Kolm päeva lastega Bangkokis (05.-08.12.17)

Ühel detsembrikuu alguse õhtupoolikul astume Bangkoki südalinnas välja väikebussist, mis on meie reisiseltskonna toonud Hua Hinist otse meie Bangkoki hotelli ukse ette. Esmane emotsioon kärarikkale rahvast täis tänavale astudes on küsimus enda peas: “miks me seda teeme???”; näen, et see peegeldub ka teiste silmis. Tänaval tungib ninna ebameeldiv hais, mis ilmselt võimendab negatiivseid emotsioone.

Tegelikult teadsin ma juba reisi planeerides seda, et reisi puhkusega alustades ja suurlinnas lõpetades on riskantne valik tegevuste järjekorraks. Ükskõik, kui väsinud olla igapäevategevustest, on reisi alguses alati oluliselt tugevam motivatsioon keerukate ja väsitavate olukordadega hakkama saamiseks ning väiksem tundlikkus olmeliste iseärasustega leppimiseks. Vähemalt meie puhul on see loogika alati paika pidanud.

Seda reisi kokku pannes oli aga ainuke võimalus jätta Bangkoki külastamine reisi lõppu. Olles kunagi ühe lapsega Bangkokis käinud, teadsin ma ette, et see mugav ei saa olema, aga eks ajaga negatiivsed emotsioonid haihtuvad ja uut reisi planeerides on mõtted taas uljad. Meile tundus, et paar-kolm päeva Bangkokis lihtsalt kuulub ühe Tai reisi juurde.

Hilisõhtused Bangkoki tänavad

Harv vaatepilt, kui tänaval näeb käsitöölist, kes valmistab kohapeal esemeid. Reeglina müüakse tänavatel vaid masstoodangut. 

Lapsed vanemaga tööl kaasas on Tais sage nähtus. Tihti istuvad nad tänapäeval juba nutiseadmetes, kuid see väike poiss huvitus nahkkottide valmistamisest.

Ehmatavad kontrastid
Igal juhul olid tajutavad kontrastid elutingimustes suured. Olime tulnud 10-päevaselt mõnusalt puhkuselt Hua Hinist, kus meie peamine trajektoor kulges ranna ja basseini vahet. Me olime harjunud hea voodi, lastest eraldi tubade, suure basseini ja vähese rahvaga enda ümber. Me küll käisime sellest mullist iga päev väljas, kuid õhtuks oli alati hea turvalisse keskkonda tagasi jõuda. Turvalisuse all pean silmas eelkõige suurt privaatruumi, mida meie condo territoorium meile pakkus.

Bangkokis oli kõik teisiti. Suurlinnas ei saa endale selliseid elutingimusi lubada ja nii me kolisime neljakesi, st koos lastega samasse hotellituppa sisse. Alati uude hotelli minnes on kõik võõras ja tundub hullem kui juba mõni päeva seal viibides, aga selle korra olmelised kontrastid olid ikka ebameeldivad. Ma tõesti kahetsesin sel hetkel, et me üldse Bangkoki otsustasime tulla, kõik oli nii vana ja kulunud. Meil küll oli hotelli katusekorrusel bassein ja hotellil ka eraldi sisehoov, kuid Hua Hinis oli kõik kordades parem.

Aga ega vingumisest ei ole mingit kasu ja eks need mõtted olid ka pigem minu sisemine heitlus (kuigi eks ka teised mõtlesid samamoodi), aga kolm päeva Bangkoki ootas ees ja see tuli kuidagi ära sisustada.

Alustasime õhtusöögi otsinguga ja lähiümbruse avastamisega. Jalutasime mööda rahvatihedat Rambuttri tänavat, kus liikudes on pidevalt küünarnukitunne. Peab kogu aeg jälgima, et lapsi silmist ei lase, muidu kaovad rahvahulka ära. Rahvamassi moodustavad enamuses turistid ning ilmselt just seetõttu on kohalikud kauplejad tänava ääres ka agressiivsemad. Päris Araabiamaadega võrreldavat pealesurumist Tais siiski ei kohta. Müüakse valmislõigatud puuvilju, lihavardaid, igasuguseid söödavaid putukaid (mille pildistamine on tasuline), väga palju on tänava ääres ka alkoholi müügilette. Täna tänava peal süüa ei taha, kuna nii suures trügimises on see võimatu ja suhteliselt palav on ka. Kuna toidusoovid on kümnel inimesel väga erinevad, istume kohta, kus saab kõike. Tai toidust tüdinenud saavad kätte oma pitsad ja ihaldatud koogid, ülejäänud jätkavad Tai köögiga.

Pärast õhtusööki ostame lastele kohustuslikud jäätised ja viime nad kära ja rahvamassi käest tuppa youtube seltsi. Ise teeme veel ühe tiiru hotelli ümbruse tänavatel. “Meie” tänaval kaubeldakse põhiliselt riietega, mis on kõik äravahetamiseni sarnane odav ja ebakvaliteetne Hiina toodang. Kas tõesti sellele kõigele on siin turgu? Lisaks on meie tänaval kümneid massaažisalonge (välimuse järgi võib hinnata, et need ikka on ka massaažisalongid, mitte intiimteenuste pakkumisega seotud kohad). Kes sisse ei taha minna, saab ka mugaval lamamistoolil istudes seal samas tänava ääres jalamassaaži võtta. Ühte sellisesse kohta istume pooleks tunniks maha ja laseme endale jalamassaaži teha. Ja mida teevad tänapäeval inimesed, kes on jalamassaažis – loomulikult surfavad internetis :).

Bangkoki kuulsates templites
Järgmisel hommikul kohtume kõik hommikusöögil ja arutame, mis meile selles suurlinnas koos lastega jõukohane oleks. Võtame veel veidi hoogu enne linnakärasse minekut ja sulpsame hotelli katusekorruse basseini. See pole ei suuruse ega ka puhtuse poolest võrreldav meie Hua Hini condo basseiniga ja pead eriti vee alla ei julge panna, aga väheke jahutust pakub vesi kuumas ilmas siiski.

Otsustame kõndida võimalikult vähe – seda eelkõige palavuse tõttu ja esimeseks sihtkohaks seame Wat Pho templi, kus pikutab maailma suurim lamav Buddha. Algul proovime taksoga minna, kuid kui me hinnaga rahul pole, küsib keegi taksojuhtide kambast, miks me mööda jõge templisse ei lähe. Muidugi! Me oleme ju jõele nii lähedal ning paadisõit on Bangkokis samuti arvestatav transpordiliik.

Jõepraamile minek

Chao Phraya jõe mõlema kalda ääres on hulgaliselt peatuseid, milleni viivad sageli kitsukesed tänavad, ääristatuna suveniirimüüjatest. Meile üritatakse müüa ka mingeid laevapileteid. Mäletasin eelmisest korrast, et jõetransporti on erinevat liiki – on hästi odavad pargased, kus inimesed seisavad püsti, on istumiskohtadega jõepraame ja saab muidugi ka privaatsõite tellida. Ostame pileti istumiskohaga praamile, kuid peagi saan aru, et see ei peatugi meie soovitud templi juures. Tekib mõte minna maha hoopis jõe läänekaldal Wat Aruni templi juures.

Chao Phraya jõgi Bangkokis

Wat Aruni koonusekujuline torn, prang, on kindlasti üks ikooniline Bangkoki maatähis. Wat Aruni prangi treppidel käisime me ronimas ka siis, kui Anee oli väike ja Renee mäletab seda õudset allatulekut sealt tornist, sest trepid on pea püstloodis ja trepiastmed nii kitsad, et tema jalad ulatuvad iga astme äärest üle. Väga kerge oli jalal vääratada ja eriti ohtlik oli sealt lapsega alla tulla. Renee kohe ütles, et tema sinna üles seekord enam ei tule. Seevastu osa inimesi seltskonnast tahtis minna ja ka Hugo oli sellest huvitatud, kuuldes, et Anee kunagi käis. Kuid selgus, et torni tippu keset päeva inimesi ei lastud, vaid sinna sai alates kella neljast. Wat Aruni ehk päikeseloojangutempli otsas käiaksegi just päikeseloojangut imetlemas.

Wat Arun

Wat Arun'i templi prang Bangkokis

Peale Wat Aruni jõe läänekaldal eriti vaatamisväärsusi pole, praktiliselt kogu elu käib idakaldal. Chao Phraya jõgi Bangkokis pole väga lai, aga sildu on väga vähe. Üle jõe saab praamidega, millest osad sõidavadki vaid kahe kalda vahet, igas sõit kestab vaid mõni minut.

Ananassimüüja tänaval

Ilma jäätiseta ei möödu reisil ükski päev

Liigume palavuse tõttu siiski suhteliselt aeglaselt, teeme vahepeal joogi-, jäätise- ja puuviljapause. Wat Aruni templist üle jõe, kohe sadama lähedal asubki Wat Pho tempel, kus sees maailma suurim lamav Buddha, kellel pikkust 46 meetrit. Buddha kuju on loomulikult kullatud.

Hiiglaslik lamav Buddha Wat Pho templis

Templisse minnes tuleb jalanõud jalast võtta. Hiiglaslikus hoones saab teha ringi ümber lamava Buddha ja kui kuidagi õnnestub, siis ka teda pildile püüda. Rahvast on meeletult palju. Saab osta topsi koos müntidega, millest iga münt tuleb annetada eraldi anumasse. Lastele muidugi tundub selline tegevus põnev.

Wat Pho templis

Puhkame veel templi aias veidi jalga ning otsustame, et vaatamisväärsustest sel korral aitab ja liigume kaubandusse. Meestel oli välja vaadatud tehnikalinnaosa, millest muidugi naised ega lapsed grammigi huvitatud polnud. Aga Renee vaatas meile seal tehnikalinnaosa läheduses ühe suure kaubanduskeskuse, mis tundus reitingute järgi ok olevat. Sõitmiseks kasutame Uberit, mis on odavam kui taksod ja tuk-tukid.

Mungad tänavapildis

Kaltsukaubandus
Kohale jõudes saan kohe aru, et ma olen siin juba olnud. See oli kuus ja pool aastat tagasi. Naljakas, et täpselt sama orgi otsa lendasime ka eelmisel korral Bangkokis käies, mil me ka uskusime mingeid reitinguid, mis ei lähe üldse meie maitsega kokku.

Ja see “kaubamaja” on samasugune mõttetu odav kaltsude müügikoht, nagu on letid ka tänaval. See ei ole kaubanduskeskus, kus igal brändil on oma pood, vaid kogu see viiekordne hiiglaslik labürint koosneb umbes 4-6 ruutmeetri suurustest väikestest boksidest, mis on puupüsti riideid täis topitud. Otsustame siiski veidi ringi vaadata ja kasvõi üleval korrusel söömas käia, kui muu ei peaks sobima.

Hargneme laiali ja peagi helistab Renee, et kõrval majas on veel mingi outlet. Kobin lastega kohe sinna. Outlet osutub meile tuttavate brändidega poeks, kus on juba huvitav ringi vaadata. Anee suudab leida endale ühed Crocsi baleriinad, millised tal praegu ka on, aga on väikseks jäämas ja mida loomulikult enam ei toodeta. Aga just ühes Bangkoki outletis on neid järgi järgmine number ja veel lillasid, mis on ka tema lemmikvärv. Vähemalt laps on õnnelik. Aeg möödub šopates kiiresti ja peagi on aeg teistega taas kokku saada.

Usurituaalid Bangkoki tänaval

Kuna kõigil on kõhud juba päris tühjad, otsustame ümbruskonnast mõne söögikoha leida. Ümbruskond on aga kraadi võrra vängem Bangkok kui me seni näinud olime. Meie hotelli ümbrus on selle kõrval päris korralik. Tänavad on kohati ligased ja haisvad ning väga rahvarohked, ringi jooksevad hiidsuured prussakad. Läbisegi inimestega sõidavad rollerid ja kogu see melu on täielik kaos. Lastele on see kõik paljuvõitu. Anee teatab, et talle aitab nendest urgastest ja ta tahaks süüa kusagil, kus restoranis on valged linad ja kus on nõudepesumasin. See viimane nõue tuleb sellest, et ta näeb pidevalt, kuidas nõusid pestakse otse tänaval kaussides. Otsime, et leida mingit söögikohta, kuhu saab sisse minna istuma. Astume sisse esimesse ettejuhtuvasse hiinakasse, mis võimaldab viibida vähegi tänavalt eemal ja sööme hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks Hiina toitu. Menüü on selline, kust leiab ka konservatiivse maitsega vanema generatsiooni inimestele midagi süüa; tänapäeva lastel ilmselt on Hiina köögiga juba mingi suhe tekkinud, seega probleeme ei teki.

Võidusõit tuk-tukiga
Tagasi hotelli otsustame minna mingil põhjusel esimese ettejuhtuva tuk-tukiga. Ilmselt seepärast, et ei viitsi suuremale tänavale taksot otsima minna. Kolmekesi mahub tuk-tukki ilusti sisse ning Hugo tuleb meie vahele ja Anee läheb koos vanaema ja vanaisaga. Hakkab “võidusõit” hotelli suunas. Mulle tundub, et meie seltskonna vahel jagatud tuk-tukid hakkavad omavahel võistlema – kord on üks ees, siis jälle teine. Kuigi toimub paras (üksteise võidu) kihutamine keset liiklust, kus omavahel rabelevad koha eest nii bussid, autod, tuk-tukid kui ka rollerid, ei pea ma seda sõitu üleliia eluohtlikuks, küll aga teeb muret kogu see sissehingatav heitgaaside hulk, mida on võimatu vältida. Sel hetkel mõtlen, et söö sa palju ökotoitu tahes, siis kogu see hea, mis sa oled oma kehale teinud, saab hetkega nullitud, kui sellist kogust heitgaase sisse hingata.

Tuk-tuk

Bangkoki liiklus õhtutunnil

Enda hotelli juurde tagasi jõudes tundub kõik juba õdus ja talutava puhtusega. Vähemalt ei jookse tänaval prussakad. Aga kui me õhtul Reneega kahekesi jalutades ühte kitsasse hämarasse kõrvaltänavasse satume, jookseb äkitselt jalge eest läbi suur täissöönud rott. Siin lõpeb ka minu taluvuse piir – torman tagasi valgustatud tänavale.

Kiikame samal õhtul veel meie hotelli läheduses asuvale Khao San Roadile, mis on paljudest reisjuhtidest tuntud ööelu tänav Bangkokis. Talumatult vali muusika, mis muudab omavahel rääkimise karjumiseks, meeletu kogus voolavat alkoholi, mida siin tänava ääres ja baarides müüakse - see pole kindlasti midagi meie maitsele.

See oli kõigest üks päev Bangkokis ja meil on kaks päeva veel ees! Peame plaani, kuidas see üle elada. Me oleme küll Aasia suurlinnades käinud ja ise tuleks kõige sellega toime, aga lastest on kahju. On üsna selge, et lapsed selle palavaga teist päeva mööda templeid käia ei taha.

Üks võimalus suurlinnamelust ja palavusest välja lülitada on minna konditsioneeritud kaubanduskeskusesse, kus erinevalt tänavatest on jahe, puhas ja liigub ka vähem rahvast. Lisaks on paljude kaubanduskeskuste ülemine korrus laste mängumaa. Kaalusin küll seda võimalust, kuid mulle endale ei pakuks selline tegevus mitte midagi. Teine mõte tekkis täna hiinakas lõunal käies, mille seinal jäi silma Siam Park veepargi reklaam. Lugesin veidi Tripadvisorist arvustusi ning see veepark tundus täiesti arvestatav variant pääsemaks kärarikkast suurlinnast. Lastele igaks juhuks kohe ei öelnud, et äkki läheme homme veeparki, sest kui plaanid peaks muutuma, oleks pettumus suur.

Järgmisel hommikul sai teise perega salaja infot vahetatud ning veepark tundus eelkõige lapsi silmas pidades kõigile hea variant. Reisid üldse, aga eriti veel sellised lastekesksed tegevused on ju puhas kvaliteetaeg laste ja vanemate vahel. Nalja pärast küsisime lastelt, kas nad soovivad minna sinna prussakate juurde tänavatele jalutama või veeparki :). Veepargi valik oli loomulikult kindel.

Siam Park Bangkoki äärelinnas
Siam Park veepark asub Bangkoki äärelinnas. Olenevalt stardipunktist võtab sinna jõudmine taksoga aega 1-1,5 tundi. Sõitmiseks kasutasime taas Uberit, mis on taksodest odavam. Bangokis saab küll kasutada Uberit, aga teenusepakkujaid on suhteliselt vähe.

Siam Park on tegelikult kooslus lõbustuspargist ja veepargist, millesse pääseb ühise piletiga. Esmamulje pargist on veidi vanamoodne, kõike siin olevat on ajahammas nähtavalt purenud. Ei ole selline puhas, korras ja värske nagu Hua Hini Vana Nava veepark. Pargi territoorium on hoomamatult suur ning ühe päevaga ei jõuaks seal kindlasti kõiki atraktsioone läbi käia. Rahvast on pargis vähe – enamikel atraktsioonidel saaks soovi korral privaatsõitu teha.

Lõbustuspargis

Panustame eelkõige veepargile ja seame sammud kirjade järgi maailma suurimasse tehislainega basseini. Üllataval kombel oli Hua Hini mitu korda väiksem tehislainega bassein kuidagi mõnusama lainetusega.

Esimesed liumäed, mida proovisin, olid kohe nii hirmsad ja valusad, et isu läks ära. Valu saamine sõltus kehakaalust ehk mida raskem oled, seda suurema hoo said ja seda valusama plärtsakaga vette jõudsid. Neid liumägesid vaadates sain aru, et siit veepargist on puudu kummirõngad, mis pehmendavad sõitu ja ei lase valu saada. Sai küll lisaraha eest laenutada laste ujumisrõngaid, kuid nendega ei saanud ühegi liuraja peale minna, vaid lihtsalt basseinis hulpida. Hua Hini veepargis toimusid praktiliselt kõik sõidud just kummirõngaste peal ja seepärast see park nii mõnus ja ohutu tunduski. Edaspidi meelespidamiseks, et kummirõngaste olemasolu on kindlasti üks aspekt, mida tuleks veeparki valides silmas pidada.

Siam Park Bangkokis

Pärast päeva veetmist veepargis tegime laste rõõmuks veel mõned sõidud lõbustuspargis ka. Üks närvekõditav järskude laskumistega, rohkelt vett pritsiv ja lõvi suust läbi minev rongisõit jäi Hugole nii eredalt meelde, et sellest oli veel tagantjärgi kodus juttu palju. Olime ilmselt taas lõbustuspargi viimased külastajad, kuid sõna otseses mõttes viimastel minutitel väravate juurde tagasi jõudsime.

Sõit, mis Hugole pikalt meelde jäi.

Õhtusöögile plaanisime minna linnas oma hotelli lähedal, kui olime kotid tuppa visanud. Olin veepargist tulles pikal autosõidul tegelenud guugeldamisega ning leidsin meie hotelli juurest jalutuskäigu kaugusel reitingute järgi hea Jaapani restorani. Kui hotellis teise pere uksele koputasime, selgus, et üks neist oli saanud ilmselt mingi kõhutõve ja tundis ennast kehvasti. Läksime küll algul kõik koos sööma, kuid haigus aina süvenes ning ei võimaldanud enam seltskonnas viibida.

Õhtusöök - krevetid

Banaanipannkooke müüakse kõikjal tänaval

Jaapani restorani asemel, mis osutus inimtühjaks ja kuidagi kõledaks kohaks, jäime sööma ühe kitsa tänava äärde paigutatud laudade taha. Menüüs ikka kõik kohalik. Söök maitses hästi, kuid teadmine, et kellelgi seltskonnast on mingi kõhutõbi kallal, ajab tegelikult endal veidi hirmu nahka. Oleme reisidel ikka päris mitmel korral mingid kõhutõved külge saanud ning kogemus näitab, et kui üks saab, on see pigem tundide mitte päevade küsimus, et see ülinakkav haigus ka teised kõik murrab. Pikantseks tegi loo asjaolu, et homme on kojulend ja nii pikka lennusõitu oksendades üle ei elaks.

Pärast õhtusööki tundsin end kuidagi väsinult ja nahk nagu oleks valus olnud (kindlasti mitte päikesest, see tunne on teistsugune), ma ei saanud aru, kas psühholoogia tõesti mõjub nii tugevalt või olin ma ka juba nakatunud. Oli selgusetu, kas seda teeb palavus ja ehk liiga täis saanud kõht või on see ebamugavustunne tingitud algavast oksehaigusest. Hotelli tagasi minnes võtsin sisse oma tavapärase piimhappebakteri kapsli, mida ma enne reise ja reiside ajal suhteliselt kohusetundlikult võtan, lootes, et see tõesti aitab sisikonnal toime tulla meie jaoks võõraste bakteritega. Tuhnisin reisapteegis ja vaatasin, kas midagi saaks veel päästa. Neelasin kaks Enteroli kapslit, mille näidustus on soole mikrofloora muutustest põhjustatud sooletalitushäired. Andsin teistelegi; lastel on mingi nõrgem ja virsikumaitseline variant. Tundsin nii toimides ära episoodi ühest laste lemmikraamatust “Koer taskus”, kus kujuteldav koer Nässu andis Taavile tuulerõugete haiguse kartuses profülaktika mõttes arstikapist igasuguseid erinevaid rohtusid, et mitte mingil juhuks haigeks jääda. Asi lõppes haiglas, aga seda mitte tuulerõugete, vaid ikka rohtude pärast.

Olemine oli päris kõhe, aga otsustasime ikka oma igaõhtusele jalutusringile minna. Lapsed jäid tuppa youtube’i tarbima. Viimase õhtu lõpetuseks võtsime taas tänava ääres ühe jalamassaaži. Lihtsalt istudes ja jalamassaažis olles oli olemine täiesti ok, aga kui jalamassaaži lõpetuseks massöör veel mu kaela ja õlad ka läbi mudis, siis oigasin ja tõmbasin end mitmel korral krampi, sest kuidagi jube valus oli.

Massaažitoolid tänaval

Massaaži viimastel minutitel kõndisid Renee vanemad juhuslikult just mööda ja märkasid meid tänava ääres istumas. Ütlesime, et nad meid ootaks ja jalutaks veel veidi koos. Lubasime neile täissöönud rotte näidata siin lähedal :). Nagu õigesse tänavasse jõudsime, sööstis üks rott kohe jalge eest läbi. Taamal oli neid veel. Ega edasi ei tahtnudki minna, piisas korraks nende nägemisest.

Seletamatu minestamine tänaval
Tagasi hotelli poole kõndides võttis Renee koos oma isaga tänava äärest baarist ühed joogid. Seal baarileti kõrval seistes tuli mul põhimõtteliselt sekundiga peale tunne, et ma kukun kohe kokku ja jõudsin seda ka Reneele öelda. Baaripukile istumine poleks aidanud, seega heitsin ettenägelikult lihtsalt kõhuli pukile lösakile. Järgmine tunne oli, et ma kohe oksendan ja küsisin ruttu kilekotti. See kõik juhtus umbes minuti jooksul. Edasi järgneb päris pikk mälulünk, millest toimunust räägin kõrvaltvaatajate nähtu toel.

Oksendama ma õnneks tänaval siiski ei hakanud, küll aga olin minestanud kaks korda. Vahepealset ärkvelolekuaega ei mäleta. Teadvusele hakkasin tasapisi tulema siis, kui kolm inimest üritasid mu lõtvunud keha kuidagi tuk-tuki sisse ajada; ma ise vist sel ajal veel ühegi liigutusega kaasa aidata ei suutnud. Kõrvaltvaatajatele võis tunduda see vaatepilt kas tülgastav või naljakas või mida iganes veel, aga ilmselt jäi must mulje kui maani täis inimesest, keda teised peavad kuidagi koju talutama. Mind tundvad inimesed ilmselt muigavad, kuna teavad, et alkoholi ma ei tarbi.

Udusest teispoolsusest tagasitulekut kiirendas tuuleiil, mis tuk-tuki sõidust näkku puhkus. Kui mõistus ka hakkas aru saama, mis juhtunud oli, tekkisid esmased mõtted, et kuidas edasi. Tundsin jätkuvalt väga tugevat oksetunnet, aga midagi välja ei tulnud. Sõit tundus jube pikk. Me olime hotellile tegelikult väga lähedal, aga ühesuunaliste tänavate tõttu sai sõita vaid suure ringiga ja juht keeldus mööda otseteed vastassuunast minemast, sest trahvid on suured.

Tuk-tukiga hotelli ette jõudes olid Renee vanemad igal juhul jalgsi kiiremini kohal ja tulid mind appi talutama, aga selleks ajaks olin ma juba nii teadvusele tulnud, et suutsin Renee vastu toetades hotellituppa kõndida. Näha oli, et tõbi liigub inimesel inimesele väga kiiresti ja keegi ei tea, kes ja kui kiiresti on järgmine. Renee juba koostas plaani B-d ehk võimalust, et me ei lendagi homme tagasi, küll aga peavad seda tegema tema vanemad, kui nemad täie tervise juures on. Nendele oleks see muidugi ülisuureks katsumuseks, sest Taisse olidki nad nõus tulema vaid seetõttu, et meie nende reisjuhid olime ja kõik lennujaamad aitasime õigesti läbida.

Sõbrad kõrval toast olid otsustanud hargneda – haige jäeti ühte tuppa, kolm tervet võtsid uue toa – selliste puhkudel on eraldi toad ja eriti eraldi WC ainuõige valik. Meie olime oma perega veel hetkel ühes toas ja vaatasime, mis juhtuma hakkab. Mu iiveldustunne kestis jätkuvalt, passisin mõnda aega WCs ja ootasin puänti, kuid oksendama ei hakanudki. Lõpuks kobisin eraldi voodisse ja jäin, kilekott igaks juhuks käeulatuses, magama. Öösel magasin suhteliselt kehvasti, mu keha oli justkui palavikuseisundis, kondid kõik valutasid, aga iiveldustunne oli kadunud. Ärkasin veel mitu korda ja millalgi vastu hommikut ka kraadisin ennast ja avastasingi väikese palaviku.

Hommikul on teistel veel kõik korras, ka küla peal ei olnud uusi haigusjuhte täheldatud. Kes terved, lähevad hommikusöögile, mind aga ei isuta midagi. Tunnen end veel suhteliselt nõrgana ja otsustame võtta hotellist väljaregistreerimise pikenduse, sest tagasilend on alles õhtul ja kusagil ringi käia väga ei jaksa.

Pärast duši all käimist läheb aga olemine päris selgeks. Lasen endale juba tänavalt ananassi söögiks tuua ja pärast seda tunnen, et olen taas elus. Kui teistel tekib toidupoodi minemise plaan, liitun nendega, sest tahtsin viimasel päeval mangosid ja mõnda muud kohalikku kraami veel kaasa osta.

Kaubanduskeskuses on erinevaid väikeseid gurmeepoekesi ning ühe pagariäri letil nähtavad suhkrustatud nisujahust kuivikud tunduvad olevat just need, mida ma vajasin. Sisuliselt terve reisi olin elanud täiesti vabatahtlikult ja ilma pingutamata nisujahuta, aga pärast seda kummalist haigushoogu on just nisujahust suhkrusai see, mis isutas. Nende oksehaigustega on paraku selline loogika, et toidud, mida enne oksendamist sai söödud, muutuvad väga pikaks ajaks jälgiks ja ainuüksi mõte neist ajaks südame pahaks. Eile olin söönud krevette ja papaiasalatit, mis on mul kindlasti ühed lemmikud ja mul oleks ülimalt kahju need toidud musta nimekirja saata. Aga kuna ma siiski päriselt ei oksendanud, vaid mul lihtsalt oli süda nii paha, et ma tundsin end iga hetk oksendavat, siis õnneks pelgalt see tunne minus toitude isusid ei rikkunud. Tegime veel Tai reisi lõpetuseks ühed papaiasalatid ja ma tundsin õnneks jätkuvat vaimustust sellest salatist.

Tagantjärgi olen ikka sellele kummalisele haigusevormile mõelnud ja püüdnud aru saada, mis minuga juhtus sel õhtul. Kas oli see mingi kummaline vorm oksehaigusest, mis päädis vaid iivelduse ja mingil põhjusel ka minestamisega või äkki tekitasid selle kummalise reaktsiooni minu kehas hoopis need kaks sisse söödud Enteroli kapslit, mida ma haiguse ennetamiseks alla neelasin, aga milles sisalduv pärmi kogus mõjus just nii, nagu eelpool mainitud raamatuski – tegi asja hullemaks. Üks variant on ka see, et massaažiga muditi mu kehas mingid punktid lahti, mille tagajärjel midagi hakkas liikuma ja mis omakorda tekitas minestamise. Samas oli mu olemine juba enne kahtlane ja nahk valus, seega see viimane versioon on kõige ebausutavam. Samas räägib selle versiooni kasuks asjaolu, et keegi rohkem meie perest oksehaigusesse ei nakatunud.

Igal juhul lendasime me samal õhtul kõik kümnekesi koju ja tagasilendu taluda polnud mul mingi probleem, sest olemine läks üha paremaks.

Viimane päev Bangkokis (09.03.11)

Päev algas varakult taas hommiksöögilauas. Mõtlesin täna viimase päeva puhul originaalsem olla ja lasin endale ühe Hiina supi valmistada. Samas veendusin ikka, et mul on vaja hommikuti lihtsamaid ja tuttavamaid maitseid. Hommiksöögil nägime Bangkokis viibimise ajal esimesi eestlasi - reisidel tunneb näo järgi eestlased nii hästi ära ja ähmaselt tundus, et kuulsin ka eesti keelt, aga polnud veendunud. Pärast hommikusööki lasime Aneel veel hotelli vaateplatvormi korrusel nii mängu- kui päris tuk-tukiga sõitu teha ning sinna samasse tuli ka sama vana lapsega eesti perekond, kes meid kohe teretasid. Ju siis kuulsid ka nemad meid eesti keelt rääkimas või tundsid näo järgi ära.

Hommikusöögil Baiyoke Sky hotelli 78. korrusel

Hommiksöök Hiina moodi

Klient annab tuk-tuki juhile raha

Viimane päev Bangkokis pidi meil olema kaubandusega tutvumiseks, kuna polnud veel kellelegi midagi kingituseks kaasa ostnud. Oleks väga tahtnud minna Chatuchak'i nädalavahetuse turule, mis pidi olema elamus omaette, kuid me kahjuks ei viibinud Bangkokis ei laupäeval ega pühapäeval. Käisime esmalt oma hotelli lähedal kaubanduslabürindis, mille ma eile avastasin. Kaupmehed tingida praktiliselt ei lasknud, olid isegi suhteliselt ebaviisakad ja ei lubanud ühtegi riideeset proovida. Mina vaatasin ringi üksi, Renee koos Aneega. Leppisime kokku, et saame kohas, kus lahku läksime, mõne aja pärast kokku, kuid kui suunataju käest lasta ja kaupu vaadata, ei leia kokkulepitud kohta enam üles. Tormasin ringi ja püüdsin selles labürindis leida kasvõi mingit väljapääsu, et sealt piiluda, kus suunas asub meie hotell ja selle järgi tuletada, kus on õige väljapääs, mille ees me kohtuma pidime. Õnneks tormasin väljapääsu otsides Renee ja Aneega kokku, kes olid täpselt samuti suunataju kaotanud ega suutnud üles leida õiget kohta.

Ühekülgse kaubaga labürint tüütas kiiresti ära. Renee ütles, et nägi eile tehnikapoe kõrval veel ühte suurt kaubamaja. Suundusime sinnapoole. Pidime sinna jõudmiseks läbima nii kitsa ja rahvarohke tänava, millises ma veel enne kunagi trüginud polnud. Isegi Tokyo Shibuya ristmik kahvatub selle rahvarohke tänava kõrval, kuigi Shibuyas kõnnib ühe fooritsükli ajal läbi mitusada inimest, aga kõik on seal sujuv ja trügimiseta. Siin aga tuli konkreetselt trügida, et edasi liikuma pääseda. Aneed ei saanud Renee kukile ka tõsta, kuna peade kohal olid pidevalt mingid sildid või müüdavad kaubad nii madalal, et oleks neile vastu päid käinud. Nii kõndis Anee meie kahe vahel ja tuli jälgida, et keegi talle peale ei astuks. Vaatamata sellele, et tänav oli väga kitsas ja rahvarohke, ei pidanud mõni inimene paljuks sealt läbi trügida motorolleri või puuviljakäruga.

Enam kitsamaks minna ei saa

Jõudsime järgmisesse kaubamajja, mis oli küll vähe viisakama väljanägemisega, kuid samalaadse kaubaga kui eelmine "kaubamaja". Tundus, et me siiski ei leia siit kaubamaju, kus meile šopata meeldiks. Otsustasime minna Siam Paragoni kaubamajja, kus müüakse küll enamasti väga kalleid brändiriideid, kuid teadsin, et samas majas on ka ingliskeelne raamatupood, kust lootsin endale leida Tai kokaraamatut. Tai köögi kokaraamatuid oli müügil kohe palju, lappasin neid mitmeid ja valisin nende seast ühe välja.

Siam Paragoni keskus ei ole kindlasti mitte tüüpiline Tai kaubanduskeskus - see on suur, puhas, konditsioneeritud ja valguseküllane läänelik ülimoodne kaubanduskeskus, kus kohalikest liikusid ringi vaid "valged taid". Need viimased on sõna otsese mõttes valge või taide kohta äärmiselt heleda nahaga inimesed, kes hoiavad tänaval liikudes pea kohal alati päikese- või vihmavarju ja kannavad pikkade käistega pluuse. Lisaks kasutavad nad valgendavaid kreeme, mis muudab nende naha veel paar tooni heledamaks. Meil kui põhjamaalastel on päikesepruun olek pigem midagi ilusat ja ihaldatut, aga siin on täiesti vastupidi. Valge olek on staatuse näitaja - vaid õues musta tööd tegevad inimesed on pruunid nagu mustanahalised inimesed.

Eriliselt head jäätised

Kaubanduskeskuse esimene korrus oli söögikorrus - seal oli lugematul hulgal söögikohti, mis kaubanduskeskuse söögikoha kohta olid päris korralikud. Lisaks suur toidupood, mis meenutas olemuselt meie Stockmanni ehk kust sai osta kõike välismaist ja kallist, mida mujal poodides ei kohta. Ostsime kaasa mõned maitseained, mida kodus võiks vaja minna, kui Tai toite tegema hakata. Vaatasin ka rohelisi mangosid ja mõtlesin, et ostaks Tai mangosalati jaoks neid õigeid mangosid, kuid järele mõeldes sain aru, et esmalt koju jõudes söön ma ilmtingimata hoopis midagi eestimaist.

Otsustasime süüa lõunat samas kaubanduskeskuses, kuna söögikohtade valik oli siin suur. Pealegi oli õues hakanud vihma sadama - seda nähtust polnud me veel keset päeva kohanud. Käis väike vaidlus toidukoha üle, kuna mina polnud Tais nõus minema sööma Itaalia toitu, aga Anee just midagi sellist tahtis. Saime lõpuks ühe söögikoha menüüd vaadates kokkuleppele, kust igaüks endale midagi meelepärast leidis. Mina jätkasin viimasel Tai päeval veel järjekindlat Tai toitudega, sama tegi Renee, kes oli vahepealsest vastikusest üle saanud, aga Anee sai endale spagetid pardifileega. Anee spagetid saabusid lauda esimesena ning ta kaitses oma kaussi kahe käega ja ajas meid eemale, kui me tahtsime maitsta, mida ta sööb. Mõmises vaid "maitseb" ja ütles, et see on tema toit.

Krõbe kana

Mõtlesime süües, mida me viimasel õhtul veel teha tahaks või jõuaks. Pakkusin välja, et sõidaks hotelli juurde tagasi Skytrain'iga, mis on Bangkoki kohal kõrguv rongiliin ning millega sõitmisest olin ma juba korduvalt rääkinud. Renee küll ütles, et tuk-tukiga saab lihtsamini, kiiremini ja tõenäoliselt ka odavamalt, aga nõustus minu pealekäimise peale siiski, kuna Skytrain'i peatus asus täpselt Siam Paragoni keskuse kolmandalt korruselt välja astudes ja viis meie hotellile väga lähedale. Pealegi oli vihm ka vahepeal järgi jäänud ja teed tundusid juba täiesti kuivad.

Skytrain'i järjekorras

Skytrani piletid tuli osta automaadist ja müntide eest. Münte meil polnud piisavalt, neid sai samas kõrval vahetada. Selgus, et pilet tuli osta ka Aneele - seda näitas piletiautomaatide kõrval olev mõõdepuu, mis joonistas ette, et üle 90 cm pikkused lapsed peavad ka omama piletit. Ostime kolm piletid paar peatust edasi sõitmiseks - tõesti oleks selle raha eest ka tuk-tuki saanud. Aga mul oli jätkuvalt huvi sõita Skytrain'iga, et näha linna sealt ülevalt alla vaadates (mitte, et meie hotellist ei saaks linna ülevalt alla vaadata…). Olime aga sattunud sõitma just tipptunnil, kui inimesed sõitsid töölt koju ja kuigi rongid tulid umbes iga viie minuti tagant, olid need puupüsti täis. Rongidesse õnneks ei trügitud nagu Eestis ühistransporti minek toimub - seisti ühes sabas ja keegi ei trüginud kellestki ette. Seisime rongis kui kilud karbis ja aknal olevate reklaamide tõttu välja ka ei näinud. Renee sai natuke naerda mu soovide üle :)

Oma hotelli lähedal peatuses maha minnes paistis meie kõrge hotell otse peatusesse. Hakkasime minema esimest tänavat mööda hotelli poole, kuni selgus, et oleme tupiktänaval ja hotellini siit ei saa. Võtsime ette järgmise paralleeltänava, mis osutus taas tupiktänavaks. Aneel olid jalad kõndimisest väsinud ja Renee pidi teda kukil tassima. Kolmandat ehk-pääseb-läbi tänavat ei viitsinud enam otsima minna, võtsime lõpuks ikka tuk-tuki, mis meid hotellini viiks.

Hotell paistab rongijaamast

Hotell eespool, aga läbi ei pääse

Olime lubanud Aneele viimasel õhtul osta ühe tillukese helesinise loomakese, keda ta nimetas Tai loomaks, kuna selle pildiga asju kohtas siin kõikjal. Ma ei saanud isegi aru, mis loom ta oli, kõrvu tal polnud, olid vaid pea kohta hiigelsuured silmad, aga nagu Renee tabavalt ütles, siis Aneele meeldivadki sellised puudega loomad, kellel mingi viga küljes on. Nii hakkas Aneele ligi kolm aastat tagasi Jaapanis meeldima Kitty, kellest sel ajal Eestis veel keegi kuulnud polnud.

Olin seda Tai looma näinud erinevas suuruses müügil ühes hotelli lähedal poes, millest me iga kord mööda sõitsime, kui tuk-tukiga hotelli saabusime. Vaatasime pingsalt ümbrust ja peagi jõudsimegi selle poeni; palusime tuk-tuki juhil seal samas seisma jääda. Poes aga selgus, et need väikesed loomaksed on kõigest riidepoe kaunistused - selles riidepoes müüdi selle sama Tai loomaga lasteriideid. Anee pistis halastamatult nutma, kui sai teada, et neid loomi ei saagi osta. Ta muidu ei jonni poes, kui midagi ei saa, aga kui talle midagi kindlalt lubatud on, siis seda lubadust peab täitma. Kusagilt tuli Tai loom saada. Läksime poest välja, Renee küll ütles, et ma prooviks siiski veel sealt seda looma küsida, et äkki, kui raha näitan, müüvad mulle selle. Jäid kindlaks ja ei müünud. Nägime, et poode hakatakse sulgema ja jooksime veel ühe "kaubanduskeskuse" ülemise korruse läbi. Võresid tõmmati poodidele ette ja kusagil ei paistnud ka laste mänguasju müügil.

Meie olime paanikas, Anee ulgus, Tai looma ei kuskil. Käisime mööda tänavat, põikasime kõrvaltänavatele, kuni lõpuks leidsime ühe mänguasjapoe, kus esmapilgul paistsid müügil olevat vaid rahvusvaheliselt tuntud olendid. Õnneks märkasime, et müüakse ka seda Anee ihaldatud Tai looma, küll oluliselt suuremana ja karvasemana kui me algul osta plaanisime. Loomulikult ostime talle selle helesinise looma ära, kuna see võis olla viimane võimalus, kust seda looma üldse saada. Küsisin müüja käest, mis selle looma nimi on; sain vastuseks mingi ebamäärase "Dolaimon".

Anee sai just endale Doraemoni

Anee säras õnnest, helesinine Tai loom kaenlas. Taas üks reisil tekkinud kiindumus. Mööda tänavat hotelli poole jalutades märkas Anee seda sama Tai looma veel ühe puuviljamüüja laual oleva vakstu peal. Seal oli kirjas ka looma nimi - Doraemon. Hotelli jõudes leidsin guugeldades, et tegu on taas ühe Jaapani loomaga, mis tulnud nende koomiksitest ja "elus" juba 1969. aastast. Renee pani loomale kohe eestipärase nime, hakates teda Elmoks kutsuma.

Anee ja Doraemon

Ka viimasel õhtul käisin üksi hotelli ümbruses kõndimas - näksisin tänaval jalutades veel magusat Tai ananassi ja tundsin, et selleks korraks on Taist küllalt.

Sel samal öösel hakkasime kodu poole sõitma. Olime 2 h enne lendu lennujaamas ning kohvrit ära andes ja sooviga seda alles Tallinnas kätte saada tekkis ca veerand tunnine klienditeenindaja poolne nõutuolek ja teistega konsulteerimine. Siis selgitati meile, et probleem pole siiski kohvri Tallinnani saatmises vaid selles, et meie lennuk on täis saanud. Meie taga seisis veel paarkümmend inimest, kes omasid piletit samale reisile… Lõpuks suudeti siiski meile ja veel ühele Rootsi perekonnale, kes reisisid ka väikese lapsega, lennukisse kohad leida.

Bangkoki loomaaias (08.03.11)

Hommikul ärgates imestan, et nina pole kinni ja nohu on täiesti kadunud. Eile oli nohu nii tugev, et ajas silmi kissitama. Vara ärgata on ikka raske, kuid lükkasin kardina kogu aknaseinalt lahti ja lasin päevavalguse tuppa. All Bangkokis elu juba kees.

Hommikusöögil teadsime juba arvestada, et toidud korjatakse varem ära. Kuigi toitu on palju, polegi nagu midagi väga head süüa. Juustu tahaks üle pika aja hommikul, kuid seda on vaid üht liiki (mingi pehme ja poolkõva juustu vahepealne ollus) ning hommikusöögil olevad eurooplased hävitavad juustu sellistel kiirustel, et seda ei jõuta piisavalt juurde tuua. Venelasi kohtab hotellis väga palju, ju siis neile meeldib selline luksvärk ning seetõttu tunnen mina, et olen täiesti vales kohas. All vastuvõtus on isegi üks neiu, kes teenindab vene keeles.

Tänaseks tunduvad igasugused plaanid olevat otsa saanud. Ei leia Lonely Planetist enam midagi põnevat Bangkoki koha ning katsun viimast võtta internetist, mida meil vaid pool tundi jäänud oli. Leidsin www.bangkok.com lehelt ühe must-see asja - Tai nukuetendused, kus marionettnukkudega jutustatakse kohalikke muistendeid. Ühe mainitud teatri leidsime enda hotellist vähem kui kilomeetri kauguselt. Pakkisin koti päevaks kokku ja läksime teatrit otsima, lootuses õhtuks piletid saada. Päris stiihiliselt siiski ringi ei konda, Renee näeb iPhones oleva gpsiga tänavaid ja vajalikku liikumisteed. Meie eelmise käekell-gpsiga on see märgatav tehnoloogiline areng.

Lõuna tänaval Bangkokis

Lõunatajad

Kohalike jaoks oli juba lõuna - nii olid tänavakohvikud, kui neid nii nimetada võib, lõunatajaid täis. Peamiselt kohalikud, kuid nägime ka plastmasslaua taga istuvat ülikonnas eurooplast, kes luristas samamoodi kohalikku tänavasuppi lõunasöögiks. Ostime tänavalt näksimiseks ühte kummalist rohelise koore ja okastega jalgpallisuurust vilja (nüüd tean, et selle eestikeelne nimi on jaka), mis on seest kollane ja kummikommiselt magus. Paar esimest ampsu olid põnevad, enam ei tahtnud.

Jaka tükeldatult

Jaka tervelt

Otsitud Aksra nukuteater asus moodsa ja tugevalt maha jahutatud meelelahutuskeskuse kolmandal korrusel. Keskus oli veidi meie Solarise moodi, kus asus nii teater, kino, söögikohad kui ka poed. Piletit ei tänaseks ega ka homseks (meie viimane õhtu Bangkokis) loomulikult polnud, lähimad piletid olid nädala pärast. Tahtsin veel minna teist nukuteatrit otsima, mille nime ja asukoha üles kirjutasin, kuid avastasin, et olin jätnud selle infoga lipiku hotelli laua peale. Teadsin vaid, et see asub Lumphini pargi ühe nurga lähedal, kuid millise… Liiga vähe infot, et huupi kohale minna. Mõtlesin, et äkki veel õhtul jõuab.

Meelelahutuskeskuse ees

Nii olime taas hetkeks nõutud, mida edasi teha. Renee pakkus minna võidusammast vaatama, mis asus ca 1 km kaugusel. Palavusega Bangkokis kilomeeter läbida on aga tõeline katsumus ja olles seda pulksirget võidusammast enne pildilt näinud, ei arvanud ma, et see vaatamist väärt oleks. Renee pakkus loomaaeda, kuid selle kohta polnud enne midagi uurinud. Phuketis me loobusime loomaaia mõttest, kuna tripadvisor.com foorumis ei kirjeldatud loomaaeda just kõige paremates värvides. Võtsime siiski riski ja otsustasime loomaaeda minna. Mitte, et ma ise nii väga huvitatud oleks, aga Anee pärast. Tuk-tuk viis meid ilusti loomaaia värava ette. Teel loomaaeda sõitsime võidusambast mööda; ei tasunud tõesti eraldi kõndimist, et seda näha. Loomaaia piletid olid kahtlaselt odavad - täiskasvanu 100 bahti (ca 43 krooni), laps pool sellest ja see oli veel turisti hind, mis on kallim.

Jõehobu ei hammustagi

Jõehobu magab

Loomaaia sissepääsu juures köitsid Anee tähelepanu kohe mänguautod, mille peal oli tarvis ronida. Meelitasime teda siiski päris loomaaia poole ja alustasime majast, kus pidid olema haid. Sissepääsu jaoks küsiti eraldi raha (küll mitte palju), selles siis peituski odava pileti võti. Akvaarium oli äärmiselt nigel.

Edasi jõehobud - pealtnäha vaiksed loomad, kes on tegelikult väga ohtlikud kiskjad. Loomaaias näitavad nad aga just oma rahulikku ja liikumatut olekut, heal juhul piiluvad silmanurgast ümbrust. Jõudsime looma juurde, keda nähes ütles Anee, et see on ahvi ja koera vahepealne loom - tal on ahvi küüned ja keha ning koera pea. Tegelikult oli tegemist mingi karuga, kes elab Kagu-Aasias, kuid kui Anee kirjeldusele mõelda, siis tõesti hakkad nii nägema. Aneel ja Reneel on harukordne võime näha sekunditega ära kellegi või millegi sarnasus kellegi või millegi tuttavaga.

Anee: "Ahvi ja koera vahepealne loom."

Maitsev jäätis

Palav oli, kuid mitte nii hull kui eile, kuna täna ei paistnud päike selgest taevast. Ostime külma vett ja jäätist ning puhkasime veidi pingil. Kõrval oli hakkamas loomade etendus, kuhu pääses sisse taas lisapiletiga. Läksime vaatama, mis toimuma hakkab. Etenduses osales tuntuid ja tundmatuid loomi ja linde - keegi ajas prügikasti pikali, järgmine koristas ära. Linnud võtsid publiku käest raha ja viisid selle oma taltsutajale, hiljem tõid noka vahel tagasi. Madu pandi ühe pealtvaataja kaela jne. Päris õhkama ei pannud, aga enne polnud ka midagi sellist näinud.

Liikusime loomaaias edasi. Viit näitas kaelkirjakute juurde. Oh sa jeerum, millised ebamaised olevused nad on! 5 m pikad ja oma proportsioonide rõhutamseks pandud ühte aedikusse koos sebrade ja jaanalindudega (ca 2 m pikad), kes näisid kalekirjakute kõrval miniloomad. Kaelkirjakule oli pandud tema pea kõrgusel oleva vaateplatvormi juurde oksi närida, et ta inimestele võimalikult lähedale tuleks. Samal ajal, kui ma õhkasin kaelkirjakuid nähes ja neid pildistades, kilkas Anee, kui nägi mõnda inimest Kitty käekotti või pluusi kandvat. Eks see ole vana hea nali, et last loomaaeda viies näeb ja leiab tema hoopis teisi olevusi, kelle üle imestuda...

Suuruse vahe

Vahepeal tuli taas teha peatuseid mänguautode juures, justkui oleks loomaaiast tehtud mingi lõbustuspark. Muidugi köidab väikest last selline atribuutika rohkem kui päris loomad ja need mänguautode lõksud olid väga tihedalt kogu loomaaias. Elevantide juures käisime veel, kuid neid oli juba nii palju nähtud, et nad väga imestama ei ajanud. Üks tahtis küll londiga Renee käes olevast puuviljakausist kiiresti enda jaoks midagi virutada.

Vägevad mänguautod

Elevant tahab puuvilju

Flamingod

Loomaaia teisest otsast sõitsime sissepääsu juurde tagasi loomaaiarongiga, mis oli ka Anee soov. Hakkasime juba loomaaiast ära minema, kuid mõtlesime viimasel hetkel minna veel loomaaia keskel olevale tiigikesele vesiratastega sõitma. Anee mahtus vesirattal vaevalt meie vahele istuma. Ma ei mäletanud, et vesirattaga nii raske vändata oleks. Õigemini algul ei tundnudki seda, kuid kui Renee küsis, kas ma ka jõudu rakendan, sain aru, et seni olin jalgu lihtsalt pedaalide peal Renee vändatud hooga kaasa liigutanud. Kui aga mõlemad täisjõuga väntavad, liigub pill päris kiiresti edasi. Samas võtab intensiivne väntamine jalad ülimalt läbi; sama tunne on siis, kui laskud mäesuuskadega alla ülijärsust nõlvast ning vajad edasiliikumiseks pidevalt vahepeatusi, kuna pinge on jalgades nii tugev. Kujutasin juba ette, kui haiged mu jalalihased homme on.

Vesirattad

Saareke loomaaia tiigi keskel

Järsku vaatasin, et meie poole ujub krokodill. Korraks hakkas hirmus, kuid kohe meenusid Hendrik Relve jutustused ja tema öeldud fakt, et krokodill ei tunne läbi paadi inimese lõhna ega ründa. Lähemale jõudes tundus, et tegu on hoopis ujuva maoga, kuna ta pea oli väga peenike. Tõde selgus, kui nägime kaldal kobaras koos tundmatuid hiidsisalike moodi loomi, kes siis tegelikult seal vees ringi ujusid. Ilmselgelt ohutud, kui nad loomaaia territooriumil vabalt ringi liiguvad.

Krokodill...

...hoopis keegi teine

Bangkoki loomaaed midagi väga erilist polnud, ehk oma tasemelt on võrreldav Riia loomaaiaga. Muidugi on see mõnus ja rahulik oaas keset suurlinna, kuhu on lapsega tore päeva veetma tulla, kuid on ka paremaid loomaaedasid nähtud.

Tagasi hotelli juurde sõites tegi Anee jälle oma traditsioonilise tuk-tuki-une ja ärkas üles hotelli juures. Käisin korraks toast läbi ja läksin seejärel üksi veidikeseks hotelli ümbrusesse kondama. Astusin sisse ühte vaateaknaga poodi, mis tegelikult oli üks hiigelsuur kaubanduskeskus, kus "tänavad" sees olid ruudustikukujuliselt ning milles ära eksida oli väga kerge. Kui üks osa kaubandusest asub otse tänaval, siis teine ja varjatum pool peitub majades, kust seda ei oskaks otsidagi või omada ettekujutust, kui suur see kõik on. Muidugi müüdi taas odavaid ja halva kvaliteediga kohalikke riideid, kus samasuguseid hilpe võis kohata igas teises riideputkas. Nendel riietel pole sees ei tootja silti ega küljes paberlipikut, täiesti no name ja päritolumaatud (usutavasti ikka siit samast Kagu-Aasiast). Kaubanduskeskusest pääsesin välja hoopis teisest küljest, aga meie kõrge hotelli järgi on hea orienteeruda ja kohe sain aru, kuhu ma jõudsin. Kolasin veel mööda toidu-tänavaid ja ostsin süüa kaasa, et ka Aneele midagi viia. Õnneks üks toit osutus vähevürtsikaks ja Anee suutis seda ka süüa. Teine oli nii tugev, et ka mul purskas jälle tuld silmist. Mangosalat, mille ma palusin teha vähevürtsika, oli nii vänge, et ma seda süüa ei suutnud. Aga õnneks puuviljad on alati head.

Nüüd läks Renee üksi kondama - otsima ühte tehnikapoodi, mis pidi asuma ka meie hotelli läheduses. Me läksime Aneega veel basseini ujuma. Pool tundi oli basseini sulgemiseni jäänud, kedagi enam ujumas polnud. Basseini valgustus olid ka juba kustus ja Anee kartis poolpimedas ujuda. Ronis kiiresti välja; ma ujusin veel mõned otsad.

Renee tuli peagi linnast tagasi ning ka tema leitud kaubamaja (foorumis olla seda kiidetud) osutus odava ja võltsitud rämpsu müügikohaks. Me ei saanud aru, kuidas Taid peetakse šopinguparadiisiks - meie oleme siin kohanud vaid äärmusi - odavat ja mittekvaliteetset turukraami ning ülikalleid kõrgmoe brände, millest me kumbagi ei tarbi. Tulime Taisse kahe pooltühja kohvriga, kuid tundub, et need kohvrid siin täis küll ei saa.