13.11.11 Isadepäev. Liivadüünides ja lõbustuspargis.

Hommikut alustan taas jooksuringiga; täna kellaajaliselt veidi hiljem. Päike on juba väljas, kuid õnneks ei kõrveta. Panin ettenägelikult ujumisriided selga, et pärast end kusagil vette kasta. Katsetan ookeanisse minekut, kuid vesi tundub liiga külm olevat. Rätikut pole ka kaasas ja pärast tilkuvana hotelli joostes oleks oht saada rinnapõletikku. Hüppan hoopis hotelli sisehoovi basseini - vesi on karge, kuid mõnusalt jahutav pärast hommikujooksu.

Hugo on ärganud, kui ma jooksmast tagasi jõuan, aga kui tal kõht tühi pole, on ta hommikuti tavapäraselt heas tujus. Pikutavad veel Reneega voodis. On isadepäev. Anee ajab end ka voodist välja ja otsib sahtlipõhjast üles kaardi, mille ta tegi Reneele isadepäevaks. Juba mitu hommikut küsis, mitu päeva veel aega on isadepäevani. Lõpuks ometi saab oma kingituse peidust välja võtta.

Isadepäev Gran Canarial

Kuna eile olime terve päeva liikvel, siis täna tahtsime veidi rahulikumalt aega veeta. Läheme mere äärde jalutama ja pildistama. Ühtlasi uurime ka ümberkaudsete hotellide territooriume - ümberringi on sama grupi hotellid ning nende kõigi territooriumil ja basseinides võime ka meie käia. Meie hotell on võrreldes kõrvalasuvate hotellidega väga vaikne ja rahulik. Lastega peresid on siin üksikuid. Ümberkaudsed hotellid aga on selgelt Skandinaaviale orienteeritud, kõige rohkem kohtab siin rootslasi. Fritidsresor müüb siia paketireise ning hotellid on paksult täis väikelastega Rootsi perekondi. Hotelli territooriumil on Bamse mänguväljak, rootsikeelne hommikuvõimlemine ning hotelli ukse eest algavad igapäevaselt rootsikeelse giidiga ekskursioonid.

Meie väike Snoopy

Järsku läheb ilm tuuliseks ning tundub, nagu mäe pealt vajuks alla tume vihmapilv. Kiirustame läbi rootslaste hotelli üles mäe poole, kus asub meie hotell. Täpselt sama äkki, kui tume pilv välja ilmus, jõudis see ka kusagile haihtuda. Välja ilmus lausa kõrvetav päike. Enne oli temperatuur väga mõnusalt soe, aga nüüd päike juba hammustas. Peatusime mänguväljakul ja sõime ühed jäätised.

Hiljem poest läbi käies avastan, et siin müüakse ka Häagen-Dazs jäätiseid - need on lihtsalt liiga maitsvad, et neid poodi jätta. Ja kui arvestada asjaolusid, et ma olen viimase kuu olnud meeletus magusavaeguses ja elanud Hugo allergiate tõttu vaid väga vähese toiduga, tunnen end praegu olevat kui toiduparadiisis. Ma ei oska seda kuidagi seletada ja ma ei tea, kas üldse teadus oskaks, aga (soojamaa)reisidel kaovad lastel allergiad, seda näitas ka kogemus Aneega. Mingi ime läbi ei tekita siin ükski minu söödud toiduaine Hugole täpikesi ega punetust.

Lõunal tegi Renee ema meile oma tavapärast riisitoitu - küll aga siit ostetud komponentidest. Kuigi toit näeb välja tavapärane, on maitse hoopis teine. Oliiviõli ja magusapoole tomatipasta annavad toidule täiesti uue maitse, mis esimesi ampse võttes tundub harjumatu, kuid on siiski päris hea. Süüa teha on siinses köögis lausa lust - ma pole kusagil hotellides näinud nii hea varustusega kööki - siin on hulganisti eri suuruses potte ja panne, sõelad, riiv ja noad, röster, elektriline tsitrusepress ning loomulikult lauanõud. Vitriinkapis on erinevate kohvide jaoks erineva suurusega tassid ning ka veinisõbrad leiavad igale veinile sobiliku klaasi. Ja kööki koristada aitab nõudepesumasin.

Lõunasöök

Pärast sööki tuli mul mõte minna kõrvalkülla Playa del Inglesi, kus peaksid asuma hiiglaslikud liivadüünid. Päike loojub umbes tunni pärast ning pildistamiseks peaks olema ideaalne valgus. Kohale jõudes avastab Renee, et fotika kaart on täis - kõvad pildistajad küll, kui vahepeal fotikat tühjaks ei tõmba. Väheke ruumi õnnestub siiski osade piltide kustutamisega juurde tekitada. Liivadüünid on uskumatult võimsad, umbes 3-5-kordse maja kõrgused - ja ulatuvad nii kaugele kui silm seletab. Renee kahtlustab, et keegi need siia kopatraktorigaga kokku lükkab. Aga see maa-ala on meeletult suur ning inimene ei tee sellist imet isegi parimate abivahenditega ära. Kui vaadata kaarti, siis düünid asuvad pisikesel neemel, kus tõenäoliselt siiski tugevad tuuled liivaga mängivad ning hiigelluiteid tekitavad.

Playa del Inglesi liivadüünides

Inimesi liigub nii düünide vahel kui düünide otsas. Teeme ka jala liivaseks - õhk on juba jahe, kuid liiv mõnusalt soe. Anee, kes algul vingus, et ei viitsi kusagile minna, on nüüd õnnest segane - jookseb ja tuuseldab "maailma suurimas liivakastis" ja kilkab rõõmust. Korraks nutab ka, kuna mäest alla tormates läheb liiv silma, aga kogub end peagi ja püherdab edasi liivas. Päike on kohe-kohe loojumas, kuid Aneed on raske düünidest ära meelitada. Lõpuks võtame kaasa 2-aastase kombel turtsuva Anee ja lubame talle, et tuleme siia teine päev kindlasti tagasi ja kellaajaliselt veidi varem, et saaks kauem liivaga mängida.

Anee tuuseldab düünides

Mõtlesime teha veel autoga väikese tiirukese Maspalomase kuurordis. Igasuguseid lõbustusasutusi, lärmi ja vilkuvad tulesid on siin igal sammul. Aneele jääb silma valgustatud vaateratas ning Renee lubab temaga seal tiiru teha. Selgub, et vaateratas asub lausa ühes lõbustuspargis ja Anee on taas erutatud seisundis. Vaaterattal õnnestub teha lausa 7 tiiru, kuna inimene, kes laseb sõitjaid ratta peale, opereerib ka kõrvalasuva atraktsiooniga ning tundub, et ta ei viitsi lihtsalt vahepeal vaateratta juurde tagasi joosta, vaid ootab kiikuva laevaga sõidu lõpuni. Aneel on vaateratta sõidust punkte veel järgi ning saab lisaks valida veel mõne atraktsiooni. Talle meeldivad laste ATV-d ja batuut, millel saab hüpata kummiköitega. Ka lõbustuspargist ära minnes on Aneel klimp kurgus - küll oleks tahtnud veel…

Päev ongi õhtus. Käime veel kõik vannist läbi, et imepeen liiv kehalt maha pesta. Isegi Hugo nägu on kuidagi liivaseks läinud. Kui lapsed juba magavad, on mul õndsushetk Häagen-Dazs pekaanipähklitega karamellijäätisega. Mmmmm….

12.11.11 Merepõhjast mäetippu

Müstilisel kuupäeval 11.11.11 stardime Gran Canariale. Reisiseltskond on suurenenud - meie peres on lisaks Aneele (5 a 10 kuud) nüüd ka 2-kuune Hugo, kes reisib loomulikult meiega kaasa. Sel korral on meiega reisil ka Renee ema. Algne plaan oli minna Kanaaridele jaanuarikuus, kuid leidsime väga hea hinnaga otselennu juba novembris ning mõttest teostuseni läks vähem kui nädal.

Pesitseme saare lõunaküljel, Bahia Felize piirkonnas. Veidi eemal põhikuurortidest Playa des Inglesist ja Maspalomasest. Kuna reisilisi on sel korral rohkem, oli meil vaja ka suuremat elamist. Renee leidis laheda korteri ühe hotelli viimasel korrusel. Meie korter asub tornis, just sellises nagu Jane Eyre'i raamatust elas Rochesteri luku taha pandud hull naine. Siin on kaks magamistuba koos vannitubadega, köök ja elutuba ning suur-suur terrass, millelt avaneb vaade nii ookeanile, mäele kui hotelli sisehoovi.

Vaade korteri rõdult

Vaade korteri rõdult sisehoovi

Esimesel hommikul läheb mul uni kõige varem ära. Piilun kardina vahelt välja - valge on, kuid päike veel ei paista, kell on alles seitse. Hugo magab magusalt, seega saab jooksma minna. Hotell asub mäekünkal ning meri on mitu tasapinda allpool. Otsin pääsu mere äärde; esmalt teen tahtmatult hotellile tiiru peale - tundub suletud ring olevat - mitte kusagilt ei pääse mäest alla. Pööran osta ringi ja jooksen tagasi, nüüd juba tähelepanelikumat ümbrust uuridest. Leiangi pargitud autode tagant väikese tee, mis viib mäest alla. Inimesi liigub nii varasel tunnil õues üksikuid ja kui, siis ka pigem sportijad. Õhk tundub olevat 20 kraadi kanti - väga hea temperatuur jooksmiseks. Tagasi jõudes lootsin, et teised on juba üles ärganud ja lasevad mind tuppa - võtit ma kaasa ju ei võtnud. Prõmmin ja lasen ukse taga kella umbes 15 minutit, enne, kui Renee mind sisse laseb. Ta nägi unes, et keegi kolgib ukse taga, samuti oli Renee emal mingi analoogne unenägu pooleli ja keegi ei ühendanud ära, et mina tegelikult uksest sisse saada tahan. Jõuan selle ajaga juba maha jahtuda ja mõte kuuma kehaga hotelli basseini hüpata kaob ära.

Pärast hommikusööki asume saart avastama autoga. Gran Canaria on praktiliselt ümmarguse kujuga saar ning saare rannikut mööda kulgeb saarele ringi peale tegev tee. Kuna saar on mägine, siis mõistagi ei tee Hiiumaast kolmandiku võrra suuremale alale tiiru peale mõne tunniga. Mägistes piirkondades lähevad kilomeetrid ikka väga teosammul; arvestades, milliseid serpentiine mööda teed mäkke ja taas mäest alla kulgevad. Teekonda lihtsustavaid ja lühendavaid tunneleid ning sildu on vaid saare lõunaküljel asuva suvituspiirkonna lähedal, edasi läheb käänuline kaljunukkidel tee, kus piirkiirust 90 km/h pole võimalik kuidagi saavutada. Esimese peatuse tegime sadamalinnakeses Puerto de Mogan - sinna soovitasid meil minna ka sõbrad, kes seda kohta aastaid tagasi külastanud olid. Oleme tegelikult ka ise varem Gran Canarial käinud, Anee oli siis 1 a 3 kuud vana ning meie ei tundnud veel reisides end väga kindlalt, mistõttu veetsime nädala 5-tärni hotelli rannas ja basseinides. Aastatega on julgust juurde tulnud ning nüüd tundub isegi 2-kuuse beebiga reisimine olevat võimalik.

Käänulised mägiteed

Puerto de Mogani kohta lugesin hotellist kaasahaaratud brožüürist, et see on nagu kohalik Veneetsia, samuti selgub, et sadamast saab minna allveelaevaga sõitma. Tundub põnev - midagi väga teistsugust! Linnakesse jõudes märkame majade vahel kanaleid ja hulganisti väikeseid sillakesi. Majad on nagu muinasjutust - esimesed korrused on nii madalad, et mööda tänavat jalutades võib akendest sisse vaadata. Kõikjal majade kohal ja küljes õitsevad lopsakad lilled. Väga armas koht. Jalutame sadama poole, kust otsime allveelaeva. Sadam on paksult täis uhkeid jahte - on need siin kohapeal rentimiseks või tulevad kuldses keskeas Euroopa rikkurid siia suvitama, jääb selgusetuks. Igal juhul kohtab siin jalutades enim just 50+ vanuses Saksamaa ja Madalmaade inimesi.

Puerto de Mogan

Sadamas on ka mitmeid restorane, kus pakutakse värsket kala otse ookeanist. Teeme kerge lõuna seal samas ja sööme grillitud kala. Hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära - nii nagu turistidele orienteeritud kohtades ikka.

Kollane allveelaev sai ka üles leitud. Renee uurib reisi kellaaegu ja hinda; 29 €/inimene maksab. Mõtlesime, kas ikka läheme ja kui, siis kas täna. Renee kahtlustab, et äkki on mingi tüngavariant, äkki hulbime niisama kusagil veepiiril. Laeva saaks 20 minuti pärast - otsustame sõidu ikka ära teha. Hugo magab turvahällis - võtame ta siis niimoodi kaasa. Laev jõudiski kohe sadamasse ning inimeste väljudes vahetati laevas õhku. Allveelaeva sai sisse mööda järske redeleid. Sundõhuvahetusest sai aru ka siis, kui redelile ronides mu seelik järsku teistpidi seljas oli. Hea, et olin üks esimesi laeva minejad…

Allveelaev oli tõenäoliselt ehitatud lõbusõidu otstarbeks - selle sees olid mõlemas küljes pingiread ning iga pingikese ees väike ekraanike, kust nägi laeva kohal toimuvat. Laevasõit kestis 40 minutit ning sukeldusime ca 20 meetri sügavusele. Nägime hulganisti laevavrakke ja erinevaid kalu. Aneele tundusid ärauppunud laevad veidi hirmsana - tema jaoks täiesti uus teema ning küsimusi jagus sel teemal veel pikaks ajaks.

Allveelaevas

Laevavrakk mere põhjas

Merepõhjast väljununa suundusime hoopis kõrgete mägede suunas. Kui ümmargune saar ette võtta ja seda kellana kujutada, siis meie hotell asub kella viie juures ja meie olime praegu kella kaheksa juures. Tagasi pole kunagi põnev minna, seega mõtlesime siiski edasi sõita, kuigi "kellale" tiiru peale tegemiseks kuluks veel päris kaua aega. Päris kell oli kohe kolm saamas. Aega veel pimedani oli, seega läksime kellale täistiiru peale tegema - lootuses, et iga mõtteline tund ei võta aega pärisajas tundi. Kulus kolm tundi, kuni jõudsime pealinna Las Palmasesse (asub kella ühe peal). Teed olid ülimalt käänulised - olime vahepeal pealpool pilvi ning siis jälle all mere ääres. Paistis, et pealinnale lähenedes käis tee-ehitus - raiuti teed läbi mägede ja ehitati sildu, mis lühendab teekonda ikka oluliselt.

Tee-ehitus

Päris väitav oli see teekond, loodus oli pea muutumatu - ikka kivised mäed, käänulised teed ja ei midagi uut. Tenerifel oli saare põhjaküljes oluliselt lopsakam loodus, siin tundus see olevat igal poole sama kivine ja elutu - vaid mõned tutikesed kasvasid mäekülgedel. Anee õnneks tegi vahepeal uinaku ning ka Hugo otsustas pikalt magada. Las Palmasesse jõudes Hugo küll ärkas ja nõudis häälekalt, et ta turvahällist vabastataks. Käsime pealinnas poes süüa ostmas, et õhtul hotellis midagi ise valmistada.

Vaated Gran Canaria lääneküljel

Mõttelisest kella ühest (Las Palmasest) tagasi alguspunkti kella viie peale (Bahia Felize) kulus sõiduks kõigest pool tundi - nüüd juba mööda mitmerealist kiirteed. Oleme ka naabersaarele Tenerifele peaaegu ringi peale teinud ning geograafiliselt on need üsna sarnased saared - suvituspiirkonnad all lõunas, mägised ja kurvilised teed saare lääneküljes, ning pealinn saare kirdeosas, pealinnast suvituspiirkonda mõlemal saarel korralik kiirtee; isegi lennujaam on praktiliselt samas kohas - pealinna ja suvituspiirkonna vahel kiirtee ääres.

Hiiumaal telkimas (11.06-13.06.2011)

Juuni alguse soojad ilmad tekitasid mõtte minna telkima ning esimese paigana tuli pähe just Hiiumaa. Anee ootas reisi põnevusega, kuna see oli tema jaoks esimene telkimisreis.
Praamiga Hiiumaale sõites tuli Anee välidekilt tagasi teatega, et õues sajab vihma. Ei võtnud tema juttu tõsiselt, kuna ümberringi paistis päike ja mitmenädalase kuivaperioodi tõttu oli mõte vihmast muutunud ebareaalseks. Kui aga tuttavad laevas mööda kõndisid ja väitsid samuti, et väljas sajab vihma, sain aru, et tegu pole siiski veepritsmetega merest, vaid tõelise vihmasajuga keset päikesepaistet.

Mandril keegi vihmast midagi kuulnud polnud - nii tundus, et me valisime telkimiseks ainukese märja koha Eestimaal. Lootsime, et tegu on siiski hoovihmaga, mis peagi möödub ning sõitsime Kärdlasse, et sealt poest osta kaasa süüa õhtuseks toiduvalmistamiseks. Kärdlast mööda Hiiumaa põhjarannikut Kõpu poole sõites hakkas ilm selginema ning vihmasadu hääbuma. Pöörasime ühest mere äärde viivasse teeotsast sisse, et leida potentsiaalset telkimiskohta. Esimeses peatuskohas, kus autost välja astusin, jõudsid sääsed vähem kui minutiga mind sõelapõhjaks närida. Ronisin kratsides tagasi autosse ja mõtlesin, kas me tõesti sellises sääseparves telkima hakkamegi.

Telgi kokkupanek

Ka mitu järgmist teeotsa ei tõotanud head - ümberringi oli tõeline "karumets" (hirm karude vastu on mul paranoiline) ja õhk kubises sääskedest. Vaatasin juba silmanurgast tee ääres olevaid majutuskohtade viitasid… Kõpu poolsaarel nägin tee ääres viita RMK telkimiskohale - neid viitasid olime ka enne näinud ja paari kohta ka vaadanud, kuid sääski oli igal pool jube palju ja mõnes kohas vedeles ka liiga palju prügi maas. Kaleste telkimisala, kuhu me väikest metsavaheteed mööda jõudsime, tekitas juba sinna jõudes tõelist vaimustust - olime karumetsast väljas, otse mere ääres, ümberringi RMK ehitatud lõkkekohad, söögilauad ja toolid, puuriidaga kuur, välikäimla (koos WC-paberiga) ja prügikastid erineva prügi jaoks - mida veel tahta. Kuid üks auto oli siin enne meid - aga õnneks olid nad tulnud vaid ujuma ja lahkusid peagi.

Kaleste asukoht Hiiumaa kaardil

Imekombel polnud siin sääski - sai täiesti rahulikult ja vehkimata õues olla. Tegime esimese pikniku ning sõime tuulehaugi ja juustuleibu. Telkimiseks olid Kalestes samuti ideaalsed tingimused ning pärast väikest tiiru mere ääres hakkasime telik üles sättima. Anee ronis puu otsas ja mööda pinke ning kilkas vaimustusest. Tema jaoks tunduvad praegu põnevad äkilised lapsed ning ta proovib igati oma osavust treenida, et ka ise äkiline laps olla - seda rõhutab ta pidevalt. No ja äkilised lapsed turnivad ju loomulikult puu otsas!

Äkiline Anee

Meil oli kaasas tõeline automatkaja täisvarustus - suur telk, mille Renee eelmise aastal ostis ja mis oma mõõtmetelt sobib kindlasti vaid automatkal kaasa võtmiseks, samuti täispuhutav 180x200 madrats, mille kaal on ka selline, et käe otsas seda pikalt ei tassi. Ja kui juba autosse mahub, võtsime kaasa ka oma voodipesu, kuna meiega kaasareisiva kõhubeebi tõttu jääb meil selgelt kaheinimese magamiskotis ruumi väheseks. Aneele võtsime tema magamiskoti kaasa, kuna tema tahtis proovida selle sees magada. Ostime kaasa ka väikese gaasipliidi toiduvalmistamiseks - et Anee näeks midagi uut ja teistsugust ning ausalt öeldes tundus matkal toidu valmistamine endalegi pärsi põnev. Ja kui juba pliit kaasa sai, tulid kaasa ka (päris) pott ja pann, ühekordsed kruusid, taldrikud, lusikad ja kahvlid. Võtsin kaasa ka korraliku noa, väikese riivi, juustunoa, kurgikoorija, pannilabida ja köögipaberi rulli - no nii igaks juhuks, et millestki puudust poleks :) Sellise pakkimishulluse pärast ei saa meist kunagi ka päris seljakotirändureid…

Mere äärde

Purgisupi, kui lihtsaima ja traditsioonilisima matkatoidu idee laitsin ma poes maha, kuna nende koostis on lihtsalt liiga kirju E-ainetest (rääkimata siis pakisuppidest) ning kuna meil olid kõik võimalused toidu valmistamiseks, siis Renee käis välja idee teha hakklihaga makarone. Anee valis selleks välja autokujulised makaronid ja minul jäi vaid üle selle kõigega nõustuda.



Õhtud enne jaanipäeva on meie laiuskraadil kaua valged - nii ei olnud probleemi valmistada õhtusööki alles kella kümne ajal. Hakkas küll veidi sääski tekkima, kuid sääsetõrjevahend ajas nad meist eemale. Kuna Reneel on ka internet igal pool läbi telefoni kaasas, siis lõime arvuti laua peal lahti ja skype'sime Toilasse, et nad mõistataks, kus me oleme. Pann särises pliidil, Anee tormas ringi ja me olime internetis - lähim vastusevariant oli kusagil talu õuel, aga inimtühjas mererannas Kõpu poolsaarel ei osanud meid keegi sellise varustusega ette kujutada.

Internet ja väliköök Hiiumaal

Magama sättisime end ikka südaöö paiku. Meie möödunudaastane telkimiskogemus näitas, et vaatamata kaasasolnud suletekile ja paksudele riietele oli uinuda jube külm ja hommikul vastupidi koorisime end paljaks ja higistasime palavuses. Sel öösel oli aga telgis üllatavalt soe ning külm ei hakanud terve öö. Ka hommikupäike ei kütnud telki liiga kuumaks - tundus, et telgis püsis terve öö üsna sama temperatuur - ärkasime alles poole üheteist ajal hommikul ning hea unega Aneed tuli lausa üles ärkamiseks kõdistada.

Tuulehaugi luu

Hommikune tatrapuder ja apelsinimahl

Ilm polnud ülemäära palav - väga mõnus temperatuur, et saab veel lühikeste käistega olla, aga päike ei kõrveta. Keetsime oma matkapliidil tatraputru ja sõime vabas õhus hommiksööki. Meil oli juba telkimisalal välja kujunenud oma "toad" - pärast "köögis" söömise lõpetamist läksime oma "magamistuba" ehk telki kokku pakkima. Äkiline Anee ronis taas mööda puid ning riputas ka kõik oma kaasasolnud mänguasjad puu otsa.

Ideid mänguks jagub...

Hea on küll, kui reisil kõikvõimalikke asju on olemas, kuid võttis ka aega, kui me kõik kaasataasitud asjad taas autosse pakkida suutsime. Ilm oli läinud soojemaks ning läksime veel samas kohas mere äärde. Vesi tundus üllatavalt soe, kohe täiesti ujutav ja Anee ei jätnud võimalust kasutamata. Kastsin isegi end korraks üleni vette - seda esimest korda sel aastal.

Aneed tuli mere äärest ära meelitada ning kuna majakate otsa ronimine polnud tema jaoks piisav põhjus, siis pakkusime välja, et otsime kusagilt ka mänguväljaku. Kuna kaks Hiiumaa kuulsat tuletorni - Ristna ja Kõpu - asuvad just Kõpu poolsaarel, siis ronisime ikka mõlema otsa. Seda sai tehtud ka nelja aasta eest, kui me viimati koos Aneega Hiiumaal käisime. Kõpu tuletornist allatulek oli ikka väga järsk, just nagu paar kuud tagasi Taimaal Wat Aruni pühamus. Reneel tuli taas Aneega kuidagimoodi kitsast ja järsust trepist alla ukerdada.

Ristna tuletorn

Kõpu tuletorn

Kõpu tuletorni järsud trepid

Sõitsime edasi Hiiumaa lõunakülje poole - peagi tervitasid meid teetööd, mis rappuvas autos imekombel Anee uinutasid. Ärgates uuris Anee, ega vahepeal me kusagil mänguväljakut näinud pole. Hiiumaa inimasustus on niivõrd hõre, rääkimata mänguväljakutest. Käina tundus olevat vähe suurem asula ning lootsime sealt kasvõi väikese mänguväljaku leida, kui juba Aneele lubanud olime. Avalikku mänguväljakut küll ei leidnud, kuid avastasime, et lasteaia väravad olid lahti ning lasime Aneel vähe aega siis mööda võõra lasteaia mänguväljakut turnida.

Tee ääres kiikumas

Käina lasteaia hoovis

Kõht tundus juba tühi olevat - piilusime sisse ühte Käinas asuvasse söögikohta, mis kandis lausa restorani nime. Kohatu oleks sellistest kohtadest midagi loota - vastu võttis ikka traditsiooniline friikartulihais, mis pani otsa ümber pöörama. Täpselt samad aroomid olid ka ühes Sõru sadama söögikohas. Tundus juba, et peab taas ise poodi minema ja oma matkapliidi välja võtma…Veidi enne Käinat, suunaga Kassari poole nägin enne silti "Lest ja lammas" - juurdlesime Reneega, kas seal peaks süüa saama, kas sinna peaks soovi korral ette helistama või müüakse seal hoopis kiloga värsket lesta ja poolt lammast. Kuna olime ööseks minemas Orjakus asuvasse Dangen Haus külalistemajja, siis mõtlesime sealt asja uurida.

Dagen Haus jäi meile oma erilisuse ja stiilipuhtusega silma juba neli aastat tagasi, kui me Hiiumaal ööbimist otsisime. Hotell on ehitatud vanasse mõisa ait-kuivatisse ning selle erilisust on märganud ka Lonely Planet, mis valis Dagen Hausi külalistemaja 99 maailma isikupärasema väikehotelli hulka. Kuigi ka eelmise reisi ööbimine oli algselt planeeritud peamajja, ööbisime me peamaja kõrval Mõisakoha väikeses majakeses, kuna avastasime sealt eest oma head tuttavad, kellega ühte majja kolisime. Stiilipuhtalt on kujundatud mõlemad kohad - Mõisakoha majake on maastiilis, peamaja aga romantiline mõisahoone. Hotelli kodulehelt näeb ka pilte tubadest ning minu arust on need toad lihtsalt vapustavalt ilusad. Hinnaklass on väga mõistlik ning esmavaatlusel ei usukski, et see on ühe Hiiumaa noore perekonna ettevõtmine. "Kodukootust" (mitte halvas mõttes) reedab vaid omanik, kes meid märgates jätab muru trimmerdamise pooleli ning töödest määrdununa ise mitte majja tulles juhatab meid tuppa, mille väidab palava ilmaga kõige jahedama olevat. Olles täielikus lillemustri-vaimustuse perioodis, lummas mind toa lilleline tapeet täielikult.

Dagen Haus külalistemaja

Kuna hotell õhtusööki ei paku, läksime saadud juhiste järgi seda sama lesta ja lammast otsima. GPS juhatas meid aga ühe talu õue - tundus, et siin müüakse ikka poolt lammas ja värsket lesta, mitte ei saa süüa. Inimesi ringi ei liikunud - helistasin ja küsisin söömise kohta. Talu õuest juhatati meid siiski minema ning lesta ja lammast pidavat ikka päris söögikohast saavat. Kohale jõudes ei uskunud ma oma silmi - suur ja taas uskumatult stiilne söögikoht ühe väikesaare kohta. Hiiumaal ringi sõites ja ümbrust vaadates tundus mulle igasugune ärialgatus ilmselge riskina ning potentsiaalse kiire pankrotiga lõppevat ja nüüd oli keegi pannud üles sellise söögikoha, kuhu mahub suurusjärk 100 inimest!

Lest ja lammas grill

Paluks tilli ürdipeenrast

Mitte, et restorani suurus taset näitaks, aga ka menüü tundus perifeeria kohta paljutõotav ning kogu restorani kujundus oli maitsekas. Lisaks vaimustusin peenrakastidest, mis palistasid õues terrassiääri ning millest ettekandja aeg-ajalt värsket rohelist kraami peoga korjamas käis. Peenrakastides leidus erinevaid ürte, salateid, söödavaid lilli, herneid ja maasikaid - Anee napsas sealt paar noort hernekauna ja sõi tilli peale. Puhus soe tuuleke ning nautisime väliterrassil olemist. Menüüst oli küll otsa lõppenud kõik suitsutatud kalad, kuna bussitäis rahvast, kes sealt läbi käis, oli teinud puhta töö. Samas ei saa pahaks panna, kuna bussitäie sööjate saabumist ei saa ette ennustada ning ülisuuri toiduvarusid on sellises kohas selgelt ebarentaabel hoida.

Tursamaks röstsaial

Õrnsoola siig röstleival

Grillitud talleliha ja aedviljad - Anee lemmik

Mina tellisin eelroaks õrnsoola siiga röstleival ning Renee tursamaksa röstsaial - ning mõlemad jäime valikuga rahule. Pearoaks tellisin endale selle päeva eripakkumises olnud tallerisoto, Aneele tema põhilist lemmikut grillitud talleliha ja - aedvilju (see oli ka menüüs kõige kallim toit - 10 €) ning Renee valis endale grillitud seakaela krõbedate kartulitega. Tallerisotost sain juba esmasel vaatlusel aru, et tegu pole risotoga, kui selles pole kasutatud ristotoriisi, lisaks oli "risoto" täiesti kuiv - see oli mulle järjekordne õpetus, et risotot tasub tellida vaid kohtades, kus ei peeta iga riisiga valmistatud toitu risotoks, vaid teatakse õige risoto valmistaise tehnikaid. Tallest oli risoto saanud vaid "kasukamaitse", mis oli tingitud tõenäoliselt rasvaste tallelihatükkide läbi hakklihamasina ajamisest ja riisi hulka segamisest. Aga kuna tegu oli grillikohaga, siis grilltoitudes õnneks pettuda ei tulnud. Risoto asemel asusime Aneega mõlemad tema talleliha ja aedviljade kallale ning need olid tõesti maitsvad - liha nad grillida igal juhul oskavad ning ka lisandid olid väga maitsvad. Ka Renee tellitud grillitud seakael tundus hea valik. Vaatamata ebaõnnestunud risotole jäime siiski rahule, et Hiiumaal nii hästi süüa saime - seda lihtsalt ei osanud oodata. Kes kohta otsima lähevad, siis "Lest ja Lammas grill" asub Kassaris, teel Sääretirbi poole; teelt eksida pole võimalik, kui seada sihtkohaks see omapärane maanina; söögikoht on kohe tee ääres.
Uurisime ka, kas pakutavad talled on kohalikud, kuna taamal paistis suur lambakari ning Anee mõlgutas mõtteid, et me sööme ühte tallekest sealt. Ettekandja sõnul on lammas enamasti kohalik, kuid vahel tuuakse kaugemalt ka. Jäi vaid arusaamatuks, kas kaugemalt on Hiiumaa teisest küljest või sööme me hoopis teise maa lammast. Kaldun siiski arvama, et ettekandja pidas kaugeks ka Hiiumaa teist külge…

Hotellis pakuti meile sauna võimalust ka, kuid kell oli juba palju ning loobusime sellest.

Järgmisel hommikul oli ilm sombune ning öösel oli sadanud vihma. Hea, et me teise öö siiski hotelli kasuks otsustasime. Hommikusöögil olime ainukesed inimesed. Toit oli lihtne, kuid leidsime kõigile midagi meelepärast. Aneele keedeti veel eraldi putru, kuigi seda algselt menüüs polnud.

Dagen Haus külalistemaja. Hommikusöök.

Praamini oli veel aega ning kuna me olime Sääretirbile väga lähedal, läksime sinna matkama. Oli väga tuuline, kuid ilm läks üha soojemaks ning selgapandud jope tuli maha koorida. Tee ääri palistasid metsmaasikataimed, kuid esmavaatlusel tundus, et küpsete maasikateni on veel paar nädalat aega. Siiski jäi peagi päikeselisel teepervel silma esimene punane maasikas, mis loomulikult Anee suhu rändas. Edaspidi käsime aeglases tempos ja pead maas - maasikaid leidsime veel kümneid ning ka kõik pooltoored marjad läksid käiku. Sääretirbi lõppu me ei jõudnudki; tuli hakata tagasi liikuma, et õigeks ajaks praamile jõuda.

Esimesed metsmaasikad 2011

Matkamas

Kojusõit. Praamis.