavahetus Itaalias (N-P) läks maksma sama palju kui pikk nädalavahetus eelpool mainitud Saaremaa spaas. Selle eelduseks on muidugi odavad lennupiletid, mida leiab kas Bergamosse (Ryanair) või Malpensasse (easyJet) üsna sageli. Lisaks rahalisele poolele ei erine ka ajakulu sihtkohta jõudmiseks - Eestist Itaalia põhjaossa minek võtab sama kaua aega (ca 3 h) kui sõit Tallinnast Kuressaarde.

Vahetult enne reisi oli mu tuju rikutud eesootava ilma pärast. Jaanuarikuus võib Lombardias vabalt kohata + 10 soojakraadi ja päikest, aga ka vihm ja lumi pole haruldased. Just täpselt neile kahele ja poolele päevale, mis me Itaalias viibida plaanisime, näitas ilmateade päris tugevat vihma. Irooniline oli see, et nii enne kui ka pärast seda olid korralike plusskraadidega päikesepaistelised ilmad. Spaale planeeritud päeva vihm otseselt ei segaks, aga see ülejäänud poolteist päeva oleks hea meelega jalutanud Bergamos ja Milaanos.

Vihmaga on aga kõigel kriips peal – isegi autost kusagile muuseumisse või restorani minek tundub liialt ebameeldiv, rääkimata siis kusagil linnas jalutamisest. Ainuke teostatav tegevus oleks käia kusagil kaubanduskeskuses, kuhu saab maa alla parkida. Aga ma ei taha poodlemisega tegeleda, kui ümberringi on selline kultuurkiht, mille avastamine pakub oluliselt rohkem sisu ja mõtet kui lühiajaline rõõm uutest hilpudest.

Ilma tõttu oleks ma äärepealt läinud reisile kõrge säärega ratsasaapaid meenutavates kummikutes ja kileparkaga, sest ma arvasin, et umbsetes kummikutes jalad on vähem ebameeldivad kui vihmamärjad lirtsuvad saapad ja vett läbilaskev jope. Kuni Renee mind uksest välja astudes mõistusele kutsus ja ma need siiski kergemate riidete ja jalanõude vastu välja vahetasin. Aga see-eest võtsin vihmavarju kaasa.

Lendasime Tallinnast otselennuga Malpensasse. Tegelikult on kõik Milaano ümbruse lennujaamad üksteisele väga lähedal ning olulist vahet ei ole, kuhu lennata, kui on niikuinii plaan autoga ringi sõita. Ah jaa, seda ma vist veel ei maininud, et lapsed jäid sel korral koju vanaema hoolde ja meil lasti veidi kahekesi aega veeta.

Lennuki maandudes oli ilm uduvines ning kiskus vihmale. Üldine vaatepilt oli hall ja värvitu, justkui näeks silmad mustvalget pilti. Lunastasime oma rendiauto ning asusime teele otsaga Bergamo poole, kuid ilmaennustus pidas paika ja vihmasadu aina tugevnes.

Kuna jõudsime Itaaliasse pärastlõunal, siis siesta tõttu olid kõik söögikohad kinni ning leppida tuli teeäärse Autogrilli (bensiinijaam koos poe ja kiirtoidukohaga) võileivaga. Itaalias ei pruugi selline eine üldse mitte halb valik olla. See krõbeda koorikuga värske sai koos pühvlimozzarella, rohelise salati ja nii heade päikesekuivatatud tomatitega, mida Eestist võib leida vaid mõnest gurmeepoest, oli üle ootuste hea valik esmase nälja kustutamiseks.

Vihma tõttu ei tulnud Bergamos jalutamisest midagi välja ning kuna kell oli veel liiga vähe, et hotelli minna, tegime me siiski, nagu karta oli, Bergamo lähedal peatuse kaubanduskeskuses. Kuigi me tulime sel korral reisile käsipagasiga, sest šopata polnud plaanis ja mõneks päevaks väga asju ka kaasa pole vaja võtta, jätsin ma sellesse väikesesse kohvrisse igaks juhuks siiski väikese ruumi ja see tühimik sai siiski ära täidetud.

Keskaegne linnake Brembana oru nõlval

Edasi suundusime San Pellegrino suunas, mis asub Bergamost ca 40 minuti autosõidu kaugusel põhjas, Brembana oru nõlval. Otsisin küll hotelli San Pellegrinosse, kuhu plaanisime spaasse minna, kuid eranditult kõik Bookingust leitavad hotellid olid vananenud urkad, milles ei tahaks ööbida. Spaa, kuhu meil oli plaanis minna, ongi lihtsalt spaakeskus, selles endas ööbimisvõimalust pole. 

Veidi laiendatud otsinguga leidsin ööbimise San Pellegrinost veidi põhja pool asuvasse Camerata Cornellosse. Reitinguid vaadates (9,9 punkti) ja tagasiside lugedes tundus üks ööbimiskoht, mis kandis küll B&B nime, väga korralik ja kindlasti ka eriline, kuna asub väikeses keskaegses Cornello dei Tasso kindlus-linnakeses, milleni ei vii ühtegi autoteed. Aga kuna meil pole suurt kohvrit kaasas ja me oleme vaid kahekesi, siis ei käsitle ma seda aspekti ebamugavusena, vaid just põnevust lisavana. 

Kohale jõudmine osutus siiski raskemaks, kui me arvata oskasime. GPS toob meid kusagile sõna otseses mõttes tee lõppu, kust ei tundu edasi minevat mitte kusagile. Sõidame tuldud teed tagasi ja teeme veel mitu ringi, sh ühe mööda rattateed, kuna külas esineb palju ühesuunalisi teid ja vale pööre võib tähendada taas pikka tunnelisse sattumist, mis viib mitme kilomeetri kaugusele kõrvale asulasse. 

Lõpuks helistan hotelli, et nad meil kohale jõuda aitaks. Meid juhatatakse jälle samasse külla, kus me juba mitu korda käinud olime ja palutakse siis tagasi helistada, kui me juba lähemal oleme. Õhtupimeduses, paaris plusskraadis ja vihmasajus tundub asula välja surnud. Kuid ühel ristmikul vestlevad läbi lahtiste autoakende üks taksojuht ja üks noorpaar. Otsustan panna proovile oma itaalia keele oskuse ja küsin kohalike käest teed hotellini. Esmalt ei seostu neil selle hotelli nimega midagi, arvatakse lausa, et see on hiljuti just suletud, aga kuna ma just olin rääkinud kellegagi hotellist, siis väitsin ikka, et see peab kusagil siin olema. Lõpuks kohalikul tüdrukul siiski välgatab, kus see hotell asub ja ütleb, et tulge kaasa, me viime teid selleni. Sõitsime nende järel paar kilomeetrit mööda käänulist teed mäkke, kuni jõudsime taas selle sama tee lõppu, kuhu meid esmalt GPS tõi. Tüdruk tuleb autost välja ja näitab tee lõpus mäest alla viivat treppi, millest edasi läheb kitsas õrnalt valgustatud jalgrada, mis viib väidetavalt võlvkaarteni, kust algab see väike linnake, kus asub ka meie otsitav hotell. Täname kohalikke noori pühendunud abi eest, jätame auto sinna samasse tee lõppu väikesesse parklasse ja asume läbi uduvihma teele.

Pimeduse tõttu ei näe, mis on jalgraja kõrval, aga ilmselt on seal kuristik. Raja ääres on õnneks ka puidust piire ning iga paarikümne meetri tagant on lambid, millelt langeb rajale õrn kollakas valgus. See pisike parkla ja see kitsas valgustatud jalgrada on ilmselt kõik, mida kohalik omavalitsus selle linnakese jaoks on panustanud. 

Võlvkaarte alt läbi minnes siseneme kui teise ajastusse. Siin linnas tundub tänaseni valitsevat pime keskaeg, osa hooneid pärineb 15. sajandist. Hooned on ümaratest maakividest ning ühtegi tänapäevast elementi ei majadel ega tänavatel ei kohta. Munakividest kitsad tänavad on muutunud vihmasajus läikivaks ja libedaks. Akendes ei paista tulesid ja ka ühtegi hingelist nendel tänavatel ei liigu. Hakkan kahtlema, et siin üldse mõni inimene elab, rääkimata, et siin üldse hotell on. 

Jõuame kiriku juurde, mille kõrval õues trellitatud võlvkaare all altaril seisab ühe pühaku kuju ja põleb küünal. Siin on natuke isegi kõhe. Oleme linnakesele juba oma arust tiiru peale teinud, aga hotelli ikka ei leia. Ühe maja peal on restorani silt ning seal sees põleb ka tuli. Restoranis istub lauas üksik vanem meesterahvas ning jookseb ringi üks laps; minu sisse astudes tuleb uksele põllega vanem naine ning küsimuse peale hotelli kohta ei hakka ta seletama, kust seda leida, vaid tuleb meiega toasussides ja ilma üleriideid peale panemata kaasa ja viib meid kõrval tänavasse otse hotelli ukseni. Tänase põhjal tundub, et itaallased on väga sõbralikud ja abivalmid, kui neid nende oma keeles kõnetada.

Hotelli siiski kohe sisse ei pääse, vaid helistamise peale jookseb kusagilt lähedalt majast kohale noor poiss, kes avab ukse ja laseb meid tuppa. Peagi saabub ka tema ema, kes inglise keelt eriti ei räägi, kuid ma hea meelega kuulan, kuidas ma itaalia keelest aru saan. Selgub, et peale meie on hotellis veel vaid ühed külalised.

Hotell La Tana del Tasso on asub keskaegses majas, mille interjöör on stiilselt ühendatud tänapäevaste elementide ja mugavustega. Kõrgetega lagedega minimalistlikuna mõjuv tuba on algul isegi veidi jahe. Soojendan end duši all üles ja poeme magama.

Udune jaanuarikuu hommik Brembana orus

Alles hommikul saame täielikult aru, kuhu me sattunud olime. Aknast välja vaadates paistab uduloori sisse mattunud jõeorg. Udu lisab sellele paigale ainult erilisust ja müstilisust, see udu lausa sobib siia. Kui ma poleks varem näinud pilte sellest kohast, ei saaks tegelikult ka siis aru, et all on org, aga tänu piltidele kujutan ma seda ette. Pärast hommikusööki on udu veidi hajunud ning rõdult paistab keskaegse linnakese üks nurk, mille all asub udune jõeorg. Need pildid, mis ma siis hotelli rõdult teen, on raamimist väärt. Peale ühe pildi postitamist sotsiaalmeediasse sai see päris palju vastukaja, sh soovi seda külastada, seega kel ka praegu tekib huvi, siis guugeldage hotelli nimega La Tana del Tasso. Ei välista, et sinna ka ise kunagi tagasi läheks, kuna erinevatel aastaaegade ja erinevate ilmadega võib see olla hoopis ise nägu. Mind huvitas, kas siin lund ka näha võib ja Instagrami otsing näitas, et kõigest nädal enne meie tulekut oli siin paks lumi maas. 

Cornello dei Tasso keskaegene linn. Vaade hommikul hotelli aknast.

Pärast hommikusööki teeme veel ühe jalutuskäigu selles erilises miniatuursete mõõtmetega linnakeses. Linnas pidavat elama umbes 40 inimest, aga kedagi nendest kusagil ei kohta. See linn asub sisuliselt ühes üksikus mäetipus, eraldatuna kogu ülejäänud maailmast. Kõik eluks vajalik tuleb kohale tassida käe otsas. See koht ei asu küll tsivilisatsioonist väga kaugel, kuid mõjub seal üksikus mäetipus oma ajastutruu ilmega väga eraldatuna nii ajas kui ruumis.

Cornello dei Tasso keskagene linn

Kaev tänaval

Küla piiridest väljaspool on mäenõlval karjamaa ja teiselpool all Brembana org

Vanimad hooned pärinevad siin 15. sajandist

Ainuke tee, mis viib Cornello dei Tasso asulasse

San Pellegrino Terme

Kogu järgneva päeva veedame San Pellegrino Terme spaas. Olen sellest kohast juba kaks ülistavat postitust kirjutanud, seega detailselt ma sellest enam kirjutama ei hakka, ehk vaid mõned uuemad tähelepanekud.

Eraldi peatükki vääriks veel San Pellegrino asula, aga sellest ma täna veel ei kirjuta. Olen küll harjutanud itaalia keelt, lugedes linna ajaloost ja selle hiilgeaegadest, küll aga pole ma San Pellegrinos veel kunagi jalutamas käinud, seega seon kunagi oma teadmised ja kohapeal saadud kogemused ja teen sellest eraldi postituse. Sinna paika läheme me igal juhul veel tagasi. Usun, et see linn puhkeb kunagi õitsele, nagu see oli eelmise sajandi algul. 

San Pellegrino Terme termid. Juugendstiilis peahoone.

San Pellegrino Terme spaa on sama hiilgav, nagu ka eelmistel kordadel, ainult suuremad rahvamassid on selle koha avastanud. Seda imelikum on, et kohalik hotelliturg pole nõudluse kasvades järgi tulnud ning majutustingimused on kõike muud kui spaaklient ootaks. 

Sel korral veetsime spaas lausa 9 tundi. See võib tunduda absurdselt kaua, kuid sellise spaa külastamiseks tasukski terve päev varuda, sest kogu aeg ei jaksa ju saunas käia ja ujuda, vaid selle aja sisse lähevad ka söögikorrad ja niisama lebotamine. Tundus, et paljud tulevadki siia terveks päevaks, osa inimesi luges vahepeal raamatut või kruttis telefone või siis keeras puhketoas pärast lõunasööki magama. 

San Pellegrino Terme termid

San Pellegrino Terme termid. Mõnusad pesad lebotamiseks.

Veetsime suurema osa spaapäevast õuebasseinis, kus oli tänu termaalvetele ideaalne temperatuur ja ilmselt ka kõige parem vaade ümbruskonnale. Aurav bassein +6-kraadises jaanuarikuises ilmas, kerge udu, vahel mõned vihmapiisad ja korraks ka selget taevast muutsid vaate Brambana orule ja juugendstiilis spaa peahoonele lummavaks.

San Pellegrino Terme termid. Aurav õuebassein +6-kraadises jaanuarikuises uduses ilmas. Super!

Pole varem nii palju rahvast näinud selles spaas (oli reedene päev), tundub, et maja töötas täisvõimsustel ja see koht on muutunud väga populaarseks. Minu vaatluse põhjal oli umbes 95% külastajatest kohalikud itaallased, praktiliselt eranditult kõik külastajad olid paarid vanuses 25-65 aastat (seltskondi polnud). Suure rahvamassi tõttu ei tekkinud siiski kusagil saunades ega basseinides järjekordi, vaid kogu rahvas hajus majas laiali. Samuti olid kõik vaiksed ja vaoshoitud, ei mingit itaallaste ülevoolavat temperamenti, vaid intelligentne distants ja viisakus.

San Pellegrino Terme termide söögisaal

San Pellegrino Terme termide söögisaal

Kui aga saabus õhtusöögi aeg, muutus kõik - viisakad inimesed omandasid loomalikud ellujäämisinstinktid. Mitte, et lõunasöögil joodud vein siis mõjuma oleks hakanud, ei. Nimelt kuulub spaapaketi hinna hinnas tasuta kerge õhtuoode ning selle õhtuoote jahil muutusid seni igati viisakad inimesed trügivateks ja lärmakateks inimesteks. Ringi liikudes tuli ise vaadata, et keegi sul terava puutiku otsaga (mille otsa sai väikeselt laualt endale suupisted noppida) silma peast välja ei pistaks. Ühest küljest on imekspandav, et viisakad inimesed võivad teatud olukordades väga veidralt käituda, teisest küljest on psühholoogid seletanud, mis olukorrad inimestes loomalikke instinkte vallandavad. Tasuta (või näiliselt tasuta) või turuhinnast oluliselt madalama hinnaga asja jagamisel võib kindel olla, et käiku läheb olelusvõitlus. 

Seda imekspandavam oli esmapilgul see õhtusöögil nähtud trügimine, et lõunasöögil käitusid kõik inimesed lugupidavalt teiste inimeste suhtes. Tõsi, lõunasöök tuli ise osta ja enamik inimesi, kes spaas olid, seda ka tegid, kuna muidu pikka päeva seal vastu ei peaks. Mõlemad söögikorrad olid kaetud buffet-lauana, vahe oli aga selles, et lõunasöögil oli kliendil õigus mingi asja otsa lõppedes küsida, et seda juurde toodaks, õhtusöögil said aga (rohkem) süüa need, kes varem meepotini trügisid. Kusjuures õhtusöögilaual oli vaid lõunast järgi jäänud focaccia, mõned juustud ja lihaga suupisted, lõunasöögilaud see-eest oli ülimalt rikkalik. 

Sellise kaose nägemine pani tõesti imestama, põgenesime söögisaalist tagasi basseinidesse, nautisime veel veidi inimestest tühjaks jooksnud saunasid ja õuebasseini ning pakkisime end kokku ja asusime teele. 

Selle asemel, et ühes teistega õhtusöögipalukeste pärast rüseleda, vaatasime välja lähedal paiknevas Zogno asulas ühe restorani ja läksime sinna õhtustama. Ära sai proovitud Lombardia (Bergamo) piirkonna köögile omane täidetud pasta (pasta ripiena) - casoncelli alla bergamasca, mis oli serveeritud peekoni ja salveiga. Samuti ei saa ma mööda vaadata ristotodest, mis on mu tõelised lemmikud – eriti muidugi Itaalias, kus riis on nii õigelt al dente ja kus võid on risotole lisatud lahkelt ja kui see veel on serveeritud puravikega, siis see lihtsalt on jumalik. 

Casoncelli alla bergamasca

Risoto puravikega

Selleks õhtuks hotelli võtsime viimasel hetkel Milaanosse, kuna ilmateadet oli korrigeeritud ning järgmiseks päevaks näitas Milaanosse + 10 kraadi sooja ja isegi lühiajalist päikest – seega sai planeeritud päev linnas.

Päev Milaanos

Üksainus päev mis iganes suurlinnas on ilmselgelt liiga lühike aeg tutvumaks linnaga. Kuid oleme ennegi ajapuuduse tõttu käinud erinevaid linnu niimoodi korraks “nuusutamas” ja mulle tundub, et mingi esmase ettekujutuse see siiski annab. Viimasesse Itaalias viibimise päeva võtsime plaani esmatutvuse Milaanoga.

Sõitsime Milaano kesklinna linna ääres asuvast hotellist metrooga. Uurisin ka autoga mineku variante, kuid need olid liiga ebamugavad ja kallid – pealegi asus metroopeatus meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel ja vähemalt päevasel ajal ei tundunud Arcimboldi piirkond ka kuidagi hirmuäratav (erinevalt Rooma äärelinnast). 

Milaano toomkirik

Väljusime metroost hiiglaslikul piazza del Duomo’l, linna peaväljakul toomkiriku ees. Milaano toomkirikut peetakse suurimaks gooti stiilis kirikuks, kuigi kirikut ehitati kuue sajandi jooksul ning arhitektuurilised stiilid muutusid selle aja vältel. Huvilisi lastakse ka kirikusse sisse ja isegi kiriku katusele, kuid isegi jaanuarikuus lookleb väljakul tohutult pikk järjekord, milles lihtsalt ei viitsi seisma jääda, kuna paigal olles hakkab külm. Pealegi on ilm udune ning erilist vaadet sellise ilmaga kõrgelt ei avane. 

piazza del Duomo

Väljaku tänapäevane väljanägemine pärineb 19. sajandi teisest poolest, mil ehitati väljaku ääres paiknevad arkaadidega hooned ning ka kuulus Galleria Vittorio Emanuele II. Galleria Vittorio Emanuele II on ladina risti kujuga katusega kaetud võlvkäik, mida peetakse üheks maailma esimeseks kaubanduskeskuseks. Kaubanduskeskus on see ka täna – uhke neljakorruselise hoone esimesel korrusel paiknevad põhiliselt Itaalia luksusbrändide poed ning ka mõned kohvikud. Rahvast liigub siin olenemata aastaajast alati palju, enamik tegelevad lihtsalt window-shopping’uga ja imetelevad luksuslikku hoonet. 

Galleria Vittorio Emanuele II, vaade väljast

Galleria Vittorio Emanuele II, interjöör

Edasi on meil plaan jalutada Leonardo da Vinci jälgedes. Üks naiivsevõitu soov on pääseda vaatama Leonardo da Vinci ühte kuulsaimat teost, "Püha õhtusöömaega" Santa Maria delle Grazie kirikus, kuhu saab sisse vaid varasema broneeringuga, mida meil loomulikult polnud. Korraga pääseb maali vaatama paarkümmend inimest ning iga külastusaeg on piiratud. Piletikassast saame teada, et tänaseks õhtuks isegi leiduks üksikuid vabu kohti, aga see on nii hilisel kellaajal, mil me oleme juba linnast lahkunud. 

Santa Maria delle Grazie kirik Milaanos, kus asub "Püha õhtusöömaaeg"

See-eest läheme kohe seal samas lähedal asuvasse Leonardo da Vinci nime kandvasse teadus- ja tehnoloogiamuuseumisse, mis on üks suurimaid Euroopas ning loomulikult on selles suurim kogu Leonardi da Vinci projekteeritud masinaid ning visandeid masinatest, mis kunagi teoks ei saanud. 

Leonardo da Vinci nimi ja tema kuulsaimad maalid nagu Püha õhtusöömaaeg (“L’ultima cena”) ja Mona Lisa (itaalia keeles kannab hoopis nime “La Gioconda”) on ilmselt ühed kuulsaimad maalid üldse ning ka inimkeha proportsioonide joonis Vitruviuse mehe kujul on paljudele tuttav (ükski neist kolmest teosest ei asu selles muuseumis), kuid da Vinci anded avaldusid lisaks maalikunstile ka anatoomias, optikas, tehnoloogias ja mitmes teises valdkonnas. Väidetavalt oli tema IQ 180, mis seletab tema laiahaardelist tegutsemisampluaad. Da Vinci oli tuntud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest, ta mõtles välja seadeldisi, mis 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul oli veel isegi teostamatud, kuid mis aja möödudes ja teadmiste suurenedes on ka teoks saanud. Paljude nende joonistega saab selles muuseumis tutvuda.

Leonardo da Vinci teadus- ja tehnoloogiamuuseum, sisehoov

Kuid see muuseum sisaldab lisaks da Vinci teostele tohutul hulgal muud teaduse- ja tehnoloogia valdkonnast – alates vanadest telefonidest kuni jupini Cerni Hadronite põrgutist. See Cerni põrguti asub siin samas piirkonnas, Prantsusmaa ja Šveitsi piiri lähedal, 100 km sügavusel maa all, mis on üks suuremaid ja kallimaid inimese loodud rajatisi. Mina ei oska selle maa-aluse “toru” tähtsust muidugi mõista ja selle nägemine ei tekita minus ka mingeid emotsioone, kuid Reneel silmad põlevad ja ta on mulle selles muuseumis giidiks. Tema teadmised tehnoloogiavaldkonnas on imetlusväärsed ning ta seletab mulle iga ekspositsiooni juures asjade olemust või olulisust. Üksi oleks mul selles muuseumis kindlasti igav, aga temaga koos on see hariv. 

Üks näitusesaal on siiski ka midagi minu jaoks – see on lugu itaallaste toidukultuurist. Kõige põnevam ja kindlasti ka erilisem oma esitluse poolest on söögilauda meenutav väljapanek, mis koosneb ekraanidest ning neist ekraanidest jookseb video toitudest itaallaste söögilaual viimase umbes 150 aasta jooksul. 

Muuseumis kaob ajataju ning kui me lõpuks sealt välja tuleme, saame aru, et käes on siesta aeg ning lõunasöögi leidmine võib tekitada raskusi. Samas oleme me suurlinnas ning on ebaloogiline, et kõik söögikohad on kinni. Hea sõbra Google abiga leiame jalutuskäigu kaugusel korralike punktidega söögikoha, mis on spetsialiseerunud piade’de tegemisele. Piade on lameleib, veidi lavaši moodi, mis küpsetatakse seal samas avatud köögis su silme all ning täidetakse sulle meelepärase lisandiga, mida on valikus kümneid. Minu maistele sobib rukola, päikesekuivatatud tomatite ja pühvlimozzarellaga täidetud piade, mis osutub tõeliselt heaks. Söögikoht ise on ka äge – ringi liiguvad vaid kohalikud ning tohutult palju tellimusi täidetakse ka kulleriga laialijagamiseks. Süüakse kas seal samas avatud köögis baarileti ääres või ühise pika laua taga, kuhu istuvad üksteist mitte tundvad inimesed. Põhimõtteliselt samamoodi, nagu Tallinnas Kaja Pizza Köögis, koht ka olemuselt üsna sarnane. 

Täidetud lameleib - piade

Jõuame veel läbi käia turult, mis jalutades teele satub ja süüa ühed gelatod. Pärast seda on tunda, et külm hakkab kuidagi kontidesse pugema, kuigi temperatuur on + 10 kraadi ringis ja vahepeal piilus isegi päike. Millegipärast arvasin ilmaprognoosi vaadates, et mul sellise ilmaga mütsi küll vaja ei lähe ja jätsin oma mütsi üldse autosse, aga nüüd olin sunnitud endale siiski uue mütsi ostma, sest kõrvadel oli külm. 

Kui lühidalt kokku võtta esmamulje Milaanost, siis see on hästi puhas, süsteemne ja laiade tänavatega linn. Oled sa Londonis, Viinis, Helsingis või Milaanos, siis midagi on neis kõigis justkui sarnast; ehk see mahub kuidagi mõiste “euroopalik” alla. Üllataval kombel pole aga Milaanos minu arust sellist tüüpilist itaalia vaimu nagu on Itaalia lõunapoolsetes linnades.  Metroo on Milaanos suhteliselt puhas ja vagunid uued (erineb muidugi liinide lõikes) ning metroos on internet. 

L’ultima cena

Selle lühireisi lõpetuseks saime veel ühe eriliselt laheda toiduelamuse. Läksime õhtusöögile põhimõtteliselt täiesti juhuslikku asulasse veidi enne Malpensa lennujaama, milleks osutus Legnano. Vaatasime taas netist välja hea reitinguga koha ja astusime sisse kodurestorani Trattoria Baffo. Vaatamata nimele pole tegu siiski kellegi koduga, vaid see liigitus viitab kodustele toitudele. Uksele tuleb vastu vanem meesterahvas, kes meid lauda juhatab. Teenindamisega ta väga ei näi kiirusta; läheb veidi aega, kui ta toob meile tervituseks lauda mõned viilud erinevaid vorste ja focaccia’t ning hakkab rääkima, mis täna menüüs on. Kogu jutt käib itaalia keeles, kuna tema inglise keele oskus piirdub sõnaga “ok”, aga mul on raskusi samaaegselt kuulata itaalia keelt, jätta meelde kõik need erinevad toidud ja pastasordid, mida ta mainib ning see siis Reneele veel ümber tõlkida. Kui ta näeb, et ma jään info haaramisega hätta, siis ta vaid ohkab (nagu etteheitvalt, et miks ma nii kehvasti itaalia keelt räägin), hõikab kõrvale lauda (kohalikele), et need aitaks, teistest lauast haarab aga küsimata veinipudeli, kallab Reneele veidi veini klaasi ja küsib, kas ta sellist tahab. See majaperemehe suhtumine on mingi väga veider kombinatsioon hoolivusest ja kõrkusest. 

Eelroaks võtame täidetud pasta (tortelli) koos trühvlitega, mis on serveeritud sulavõis. Puhas ja lihtne maitsekombinatsioon, imeliselt maitsev, aga tohutult toitev. Tegelikult oleks selles kohas võinud söömise lõpetada. Aga Renee enne näitas majaperemehele Googlest leitud pilti selle sama restorani toitudest, millel oli mingid grillitud lihad ja ütles, et tahab seda. Kuna see portsjon pidi olema kahele, nõustusin ka sealt mekkima ja midagi rohkem ei tellinud. Lauale saabus aga kokku ilmselt rohkem kui kilo grillitud liha – mitu erinevat lihaveise lõiku, siga, kana ja veel kotlet ka. Lisaks toodi veel tohutu vaagen midagi ahju- ja friikartuli vahepealset. See kogus oli nii absurdne, et seda ei suudaks neli inimest ka ära süüa, rääkimata siis kahest, kui juba varem on söödud lihatoodetest suupisteid ja üks rammus pasta. Lihad olid väga hästi grillitud ja proovisime ikka kõigist tükkidest midagi, aga kõike ära süüa ei jõudnud. 

Tortelli pasta trühvlitega

Liiga palju liha

See l’ultima cena (viimane õhtusöök) oli eriti iseloomulik lõpp ühele itaalia reisile. Mulle väga meeldib itaalia toit, aga süüa nii (palju) nagu itaallased ma igapäevaselt ei suudaks, sest see mõju kehakaalule ja tervisele laiemalt oleks lihtsalt soovimatu. 

Selles reisis oli hästi palju tuttavlikku, mida ma Itaalia juures juba kogenud olen ja mida käin teadlikult uuesti otsimas, aga ka natuke uut ja seninägematut. Iga Itaalia reisiga on tunda edusamme kohalikust kultuurist aru saamisel, millele aitab tublisti kaasa ka itaalia keele omandamine. Õppida suhtlema itaallastega nende keeles on minupoolne žest ja kindel soov tagasi minna. Ci vediamo! 

Veneetsia (01.11.16)

Täna on meie Itaalia reisi viimane päev. Õhtuks on vaja jõuda Veneetsiasse, sest homme varahommikul läheb lennuk tagasi just sealt, kus me ka oma reisi alustasime.

Veneetsiani on mööda tasulisi kiirteid sõita kolm tundi (veidi alla 300 km). Toskaana loodus on väga ilus ka kiirteelt vaadates, Emilia-Romania tasandikul läheb aga lamedaks ja vaated ei paku enam silmailu. Lisaks kaob ka päike ja imbub kusagilt und – temperatuur langeb peaaegu kümme kraadi - väljas on karge +12 kraadi. Õnneks Venetosse jõudes hakkab päike taas piiluma ja ka temperatuur tõuseb + 17 kraadini.

Täna läheme Veneetsiasse jalutama ja seda eelkõige just laste pärast, et neile näidata, kuidas inimesed seal elavad. Ise oleme Veneetsias juba käinud, aga Veneetsia on koht, kuhu tasub tagasi minna.

Veneetsia on juba sajandeid tagasi (vaenlase vastu kaitse eesmärgil) ehitatud sisuliselt merre ning paikneb laguuni saartel. Veneetsiasse pääseb küll Mestre linnast pikka silda mööda autoga, kuid parklad paiknevad kohe Veneetsia sissesõidul ja edasi autoga ei saa. Sest Veneetsias lihtsalt pole autoteid. On jalakäijatetänavad ja on veeteed, st kanalid, mida mööda saab liigelda kas ühistranspordiga (veebuss ehk vaporetto) või rentida privaatse gondli.

Kohale jõudes selgub, et soodsaim parkla, mille välja vaatasin, asub tööstuslikul sadamaterritooriumil, kust on ilusasse Veneetsiasse vähemalt paar kilomeetrit jalgsi käia ja üllataval kombel ei paista siin ka kõnniteid olevat, sest inimesed kõnnivad kohvreid järgi vedades mööda sõidutee ääri. See pole koht, kus lastega tahaks seigelda (pealegi tuleb Veneetsias ka pikalt jala käia) ning mõtleme parkida lähemasse parklasse, kus me ka ükskord varem Veneetsias käies oleme parkinud. See ja veel üks teine parkla on aga täiesti täis ning õues ootab pikk järjekord autodest.

Sõit Veneetsiasse

Renee pakub, et ta paneb mind lastega Veneetsias maha ja jätab meid mõneks tunniks sinna jalutama, aga mina ei taha lastega üksi jääda. Ei jää muud üle, kui läheme proovime sinna kaugesse parklasse auto jätta. Autoparkla kõrvalt läheb küll vaporetto, aga 30 € üks ots tundub liiga kallis, et sellega sõitma minna. Teisel pool parklat leiame aga veel ühe transpordivõimaluse, nimelt sõidab kõrgustes monoraili vagun, mis töötab täpselt samal põhimõttel nagu see funikulöör, millega eile sõitsime, ainult see siin on ultramoodne ja ilma juhita (ja maksab vaid 1.50 € inimene). Ma ei saa aru, miks inimese kohvreid järgi vedades siis mööda tööstusmaastikku kõndisid mitte ei kasutanud seda mugavat ja odavat transpordivõimalust, aga võimalik, et seda lihtsalt ei leita üles, sest silte pole siin ülemäära palju.

Veneetsia on just nii suur, et jalgsi saab igale poole. Põhiliselt suundutakse Püha Markuse (piazza di San Marco) väljaku juurde ning ka Rialto silda (ponte di Rialto) vaatama, mis on Suurt kanalit ületav vanim sild (16. sajandist pärinev). Minu arvates ei tasuks aga Veneetsias keskenduda ühelegi konkreetsele objektile, vaid lihtsalt jalutada ja vaadata enda ümber. Värvilised majad, mis justkui veest välja kerkivad, erineva laiusega kanalid, gondlid neis sõitmas või ootamas, et turistid lõbusõidule tuleks.

Tee kulgeb käänuliselt mööda kitsaid tänavaid ja kanaliääri ning pidevalt tuleb ka sildu ületada. Õhus on tunda sügist ning lühikesed käised on asendunud juba kampsuni ja vestiga. Oleme ka jõudnud oluliselt põhja poole.

Teele jääb üks väike köök, kus tehakse otse klientide silme all värsket pastat ja müüakse seda topsiga kaasavõtmiseks. Kuigi oleme just söönud käigupealt ühe pitsalõigu, tundub see pasta nii hea, et ostame neljapeale veel kaks portsu pastat ka. Värske pasta serveeritakse erinevate kastmetega ning mina valin tomati, basiiliku, baklažaani ja parmesani juustuga pasta, milles on minu jaoks just kõige paremad lisandid pastale kõik üheskoos ja ka Anee on sama meelt. See püstijalgselt söödud pasta on kindlasti selle reisi parim pasta ja üllataval kombel see lihtsalt sattus teele.

Parim käsitööpasta

Ka tänane gelato on vist üks parimaid, mida (sel reisil) saanud olen. On levinud arvamus, et Itaalias saab parimat jäätist (maailmas) ja ma olen sellega isegi nõus. Aga Itaalias söödud jäätistel on tegelikult vahe sees – ei ole nii, et iga gelaterias müüdav lahtine jäätis on erakordselt maitsev. On masstootmise jäätiseid, mis võivad olla üsna ok, aga käsitööjäätised on ikka klass omaette. Ma söön enamikel kordadel vaid pistaatsiapähkliga (pistacchio) või metspähkliga (nocciola) jäätist ning seega võrdlen ma sarnast sarnasega. Itaalias lahtiselt müüdav suurtööstuse pistaatsia-  või pähklijäätis on küll kordades parem kui näiteks meie kodumaal pakendatud samad maitsed, kuid see, mida kujutab endast naturaalsest pistaatsiapähklist tehtud jäätis, mis pole ka liiga magus ja milles on pistaatsiapähkli kogus tuntav ning mille tekstuur on uskumatult siidine – see on jäätiste tippklass. Muidugi võib veel nüanssidesse laskuda ja tegelikult erinevad üksteisest ka gelaterias kohapeal tehtud jäätised – tooraine kvaliteet ja kogus (proportsioonid jäätisemassis) erinevad ning mõned "käsitööjäätised" tehakse gelaterias ka lihtsalt jäätisepulbrist. Lapsed söövad sageli maasikajäätist, mida olen vahel ampsu kaupa proovinud ning ka marjajäätised võivad väga erinevad olla. Maasikaessentsiga jäätis mulle ei maitse, aga jäätis, mis maitseb nagu naturaalne maasikas (aga pole sorbett), on imehea.

Jõuame Rilato silla juurde, mis asub Suure kanali ääres. Suur kanal Veneetsias on mitukümmend meetrit lai ning sellel sõidavad peale gondlite ka veebussid ehk vaporettod. Eelmisel korral sõitsime sellega Püha Markuse väljaku juurest tagasi parkla juure, aga sinna topitakse inimesi nii palju sisse, et ei mahu ümbergi keerama ning sellist sõitu ma enam ei tahaks. Pealegi on jalutada Veneetsias väga tore.

Vaade Suurele kanalile Rialto sillalt

Perepilt Rialto sillal möllava Hugoga

Tohutult rahvast on ka Rialto sillal, kus tehakse pilte. Kui meie oma perega selfit teeme, vähkreb Hugo mu süles ja vehib käega nii, et riivab küünega Anee silma nii äkitselt, et Anee ei jõua isegi instinktiivselt silma kinni panna. Anee silmamuna saab kannatada ja ta ei suuda kaua aega silma lahti teha ning pisaraid muudkui voolab. Kuna Hugo vehkis ja lollitas kätega, peab ta ka vabandust paluma, aga ta on ehmatanud ja enda peale solvunud ning keeldub vabandamast. Põrnitseb veel kaua aega oma jalgade ette ega mõtlegi vabandada. Kui aga juba mõnda aega meie sabas sörkides ikka vaikus on, anname me talle seisma jäädes veel ühe võimaluse Aneelt andeks paluda ja ära leppida. Hugo põrnitseb ikka jalge ette ja kui lõpuks sõnad suust tulevad, ütleb ta kogemata "Palju õnne!". Me keegi ei suuda naeru tagasi hoida, aga Hugo solvub veel rohkem ja puhkeb nutma. Tal vaesekesel läksid sõnad sassi ja vabandamise asemel soovib hoopis õnne. Kuidagi suudame lapsed lõpuks siiski ära lepitada.

Hugo hakkab vabandust paluma...

...aga ütleb kogemata: "Palju õnne!"

Kuigi viimasel päeval juhtus selline vahejuhtum, oli meil kogu see reis lastega äärmiselt tore koos olla. Lapsed vinguvad, jonnivad ja nagelevad omavahel oluliselt vähem kui kodus. Kõik sobib ja keegi ei vingu, et teekond on käimiseks liiga pikk või vanu maju on igav vaadata. Ja isegi suurlinnas saime kaks päeva sel korral lastega käidud, mida ma enne olen lastega reisimise puhul pigem välistanud ja vältinud. Tõsi, kõhukotieas Aneega on küll käidud mitmeid suurlinnu nii USAs kui ka Aasias, aga üks laps kõhukotis on hoopis midagi muud kui kaks käekõrval.

Viimasel õhtul käime veel lennujaama lähedal poes, et veidi Itaalia maitseid ka koju kaasa osta. Kiire ringi teeme lastega ka jalanõupoes ja spordipoes, aga üldiselt väldin ma aasta aastalt üha enam reisil olles poodlemist, sest mul lihtsalt on kahju sellest ajast, mis ma poodides raiskaksin. Kuigi on tõestatud, et ka poodlemine tekitab inimestes positiivseid emotsioone ja mulle aeg-ajalt ikka meeldib käia uusi asju ostmas, siis minu jaoks on reisilt saadavad emotsioonid nii palju tugevamad uute asjade emotsioonidest ja seetõttu valingi pigem ringikäimise. Üks link ka lõpetuseks, kust saab lugeda teadusuuringust, milles on tõestatud, et reisimine teeb meid õnnelikumaks.

Toskaana. Pisa ja Montecatini Terme (31.10.16)

Termidest on saanud meie selle Itaalia reisi kinnisidee. See reis on järk-järgult kujunenud väga veemõnude-keskseks ning me ei taha neil viimastel päevadel sellest niidiotsast kuidagi lahti lasta. Seetõttu sai ka tänaks sihtkohaks valitud üks terme-nimeline asula – nimelt Montecatini Terme. Plaanis ikka ujumine. Aga mitte ainult.

Montecatini Terme on Toskaana põhjaosas asuv linnake, mis on kuulus oma rohkete mineraalainesisaldusega ja seetõttu ravivate omadustega termaalvete poolest. Looduslike eelduste tõttu (termaalveed)on Montecatini Terme asulasse rajatud väga palju erineva hinnatasemega spaahotelle. Üks vanimaid ja pompoossemaid terme on selles asulas Terme Tettuccio, mis vist praegu enam ei töötagi termidena, vaid on muuseumi-laadne külastusasutus. Meie aga valime tänaseks ööbimispaigaks hotelli, kus on ka suur veekeskus.

Tänasest asukohast on Montecatini Termesse sõita paar tundi ja lapsed vaatavad üle pika aja iPadist multikat. Imekombel on ekraanid sel reisil seni olnud unustatud, sest lihtsalt nii palju muud ja huvitavat on teha. Järsku hõikab Hugo tagaistmelt, et nägi "Autod 2" filmis Colosseumi. Kerime tagasi ja selgub, et tõesti, kuna autod käisid Itaalias, oli seal ka Colosseum pildis. Aga nüüd on Hugol tekkinud vahetu ja otsene seos ja ta tunneb juba nähtud objekte ise ka ära.

Teele jääb Pisa linn, kus me oleme juba korra käinud, aga mul tekib mõte, et võiks kuulsat Pisa torni ka lastele näidata ning teha ühe väga kiire jalgade sirutamise peatuse. Hugo oli küll eelmisel korral kaasas, aga ta oli tollal 8-kuune ja sellest ajast mälupilte ei oma. Mäletan, et eelmisel korral parkisime oma auto kusagile hoopis teise linna otsa ja kõndisime pikalt jalgsi, aga samas mäletan ka, et Pisa tornile pääses teiselt poolt ka autoga väga lähedale ja kui praegu selle koha üles leiaks, siis äkki jõuaks sealt läbi hüpata. Jälle aitab meid sellises olukorras kiiere internet, mille abiga leiame Pisa torni lähedale parkla.

Pisa torn asub samanimelises linnas Imede väljakul (Piazza dei Miracoli) ning on katedraali juurde kuuluv kellatorn eh kampaniil (nüüd, kui olen natuke itaalia keelt õppinud, saan aru, kust need kunstiajaloo terminid tulevad - il campanile tähendabki itaalia keeles kellatorni) ja on eriline selle poolest, et on vajunud viltu, aga seisab jätkuvalt püsti. Lähemalt vaatlusel saab aru, et torni püstiseismise kindlustamiseks on selle jalamile kõvasti betooni valatud.

Pisa torn

Imede väljak Pisas (Piazza dei Miracoli)

Kuigi alati tuuakse esile just viltust Pisa torni, on kogu Imede väljak koos katedraali ja ülejäänud marmorehitistega imetlemist väärt. Ime on ka tänane oktoobri viimase päeva + 23-kraadine pilvitu taevaga suvine ilm, seda eriti seetõttu, et  just paari nädala eest nägin, kui tuttavad olid samas kohas käinud, aga kandsid sügismantleid. Jalutame Imede väljakul, mis on vist kõige rahvarohkem koht, mida me sellel reisil kohanud oleme, isegi Rooma põhiliste vaatamisväärsuste juures polnud nii palju inimesi.

Teen Hugost samasugust pilti, nagu kunagi üle 4 aasta tagasi, kui ta esimest korda oma elus Pisa torni kõrval muru katsus

Hugo valib endale Pisa torni kuju

Hugole hakkab ka Pisa torn väga meeldima ning ta soovib endale suveniiriks Pisa torni kuju (millest üllataval kombel sai kodus temale pikaks ajaks üks lemmikutest mänguasjadest). Sööme veel gelatot ja asume teele; Montecatini Terme pole enam kaugel.

Il gelato al cioccolato

Kohale jõudes teeme esmalt hotellis siseregistreerimise ära ja läheme otsima funikulööri, millest enne lugesin ning millega saab sõita järsu mäe otsa.  Funikulöör pärineb aastast 1898 ning kui vagunisse sisse istume, saame aru, et see vagun on vist tõesti originaal. Vagun on ehitatud puidust ja liigub raudteerööbastel ning see töötab põhimõttel, et "nööri" küljes on kinni kaks samasugust vagunit, millest üks sõidab alla ja teine üles ning ülessõitja saab energiat allasõitja laskumisest. Ma varem ei teadnud sellisest süsteemist midagi ning ehmatasin ikka korralikult, kui järsku kihutas meist mööda teine samasugune vagun. Selles kohas, kus vagunid üksteisest mööduvad, on rööpapaare vaid umbes sajaks meetriks kaks, ülejäänud aja sõidetakse samadel rööbastel. Imestasin, kuidas need kaks rongi just täpselt seal kohtusid ja mõtlesin, et ühe hilinedes oleks ju kohe kokkupõrke oht, aga Renee vaatas süsteemi ja seletas kohe ära, kuidas need kaks rongi ei saa kunagi kohtuda ega kokku põrgata, sest nad saavad liikuma hakata vaid üheaegselt ja kohuvad alati täpselt samas kohas.

Montecatini Terme. Funikulöör aastast 1898

Puidust vagun

Sõit üles kestab umbes paarkümmend minutit ning koht, kuhu me jõuame, on Montecatini vanalinn, mis asub ligi 1100 m kõrgusel mäe otsas. On ilus päikeseline pärastlõuna. Jalutame vanalinnas, teeme vaateplatvormidel pilte, sööme jälle gelatot ja sõidame alla tagasi.

Montecatini vanalinn

Nüüd on plaan minna oma hotelli ujuma, sest piltide järgi on meie hotellil korralik sisetingimustes basseinikompleks. Need basseinid olid ka üheks peamiseks põhjuseks, miks selle hotelli valisime. Kui aga küsime hotellist, kus korrusel bassein asub, siis öeldakse, et see on kinni. Ma ei saanudki aru, kas see on täna kinni või on üldse kinni, aga igal juhul oleme pettunud nii hotellitoas, mis oli piltidel hoopis värskem ja ilusam ning ka selles, et me hotellis ujuma minna ei saa.

Laseme siis hotellitöötajal meile soovitada ja välja vaadata mingi termaalveega basseini, kuhu siin linnakeses lastega ujuma minna saaksime. Aadress käes ja esmane Google kontroll tehtud, istume algul autosse, et kohale sõita, aga gps näitab, et see on liiga lähedal, et üldse sõitma hakata. Hugo suudab meid auto juures korralikult naerma ajada, kui tahab mahutada autosse ligi kahemeetrist puuoksa, mille ta just auto lähedalt leidis. Kui ma kodus ei luba igasugust (minu arvates) prügi autosse vedada, siis rendiautos olen ma oluliselt leebem ja olen sel reisil lubanud Hugol igasuguseid leitud kaikaid autosse korjata. Aga nüüd Hugo ilmselt katsetab piire, kui näeb, et ma pole midagi keelanud ja arvab, et küll mahub ära ka üks korralik harjavarre-mõõtu oks.

Sügise märgid

Teel termidesse möödume Terme Tettuccio'st, mille uhke fassaad (praegune hoone valminud 1929) meenutab mõnda lossi või valitsusasutust. Teele jääb ka jõululaat ja lõbustuspark, aga inimesi praegusel hooajal eriti neisse ei jagu – ime, et need üldse töötavad. Lapsed vaatavad päkapikukujusid ja jõulukaunistusi, mis mõjuvad siin kliimas nii võõrana, eriti siis, kui jõuludeni on veel nii pikalt aega.

Terme Tettuccio

Suveriietega jõuluturul

Lõbustuspargi juures on aga ujumine unustatud ning lapsed hakkavad hoopis sinna norima. Lõpuks saame kokkuleppele, et läheme vaatame need termid üle ja kui need tunduvad ok, jääme sinna, aga kui mitte, tuleme lõbustusparki.

Termid asuvad moodsas klaasfassaadiga hoones, aga basseinid ei vasta sel korral väga ootustele, kuna on väiksemad ja vanamoodsamad, kui piltidel paistsid. Lisaks peavad kõik, olenemata juuste pikkusest, kandma mingeid tobedaid vannimütse. Siin on vaid üks pikk ja kitsas bassein(silma järgi umbes 4 x 10 m) ja kaks madalat kontrastse temperatuuriga basseiniriba, kust kordamööda läbi käia.

Pealegi on bassein ülerahvastatud ning igaühele jääb enda ümber vaid veidi ruumi. Kõik tundub nii nõme – see müts ja see ruumipuudus - see on nagu tõeline vanainimeste spaa ja nagu ei tahakski siin üldse olla. Lastel on aga lõbustuspark praeguseks juba unustatud, kui vesi silmapiiril. Näha on, et lastel siin möllata ei sobi, aga ega nad (eriti Hugo) ei suuda ju samaoodi basseini servast kinni hoides jalgadega kääre teha, vaid ikka hakkab sukelduma ja vett pritsima. Hoiame basseini tagumisse nurka ning peagi oleme möllava Hugo tõttu hõivanud endale korraliku ruumi. Basseini sügavus on Hugole üle pea, aga ta ei hooli sellest, vaid ujub pidevalt meie käehaardest kaugemale. Hugo suudab küll veidi aega pinnal püsida, aga ta ei oska veel arvestada, kus ta jõud otsa saab ja nii peame me tal kogu aeg silma peal hoidma ja teda vajadusel välja õngitsemas käima.

Vesi on basseinis kuum, ikka umbes 40-kraadine ja huvitaval kombel on see soolane. Ega siin nagu muud teha pole, kui lihtsalt passida. Lõpuks hakkame me igavusest "nuudlitega" mängima ning teeme igasuguseid vesijalgrattaid ja muid pinnal püsimise vahendeid. Juba läheb ka meil naljakaks.

Hugole leiame ujumise abivahendite korvist ühe kitsa riba (mis on nagu võimlemismati materjalist), mida saab nööriga ümber keha kinnitada. Avastame, et see on imehea abivahend ujuma õppimisel ja eriti sellises faasis, kus pinnal püsimiseks on vaid õige vähe toetust vaja. Ujumisrõngas ja ka kätised takistavad õigete ujumisliigutuste kasutamist, aga seda keha ümber olevat õhukest riba nagu ei tunnegi ja Hugo ujub sellega väga hästi. Lõpu poole jääb basseinis rahvast vähemaks ka ja kokkuvõttes oli meil selles algul nõmedana näinud basseinis väga lõbus.

Pärast ujumist teeme lastele rõõmu ja viime nad veel ikka lõbustusparki ka. See on selline väiksem lõbustuspark, kus on palju batuute, mõned liumäed ja karussellid. Sulgemiseni on jäänud aega pool tundi ja lapsed leiavad energiat pärast veemöllu veel batuutidel ka hüpata. Asja võlu on see, et kedagi teist enam lõbustuspargis pole ja kogu ala on nende päralt.

Mida teeb aga tänapäeval lapsevanem, kui laps mänguväljakul/lõbustuspargis mängib? Loomulikult surfab telefoniga internetis! Aga oh õnnetust, kui meie telefoniakudes on vaid mõni protsent energiat alles ja mu telefon kohe pildi tasku paneb. Niisiis istume kahekesi käsikäes pool tunnikest pingil ja vaatame ainiti, kuidas meie lapsed mängivad ☺

Lapsed lõbustuspargis

Renee jõudis õnneks välja vaadata ühe lähedalasuva pitsarestorani, mida siinkandis kiidetud on. Kõhud on hirmus tühjad, kuna täna oleme põhiliselt vaid jäätistest toitunud. Pitsarestoran osutub aga kohaks, kus müüakse pitsat lõikudena (pizza al taglio) ja põhiliselt kaasa. Saab küll kohapeal ka süüa, aga istumine on kõrgetel pukkidel kitsa lauariba ääres ja näoga seina poole. Tundub jube nõme, aga kõht on nii tühi, et enam ei jaksa kusagile kõndida ja kell on ka juba üheksa läbi. Seega jääme ja tellime alustuseks kõigile ühe lõigu.

Aga see pizza al taglio osutub selle reisi kõige paremaks pitsaelamuseks ja ma julgen isegi pakkuda, et üldse kunagi Itaalias söödud pitsade Top3 koha saavad need pitsalõigud. Lahutan maha faktori, et kõhud olid meil väga tühjad, aga ikka jääb see pitsa üheks parimaks – lihtsalt kõik on nii õige – see imeõhuke ja paraja krõbedusega põhi, tomatikastme maitse ja kogus, see sulajuust ja kerge oliiviõli kiht veel pitsa peal. Minestamisväärselt hea. Ja ma söön ikka ja alati pitsat vaid kõige vähemate lisanditena (tomatikaste + juust) ehk pizza Margheritat. Tellime veel mitu korda juurde, sest lihtsalt pööraselt hea on. Kogu selle aja jooksul, mis me sööme, käib siin vilgas elu ja kogu aeg keegi tellib midagi kas kaasa või söövad kohapeal. Liigub palju maskeraadirüüs inimesi, sest täna on ju Halloween ja itaallastele meeldivad igasugused karnevalid. Lauldes möödub siit ka umbes 50 inimesest koosnev seltskond, kes kõik on riietatud Halloweeni-teemalistesse kostüümidesse.

Hotellini tassin Hugot oma seljas, sest tema energia on tänaseks täitsa otsas. Tunnen raskust ja ta keha lõtvumist ning Hugo isegi uinub mu õlal. Hotellis küll korraks ärkab, aga magama lähme täna kõik varem.