Miyajima (10.mai)

Hommikul ärgates piilusin kohe aknast välja, lootuses, et äkki siiski ilmateade ei ole täpne ning lubatud vihma ei tule, kuid siiski - kõik ümberringi oli märg, sombune ja vihma aina kallas. Sellest hoolimata tuli tänane plaan teostada, kuna näha tahtsime ühte Jaapani kolmest maalilisemaist vaatest (allikad: Lonely Planet; www.japan-guide.com) – kuulus Shinto pühamu Miyajima (andnud nime ka saarele, kus see asub) torii (templi värav, mis asub enamasti sellest eemal), mis asub meres. Nagu igal hommikul, astusime läbi ka saiakesepoest, mida leidub siin igal nurgal, ning mille küpsetised viivad keele alla. Täna tahtis Renee osta kaasa ka ühe karbi sushit; kui ta sai müüjale ära seletatud, mida ta soovib, siis nägime, kuidas müüja neid just sel hetkel valmistama hakkab ning mõtlesime, et nüüd läheb veel meeletult aega, kuid umbes 24 sushit said valmis vaid paari minutiga.

Miyajima saar on kõige hõlpsamini ligipääsetav Hiroshimast, kuna asub sellest 20 km kaugusel. Keskusest sõitsime sadamasse trammiga – ühtlasi oli see meie elu pikim trammisõit, mis kestis 70 minutit, tramm tegi selle tee jooksul 40 peatust ja sõitis sama aeglaselt nagu Kopli-trammid. Sõiduk oli küll välimuselt veidi moodsam, kuid siin linnas liigub ka väga vanu tramme (pärast II MS aegseid), lihtsalt juhus, millise peale satud. Jaapanlased on üldse väga kokkuhoidlikud selles mõttes, et kasutavad ja remondivad vanu asju viimse võimaluseni. Enamus kohtades on siin kasutusel 15 aastat vanad arvutid; rongid ja trammid on nii ülimoodsad kui ka väga vanad (ja mitte efekti mõttes, vaid neid ongi nii palju siia tarvis, et ka vanu remonditakse ja hoitakse liinidel). Natuke “tuunitake” ka - tuuakse vanasse trammi või rongi moodne teavitustabloo sisse ja käib küll. Trammides makstakse siin alles väljumisel, raha tuleb jätta kas trammijuhi või pikas trammis ühe teise lisamehe kätte, kes ka igas peatuses tänab reisijaid sõidu eest. Ja millise usinusega kõik siin oma ametit peavad, ei mingit tülpimust, vaid ülim aktiivsus ja abivalmidus paistab neist inimestest. Ma ei räägi vaid trammijuhist, kõik teenindavatel kohtadel töötavad inimesed on väga siiralt viisakad ja püüavad sind keelt oskamata kõikvõimalikel viisidel aidata. Kyotos jälgisin rongijaama infopunkti töötajat, nii umbes 50-tes meest, kes kõigile abiküsijatele tegi puust ja punaseks ette koha, mida nad otsivad, ülima uhkusega kandis ta oma ametit. Kusjuures Jaapanis pole kohanud nö alamatel töödel sisserännanud, kõik tööd teevad nad ise ära (tõsi, jaapanlased ise moodustavadki rahvastikust ca 99%).


Sadamast Miyajima saarele sõidab 4 korda tunnis praam, mis jõuab kohale ca 15 minutiga. Kuulus vees “ujuv” torii paistis läbi vihma juba maalt ära, kuid praamiga lähemale sõites avanes sellele aina parem vaade.

Saarel maha astudes tulid kohe vastu seal vabalt asulas ringi liikuvad hirved, kes inimestelt süüa saada loodavad (Renee proovis, kas nad sushit söövad – sõid muidugi ja sõid ka paberiga küpsis, mille nad maast leidsid). Hirvesid kohtasime Miyajimas veel kümneid.

Suundusime esmalt vaatama torii juurde kuuluvat pühamut, mis nägi vee kaldal välja nagu katusega sadamakai (lookles ühte ja teistpidi mitusada meetrit) ning oli ääristatud oranžide puidust postidega.


Pühamus toimusid parajasti pulmad, kuid turistidele oli tempel ikka ligipääsetav – nii nägime väga lähedalt jaapani pulma, kus pruut kandis valget kimanot ja peas kõrget valget nagu tärgeldatud rätikut, ka mehel olid sarnased musta värvi riided.

Saarel asub ka akvaarium, kuigi oleme neis käinud juba mitmeid kordi, viisime Anee siiski kalu ja muid mereelukaid vaatama. Seal Aneele meeldis kalu jälgida, ühes hiiglaslikus akvaariumis, kus suured kalad ujusid välgukiirusel sinu poole, ehmatas ta küll ära ja kartis, et kala tuleb klaasist läbi. Merihobud ja merilõvid meeldisid ka, samuti sukelduvad pingviinid. Vihmavarjud kätte, asusime sadama poole tagasi, läksime mööda jalakäiatetänavat, mis oli paksult ääristatud suveniiripoodidega (neid olime enne kohanud vaid Kyotos). Ühes majas küpsetas vaateaknalt jälgitav automaatne masin mingeid jaapani koogikesi (valas taigna, küpsetas ühe poole, pani täidise, keeras ümber, küpsetas teise poole ja lõpuks pani kilesse), mida siin igal pool müüakse, sees on kas šokolaadi- rohelise tee- või pähklikreem, ümber biskviittainas. Roheline tee oli koogi ostjatele tasuta, Reneele need maitsesid, mulle eriti mitte (üldiselt Jaapani magustoidukultuur pole eriti hinnatud).

Sadamas praami oodates avastasime JR-süsteemi kaardi, millest me saarele sõites ei olnud teadlikud. Meil on sel korral ostetud 1-nädala Japan Rail Passid, millega saab kogu Jaapani JR-süsteemis tasuta (oleme selle eest eelnevalt maksnud kindla summa, kuid sõitude arv on piiramatu selle nädala jooksul), seega läksime tagasi trammi asemel rongiga, mis sõitis linna 2 korda kiiremini ja oli tasuta. Paar peatust enne lõppu astusime maha, sest Renee oli eeltööd teinud ja Google Earthist (mis on ka meil sel korral abimees number 1) vaadanud põnevaid kohti, mida külastada. Piltide järgi tundusid need olevat nagu Jaapani villad, kuid kohale jõudes avastasime eest hoopis surnuaiad, mida me Jaapanis varem näinud polnud. Need on ruumipuuduse tõttu loomulikult väga kitsad, iga lahkunu jaoks on kivist mitmekorruseline ja kahanev postament (tõenäoliselt nad tuhastavad surnud), ning nii need seisavad tihedalt külg külje kõrval.

Linna keskusesse kõndisime need mõned kilomeetrid jalgsi, kuigi vihma sadas ikka samamoodi ning olime terve päeva kandnud vihmavarjusid (õnneks ei olnud vihm koos tuulega, seega ei saanud me märjaks). Väljas oli päris külm, ca 12 kraadi, meil olid seljas kõik kaasavõetud paksud riided, Aneel oli isegi kõrvadega müts peas. Kohalikud aga käivad pea samade riietega, mis sooja ilmaga. Naised kannavad + 28 kraadiga kõrge säärega saapaid, samas +12 kraadiga on sääred paljad ja peal vaid õhuke pluus. Eriti pani mind hämmastama poolpaljad beebid, mõned olid lasua paljajalu, mõnel sokid ja õhuke bodi vaid seljas, mütsi peas pole – ei ole need mingid asotsiaalid, vaid korralikud inimesed, kes ei pane millegipärast lapsi riidesse.

Vihm on Jaapani nii lahutamatu osa ning siinsed inimesed on osanud vihmaga üllatavalt hästi kohaneda ja on vihma suhtes väga leplikud ega lase enda tegemisi sellest häirida. Vihmavarjusid (ühekordseid ja korduvkasutatavaid) müüakse absoluutselt igas poes ja putkas ning need on kõige nähtavamal kohal. Jaapanlased sõidavad ratastega ülima osavusega vihmavarjudega, poodi minnes on uksel alati vihmavarjurest, kuhu see jätta seniks, kui poest väljuda või siis võimalus vihmavari kiletada ja kaasa võtta. Enamasti on need restid paksult vihmavarje täis, mis ongi sinna jäetud, kuna vihma lõppedes ei võta keegi neid ühekordseid vihmavarje kaasa. Mitmes linnas on suured ostutänavad katuste all, kuna sage vihm segaks kauplemist (suur vihmaperiood algab siin juunis).

Kuna päev oli juba päris õhtus ning Anee tahtis kindlasti ka täna näha laulvat Kittyt, siis käisime söömas sama kaubamaja ühes teises söögikohas, mis oli päris palju odavam ning veel paremate söökidega. Kaubamaja üks hiigelsuur korrus on täis vaid raamatuid ning need pole eksponeeritud nii nagu meil, et enamus raamatukaasi on nähtaval, vaid see nägi välja nagu raamatukogu, kus kõik raamatud olid tihedalt riiulites peidus. Laulev Kitty jälle nähtud, tegi Anee oma elu esimese ostu – Kittyga pliitasi, mille eest ta ise tädile raha andes maksis ja siis hiljem kilekotiga uhkelt mööda kaubamaja kõndis. Õhtul voodisse minnes laulsime, nagu ikka. Täna õhtul laulis Anee esimest korda täiesti ise algusest lõpuni “Põdral maja metsa sees”, tegi sellest omamoodi räpiversiooni, kuna viisiga ta veel päris laulda ei oska ☺

Hiroshima (9. mai)

Alustasime kohe hommikul sõitu Hiroshima poole – kõigepealt taksoga Kyoto Stationisse, sealt Shinkanseniga Shin-Osakasse, kust järgmise Shinkanseniga Hiroshimasse. Sõit kestis ca 2 h.

Hiroshimas oli hotell rongijaamast vaid 3 minuti tee kaugusel, nii saime oma kohvrid kiiresti maha puistata. Hotellid on meil sel reisil kõik eelnevalt broneeritud, ööbime kõikides linnades, va Iya (seal ööbime ryokanis – sellest pikemalt, kui kohal oleme) sama keti hotellides, mis on väga hea asukohaga, tasuta internetiühendusega, hommikusöögiga (mida me küll ei kasuta) ning mõistliku hinnaga. Kuna tegemist on suure hotelliketiga, siis hotellid on kõik samasugused, tubades täpselt sama varustus ning reeglid igal pool samad.

Hiroshimas on 1 154 000 elanikku; kogu linn on taastatud pärast II MS, kuna 6. augustil 1945 hävis Hiroshima linn ajaloo esimese aatompommiplahvatuse tõttu. 8 km raadiuses hävis pea kõik orgaaniline, inimestest jäid heal juhul järgi vaid varjud, veel tänapäeval on Hiroshimas 50 000 tuumasõjaohvrit (inimesed, kel on mingi kahjustus tuumakatastroofist).

Lennukilt visatud tuumapomm plahvatas 600 m kõrgusel Hiroshima keskusest ning selle hüpotsentrisse on nüüdseks rajatud Peace Memorial Park, kus asub mälestusmärk katastroofis hukkunutele, põleb igavene tuli ning tuumakatastroofi tutvustavas muuseumis saab ülevaate toimunust. Samas jõe ääres asub ka ainuke säilitatud varemetes hoone, mis meenutamas selle plahvatuse õudust. Muuseumi käis Renee läbi, meie Aneega jalutasime õues, kuna Aneel hakkas uneaeg tulema ning sel hetkel poleks muuseum olnud sobiv valik.

Edasi suundusime Hiroshima lossi poole, mis algselt oli ehitatud 1589. aastal, hävis aga suures osas tuumakatastroofis ning taastati 1958. aastal. Loss asus kahe jõe vahelisel saarel, see kant meenutas Tokyo keisripalee ümbrust, mis asus samuti jõega eraldatud saarel, mille ümber on palju ruumi, laiad autoteed ning hulganisti jooksjaid. Hiroshimas on jäetud mitmeid suuri rohealasid inimeste käsutusse, kus saab kas trenni teha, pikniku pidada või lastel joosta lasta. Lossiga samal saarel asus ka üks tempel, mis nägi välja kujult nagu templid ikka siin Jaapanis, kuid see oli täiesti uus, ehitusmaterjaliks enamasti betoon, ka torii oli betoonist. Mööda linna kõndides nägime kahte sildiga märgistatud põlispuud, mis olid tuumakatastroofi üle elanud, nende tüvi oli küll kahjustatud, kuid nad elasid edasi ja lehtivad ikka igal kevadel taas.

Tagasi keskuse poole kõndides jäi tee peale üks jaapani teemajadega tore aiake, millesse ka sisse läksime. Aiakeses oli keskel üks suur tiik, millel asus palju väikseid saarekesi, pargis kasvas palju puu- ja taimeliike, väiksemaid veesilmi kaunistasid purskkaevud, nende vahel looklesid kitsad teerajad, trepid ja sillad. Park oli kui oaaas keset kõrbe, pargipuude vahelt kõrgemale vaadates paistsid lähedalasuvad kõrghooned ning kostis veidi summutatud linnakära. Järsku tundsime, et vihma on hakanud tibutama, ilmateate järgi pidi aga sadama hakkama alles homme. Anee ärkas just lõunaunest, kui nägime samas aias üht katusega varjualust, kuhu suundusime väiksele söögipausile.

Jätkus matk kesklinna poole. Siin linnades on keskused alati suurte rongijaamade ümbruses. Rongijaamad ei ole räpased ja rõvedad kohad, vaid elu tuiksooned - neis on meeletul hulgal poode alates Armanist lõpetades turukaubani, samuti asub nendes meeletu hulk söögikohti (need on küll enamasti odavamad, mille vaateakendel on plastikust valmistatud väga tõetruud toitude maketid).

Meie läksime sel õhtul sööma rongijaama vastas asuva kaubamaja ülemisel korrusel ühte söögikohta, kus toit oli veidi hiinapärane ja maitses hästi. Aknast avanes vaade rongide saabumisplatvormile ning ka meie hotellile ja taamal paistvatele mägedele.


Anee sööb sel korral siin tublisti ning see õnneks probleemiks pole. Et Aneele rõõmu teha, läksime pärast söömist läbi kaubamaja lasteosakonnast, kus alati ka mängunurgad asuvad. Mängunurk oli siin koertereemaline, kes ju Aneel lemmikud on, kuid teda köitis hoopis üks popcornimasin, mille sees laulis siin Jaapanis Anee tõeliseks lemmikuks saanud kass Kitty. Küll ta vaatas ja kuulas seda, oli nii rõõmus. Muidugi müüakse siin kõikvõimalikku Kitty-nänni alates igas suuruses Kittydest enestest kuni Kitty-pildiga riieteni, sööginõudeni, koolitarveteni, naiste (!) käekottideni ning isegi rösteriteni välja. Sel õhtul sai Anee endale Kitty-kleepekad, mida ta hotellis usinasti oma vihikusse kleepima asus.

Kyoto (6.-8. mai 2008)

Me oleme taas Jaapanis; jäi lihtsalt nii hinge see maa, et süda kiskus siia tagasi. Teekonna algus sel korral taas sama – Tallinn-Helsingi-Nagoya, reisipäevi 12, reisilisedki samad – Aet, Renee ja Anee (2 a 4 kuud).

Nagoyasse jõudes sõitsime kohe samal päeval Kyotosse edasi, Shinkanseniga on rongijaamade vahe alla tunni aja, olles küll öö magamata, arvasime me suutvat selle tee siiski liikuda; meie kahe õlul ja kätes oli kaasas üle 60 kg tavaari + Anee, kes sel korral 2 kg raskem kui eelmisel matkal. Temperatuur oli ca 25 kraadi, maha tuli koorida mitu kihti riideid.

Kyoto on Jaapanis kindlasti koht, mis väärib külastamist, siin on sadu templeid ning selles linnas lausa õhkub ajaloolist hõngu. Kyotos elab 1,47 miljonit inimest.

Kyotos hotelli jõudes olime päris väsinud – esiteks füüsiliselt kottide tassimisest, aga loomulikult ka magamatusest ja keskkonnavahetusest. Reneel oli üks käsi kohvri tõstmisest villis, lisaks hakkas öine magamatus mõjuma. Kuna hotelli nii vara sisse ei lasta, läksime veel paariks tunniks lähiümbrusesse kondama. Matkates kadus ka uni täielikult. Anee oli õhukestes riietes kohe nõus ise kõndima, mida ta Eestis pole talv läbi teinud.

Hotelli tagasi jõudes oli heaks üllatuseks, et toas on olemas pliit ja pott; meil oli muidu plaan need siit ise osta, pudrud on kõik Aneele kaasa võetud. Eelmisel korral tekkis mure Anee söömise pärast, sel korral saame väga hästi hakkama, kuna toitu on kaasas piisavalt ning ta tohib juba praktiliselt kõike süüa ka. Voodisse minnes keha lausa sulas voodisse, nii mõnus tundus see, olles 27 tundi magamata. Öösel olime siiski 4 tundi üleval, kuna uni läks ära, on ju Eestiga siin 6-tunnine ajavahe.

Teine päev Kyotos

Järgmisel päeval panime hommikusöögi ajaks kella helisema; käisin ka vaatamas – pakuti jaapanipärast hommikusööki – eri liiki sushisid ja mingi jaapanipärane supp, mida ma ka ainukesena neist proovida julgesin. Renee polnud sellisest söögist huvitatud, nii mõtlesime veel veidi tukkuda. Järgmine hetk, kui silmad lahti tegin, oli kell kohaliku aja järgi kaks päeval. Ma ei uskunud oma silmi ja kontrollisin mitu kella üle. Meil oli selleks päevaks tehtud väga tihe graafik ning plaanis oli pikk matk – see pidi aga nüüd ära jääma, sest nii hilja ärgates ei jõua enam kusagile. Tuli käiku lasta plaan B, õigemini seda polnud olemaski. Teadsime vaid, et meil jäi eelmisel korral minutitemängu tõttu nägemata üks väga kuulus ja põnev tempel Kyotos – Sanjusangen-do – tempel, kus on 1001 puust inimesesuurust sõdalase kuju, mis on kõik üle kullatud. Käimiseks oli tempel liiga kaugel, kuna välja saime toast alles kell 3 – seega võtsime takso, et see koht sel korral kindlasti ära näha. Hoone, kus kujud asuvad, on üle 100 m pikk, see on ühtlasi Jaapani pikim puust ehitis ning pärineb aastast 1164.


Tagasi linna poole tulime jalgsi. Kyoto on kummaline linn, kus vana ja uus on niivõrd teineteisega põimunud – peatänav on täis uhkeid kaubamaju ning kalleid butiike, peatänavaga ristuvad aga vaid 2-3 m laiad pimedad tänavad, kus pesu kuivab akna taga nööridel, kus pea kohal jookseb paksult igasuguseid elektriliine ja juhtmeid. Jääb mõistetamatuks, kes neis majades elavad, on need rikkad või vaesed, noored või vanad, piirkond on ju tegelikult linnasüda.

Jaapanlased paistavad väljapoole väga endast hoolitsevad, nad käivad alati riides, nagu läheks peole, juuksed on soengutes, kannavad ehteid ning kõrgeid kontsi. Mehed on ülikondades või siis riides nagu tõelised moepeded. Samas tundub, et kodu nad eriti ei väärtusta – on ju siin nii kitsas ning enamus kodusid on vaid mõnekümne ruutmeetri suurused (vaatasime ka kinnisvara müügikuulutusi, kus müüaksegi uut korterit, mis on 22 ruutmeetrit suur). Jaapanlased on küll tõsised tehnikaimede loojad, kuid kus nad küll kodudesse mõeldud tehnikat kasutavad, kui see neisse ära ei mahu – no kuidas sa vead sellisesse koju 46-tollise plasmateleri? Selliseid telekaid on nt mobiilioperaatorite teenindusbüroodes, kus inimesed istuvadki pehmetel sohvadel ning vaatavad lihtsalt õhtul telekat.

Kyoto keskuses käisime veel Kyoto torni otsas, mis on 100 m kõrgune Tallinna teletorni-laadne ehitis. Üles sai liftiga. Seal kogesime lahedat “lost in translation” olukorda - liftis oli nö saatjatädi kaasas, kes vajutas õigeid korrusenuppe ning seletas midagi paar minutit jaapani keeles – siis ütles ta meile inglise keeles lakooniliselt, et väljudes minge korrus altpoolt lifti peale.

Edasi suundusime paar km eemal asuva hotelli poole, mõeldes tee peal läbi astuda mingist restoranist. Menüü oli loomulikult jaapanikeelne, õnneks olid mõned illustreerivad pildid, kuid ikkagi õnnestus meil kahtlaseid toite tellida. Salat koosnes küll merevetikatest ning peal oli veel vetikatarretise kuubikud. Kanalihavarraste asemel olid kananahavardad, grillitud kala maitses nagu kala tomatis konserv. Päris nälga siiski ei jäänud.

Kolmas päev Kyotos

Järgmisel päeval panime kella helisema 10-ks hommikul, kuna esialgne plaan tuli teostada. Tänane põhisihtkoht oli kuldne paviljon – Jaapani nr 1 ning maailma nr 10 külastatavusega koht. Paviljon asus hotellist ca 5 km kaugusel, mille otsustasime läbida jalgsi. Temperatuur oli 28 kraadi, matkata oli päris raske, minul Anee kõhul, Reneel kott seljas. Jõime liitreid vett ning tegime iga natukese aja tagant peatuseid; leidsime ka mitu mänguväljakut, kus Anee sai kiikuda, liumäest lasta ning liivakastis mängida.

Läbisime kvartaleid kitsaid tänavaid, mõnedel majadel olid uksed nii madalad, et vaid küürus vanaeit või väike laps mahuks sealt sisse. Pesu ja tekid lehvisid ikka enamus majades akendest välja, mõnel majal oli isegi aiake, aga vaid nii lai, et aia ja maja vahele mahuks muruniidukiga vaevu tiiru peale tegema. Sellises kitsikuses võib kahe maja vahe olla vaid ca 1 m ning aknad vaatavad neil majadel sel juhul üksteise tubadesse.

Ka meie hotelli aknast avaneb vaade mingitele torudele ning kõrvalmaja seinale. Linna ääre poole liikudes nägime ka mõnd suuremat maja, kus tõenäoliselt oli kokku ostetud 3-4 krunti, et saaks jaapani mõistes ikka suure ja luksusliku elamise (kui võrrelda paljukirutud Tiskre väikeste kruntidega, siis Eestis ikka on aiad absurdselt suured).

Läbi suurte raskuste hakkas sihtkoht paistma. Kuldse paviljoni territoorium oli tunduvalt väiksem kui ette kujutasin, rahvast oli seal nii tihedalt nagu Tokyo metroos.

Enamus olid Jaapani koolilapsed ekskursioonil, samuti oli mõistetavalt ka väga palju välismaalasi, keda rassiliselt on väga lihtne eristada - nii umbes iga kahekümnes mööduja oli europiidsest rassist. Kogu Kyotos nägime sel korral üldse tunduvalt rohkem turiste kui eelmise aasta oktoobris, praegu on tõenäoliselt turismihooaeg täies hoos. Jaapani koolilapsed vaatasid ikka pikisilmi meid, eriti muidugi meeldis Anee – tulid juurde ja ütlesid “cute”. Neljale tüdrukule hakkas Renee meeldima, tahtsid koos pilti teha ja küsisid oma kooli töövihikusse autogrammi.
Tagasi linna otsustasime sõita bussiga, Anee jäi just mõnusasti lõunaunne ning ärgates olime juba hotellile päris lähedal. Tee peal astusime läbi ühest peatänava kaubamajast – sõitsime selle kõige viimasele korrusele, oletades, et seal asuvad restoranid – tegelikult leidsime murulapiga katuseterrassi, kus Anee sai veidi ringi joosta. Käisime ka kaubamaja lasteosakonnas, kus Anee leidis palju huvitavaid mänge.


Edasi jätkus söögikoha otsing. Samas peatänava ääres vaatasime ühe restorani menüüd ja otsustasime sisse astuda – ei pidanud pettuma, sel korral olid kõik söögid väga maitsvad. Hotellini läksime jalgsi, kõht oli mõnusalt täis ning jalad parajalt väsinud pikast matkast.

Hotellis mängis Anee veel kaasavõetud loomadega, samuti kleepis hulganisti kleepekaid oma vihikusse, see oli tal juba kodus lemmiktegevus – (võtsin kleepsusid kaasa, samuti oleme siit juurde ostnud huvitavaid jaapaniteemalisi kleepekaid).