Omal käel Tenerifele. Juhised kohalejõudmiseks ja majutuseks ning ülevaade vaatamisväärsetest paikadest.

Mu sõbrad ja tuttavad küsivad sageli enne Tenerifele minekut minult nõu – kuidas sinna soodsalt lennata, mida kohapeal teha, kas tasub võtta rendiauto, kuhu kanti ja mis keskkonnas hotell broneerida jne. Imestatakse ja kaheldakse – kas seal tõesti on talvel soe. Viimane reis Tenerifele (november-detsember 2014) oli meie viies reis samasse sihtkohta. Miks me korduvalt sama saart külastame, on ilmselt tulnud välja ka varasematest postitustest, aga katsun siia kokkuvõtlikult kirja panna selle, mis meid Tenerife juures ikka ja jälle tõmbab. Ehk on need pidepunktid teiselegi abiks, kui tekib plaan minna Tenerifele.

Et me sel talvel uuesti Tenerifele maandusime, on ühe teise pikalt sepitsetud plaani ootamatu pöördega lõpp. Algne plaan oli minna aasta kõige pimedamal ajal umbes kuueks nädalaks Floridasse. Kui ma hakkasin konkreetselt lennupileteid, elamist, autorenti ning muid igapäevakulusid kokku arvutama, tuli see nii üüratu summa (ca 10 000 € neljale inimesele), et mulle hakkas see plaan selgelt ebamõistlik tunduma. Pealegi poleks selle raha eest saanud endale lubada lahedat elu, vaid elama oluliselt kehvemates tingimustest kui me kodus harjunud. Ma rõhutan sõna elama – kuu aega kvalifitseerub juba elamisena mitte pole reisil üks juhuslik peatumispaik. Reisil olles ei ole mu eesmärk peatuda koduga sarnastes oludes, vaid ikka näha ja kogeda võimalikult palju loodusimesid, erilist arhitektuuri ja üldist kontrastsust oma tavapärasest elust.

USA plaani alternatiivina tuli mõttesse taas Tenerife, kus me juba korduvalt talviti käinud. Kaugeim, aga ka kõige soojem Euroopa nurk novembris ja detsembris. Mitte, et meil ideid vähe oleks, kuhu minna. Aga sel korral olid eesmärgid hoopis teised – osad meist pidid ka õppima ja töötama. Kuna meie plaan oli minna elama mitte avastusretkele, siis Aasia oma mitmekesisuses välistasime.

Miks Tenerife?
Tenerife asub Aafrika rannikul, aga on Euroopa (Hispaania) osa. Elu Tenerifel on euroopalik, toidud samuti. Lisavaktsiine Tenerifele minekul teha pole vaja, ka looduses pole mürgiseid loomi ega taimi (küll aga ei tasu kaktusevilju korjata – imetillukesed okkad annavad kätes veel mitu päeva endast märku). Mobiilside ja (telefoni)internet töötavad enam-vähem korralikult (leviauke on küll mägedes, aga see on mõistetav). Hinnatase on Eestiga üsna sama, pigem isegi veidi soodsam. Peamine põhjus, miks aga meile meeldib Tenerifele ikka ja jälle tagasi minna, on selle kliima ja võrratult mitmekesine loodus.

Tenerife kliima ja loodus
Tenerife on suurim Kanaari saartest, olles samas oma pindalalt Saaremaast väiksem. Kuna Tenerife on mägine, siis selle väiksust siin ei tunneta – tasandeid, kus elu ja liiklus toimub on oluliselt rohkem kui lauskmaal. Suurt osa saare olulisematest punktidest läbib kiirtee, mida mööda on liiklus kiire ja sujuv. Kes aga ekstreemseid olusid otsib, siis neid leiab igalt poolt, kui kiirteelt maha pöörata ja mäkke sõitma hakata. Mõned teed on küll sellised, et tekib tunne, kuidas auto tagurpidi kukerpalli mäest alla veereb või nii kitsad, et mõtled hirmuga, kui keegi peaks kurvi taga vastu tulema. Maasturit pole kõrvalteedel seiklemiseks vaja, teed on asfaltkattega. 

Kuigi Tenerife on väike saar, on sellel saarel sageli neli meile tuttavat aastaaega korraga. Lõunarannikul saab nautida ka meie mõistes südatalvel (detsember, jaanuar) suviseid temperatuure ning sooja veega ookeani, samas kui üles El Teide vulkaani (3718 m, Hispaania kõrgeim tipp) poole vaadates näeb seal lund. Saare kirdeosas on talvekuudel pigem sügisesed ilmaolud – sageli märg, vihmane ja umbes 10-15 kraadi sooja, saare põhjaosas on aga loodus kevadiselt lopsakas ning temperatuurid samuti jahedamad kui lõunarannikul. 

Lend Tenerifele
Tenerifele saab (seisuga jaanuar 2015) Tallinnast otselennuga kaks korda nädalas (lisainfo Aurinkost). Kuna aga Aurinko normaalhinnaga lennud on aasta aastalt üha kallimaks läinud ning ulatuvad praeguseks juba samasse suurusjärku, millega saab Tallinnast Aasiasse või USA idarannikule, ei suuda ma sellist hinda välja käia. Oleme seni alati käinud Tenerifel Aurinko otselennuga, aga alati ostnud pileteid viimase hetke pakkumisega, mil hind on 300-350 € inimene (edasi-tagasi). Aurinko on ajaperioodi suhtes samuti jäik – nad ei müü ebastandardseid ajavahemikke, kuigi lennud käivad kaks korda nädalas ning teoreetiliselt oleks see võimalik. 

Kuna soovisime olla sel korral Tenerifel üle kahe nädala, langes valik Ryanair’i kasuks. Ryanair’iga saab Tenerifele ühe vahepeatusega läbi Bergamo, Oslo või Londoni. Kuidas tulla ja minna, oleneb kuupäevadest. Mõnikord on vajalik vaheööbimine. Meie läksime Tenerifele läbi Bergamo (vahel üks öö) ning jätkasime lendu järgmisel hommikul. Tagasi tulime läbi Oslo ning siis klappisid lennud täpselt (ca 2 h vahe kahe lennu vahel). Samuti saab Tenerifele teiste odavlennufirmadega nagu Easyjet ja Norwegian. Hinnad tulevad oluliselt mõistlikumad isegi siis, kui kaasa vedada hulk tasulist lisapagasit (meil kolm pagasit, tasulised istekohad ning hind nelja peale ca 1100 € edasi-tagasi). Leidsin ühe eestikeelse lehekülje, kust on lende endale sobilike kuupäevadega palju lihtsam otsida kui lennufirmade enda kodulehelt. See lehekülg pakub valikuid erinevate odavlennufirmadega minekuks. Kui sobivad kuupäevad leitud, on ost mõistlik teha siiski odavlennufirma kodulehelt, kuna hind tuleb veel soodsam kui see Eesti sait näitab. 

Kes varem odavlennufirmadega lennanud pole, siis neile teadmiseks, et nendel lendudel kaalutakse pagasit väga täpselt ja ülekilod pole lubatud (Eestist startivatel tšarterlendudel ei nurise ega küsi lisaraha mõne lisakilo eest keegi). Samuti on määratud täpsete mõõtudega käsipagasi suurus ja kilod (kõik andmed kirjas odavlennufirmade broneerimissüsteemis). Kuigi reeglina peetakse neist kilodest ja mõõtudest väga karmilt kinni, toon kohe samalt reisilt vastupidise näite. Teades, et Tenerifel suhtutakse erinevatest reeglitest kinnipidamisse mitte just kõige usinamalt, katsetasin tagasi lennates Ryanairi lennul Tenerifel pagasit ära andes nelja (!) ülekiloga meie kolme pagasi peale kokku. Peeti nõu, löödi käega ja öeldi lihtsalt “happy hour”. 

Elamine Tenerifel
Kui talvisel ajal (november, detsember, jaanaur, veebruar) Tenerifel peatuda, tasub elupaigaks valida saare lõuna- või lääneranniku piirkonna. See on sel ajal ainuke koht, kus on suviselt soe (ca 20-25 kraadi). See on piirkond, mis algab lennujaama juurest ning lõpeb Playa Paraiso’s. Soe on just all rannikul; kui juba veidi mäkke tõusta, hakkavad temperatuurid langema. Piisab isegi vaid veerand tunnist mäkke sõidust, kui temperatuur võib olla juba 10 kraadi madalam. Pealinn, mis asub saare kaguosas, samuti rannikul, on lõunapiirkonna kuurortidest mitme kraadi võrra jahedam. Sageli vaatavad inimesed, kes plaanivad Tenerifele puhkama minna, saare ilmaennustust ja satuvad ilmaportaalides just pealinna Santa Cruz’i peale – see on selgelt eksitav, sest saare lõunaosas on igavene suvi. 

Los Cristianos ja Playa de las Américas on Tenerife turismipiirkonna süda, kus keeb ööelu, on väga palju restorane, poode ning hotelle. Turismipiirkonnad on üle maailma suhteliselt sarnased - kärarikkad ja mitte just kohaliku kultuuri kontsentreeritud paigad, pigem pakuvad nad kõike ka keskmisele turistile (kes tahab nii omakeelset teenindust kui endale harjumuspärast toitu). Turistile püütakse müüa võimalikult palju ja võimalikult kallilt. Tänavaääri palistavad lõputud Hiina nodi poed, kust saab osta kõike alates saare artefakte tutvustavatest magnetitest kuni delfiinidega rannalinade ja T-särkideni välja. Kontrastina Hiina rämpsule on Los Cristianose peatänava ääres ka kallimad brändikaupade poed. Ma ei tea, kas keskmine naine ostabki reisidel ehteid ja karusnahku (või ostab neid talle mees), aga neid lõputuid poode vaadates tundub küll nii. Mõni hotell ja purskkaev meenutavad miniversiooni Las Vegase gigantsetest ehitistest. Las Vegas, kus on kopeeritud Vana Maailma arhitektuurilisi suurvorme, on nüüd Arizona kõrbest ringiga tagasi Euroopasse toodud. Tundub üsna absurdne. 

Eelpool mainitud kahe kokkukasvanud turismikeskuse kõrval jätkuvad järjest San Eugenio (vanem piirkond) ja veidi eemal Costa Adeje (uuem ja viisakam piirkond). See viimane on olnud meie lemmik peatuspaik Tenerifel. Costa Adejes asub meie lemmikrand, kus on pea alati hiiglaslikud ookeanilained. 

Samuti on Costa Adejes olnud nende aastate jooksul parim apartement, mida hiljem pole enam õnnestunud saada (kusjuures tol korral broneerisime selle kaks päeva enne kohalejõudmist). Väga konkreetse soovitusena meie poolt on peatuda Terrazas del Duque II nime kandvas suures majadekompleksis, kus on erinevas suuruses kortereid rentida. Hinnaklass on küll suhteliselt kõrge, kuid majas on ideaalne katusebassein ca 30-kraadise veetemperatuuriga. Lastele vees sulistamiseks on sellise soojusega vesi äärmiselt mõnus, kus külm ei hakka kunagi. Köetavaid basseine on Tenerife majutusasutustes suhteliselt vähe ja kui on köetud, siis sageli ca 22 kraadini). Majutusasutuste tutvustuses mainitakse küll, et hotellidel on aastaringne bassein, kuid see ei tähenda, et seda köetakse. Loomulik veetemperatuur basseinides võib jääda tublisti alla 20 kraadi. Meie viimase korra basseinis oli tõenäoliselt ca 16-kraadine vesi ning sinna kannatas sisse hüpata vaid siis, kui sai eelnevalt kuumaks joostud. Vesi oli ka siis tõeliselt karastav ja varbaid-sõrmi krampi kiskuv. 

Ka saare läänerannikul Los Gigantese kandis on talvel suhteliselt sarnane temperatuur lõunarannikuga. Olenevalt sellest, kas on soov saarel ringi liikuda, tuleb arvestada, et Los Gigantese juurde ei vii enam kiirteed, vaid tuleb seigelda kitsamatel ja aeglastel teedel (ca pool tundi kiirtee lõpust Los Gigantesesse; lennujaam ca 45 min kaugusel). 

Kogu lõunarannikul saab majutust valida nii ookeani äärde (kus on enamus majutusasutusi) kui ka teisele poole kiirteed, kus mäed juba tõusevad. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, võib juba sellest vähesest kõrguse vahest tulla mõnekraadine temperatuuri erinevus. Eriti tuntav on see just detsembris ja jaanuaris, kui ranniku 22-kraadisest temperatuurist võib teisel pool kiirteed saada juba alla 20-kraadine pisut kargem õhk. Sel korral käisime Los Cristianosest otse üle kiirtee ca 5 minuti autosõidu kaugusel loomaaias, mis asus samuti mäeveerel ning seal autost välja astudes oli temperatuuri vähenemist selgelt tunda. 

Elamist leiab ülemaailmselt majutust pakkuvatelt saitidelt nagu http://www.homeaway.co.uk või https://www.airbnb.com. Kes emakeeles suhelda tahab, siis majutusasutuste pakkumisega tegelevad ka kohalikud eestlased: http://www.tenerifesiesta.com

Rendiauto Tenerifel
Tenerifel on rendiautod mõistliku hinnaga. Meie oleme alati hoidnud autot kogu sealviibitava perioodi vältel, kuna me liigume palju ja alati on igale poole enda autoga mugavam minna (eriti just lastega). Kui kahelda, kas tasub nt nädalaseks puhkuseperioodiks rendiautot võtta, siis tasub arvestada ka lennujaamast taksosõiduga kuurordisse ja hiljem tagasi, mis maksab umbes 2 päeva autorendi raha. 

Kui on plaan Tenerifel ringi sõita, siis rendiautoga omal käel on seda väga mõistlik teha ning nii pääseb ka kohtadesse, kuhu turismi- ega liinibussid ei vii. Samuti võimaldab auto olemasolu elamise asukoha suhtes suuremaid valikuid. 

Rendiauto tasub broneerida varem, kuna nii on odavam (kohapeal lennujaamast või muust autorendist võttes on alati kallim). Autorent lennujaamas on väga kiire ja mugav. Lennujaam on väike ja autod kohe lennujaama ees parklas. 

Rendiautot saab (ka üle maailma) leheküljelt: http://www.netflights.com
Kanaari saartel oleme eelistanud viimasel ajal aga kohalikku firmat Cicar, mis pakub lapsetoole rentida tasuta.

Toit ja restoranid
Minu puhul on kohalik hea toit reisisihtkoha valikul oluline kriteerium. Küll aga pean tõdema, et Tenerifel on häid toiduelamusi leida äärmiselt raske. Kui, siis peab lootma vaid enda peale.

Üldine restoranide tase Tenerifel on kehv. Pole eesmärki pingutada ja panna inimest sinu juurde tagasi pöörduma, kui põhiklientideks on turistid. Turistid, keda maandub saarel keskmiselt ca 14 000 inimest päevas. Samuti oleme aru saanud, et kohalike mentaliteet ei ole pakkuda head teenindust. Poes võib müüja rahulikult laduda lettidele uut kaupa, nähes, et sa seisad kassas ja jäätis juba sulab käes, aga tema ei liiguta enne, kui on oma kauba ära ladunud. Kontrastina ja pisut uskumatu näitena võin tuua, et oleme Tenerife restoranides paaril korral sattunud ka eestikeelse teeninduse peale, mis on olnud alati väga meeleolukas ja südantsoojendav mõlemale poolele. 

Viimasel Tenerife reisil pidime pettuma ka ainsas restoranis Tenerifel, kus meile tõesti meeldis käia ja mille pakutav luksuslik Aasia köök oli midagi erakordset (restoran 88, asukoht: La Caleta). Enam mitte. Seega ei jaga ühtegi konkreetset restoranisoovitust, vaid soovitan hoopis minna poodi ja osta mereande – need on värsked, meie mõistes odavad ja maitsvad. 

Sinimerekarbid, krevetid, kaheksajalad, erinevad suuremad ja väiksemad kalad. Meil on kujunenud lemmikkalaks kuld-merikoger (dorada), mida oleme seal nii grillinud, küpsetanud tempura tainas kui ka keetnud suppi. Ühes Puerto de la Cruz’i kalarestoranis soovitati meil maitsta ka dorado kala (eestikeelset nime ei tea). Üks täht sõna lõpus teine, aga kala hoopis teistsugune – suur ja tugeva lihaga kala, meenutab kõige rohkem tuunikala. Dorada maitses meile siiski paremini. 

Tenerifel olles naudime me ka endavalmistatud hommikusööke, mis on nii lihtsad aga eriliselt maitsvad. Pingutus mitte süüa nisujahu siin ei toimi – Tenerifel on igal sammul poed, kus müüakse värskeid Prantsuse stiilis pikkasid krõbeda koorikuga saiu ja need on vastupandamatult head. Saia peale vaid juustu ja võid, kõrvale tomatit ja ongi minu jaoks ideaalne hommikusöök olemas. Kõrvale joome värskelt pressitud apelsinimahla, mida Renee igal hommikul valmistab. Kui hindadest rääkida, siis nii sai, juust kui apelsinid on siin odavamad kui Eestis. 

Lihasõpru kindlasti rõõmustab, et suuremates supermarketites on lihavalik oluliselt mitmekesisem kui Eesti poelettidel. Sealihast ja veiselihast kohtab selliseid lõikeid, mida meil kunagi ei müüda. Näiteks sealihast õhukesed, ca poole cm paksused viilud – nii kaelast, välisfileest kui ka erilise marmorsusega Iberia seast. Samuti on seast ja veisest valmis praelõike, korralikke antrekoodi tükke jne. Näha on, et hispaanlased hindavad liha ja oskavad seda ka valmistada. 

Puu- ja juurviljad poelettidel on suures osas Kanaari saartel kasvatatud. Muidugi tuuakse siia ka sisse, mida siin ei kasva, aga üllatavalt palju on kohalikku. Taiga võrreldavaid puuviljaelamusi siit loota ei tasu, aga banaanid kui enim kasvatatud viljad Tenerifel on siin väga maitsvad.

Üllatav, et mahekaupadele pole Tenerifel üldse nõudlust – siinsetes poodides täiesti puuduvad ökotooted. Korra olen ühes suuremas Carrefourr’is näinud väikest ökoletti, aga üldiselt tavalistes suurtes poodides pole ainsatki mahetoodet, isegi puuvilju mitte. Eesti on juba nii Põhjamaaks muutund ning olen harjunud, et mahekaupa ei pea käima ostmas vaid ökopoodides, vaid suurtes poodides on väga paljudel toodetel ja köögiviljadel ka mahekauba näol alternatiiv olemas. 

Tenerife poodides ringi vaadates tundub kaubavalik tegelikult oluliselt üksluisem kui Eesti poodides. Seda vaadates ja mõeldes mõistan, kui palju naturaalset ja põhjamaist kaupa meie poodides on. Kuigi vahel kipun ka Eestis mõtlema, miks mingi kaubagrupp on nii nigelas seisus. Kala- ja mereandide värskus näiteks – no ja kontrastina on Tenerifel just need oma parimas olekus. 

Vähesäilivate piimatoodete valik on Tenerifel ka nigel et mitte öelda olematu. Tahtsin ühel päeval teha sinimerekarpe kooreses kastmes ning otsisin pikalt suurest poest rõõska koort taga. No ei leia. Lõpuks leidsin ühe igavesti säiliva 20%-lise koore. Värske piim (mitte toorpiim) on samuti haruldus – neid on vaid mõni pudel kõige suuremates poodides. Jogurtivalik on üsna lai, aga palju on ka liiga kaua säilivaid jogurteid. Küll aga leidsime ühe normaalse koostisega Hacendado kaubamärgi all müüdava kirsijogurti (imemaitsev kirsimoos all, maitsestamata jogurt peal), mis meile kõigile nii väga maitses, et sõime seda lausa igapäevaselt. Juustudest müüakse kohalikust toodangust palju kitsejuuste. Lehmapiimajuustud on suures osas Hollandist pärit. Parmesani tuleb poest tikutulega taga otsida. Sel korral leidsime müügilt ka pühvlimozzarella (varem oleme ka otsinud, aga pole olnud) ja meie pere kolm mozzarellafänni said üsna sageli Caprese salatit.

Tasub arvestada, et pühapäeviti on nii toidu- kui ka rõivapoed Tenerifel suletud. Ka kõik suured keskused. Lahti on vaid üksikud väikesed lähikauplused turismikeskustes. 

Tenerife veepargid ja loomaaiad
Tenerife on küll väike saar, kuid sinna on saare kliimat ja turistidevoogu arvestades rajatud mitmeid veeparke ja loomaaedu. Võimsamad ja elamusterohkemad on samasse gruppi kuuluvad Loro Parque loomaaed ja Siam Park veepark. Teine kontsern on Aqualand veepark ja Jungle Park loomaaed. Kui on plaanis külastada nii loomaaeda kui veeparki, siis piletid tasub grupisiseselt osta kaksikpiletina (saab nii veepargi kui loomaaia kassast), nii tuleb pileti hind soodsam. Piletid on sellegipoolest päris kallid ja perega minnes teeb see kokku märkimisväärse summa (väikesed lapsed on mingi vanuseni tasuta). Meie poolt on esimene soovitus kindlasti Loro Parque ja Siam Park, mis on küll veidi kallimad kui teine nimetatud grupp, kuid need saadud elamused on seda väärt. Need ei ole kohad, kus vaatad, kui tore on lastel ja sellest tuleb ka endal hea tunne sisse – need on kohad, kus ka täiskasvanul on päriselt põnev. 

Oleme reisidel väga palju loomaaedades käinud ning meie lemmik loomaaed on siiani Loro Park, kus oleme käinud kolm korda. See on väga ilus, puhas ja kaasaegne loomaaed. Delfiinide -, vaalade -, merilõvide - ja papagoide showd, pingviinid jääl, valge tiiger ning meeletult hulgal papagoisid (Loro Parque tähendabki tõlkes papagoiparki ning see loodi algselt papagoide kaitseks). Minimaalne külastusaeg võiks olla 4 tundi. 

Siam Park veepark on samuti maailmatasemel atraktsioonidega veemaailm. Käisime seal ilma lasteta ning see oli hea valik, kuna täiskasvanutele (või üle 14-aastastele) mõeldud atraktsioone on seal oluliselt rohkem. Saime koos lustida, ilma, et üks meist oleks pidanud lapsi lastebasseini ääres valama. Muidugi oleks seal ka lastel põnev, sest ka väikestele lastele on hulk põnevaid kohti ja tegevusi. Aga endal oleks ilmajäämise tunne suurem, kui kogu aeg ei saaks ise adrenaliin laes vees möllata. 

Viimasel reisil käisime vahelduse mõttes teises Tenerife loomaaias – Jungle Park’is, mis asub suvituspiirkonna lähedal. Seda võiks pigem nimetada isegi loomaaed-seikluspargiks, kuna lisaks loomade vaatamisele saab seal nööridest seiklusradadel kõrgustes ronida. Saab vaadata ka merilõvide ja lindude showd. Meile meeldis seal samuti, kuid Loro Parque jääb ikka võimsamaks. Alla 3-aastastega või vankriga minekut sinna ei soovita, muidu jääb paljust ilma. Seevastu Loro Parque on vankriga jalutamiseks ideaalne koht. 

Lisaks neile kahele loomaaiale on Tenerifel veel Monkey Park, kus külastajad saavad ahve toita. Ise seal käinud pole ning ei oska seega ka kiita ega laita. Aqualandi veepargis käisime üle 10 aasta tagasi, väga erksaid mälestusi sellest ajast pole. Siam Park on igal juhul võimsam ja kaasaegsem. 

Teised Kanaari saared
Lisaks Tenerifele oleme kaks korda (eraldi nädalase reisina) käinud ka suuruselt teisel Kanaari saarel – Gran Canarial. Neil saartel on üsna palju läbivaid sarnaseid jooni, kuid alati ka midagi eripärast. Gran Canarial on võimsad liivadüünid, imeline pealinn Las Palmas ja hoopis teistmoodi loodus teel saare keskpaigas asuvasse mäkke. 

Korduvalt oleme mõlgutanud mõtteid, kas minna Tenerifele lähimal asuvale saarele La Gomerale ühepäevasele väljasõidule. Laevaühendus Tenerifelt La Gomerale toimub Los Cristianose sadama kaudu; valida saab kahe laevafirma vahel (Fred Olsen ja Armas). Hinnad on üpris kõrged – 4 inimest ja auto maksab ca 170€. Ilma autota pole mõtet minna, kuna ühest turismikeskusest teise saare turismikeskusesse jalutama sõitmine pole just see, mida ootaks. Ka pole laevasõit iseenesest meie jaoks elamus, mis võib seda olla mitte mereriigist pärit turistidele. Kohapeal autorent tekitaks mõttetut ajakulu ja rahalist võitu ka ei annaks.

Olen uurinud La Gomera looduse kohta ning saanud aru, et tegelikult korduvad need samad mustrid, mis on Tenerifel – need samad loorberilehised metsad, mis on nii haruldased ja mida leidub kogu maailmas vaid neil kahel saarel. Ka rannikuvaated on väga sarnased. La Gomerat peetakse küll rahulikumaks ja vähem turistikaks kui Tenerifet, kuid nagu me Tenerifel ringi seigeldes oleme avastanud, siis ka siin leidub küll inimtühje kohti. Kuigi ma olen kahel viimasel Tenerife reisil kõvasti pead murdnud, lugenud, kahelnud, mõelnud ühtepidi ja siis jälle teistpidi, oleme jätnud minemata peamiselt just kalli hinna tõttu.

Tenerife TOP 10 vaatamisväärsused
Toon välja meie lemmikpaigad Tenerifel, mis on erilised oma erakordsuses; pannud meid enim ahhetama, imestama, vaimustuma ja mida julgeme ka teistele soovitada. Neid kohti tähtsuse järjekorda panna on keeruline, pigem on see sümboolne TOP10, kus näpuga “kohta edetabelis” taga ajama ei pea.

  1. El Teide vulkaan – Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim tipp (3718 m). Ca 2200 m peale pääseb autoga (suured kuumaastikku meenutavad alad, kus saab ringi sõita), edasi saab gondliga (lisatasu eest) peaaegu tippu ka. El Teide kohta üks ammune postitus, mil ilmaolud võimaldasid imelisi vaateid mäetipule, ümbruskonnale ja kõrvalasuvatele saartele.
    El Teide vulkaan ja kuumaastik vulkaani jalamil

  2. Loorberilehised ürgmetsad Tenerife kirdeosas Anaga mägedes. Sellised metsad katsid kogu Euroopat 20 miljonit aastat tagasi; praegu endeemilised, leidub vaid Tenerifel ja La Gomeral. Postitusest leiab ka täpsed juhised heade matkaradade kohta. Teine postitus samal teemal varasemast ajast.
    Anaga mägede loorberilehised metsad

  3. Tenerife mägine loodeosa, tee Masca külla, matkarajad. Tasub minna, kui on kogenud autojuht, kes saab hakkama väga kitsastel ja käänulistel mägiteedel (teel asfaltkate, maasturit pole vaja, saab ka väikese autoga). Imelised vaated, äralõigatus tsivilisatsioonist ja tunne, kuidas loodus on inimesest nii palju võimsam. Just matkastes saab vaadetest võimsaimad emotsioonid. Viimase reisi kogemused kirjas siin. Samal teemal varasem postitus
    Tee Masca külla

  4. Vulkaaniline rannik, must liiv ja Los Gigantese kaljud. Tenerifel pole looduslikku kollast liiva nagu meile harjumuspärane liiv. Tenerife liiv on vulkaaniline ja seega musta värvi. Suur osa rannikust pole siiski ujumiskõlbulik, vaid seda palistavad vulkaanilised kivimimoodustised. Saare lääneosas, Los Giganteses, on ranniku ääres püstloodis võimsad kaljud. Seigelge ja avastage rannikut.
    Los Gigantese kaljud

  5. San Cristóbal de la Laguna linn. Asub praeguse pealinna Santa Cruzi lähedal, oli kunagine Tenerife pealinn. Sajandeid vana linnaplaneering on säilinud – selle aja kohta harukordsed pikad ja sirged tänavad ja mõnusa atmosfääriga jalakäijatetänavad. Vanalinnas ohtralt Prantsuse stiilis kohvikuid ja pagariärisid ning korralikke rõivapoode (nii tuntuid kaubamärke kui ka kohalike kunstnike loomingut). Pilte ja lugusid linnast selles postituses.
    San Cristóbal de la Laguna jalakäijatetänavad

  6. Icod de los Vinose linn ja 1000-aastane draakonipuu. Linn asub saare turismikeskusest kõige kaugemal - põhjarannikul, kuhu pääseb mööda loodeosa käänulisi mägiteid või suurema ringiga aga ajaliselt umbes sama kaua – mööda kiirteed. Arhitektuuriliselt ja asukohalt väga kaunis linn. Tasub jalutada vanalinnas ja võtta käik ette väärika 1000-aastase draakonipuu juurde. Kuidas täpselt, saab lugeda meie hiljutistest käikudest.
    Tuhande aastane draakonipuu Icod de los Vinoses

  7. El Duque rand Costa Adejes. Liivane ujumisrand, kus on võimsad ookeanilained praktiliselt iga päev (pilvise ilmaga võib rand olla vaikne; arvestage, et päike paistaks – sellest tekivad ka õhuvoolud). Muudab ka tõsisema täiskasvanu lapsemeelseks ja paneb ookeanilainetes hullama. Ka lastele põnev, kuid lapsed peavad etteaimamatute lainete tõttu kogu aeg järelvalve all olema. Siin paari aasta tagune postitus. 
    Costa Adeje rand ja võimsad ookeanilained

  8. Loro Park loomaaed ja Porto de la Cruz linn (loomaaed asub selles linnas saare põhjakaldal). Pole kindlasti soovitus vaid lastega reisijatele. Käisime meiegi esimest korda siis, kui veel lapsi polnud. Jäi meelde kui väga äge loomaaed (delfiinide-, merilõvide-, vaalade- ja papagoide showd). Aastaid hiljem, kui olime maailma erinevais paigus lastega paljudes loomaaedade käinud ja tagasi Loro Parki läksime, tundus see veel ikka võimas. Piletihind kõrge, aga on väärt elamust.  Kirjutis siin. Veel üks varasematest aastatest Loro pargi ja La Laguna linna postitus.
    Loro Parque loomaaed; delfiinide show

  9. Siam Park veepark Costa Adeje lähedal. Kallis, aga tasub minna, see on elamus. Juhul, kui otsustate minna ka Loro Parque loomaaeda, siis ostke kaksikpilet, on odavam (see tuleb kohe esimesse kohta minekul kassas otsustada, tagantjärgi ei saa). Siam pargi seiklustest kirjas siin. Vaata videosid ka Youtubest.
    Siam Park

  10. Jahisõit ookeanil ja vaalavaatlus. Tenerifet on põnev ka kõrvalt vaadata – just sellist võimalust pakub (jahi)sõit ookeanil. Aluseid, millega turiste ookeanile viiakse on igasuguseid alates privaatsetest jahtidest kuni suurte katamaraanideni välja. Kohtumine vaaladega rannikuvetes on üsna tõenäoline.  Meie jahisõidust ja vaalavaatlusest räägib see postitus
    Vaalad Tenerife lõunaranniku vetes


P. S. Soovitan lugeda Mart Normeti “Minu Tenerifet” – sealt leiab ohtralt äratundmishetki neile, kes on saarel käinud kui ka uut ja huvitavat neile, kes alles Tenerifele minemas. Raamat on väärt teejuht Tenerife külastajale, kuid on oluliselt humoorikam kui Lonely Planet.

Tenerife loodeosa mägedes. Erilised elupaigad - Masca, Icod de los Vinos (09.12.14)

Tenerife loodeosa on saare kõige raskemini ligipääsetav piirkond. Teed, mis sinna viivad, asuvad kõrgetes mägedes ning sügavate kuristike serval, looklevad serpentiinidena mööda järske mäekülgi ja jõuavad välja küladesse, mis asuvad kaugel tsivilisatsioonist. Siin ei arvestata läbitavaid vahemaid kilomeetrites, vaid ajas. Ajas, mis praktilisest küljest räägib inimese kahjuks. On ka võimalus anda ajale teine tähendus, mitte mõelda sellest kui piiratud ressursist, lihtsalt kulgeda ja nautida neid imelisi vaateid, mis sellel aeglasel teel sulle osaks saavad. 

Tee Masca külla

Lääne turisti jaoks on selline arhailine eluviis kaugel perifeerias eksootiline ja väljasuremisohus nähtus, mida tasub kindlasti oma silmaga vaatama minna. Nii eestikeelne Tenerife Kompass kui Skandinaavia, Saksa ja Briti reisibürood müüvad ekskursioone Masca külla, mis asub “tsivilisatsiooni äärel”. Seda kahtlemapanev on sellise koha tegelik eraldatus, kui sinna voorivad turistidehordid nii busside kui autodega. Viie aasta eest, mil me samadel radadel seiklesime, ei olnud märgata, et Masca küla kuidagi turistidevoolust kasu lõikaks. Pilt ei olnud ka nüüdseks muutunud – kohapeal puudub igasugune kaubandus. Mitte, et ma seda sinna otsima oleks läinud – vastupidi – seda imestamapanev on Masca muutumatus ajas.



Vaade El Teidele Santiago del Teide asulast.

Masca on iseenesest väga väike küla. Sinna kohale jõudes võib tekkida nõutus – mida edasi; või mida siin täpsemalt vaatama peaks. Ma ei keskenduks niivõrd Masca külale kui sihtkohale, pigem on kogu looderannik eriline paik – vaated mägedele, ookeanile, El Teidele, üksikutele küladele mäekülgedel on ahhetamapanevad. Siin tunnetab igal sammul ilmselget looduse vägevust ja ülemvõimu inimese üle.

Tee ääres on iga natukese aja tagant kohti paarile autole peatumiseks (või suuremate sõidukite möödalaskmiseks). Üldiselt on tee aga looderannikul väga kitsas ja kurviline ning jõukohane vaid suure sõidukogemusega autojuhtidele.
Teeäärne vaateplatvorm Masca lähistel. Ilm on suviselt soe ka ca 1000 m kõrgusel merepinnast.

Sel detsembri alguse päeval, mil me mägedes seikleme, on ilm uskumatult soe. Umbes tuhande meetri kõrgusel merepinnast on veel suviselt soe, päike paistab ning lühikeste käistega riietega on õues paras olla. Ma ei tea, kas see oli mingi anomaalia või erinebki looderanniku temperatuur sellistel kõrgustel saare ülejäänud osast (mis on äärmiselt ebatõenäoline). Igal juhul oleme positiivselt üllatunud ja saame õues viibida rohkem kui vaid korraks autost välja pildistama hüpata.

Masca külaga meie reis täna aga ei lõppe. Tuldud teed tagasi minna pole kunagi sama huvitav, kui seda teed esimest korda läbida, seega sõitsime edasi maailma ääre (või lõpu) poole. Just nii kutsutakse Punta Teno’t, mis asub saare loodetipus. Eelinfona tean, et enam sinna autoga seiklema ei lubata, küll aga käisime seal ära viie aasta eest.

Ühel vaateplatvormil teeme peatuse ja läheme ümbrust uurima (infoks teistele huvilistele kui ka mulle endale edaspidiseks  – enne vaateplatvormi ja vägevat matkarada on silt El Baracán 100 m). Täna olid meiega seiklemas ka Renee vanemad. Autost välja astudes ei võtnud ühtegi asja kaasa, ei sooje riideid, ei vett (ma suudan ilma potentsiaalselt vajalike asjadeta minna autost max 100 m kaugusele; see on minu “haigus” ja teiste jaoks tüütu ajakulutaja reisidel) ainult fotoaparaat rippus kaelas. Kuigi me algselt matkama ei plaaninud minna, võttis meie jalutuskäik lõpuks siiski matka mõõtmed. Ronisime üha enam mäkke; Hugo oli vapper ja matkas innuga ise, Anee samuti. Vaated olid lummavad 360 kraadi. Mäeharjal sattusime aga tuule kätte, mis tundus juba liiga jahutav ning kuna meil sooje riideid kaasas polnud, pöördusime tagasi (sellepärast peabki mul olema kõike kotist võtta!). Vastu tuli matkajate seltskond, kel seljas korralikud matkariided ja –jalanõud ning käes matkakepid. Vot nii minnakse siin rajale. Meie olime aga plätudes ja suveriietes.

Vaade udus La Gomera saarele Tenerife loodeosast.

Üksikud asulad mägedes Tenerife loodeosas.

Vaade matkarajalt teeäärse autoparkla suunas. Matkarada kulgeb mööda mäeharja.

Meie, matkalised


Sõidame edasi ja jõuame välja Tenerife põhjarannikule. Sõidame läbi Los Silose ja Carachico asulate Icod de Los Vinose poole. Kummaline, et me varem pole oma käikudel Icod’isse välja jõudnud – ilmselt seetõttu, et linn asub lõunaranniku suvituspiirkonnast ajaliselt võttes ühes kaugeimas ja raskemini ligipääsetavas kohas. Icod de los Vinoses kasvab ca 1000-aastane draakonipuu, mida peetakse linna tõmbenumbriks ning mida ka meie plaanisime oma silmaga vaatama minna.

Carachico asula Tenerife põhjarannikul.

Enne, kui draakonipuu meie tähelepanu tõmbas, köitis mind Icod de los Vinose linn, mis on arhitektuuriliselt sarnane Gran Canaria pealinna Las Palmase vanalinnale, mis mulle ka väga meeldis. Arhitektuuriliselt iseloomulikud jooned siinsetel kivimajadel on puitnikerdustega aknaluugid, uksed ja rõdud. Sama joon on märgatav ka sakraalarhitektuuri juures. Hooned on valdavalt heledat tooni ning puitdetailid tumedad - harmooniline kooslus.

Icod de los Vinos

Icod de los Vinos. Näide kohalikust arhitektuurist.

Teel draakonipuu juurde. Icod de los Vinos.




Icod de los Vinos asub El Teide jalamil ning kogu linn on ehitatud mäenõlvale. El Teide paistab Icod de los Vinosest vaadatuna oluliselt suurema ja võimsamana kui selle vaade teiselt poolt saart lõunarannikult. Tundub nii lähedal ja samas nii kaugel. Teadmine, et El Teide on vulkaan, ei saa siin ununeda, kuna vulkaanipursked on jätnud tänaseni nähtavaid jälgi.

Icod de los Vinos. Vaade El Teidele.

Draakonipuud vaatama minnes saame alles tagantjärgi teada, et ostsime puu vaatamiseks piletid (5 € täiskasvanu) ilmaasjata. Üsna draakonipuu lähedal, kohe maa-aluse parka kõrval (kuhu me oma auto jätsime), asub “infopunkt”, kust saab muuhulgas osta ka draakonipuu vaatamiseks pileteid (lisaks draakonipuule pidavat selle ümber olema ka botaanikaaed). Aga et draakonipuu on ideaalselt – justkui peopesal – nähtav ka kiriku kõrvalt vaateplatvormilt, seda seal infopunktis ei mainita.

Ka botaanikaaias, kus hiiglaslik draakonipuu asub, ei saa puud päris käega katsuda, vaid see on piiratud aiaga. Samuti on nii lähedalt sellistes mõõtmetes puu pildile püüdmine võimatu. Seega on minupoolne soovitus pigem puud vaadelda kiriku kõrvalt, lausa tasuta.

1000-aastane draakonipuu Icod de los Vinoses. Vaade botaanikaaiast.

Draakonipuu võra.


Asume tagasiteele lõunarannikule. GPS juhatab meid lähimat teed mööda Icod de los Vinosest otse El Teide suunas. Üks pikk tõus on nii järsk, et mul tekib hirm, et auto hakkab tagurpidi uperpallitades mäest alla veerema. Õnneks jääb see vaid kartuseks. Tee tõuseb aina mäkke; loodus muutub, kuna erinevatel kõrgustel kasvavad just selle paiga ja temperatuuriga kohanevad taimed. Jõuame männimetsavööndisse ja tee läbib männimetsi. Männid on siin pikkade, ca 20-30 cm pikkuste okastega ning näevad seetõttu kohevamad välja kui meie kliimavööndi männid. Tenerifel kasvavad männid kannavad saarte järgi nimetust Kanaari männid ning on endeemiline liik, st mujal neid ei leidu. All rannikul selliseid mände ei kohta, nende elupaik on 1000-2000 meetri kõrgusel (mida kõrgemal, seda kiduramaks lähevad).

Tenerife mägitundras

Veidi madalamal on juba ka inimelu.


Männivööndist ülespoole sõites (just nii kõige otsem tee kulgeb) jõuame mägitundrasse, kus maad katab kidur taimestik ning avanevad ennenägematud vaated El Teidele. Siit hakkame laskuma allapoole ning läbi Santiago del Teide küla jõuame tagasi Los Gigantesesse. Siin asub ka Renee vanemate selle reisi hotell. Los Gigantesest oma “kodu” Playa Paraiso poole sõites laiuvad tee ääres lõputud banaaniväljad – Kanaari saartel enim kasvatatud viljad. Üllatuslikult eristab siinsetes banaanides rohkem maitsenüansse ja need maitsevad oluliselt paremini kui need banaanid, mis talvel kaugele Põhja veetakse.
Los Gigantese gigantsed kaljud.