Autoreis Bangkokist lõunasse (26.02.11)

Kolmanda reisipäeva hommikul hakkasime sõitma Bangkokist Tai lõunaossa Phuketi saarele. Autoga. Vahemaa ca 900 km. Lennukiga läbib selle maa ühe tunniga ja on odavam ka. Plaanisime selle maa läbida autoga kahe päevaga, kuna tahtsime näha Taid ka kohtades, kus turistid alati ei käi. Mitmed tuttavad, kes meie plaanist varem kuulsid, pidasid meid hulljulgeteks, kuna Bangkoki liiklus on midagi pöörast ja sellisest suurlinnast välja sõitmine on katsumus omaette. Ja Tais on vasakpoolne liiklus… Bangkoki liiklust oma silmaga nähes ma väga ehmunud polnud, kuna päris stiihiline see siiski ei näinud välja - autojuhid ei trüginud ülemäära, jälgisid ridasid, kuid vaid rollerid ja tuk-tukid trügisid seisvast autorivist ette, kuid tunnistasid siiski auto kui tugevama eelisõigust.

Sellistesse palvenurgakestesse on toodud alati toitu või jooki; neid kohtab kõikjal Tais (pildil olev asub Bangkokis autorendi hoovis)


Bangkokist liikuma hakates

Auto kasuks julgesime otsustada ka seetõttu, kuna sain Tai heade mitmerealiste teede kohta infot ja reisiks julgustust Jutalt, kes ümbermaailmareisi ajal peatus mitu kuud Tais (aitäh!). Siiski arvasin, et Bangkokist väljasõit võtab aega 2-3 tundi ja läbi trügida tuleb linnaäärsetest slummidest. Kuna meie sõit algas laupäeva hommikul, arvasime, et satume veel erilistesse ummikutesse, kuna oletasime, et ka taid sõidavad nädalavahetusel linnast välja. Kui lõpuks autorendist auto kätte saime, oli kell juba 11.30. Niisiis istus Renee sel hommikul esimest korda elus parempoolse rooliga auto rooli ja me suundusime Bangkoki vasakpoolsesse liiklusesse. Üllataval kombel oli laupäevasel päeval liikulust linnas silmnähtavalt vähem ning veerand tunniga olime me linnasisesel kiirteel, mis kõrgub suuremas osas teisel tasandil ning kus sõita võib 80-ga, aga sõidetakse 110-ga. Ma algul veel seda ei uskunud, et me niimoodi mööda kiirteed Bangkokist välja jõuamegi, aga just täpselt sellised 6-8-realised kiirteed Bangkokis ongi. Ei mingit katastroofilist liiklust, ummikuid ega palju sõidukeid. Ainult rolleriga sõitjad panevad imestama - kuidas nad julgevad kiirteel liikuda suurtel kiirustel, ilma kiivriteta, kuni neljakesi ühe rolleri peal ja tassida ka lapsi. Päris hirmutav vaatepilt, kui noor tai pere sõidab rolleriga mööda kiirteed (mitte kiirtee ääres) - mees roolis ja naisel imik ilma mingi kandevahendita lihtsalt kaenlas. Või siis need 2-3-aastasaed, kes istuvad rolleri roolis oleva ema ees, hoiavad omal jõul lenksust kinni ja sageli joovad ka ühe käega kõrremahla; kiivreid pole, kordan veel.

Stiilinäide kohalike liiklemisest


Bangkoki sillad


Bangkoki äärelinn

Terve tee jooksul oli mitmeid kohti, kus ma vaidlesin gps-iga ja iga kord selgus, et minu infoallikad või mälu vedasid mind alt ja gpsil oli õigus. Esimene error tuli mul kohe Bangkoki kiirteele jõudes, kus nägin ühte raudteejaama hoonet, mida silmasin ka lennujaamast linna poole sõites. Me ei saanud Bangkokist välja sõites aga kuidagi sellest sedapidi mööda sõita, kuna nii oleksime suundunud lennujaama poole, mis jääb meile vajalikust väljasõidust täpselt vastassuunda. Jaurasin ja jaurasin kuni sõitsime üle laiast jõest, mis läbib Bangkoki - see märk omakorda näitas, et liigume õiges suunas. Selgus, et ikka gps-iga vaielda ei tasu ning järeldasin, et selliseid raudteejaama hooneid on Bangkokis vähemalt kaks :)

Äärelinna tempel

Bangkoki äärelinna teede ääres asusid peamiselt autode müügisalongid ja -teenindused, suured kaubanduskeskused - nii, nagu linnade servas ikka - aga ka Bangkokile omast tänavakaubandust, hiigelmõõtudes reklaamtahvleid (pole kunagi kusagil niiii suuri näinud) väikeseid templeid ja veidi slummielu. Aga oluliselt vähem vaesust linna ääres, kui ma ette kujutasin.

Vaade kiirteele, veidi Bangkokist väljas

See, millal Bangkok päriselt otsa lõppes, päris aru ei saanudki, kuna asustus teede ääres ei katkenud. Tänavasildid, teeviidad ja liiklusmärgid (sh kiiruspiirangud) pole Tais väga levinud. Praktiliselt võimatu on tuvastada, millal algab üks linn või asula, kui kiiresti seal sõita võib või kui kaugel on sellest mõni teine linn (heal juhul leiab märkide abiga vaid suuna). Ilma Gps-ita oleks see teekond võimatu. Hommikut või pigem lõunat sõime ühes teeäärses söögikohas, kus me mõtlesime Renega, et polegi veel Tais saanud ühtegi päris vürtsikat toitu saanud ja siis muidugi suutsime me endale tellida sellise sealiha, mis oli ikka paras tuleneelamine. Põlevat suud leevendab kõige paremini mõni piimatoode, kuid neid Tais just väga palju pole - oli jäätist, mis aitas ka.

Riisi müük tee ääres

Üsna Bangkoki lähedal algasid riisipõllud ning riisipõldude ääres müüdi riisi nii lahtiselt kui pakendatult - kümned müügikohast järjestikku, kõik sama kaubaga. Edasi tulid suured ananassiistandused ja tee äärtes ananasside müügikohad. Taas samamoodi, et ühes kohas koos ja kümned müügiputkad - täpselt nii, et esimest nähes jõuad autos omavahel arutada, kas peatust tasuks teha ja siis jõuad vajadusel viimase juures peatuda (kes küll esimese juures kunagi peatub, kiirused ju suured…). Ananassist kujunes ka selle päeva staar. Nimelt pöörasime sisse ühest suvalisest teeotsast, kuna põis ei pidanud enam sõidule vastu ja üllatuslikult sattusime kohe ananassipõllu äärde. Ananassipõllu ääres avastasime veel suurema üllatusena hunniku korjatud ananasse. Ma ei saanud vastu panna ja võitsin sealt ühe kuldkollase ananassi kaasa. Põhjamaalase värk - näed neid lõunamaiseid puuvilju ja tekib tahtmine raksu minna, kuigi see ananassikuhi sattus meie teele sel päeval küll täiesti ootamatult. Nagu ma ananassi autosse tõin, lõi kogu auto tugevat ananassilõhna täis, ananass oli päikesest lausa kuum, aga mitte kindlasti käärinud ega üleküpsenud. Imetlesin ja nuusutasin oma saaki. Eestis lõhnavad ananassid männikoore või hallituse järgi, harva võib läbi koore ananassilõhna tunda, see aga oli ehtsaim ananassilõhn, mida üldse kogeda võib. Mõtlesime selle ananassi kiiremas korras ära süüa, kuid teelt kõrvale keeramisega oli kümneid kilomeetreid probleeme, kuna igast teeotsast oleks me sattunud kellegi hoovi või ananassipõllu äärde, kus nagu ananassi ei sobiks süüa. Lõpuks saime Hua Hini linna lähedal oma ananassile noa sisse lüüa ja kogesime elu parimat ananassi, mis oli nii magus, nii mahlane, nii küps, nii imeline ananass kui üldse üks ananass saab olla loodud - kusjuures see oli veel südamikuni päikesesoe ja selle südamik oli nii pehme, et kõlbs süüa.


Ananassikuhi tee ääres


Õnnelik leitud ananassi üle

Hua Hini linna pöörasime sisse, kuna tee ääres näitas silt "Floating market" - mitu korda nägime veel silti, kuni lõpuks kadus järg käest ja ujuvat turgu me ei leidnudki. Kell oli juba kolm läbi ka ja oletada võis, et turg oli selleks päevaks läbi, seega ei tegelenud otsimisega edasi. Kuna Hua Hinis oli Lonely Planeti andmetel ka 5 km-pikkune rannariba, lubasime Aneele veel veidikeseks rannast läbi hüpata - temale oli see pikk sõit serveeritud kui sõit ranna poole.

Hua Hini rannaäärsed tänavad


Koridor mere äärde (Hua Hin)

Randa sattusime rannariba kõige viimases (või siis esimeses) otsas, kus ranna kõrval kalju otsas istus kuldne Buddha kuju. Polnud ei suurt parklat ega turiste - olid väikesed tänavad, mis meenutasid oma olemuselt kummalisel kombel Peipsiäärseid külasid, kus lapsed toksisid tänaval palli, kus oli tunda kaluriküla hõngu ja kus ranna äärde viisid kitsad koridorid peaaegu üksteise vastu ehitatud majade vahelt. Randa jõudes ei suutnuid uskuda - kuidas saab olla selline imeline liivarand sellise ilmaga inimtühi - ja mitte vaid ranna üks külg, vaid kogu see pikk rand - mõned üksikud hingelised ja need ka peamiselt rannakarpide korjajad. Ja keegi ei uju. Kahtlustasin, et vesi on must või seal elavad mingid ohtlikud mereelukad.

Buddha kuju jälgib kõike (Hua Hini rannas)


Hua Hini rand


Merekarbi korjajad Hua Hini rannas


Väikesed krabid

Algul mängis Anee liiva peal, korjas põnevaid teokarpe, mida tõus oli laiali pildunud kogu rannaribale. Jalgupidi vees käies midagi ohtlikku ei tundunud, vesi oli tunnetuslikult üle 30 kraadi soe ning seega käisime me Aneege end samas kalda lähedal madalas vees lihtsalt märjaks kastmas. Renee uuris väikeste krabiliste hingeelu, kes olid suurema osa liivaribast vallutanud, kuid samme kuuldes varjusid pisikestesse aukudesse maa alla. Anee oli tund aega rannas oma maailmas - kui ta muidu otsib kontakti või suhtleb meiega vist iga minut, siis rannas jutustas ta omaette - tassis liiva ja vett, ehitas, jooksis ja korjas karpe - milline rahulolu. Rannast minema tuli teda muidugi meelitada ja rääkida suuri lubadusi päevadest, kus me oleme rannas terve päeva.

Anee Hua Hini rannas






Pärast randa tuli Aneel üle 2-tunnine lõunauni, mida ta enam sellises vanuses tavaliselt autos ei tee - aga ju muljed vajasid seedimist ning meie saime vaid otse ja peatusteta edasi sõita. Juba pimedas ja kui Anee ärganud oli, nägime tee ääres rohkelt banaanide müügikohti - ju siis olid tee ääres banaaniistandused. Jäime seisma ja ostsime kobara banaane kaasa - banaanid on siin ca 7 cm pikkused ja 1 cm jämedused; sellist maitsevahe nagu ananassidel Eestis ja siin muidugi banaanidel pole. Ostsin ka kuivatatud banaane - mitte neid ümmargusi kõvasid banaanirattaid, vaid tervelt kuivatatud poolpehmeid banaane - tõenäoliselt kuivatavad nad neid selle sama müügikoha katusel päikese käes :) Vot need olid head! Tee ääres on kõik väga odav, ükski müüja ühtegi ingliskeelset sõna ei oska ja hind kirjutatakse paberile või näidatakse rahatähte.


Banaanimüük kiirtee ääres

Kuhu me ööseks jõudma pidime, polnud meil enne reisi aimu, kuna ei suutnud liikumiskiirust ette kujutada. Vaatasime gps-i pealt, et kella kaheksaks õhtul peaksime jõudma linna nimega Chumphon, mis jääks sel juhul ka peatuspaigaks. Lonely Planeti üks viga on see, et see ei anna hotellide ja söögikohtade aadresse ja seetõttu on seda infot äärmiselt ebamugav kasutada - gps nõuab ju aadressi. LP andmeil toimub Chumphonis ööturg ning selle asukoha me linna jõudes ka kohe juhuse peale leidsime. Ka hotelli leidmine polnud probleem - jooksin esimesse tee peale jäänud hotelli sisse ja küsin hinda - 450 bahti öö (ca 200 kr), tasuta parkimine ja internet - kõik mis vajalik. Ei kulutanud aega ja viisime asjad kohe hotelli, et minna linna peale kondama ja sööma. Hotelli ette autot parkides avastasin, et 7-korruselises suures hotellis põleb vaid ühes aknas tuli. Ka hotellis liikudes oli kõhe, kuna ei kohanud ühtegi hingelist - vaid kaks inimest ja üks koer all vastuvõtus. Tuba oli puhas, laia voodiga, kuid vana ja väsinud. Kogu hotell ja selle sisustus meenutas nõukaaega - täpselt samasugune vann, kraanikass ja WC-pott nagu ka nõukaajal meil, aga roosat (!) värvi. Veneaegsed liftid, milles tekib täielik klaustrofoobia, pikad koridorid, milles on tuhatoosid suitsukonide jaoks. Hotell meenutas mulle täielikult Toila Spa hotelli oma algusaastatel (1990-te algus).


Chumphoni ööturg


Ööturg


Kaupa ööturult


Chumphoni ööturg oli rahvarohke ja ehe - peamiselt liikusid ringi kohalikud, vaid mõnda üksikut turisti kohtasime. Kitsad tänavaääred olid tehtud ajutisteks plastmasstoolide ja-laudadega söögikohtadeks, koridorid kaetud kerge kilekatusega. Meie mõistes toidu nõuetekohasest käitlemisest me muidugi ei räägi…


Madalad laed

Reneel oli tegu, et seal söögikohtade ja müügilettide vahel kõndida, kuna ta oleks peaga kogu aeg katuses olnud. Renee arvas, et tänaseks oleme me kohalike bakteritega kohandunud ja pole probleem, kui sööme tänaval seal pakutavat. Sai riisi ja nuudleid, sai liha ja kala ja mereande, väga palju friteeritud toitu (õli on süsimust, seega neid toite süüa ei taha). Võtsime mõlemad Phad Thai riisinuudlid, et kogeda, kuidas see Tais maitseb. Liiga palju sojakastet oli pandud, ei olnud kõige parem. Magusaks ostsime hotelli kaasa pool arbuusi - maitsev ja mahlane, aga mitte ülimalt hea. Tundub, et ananassile ei saa siin miski vastu.


Phad Thai

Teine päev Bangkokis (25.02.11)

Kell 8.30-st äratust ei tahtnud meist keegi kuulda, kuigi olime vara magama läinud ja terve öö sügavalt maganud. Toast välja saime alles kella 10 ajal. Palav oli, palavam kui eile, kuna täna paistis ka selgest taevast päike. Lasime end tuk-tukiga sõidutada Hiinalinna, et läbi selle jalutades minna vaatama kahte kuulsat pühamut. Tuk-tukist ümbrust silmitsedes paistis Tai üha rohkem omanäolisena ning eile tundunud sarnasused Jaapaniga on hakanud pea kaduma. Võib-olla satume täna lihtsalt teistsugustesse kohtadesse.

Chinatown (Bangkok)



Hiinalinn on äratuntavalt Hiinalinn - hieroglüüfides kirjad, tohutult palju kullapoode, sõna otsese mõttes tänava peal söögikohad, odava Hiina träni poed ja hordides inimesi. Kõndisime palavuses ja Anee käe kõrval teokiirusel, vahel tassis Renee Aneed süles. See on esimene kord, kui me Anee kandekotti kaasa ei võtnud, kuigi ta sinna sisse veel mahuks, aga palavuses kaks keha üksteise vastas on liigne lämbumine. Vahepeal läksid tänavad nii kitsaks, et üks inimene vaevalt läbi mahtus - see oli juhtunud seetõttu, kuna kitsa tänava kahte külge oli ehitatud poekesed, õigemini küll müügiletid, kus müüdi kõike alates võtmehoidjatest kuni videokaamerate ja sülearvutiteni välja ja need kitsad tänav-koridorid haisesid odava hiina plastmassi järgi. Ja siis nägin ma uhkeid hiina teekanne, mida ma nii väga endale tahaksin - hinnad sellised, et osta või kõigile kingituseks kaasa, aga kohe kaasa tassida ei jõudnud ja nii need sinna jäid. Oleme reisi lõpus veel Bangkokis ja äkki siis läheme neile järgi.

Hiinalinna tänavad

Enam kitsamaks minna ei saa

Kuigi oli palav ja otsest isu polnud, andis kõht korisedes märku, et täna süüa veel pole saanud. Renee tänava peal süüa jälle ei tahtnud ja ausalt öeldes olid need aroomid ka minu jaoks selles palavuses liig mis liig. Leidsime ühe sisetingimustes restorani, kus oli ka konditsioneer ja ingliskeelne menüü ning jäime sinna sööma. Hinnad olid muidugi kordades kõrgemad kui tänaval - umbes samas suurusjärgus kui Eestis olles hiinakas süües. Tellisime kõik väikesed portsud riisi või nuudleid, kuid neid oli ikka suur taldrikutäis ja kõht sai parajalt täis. Kuigi hiina toit peaks Aasias maitsema veidi teistmoodi kui Euroopas, ei ütleks, et nende toitude maitsed midagi senikogematut oleks.


Matkasime ca 3 km, kuni jõudsime esimese templini - Wat Pho, milles asub maailma suurim lamav kullatud Buddha kuju - 46 m pikk ja 15 kõrge. Tegemist pole siiski ühe templiga vaid suure templitekompleksiga, milles peitub sadu erineva suurusega kullatud Buddha kujusid, ning see on ühtlasi suurim Buddha kujude kollektsioon Tais.

Wat Pho templid väljast

Wat Pho Buddha kujud

Wat Pho, veel suurem Budhha

Kui mööda tänavat kõndimine tundus Aneele igav, siis templites hakkas tal põnev - need kujud pakkusid palju rõõmu ja otsisime põnevusega templit, kus asub kõige suurem Buddha. Turiste oli Wat Pho templites rohkelt - nii giididega gruppe kui üksikult uitajaid. Jalanõud tuli igasse templisse sisenedes ära võtta ja osades templites tuli ka õlad kinni katta (mul oli endale õlasall ja Aneele kampsun kaasas). Väljapääsul tüütasid turiste püüdvad hirmhinnaga paadireise pakkuvad kohalikud. Turistide piirkond on ikka hoopis teistsugune Tai - kogu aeg on tunne, et keegi tahab sulle tünga teha.

Wat Pho


Wat Pho


Wat Pho


Wat Pho


Wat Pho, lamav Buddha


Wat Pho, lamav Buddha

Liikusime edasi teisel pool tänavat asuva Grand Palace poole, mis on kunagine Tai monarhi residents ja milles asub ka Wat Phra Kaew pühamu. Kuigi hoonetekompleks oli kohe üle tänava, oli see ümberringi aiaga piiratud ja värav tundus olevat kõige kaugemas nurgas, kuhu oli kõndida ka veel ca kilomeeter. Ühe värava kõrval, kus jäime uurivalt vaatama, kas sealt sisse saab, astus ligi üks väga soravat inglise keelt rääkiv tailane ja näitas suunda, kus asub sissepääs. Samas mainis ta Renee lühikeste pükste peale näidates, et niimoodi sisse ei lasta. Olin Lonely Planetist lugenud tõesti, et kusagil templis tõesti ei lubata lühikesi pükse. Sama mees uuris, kust me pärit oleme. Kuuldes Eestit, oletas ta vaid, et tegu on lumega. Siis hakkas mees rääkima, et teab, templit, kuhu saab tasuta sisse ja milles on Lucky Buddha. Meil oli kaart käes ja ta tegi pastakaga ringi, kus see tempel asub. Rääkis veel kolmest templist ja näitas kaardil nende asukohta - kõik pidavat tasuta olema. Sain kohe aru, millega on tegu on - kalliskivi petuskeem, millest olin just enne reisi lugenud viimasest Estraveli ajakirjast - väga osavalt turiste lõksu meeleitavad kohalikud, kes justkui näevad abivalmid ja juhatavad sind põnevatesse kohtadesse. Suvaline kohalik muidu ei räägi inglise keelt ega ka kõneta turisti, kuna see on nende jaoks ebaviisakas käitumine. Ütlesin ka kohe Reneele, millega tegu on (olin sellest talle enne pikemalt jutustanud) ja lihtsalt põnevuse pärast rääkisime temaga edasi. Petuskeemis meelitatakse turistid läbi mitme inimese kalliskivipoodi, kus mitmed allikad väidavad, et vaid sel nädalal/päeval aastas on kõik kalliskivid 200% odavamad (valitsuse soodustus - maksuvabastus) ja neid saab osta vaid piiratud koguse ja need Euroopas kordi kallimalt maha müüa - tegelikult on tegu väheväärtuslike ja halva kvaliteediga kividega. Seejärel küsis sõbralik tai mees, mis hinnaga me tuk-tukiga sõitnud oleme ja kui mainisime, et 100 bahti (43 kr), siis ütles ta, et maksate üle, saab 40 bahtiga (ca 17 kr) ja kirjutas meile kaardi peale, kuidas on 40 tai keeles. Üle tee jälgisid tuk-tuki vennad toimuvat ning üks lendas meie juurde kohale. "Sõbralik" tai küsis tuk-tuki juhilt, et viid ju 40 bahtiga inimesed ringile ja tema tuli kohe sama jutuga samadest pühamutest. Kus on loogika, kui nad veel infot vahetanud pole??? :) Mõtlesime, kas teeme nalja kaasa ja teeme linnas väikese sõidu. Anee oli väsinud ning mõtlesime siis jalga puhata ja vaadata, mis saab. Anee jäi tuk-tukis meie vahel peagi magama ja sõit läbi linna jätkus, kuni keerutasime juba päris kitsastel tänavatel, kus turiste ei kohta. Hakkas veidi kõhe, kuid tõenäoliselt peaks väike tai pigem suurt Reneed kartma. Tüüp üritas meiega pidevalt rääkida, kuid me ei viitsinud suhelda, teades, millises petuskeemis ta osaline on. Jõudime "Tourist information" kirjaga maja juurde, kuhu tuk-tuki mees meid sisse juhatada üritas - meie keeldusime maha minemast ja ütlesime, et lubasid ju meid templitesse viia. Ta üritas ikka kaubelda ja meid "infot" saama suunata, kuid me keeldusime kategooriliselt ja ütlesime, et ei taha enam mingeid templeid ka ja viigu meid tagasi sinna, kust tõi. Siis lobises ta välja, et saab 5 l kütust selle eest, kui me infost mingi kupongiga välja tuleme; oli veidi pahur ja tõre, helistas ülemusele ja tõenäoliselt kirus meid, kuid sõitis tagasi siiski õiges suunas (Renee kogu aeg jälgis gpsi pealt). Pani meid lõpuks meid Grand Palace värava lähedal maha - seal, kust sõit alguse sai. Keegi teine sai hoopis tünga...

Grand Palace

Mõtlesime tagasi hotelli poole sõita mööda jõge paadiga. Kuna tee peale jäi ka Grand Palace sissepääs ja enne piletiraha küsimist sai seal alal päris palju jalutada, siis vaatasime veel veidi ringi ja jälgisime, kas tõesti pühamu poole saavad vaid need, kes pikkades pükstes - tundus nii. Templi väravas üritati meid taas 1000 bahti (430 kr) eest paadi peale meelidata. Jalutasime lähedal asuva kai poole - taas kitsad tänavad, pigem koridorid, kus müüakse otse tänaval süüa. Kai ääres taas need tüngategijad, kes peatavad turiste ja müüvad paadisõite. Ütlesime, et ei taha paati lõbusõiduks (mida siin ka saab), vaid kasutada liiklusvahendina ühest kohast teise. Ikka üritati meile see teekond 1000 bahti eest maha müüa ja kui võtsin välja Lonely Planeti ning näitasin, et selle reisi saab max 35 bahti eest, tõmbas tädi sõnagi lausumata minema. Raamatus oli kirjas ka, et pileti saab laevalt, seega tungisime neist mööda ja leidsime õige kai, kust läks paat (pigem praam - mahutab ligi 100 inimest). Pilet maksis 14 bahti (6 kr) :).

Tha Chang sadamakai


Laeva ootajad


Laeva ootajad


Sõit jõel



Päris hotellini paadiga ei saanud ning lõpuni tulime tuk-tukiga. Kell oli alles 16.30, kuid olime juba palavusest ja kõndimisest tõeliselt väsinud. Renee läks Aneega hotellituppa ja mina läksin tunniks ajaks jalamassaaži, mis maksab meie hotelli kõrval 250 bahti (ca 110 kr). Pea kippus veidi valutama, kuid tund aega puhkust ja une piiril vaakumist tegid minust taas värske inimese. Pärast massaaži käisin üle tee turul, mis on selgelt kohalikele orienteeritud - turiste kohtab siin üliharva ja hinnad on madalad. Ostsin grillitud kala, kana, salatit ja erinevaid tükeldatud puuvilju. Tulin hotelli Aneega sööma ja lasin Renee massaaži. Pärast massaaži oli ka Renee vist tänavatoidu-hirmust üle saanud ja tuli tagasi põnevate leidudega, mida ka me Aneega nokkima läksime.

Turu tänavad õhtul


Igaüks teeb/müüb seda, mida oskab


Kohalike kodu Bangkokis Sathorni piirkonnas

Õhtul läksime veel kolmekesi jalutama samale turule, kuna Renee ütles, et oli veel tänavaid leidnud. Kella 9 ajal hakkasid paljud poe või vankri peal söögikohakese pidajad juba oma äri kokku pakkima ja varjusid kohe vankri taga asuvasse koju. Kogu see turuelu toimubki inimeste kodude (milleks on üks väike toake) ees. Iga kodu ukse ees pakub reeglina kogu perekond midagi müügiks - olgu see toit, õmblusteenus, massaaž või riided. Läbi akende paistis, kuidas väikesed uneriietes tai lapsed mängisid toas ja valmistusid magama minema. Mõnel oli kodus ka arvuti. Aga üldiselt elatakse siin ikka väga vaeselt - ei kujuta ette, mida see puuvilja vms müümine päevas sisse võib tuua. Leidsime turutänavatel veel massaažitoa, kus sama tunniajane jalamassaaž maksab vaid 100 bahti (43 kr). Ei mingeid turiste ja kõik on ülimalt odav. Täna õhtul mõtlesime, et kui reisi lõpus taas Bangkoki tuleme, siis peatume samas hotellis, kuna siin piirkonnas on nii põnev ja elu on siin nii päris.