Sirinat rahvuspark ja kohtumine kunagise naabriga (04.03.11)

Eile sai oldud suhteliselt paiksed, seega mõtlesime täna jälle kondama minna. Tais on tohutult palju rahvusparke. Nii leiab ka väikeselt Phuketi saarelt neid mitu. Täna võtsime ette Sirinat rahvuspargi, mis asub saare põhjatipus.

Teel rahvusparki põikasime läbi ühest kaubanduskeskusest, et leida sealt midagi hommikusöögiks. Üllatus oli suur, kui leidsime täiesti jaapani-stiilis kaubanduskeskuse ning isegi saiakesekioskid olid täpselt samad, mis Jaapanis. Käid oma kandikuga ja näpitsatega saiakeselettide vahel ringi ja tõstad kandikule meelepärast. Pärast pakendatakse iga saiake eraldi kotti, teibitakse kinni ja pannakse veel lisakotti - ehtne jaapani pakkimiskunst. Samas prügi tekke seisukohalt on see päris kurb. Kui seni olin olnud täielikult tai toidu peal, siis saiakeselõhn ja croissandid ajavad pea sassi ja tuletavad meelde, mis on hea. See pani mõtlema, et Tais pole nisujahutooteid söönudki ja see ei tundugi siin ebaloomulik ega raske. Euroopa köögis on aga sisuliselt võimatu nisujahu vältida.

Jaapani pagariäri

Võtsime hommikusöögi autosse kaasa, et mitte aega raisata. Hommikul olime meile omaselt taas veninud. Enne rahvusparki minekut mõtlesime käia korraks Phuketilt väljas, et näha silda ja vaadet sellelt ka päevavalges. Silla kõrval elati vette toetuvatel vaiadel majades. Kohe pärast silda müüdi tee ääres väga palju erinevaid liike kuivatatud kalu ja värskeid annasse. Ananasse kasvab ka Phuketil ja need maitsevad sama hästi kui igal pool Tais. Lihtsat nüüd turismipiirkonnast väljas müüdi ananasse vaid mõne krooni eest. Loomulikult ostime neid kaasa - valida juba oskan - ikka need kuldkollase koorega maitsevad kõige magusamalt. Enamasti ongi neid kuldkollaseid ananasse kuhjades vaid väga vähe, ka siin müüakse tooreid ananasse nagu meilgi poes. Ananassikasvatusi kohtab Phuketi saare põhjaosas päris mitmeid. Alati kasvavad samas ka noored kautšukipuud, mis tõenäoliselt suureks kasvades söövad ananassikasvatuse saarelt välja.

Ananasid tee ääres müügil

Kuivatatud kala - vali, millist tahad

Vaade Phuketi sillalt

Sirinat rahvuspark jääb ilusa liivarannaga ookeani äärde. Rahvuspargi külastamine on tais alati tasuline. Pargi külastuskeskusesse jõudes uurisin, kus asuvad matkarajad, kuigi juba ümbrust vaadates tundus, et siin neid olla ei saa. Oli vaid mereäärne männimets ja teisel pool teed autoparklad. Sisenesime rahvusparki selle lõunapoolsemast küljest ja teise külge otse sõita ei saanud, kuna rahvuspargi keskel asus lennuväli (!), kust mööda sõitmiseks tuli teha liiga pikk ring. Lugesin ka varem, et taid kipuvad rahvusparkideks nimetama väga palju alasid ning kõik need ei pruugi olla midagi väga erilist. Eriti huvitav on muidugi, kuidas rahvusparki lennuväli sattus. Või oli lennuväli enne ja hiljem tuli selle ümber rahvuspark…

Sirinat rakvuspark

Aga ka rahvuspargis asuv pika liivaribaga rand oli tore paik peatumiseks. Imeline rand, aga selles liikus taas vaid üksikuid inimesi - igale poole Phuketil siiski turiste ei jagu ja selliseid kohti me ju otsima tulimegi. Oli rahulik pärastlõuna rannas - Anee jooksis mööda rannaliiva ja tegi liivavorme, Renee istus puude vilus ja häkkis telefoni, mina leidsin aga kõikjalt ümberringi pildistamisainest. Sõime rannas ära ka tee äärest ostetud ananassi - taas mõnusalt magus ja mahlane saak. Ma ei tüdine tai ananassidest, need on lihtsalt võrratu maistega.

Ananassikoorija

Ananassisööja

Häkker puude vilus

Kui randa tulles paistsid kaugemal vees vaid üksikud kivid, siis mõne aja pärast märkasime, et kive tekib aina juurde. Kella kahe-kolme ajal algab mõõn, mis viib vee kaugemale, toob veest nähtavale kive ja tekitab rannale laiema liivariba. Muutused toimuvad silmnähtavalt.

Algab mõõn

Kive tuleb vee alt aina rohkem nähtavale

Kohalikud krabipüüdjad

Kohalikud kalamehed

Rannast sai pika objektiiviga hästi maanduvaid lennukeid pildistada - neid saabus iga 10-15 minuti tagant - ja kuna lennuväli on täpselt mere kõrval, laskusid lennukid juba vee kohal hästi madalale.

Saabub uusi suvitajaid

Kella viie ajal hakkasime hotelli poole tagasi liikuma ja leppisime sms-de teel sõpradega kokku, et kohtume basseini ääres. Julia, Silver ja Silva olid sel päeval proovinud hotelli lähiümbruses ringi liigelda rolleritega ja said väga edukalt hakkama. Tagasi jõudes tegi Renee ka Aneele hotelli kõrval väikese sõidu.

Proovisõit rolleriga

Selgus, et Taisse kolinud meie majanaaber oli hommikul käinud meie hotellist läbi ja näinud juhuslikult Silverit (keda ta ei tunne, aga oletas eestlane olevat ja meiega koos reisivat) ning leppinud kokku, et täna õhtul saame kõik koos siin samas Chalongi kai ääres söögikohas kokku. Jõudsime veel kiirelt basseinist läbi hüpata ja suundusime sööma.

Minna oli alla kilomeetri, seega otsustasime jalutada, kuigi siin kõnniteid praktiliselt pole. Suure tee ääres oli pimedas päris õudne, kuna helkurit ju pole kaasas ja sõidukeid voorib pidevalt. Kai poole viis tänav, mille ääres oli ridamisi baare, kus istusid äraootavalt tai tüdrukud. Sõbralikult lehvitasid lastele, nagu taid ikka; vaid napp riietus ja kõrged kontsad reetsid seda, millega nad tegelevad. Kuna meestel olid lapsed süles ja naised sabas, siis keegi huvi üles ei näidanud.

Kan Eang restoran

Muusikud restoranis

Restoran, kuhu meie kunagine naaber meid õhtul sööma kutsus, tundus juba esmapilgul väga tore - valgete linadega lauad mere ääres, elav muusika (klaver, keelpillid) ja lahtine köök, kus näeb kokkade tegutsemist. Läksin kööki lähemalt uurima. Mereandide grillköök asus täiesti eraldi - grillrestil kohtas kõike alates kaladest kuni lobsterini välja. Kokkade liigutused väga professionaalsed. Restoranis sai tellida nii elus kala (kümned akvaariumid, kust neid võeti) kui ka juba maha löödud kala (mille värskuses ei kahtle ja mille hoiustamistingimused jää sees olid suurepärased). Grillköögi kõrval oli salatiköök, kus ka kõik toimis kui õlitatult. Lisaks oli siin Tai mõistes erakordselt puhas ja süsteemne. Isegi arved läksid arvutisse, mida varem Tais kohanud pole. Mina sõin tom kha gai'd, mis on kuulus tai kookospiimaga kanasupp. Lisaks veel mangosalatit ja juurvilju taipäraselt.

Grillköögi kokad

Lobsterid, söömiseks

Krevetid tulel

Tom kha gai

Meie naaber, kes organiseerib Tais turistidele reise ja pakub giiditeenust, rääkis meile kohtadest, kuhu tasuks minna. Ise otsisin kinnitust mõttele, kas kui jätta kuulus Phi Phi saar külastamata, jääb paljust ilma. Phi Phi on üks maaliliselt ilusate randadega ja türkiissinise veega saareke 42 km kaugusel Phuketist ja seal käivad ära enamus turiste. See fakt mind sellest saarest eemale hoidma paningi. Saarele saamine pole just väga odav, samuti elu seal saarel. Kindlasti leidub ka vähemrahvastatud ilusaid kohti. Saime soovituse ära käia Phang nga rahvuspargis, mis asub Phuketilt väljas ja meie hotellist ca 80 km kaugusel. Phang-nga rannik on eriline, kuna seal tõusevad püstloodis kaljud vee seest välja ja mõjuvad maaliliselt. Sinna on võimalus kohe samast Chalong kai pealt laevaga sõita, aga samuti võib minna sinna autoga ja sealt paadi rentida. Seega oli homne plaan otsustatud - sõidame maalilise looduse keskele.

Sõit elevandiga ja suure Buddha juures (03.03.11)

Tänane öö möödus enamuse meie seltskonna jaoks raskelt - päikesest põlenud nahk oli kergelt öeldes hell ning iga pisemgi liivatera lina peal tekitas tunde, nagu hõõruks ennast vastu liivapaberit. Siinkohal vahendan kannatajate muljeid, ise magasin terve öö rahulikult.

Naaber hotelli kõrvalt parandab öösel vihma läbi lasknud katust

Reneel oli selg lausa nii valus, et ajas ka südame pahaks ja ühtlasi oli kadunud vähimgi isu tai toidu vastu; teised kaaskannatajad jagasid seda tunnet. Tundus, et täna pidime minema hommikusöögiks otsima midagi meile harjumuspärast. Sõitsime Silveri antud juhiste järgi ühte Lonely Planetis soovitatud söögikohta, kuid seda söögikohta polnud taas seal, kust seda otsisime. Leidsime lähedusest ühe hommikusöökidele spetsialiseerunud koha, kust sai kohvi (seda tais väga tihti ei kohta), saia, muna, peekonit jne. Minu lemmik hommikusöök see just polnud, omlett oli lausa vastik. Siinset toitu süües tuleb unustada kõik teadmised toidu käitlemisest - millisel temperatuuril ja kui kaua tohib mingit toitu hoida (munad ja liha õuetemperatuuril), et raha ja toit ei tohi kokku puutuda, rääkimata ristsaastumisest (toores liha ja toorelt söödav salat samal lõikelaual). Kui Eestis läheb mul süda pahaks, nähes turumutti käega hapukapsast tõstmas, siis siin oskan ma sellest mööda vaadata. Võtan seda kohaliku eksootikana. Muidu lihtsalt jääks siin nälga.

Hommikusöögil

Järgmisena läksime tegema midagi laste rõõmuks ja mida ma ka Aneele varem Tai reisist rääkides jututanud olin - sõitma elevantidega. Otsisin elevandimatkade kohta mitmest kohast infot - kindel oli, et kusagil turuplatsil või loomaaias ei taha elevandiga sõita, aga matk elevandi seljas džunglis on midagi hoopis ehedamat. Niidiots Phuketi saarel toimuvate elevandimatkade kohta jällegi Lonely Planetist. Olin küll kuni lõpuni kindel, et mina elevandi otsa ei roni - pole ka varem ühegi looma seljas sõitnud, kuna ma pelgan loomi - kuid Renee ei suutnud oma valutava seljaga koos Aneega elevandi otsa ronida ja nii pidin ikka mina minema. Istuda tuli elevandi selga kinnitatud toolidele. Julia ronis koos Silviaga teise elevandi otsa ja matk võis alata. Võtsime kõige lühema ringi, mis kestis 20 minutit ja seda, et rohkem poleks sõita tahtnud, selgus juba esimestel minutitel. Arvasin, et elevant liigub kiiremini ja sujuvamalt, tegelikult astus ta aga vaevaliselt ja väga ebamugavalt nõksutades - nii, et keha ei suutnud loomulikult selles taktis kaasa võnkuda. Arutlesime Juliaga, millega neid elevante sellistele matkadele meelitatakse või sunnitakse ja kas elevandid neid sõite tehes ka kannatavad ja meie maksame nende kannatustele peale. Kui üks elevantidest hakkas korraks londiga raja äärest rohtu naksama, sai ta taltsutaja käest kohe puukaikaga vastu pead; väga kole vaatepilt.

Algab sõit elevandiga

Elevant tahab maiustada

Kui esimene pool matkast suundus mäkke, siis teine pool oli mäest laskumiseks. Nüüd ronisid elevantide taltsutajad elevandi seljast (õigemini nemad istusid elevandi peas) maha ja meie pidime elevantide seljas ise mäest alla tulema. Meie elevandi taltsutaja võttis minu käest fotoaparaadi ja jäädvustas kogu mäest allatuleku. Kui mäkke minna oli elevandi seljas ebamugav, siis alla tulla oli lausa hirmus - kogu aeg oli tunne, et libiseme tooli pealt pea ees alla, kuna elevant oli järsu mäe peal ettepoole kaldus. Lõpuks vajus tool ka veel ühele küljele kaldu ja mul oli tunne, et me kukume koos tooliga elevandi seljast alla. Pidin samaaegselt suutma ühe käega Aneed tooli peal hoida ja teise käega ennast kinni hoida. Samal ajal ajas naerma ajaolu, et mul oli seljas lühike seelik ja elevandi seljas püsimiseks ei jäänud mul muud üle, kui end jalad harkis kuidagi tasakaalus hoida, kusjuures elevanditaltsutaja jäädvustas iga hetke. Anee karjus mäest alla tulles, et talle ei meeldigi elevandiga sõita ja enam ta seda kunagi teha ei taha. Aga vähemalt sai ära proovitud :) Pärast sõitu andis Anee elevandile veel banaane süüa.

Algab sõit mäest alla

Maha kukkumas

Anee annab elevandile banaani

Ilm oli päikeseline ja ülimalt palav. Minut päikese käes tundus juba enesepiinamisena. Lapsed tahtsid ujuma, kuid põlenud kehadega kaasreisijaid täna randa päikese kätte minna ei suutnud - nii suundusime tagasi hotelli poole, kus basseini kõrval saab varjus istuda. Tee peal tegime peatuse, et osta basseini äärde kaasa puuvilju. Ostime oma lemmikuid - ananassi ja mangot - lisaks arbuusi, pomelot, viinamarju ja draakonivilja. Müüja andis meie küsimise peale proovida veel mitmeid kummalisi vilju, mille nime me ei teadnud ja mille maitse oli pigem mittemidagiütlev. Silver andis hea hinnangu, et kui need viljad oleks maitsvad, oleks need ammu juba Eestisse toodud.

Ostame puuvilju

Kohalik eestlane näitab, kuidas draakonivilja koorida

Basseini ääres kohtasime taas eestlasi. Tais aastaid elanud eestlane oli kõige siinse suhtes väga skeptiline - ei osanud soovitada või tegi maha kõik kohad, kuhu minna võiks. Soovitas istuda vaid basseini ääres ja juua külma õlu. Uurisime, kas Phuketil elab aastaringselt palju eestlasi ja mainisime, et meie Vahepere tänava majast kolis Phuketile ka üks pere, kes tegeleb siin reisikorraldamisega. Loomulikult teadis tema ka neid ja ütles, et nende koduaia palmid paistavad meie hotelli rõdule. Seda poleks uskunud, et me nii lähedal oleme. Tuli nendega uuesti ühendust võtta. Pealegi olin neile enne Taisse tulekut kirjutanud ja uurinud Phuketi kohta. Phuket tuli meie reisikavva alles viimasel hetkel; algul plaanisime minna kusagile, kus turiste praktiliselt ei kohta ja valisime selleks hoopis teisel pool poolsaart asuva Surat Thani piirkonna. Lonely Planet ei tea selle piirkonna kohta midagi ja ka tripadvisoris kohtas vaid paari inimest, kes olid seal kandis peatunud. Selline üksindus tundus liiga suure eraldatusena. Saime aru, et probleeme hakkab tekkima kasvõi söömisega, rääkimata muudest tegevustest. Nii otsustasime siiski turismipiirkonna kasuks ja lootsime siit leida mitte väga rahvarohkeid kohti.

Hotelli basseinis

Enne päikeseloojangut plaanisime jõuda ühe Phuketi kõrge mäe otsa, kus istub hiigelsuur Buddha. Sealt on ka avar vaade kogu linnale. Tee peal mäkke kohtasime jälle elevante, kes sõid tee ääres. Elevante kohtab Phuketis päris sageli, kuna nendega tehakse siin mägedes matku. Big Buddha oli ikka tõeliselt suur, ehitatud ja ka hetkel veel ehitamisel birma tööliste poolt. Materjaliks midagi vannitoa plaatide sarnast. Buddha paistab kõikjale Phuketi lõunatipus. Kui olime Coral saarel, paistis Buddha ka sinna. Pole Tais veel kordagi näinud selge ilmaga päikeseloojangut, iga päev enne pimedaks minemist tekib õhku mingi uduvine (Bangkokis arvasin, et see on sudu), mis piirab nähtavust.

Elevant mäe otsas

Vaade Big Buddhale linnast

Big Buddha mäkketõusul

Buddha selja tagant

Buddha eriti lähedalt

Vaade Phuketi lõunatipule mäe otsast

Õhtusöögi ajaks sõitsime mööda käänulisi teid mäest alla ja jõudsime taas Rawai sadama kalarestoranidesse. Renee keeldus jätkuvalt söömast kõike taipärast ja tellis hoopis grillitud kartulit ja pool kana (kana oli väike). Me Aneega sõime ikka kala. Täna proovisin tai kurgisalatit, mis oli väga mangosalati sarnane, aga maitses ka väga hästi. Õhtu lõpus mõtlesime, et homme võiks õhtusöögil istuda lõpuks laua taga mitte maas kägaras. Hakkas tekkima küllastus sellest kohast ja sellest toidust.

Kalarestoran Rawai rannas

Tai kurgisalat

Paradiisisaarel (02.03.11)

Eile õhtul sai sõpradega kokku lepitud, et ärkame täna mõistlikul ajal ja sõidame ühele väikestest saartest Phuketi ranniku lähedal. Ent me kõik olime ikka sellised venijad, nagu igal hommikul - kokkulepitud ajal lõime mõlemad toa uksed lahti (elame hotellis kõrvuti tubades) ja piilusime aeg-ajalt ukse vahelt, kas keegi juba on tulemas. Alla 15 minuti pole võimalik meil hilineda...

Algab sõit Coral Islandile

Meie seltskond läheb paadile

Esimene perepilt sellelt reisilt

Sõitsime autoga Rawai sadamasse, kus ka eelmisel õhtul söömas käinud olime. Sealt samast kõrvalt läksid saartele traditsioonilised long tail paadid. Valisime saartest Coral Islandi, kuhu sõit kestis 25 minutit. Paadil vaid meie seltskond koos paadimehega. Mida lähemale saarele, seda türkiissinisemaks meri muutus. Vees ujusid hiigelsuured meduusid - jäi vaid loota, et neid kalda lähedal pole. Saar oli kaetud metsaga, kuid keset saart oli heleda liivaga rand, mis algas ja lõppes nii järsult, et jättis mulje, nagu tegu oleks tehisliku rannaga. Kuid just selliseid valge liivaga randu ja türkiissinise veega lahtesid selle kandi saartele ongi loodus vorminud. Tundus, et jõuame tõelisele paradiisisaarele.

Coral Island paistab

Paradiisisaar

Maabusime Coral Islandi liivarannaga lahes, kus asusid ka mõned kohvikud ja snorgeldamisvarustuse laenutus. Istusime katuse alla varju hommikusöögile, mis kellaajaliselt oli juba selgelt lõunasöök. Meie hommikusöögid on siin iga päev nii hilised, et me Aneega oleme hakanud hommikul ärgates ka ühe väikese topsi jogurtit sööma, et pidada vastu meie ühise hommikusöögini. Riis krabilihaga on siin minu vaieldamatult lemmik hommikusöök.

Päike oli nii kõrvetavalt kuum, et lausa hammustas - otsisime pärast söömist rannas pikutamiseks lamamistoolid ja päikesevarju ning käisime end aeg-ajalt vees kastmas. Vesi siin jahutava toimega pole ning isegi välja tulles ei suuda tuuleiil kasvõi korraks külma naha vahele tekitada. Olime küll liivarannas, kuid vees varitsesid ohtlikult teravad korallid, mille vastu Julia kohe jala katki tõmbas. Haav oli nii kole ja verd jooksis kõvasti, et isegi õmblemist ei välistanud. Saarel küll ravivõimalusi polnud, kuid keegi kohalikest jooksis kohe sidemega appi - ju siis juhtub selliseid vigastusi siin iga päev ja abi andmine on tavaline. Edaspidi käisime vees ülimalt ettevaatlikult, Anee oli vees vaid veekindlate kingadega.

Saarel kohvikus

Ujudes nägime mitmed kalu - oli suuri ja väikeseid, värvilisi ja hõbedasi. Renee ja Silver rentisid snorgeldamisvarustuse ja läksid mööda madalat rannikut veealust maailma lähemalt uurima. Nägid erinevaid kalu, meresiile ja ka veealust prügi. Snorgeldasid nii kaua, et ajataju kadus ja meie kaldalt käega viipamisele lehvitasid nemad sõbralikult vastu. Mõtlesime, et enne merele minekut oleks võinud mingid tingmärgid kokku leppida, kuidas omavahel suhelda. Vette snorgeldama minnes jättis Renee päikesekreemi määrimata, kuna arvas end viibivat vee all ja seega päikese eest peidus. Välja tulles andsid tagajärjed endas koheselt märku, õlad ja selg tõmbusid kergelt roosakaks.

Snorgeldaja

Nii nad ära põlesid...

Käisin ise ka korraks snorgeldamas, kuid sellist veealust ilu, nagu ma Punases meres näinud olen, siin ei kohta. Pigem üsna tavalised kalad. Meresiili nägin ise esimest korda ja erksinised korallisuud olid ka põnevad. Kuna snorgeldades läbi nina hingata ei saa - saab vaid läbi suu - siis minu jaoks on see üsna ebameeldiv tegevus ja nähes, et vees suuri üllatus pole, tulin välja.

Meie paadimees

Meie paadimees oli meid terve aja kaldal oodanud. Ju siis on inimtööjõud siin odavam kui kütus (liiter kütust maksab üle 1 €) - paat oleks selle ajaga jõudnud saarele tuua veel mitu seltskonda turiste, kuid selle asemel ootas paadimees meid truult sadamas. Mandrile tagasi jõudes oli mõõn teinud oma töö - meri oli palju kaugemal kui hommikul minnes ja paat enam sadamasse sõita ei saanud. Pidime maale jõudmiseks sumpama oma kottide ja lastega põlvini vees. Kuna Silvia oli just paadis magama jäänud, tassis Silver teda pikaliasendis süles ja nägi mööda merd astudes välja naga kalevipoeg, kel suur paat süles.

Kõhud taas tühjad, olime veidi konservatiivid ja jalutasime oma lemmikusse kalarestoranide piirkonda, kus asusime kella viie ajal hilisele lõunasöögile või varasele õhtusöögile. Me polnudki veel valges siin kunagi söönud ega merevaadet näinud. Istusime taas madalate ilma toolideta laudade taha, kus sai mugavalt patjadel istuda või lösutada. Ikka kala ja krevetid on need, mida me alati ja hea meelega siin mere äärse tellime ja sööme. Salatitest maitseb mulle väga mangosalat, mis on tehtud toorest mangost (kuid mitte sellise hirmsa maitsega nagu Eestisse toodud mangod), lisatud veidi teisi aedvilju ning viilutatud kõik ülimalt peenelt. Peal on pähklid ja mingi seletamatult hea kaste, alati on tunda tšillit, kuid tšilli ei tapa salati maitset.

Anee ananassimahlaga - küll on maitsev

Krevetid, need lemmikud

Mereäärne meelispaik söömiseks, Rawai rand

Hotelli jõudes olime kõik parajalt väsinud, ei teagi millest - midagi peale lösutamise nagu täna teinud polnudki - vist on päike see, mis väsitab. Renee nahk seljal hakkas aina rohkem tulitama ja punasemaks tõmbuma. Päikesepõletus süvenes tundidega ja muutus aina valusamaks. Jooksin lähimasse poodi ja tõin päikesepõletust leevendavat kreemi. Kuigi olen Renee päikesepõletusi nende aastate jooksul juba näinud, ei ole ma nii tugevat punetust ega sellist valu veel kunagi näinud. Aneel oli sellest päevast tugevad päevitusriiete randid ja palju pruunim nahk, kuid 30 faktoriga kreem kaitseb teda põletuse eest väga edukalt; minu nahale piisab ka 15 faktoriga kreem. Aga me Aneega olime vees ikka oluliselt vähem kui mehed.

Õhtul hakkas taas vihma sadama ja äikest lööma. Ilm ei soosinud ega keegi ei jaksanud ka enam kusagile õhtut veetma minna. Paradiisisaare asunikud lakkusid hoopis hotellis oma haavu. Nii vara pole me veel kunagi magama läinud. Enne magamaminekut suutis äike mind veel nii ehmatada, et kaua aega tuksus süda kiiremini. Müristamine tundus olevat juba mõnda aega kusagil kaugel ja pigem selline taustaheli, millesse ei süvene. Äkki käis otse hotelli kõrval selline pauk, mida ma pole veel kunagi kuulnud äikese poolt tekitavat. Elekter kadus lähiümbrusest.