Douro jõe kallastel (22.08.14)

Täna seikleme Douro jõe kallastel. Alustame oma hotelli juurest Porto keskusest veidi väljas, kohas, kus jõgi suubub Atlandi ookeanisse. Ületame silla ning jõuame jõe lõunakaldale São Pedro da Afurada külla, mille kohta lugesin ühest eestikeelsest reisikirjast. Vana kaluriküla Douro suudmes, milles väärib äramärkimist arhailine pesupesemise komme keset küla. Tundub uskumatuna, et praegusel pesumasinate ajastul pestakse tsiviliseeritud piirkonnas, kohe Porto vastaskaldal, veel käsitsi pesu ning et sellist tegevust “harrastavad” nii paljud küla elanikud, et nende tarvis on ehitatud pesumaja. Pesumajja sisse piiludes ei leia sealt seinade viisi pesumasinaid, vaid pigem Vana-Rooma stiilis kivist vannid, milles voolab vesi ning kus najal küürutab üksik vana naine, küürides harjaga musta pesu. Pesta, või vähemalt kuivatata armastavad pesu siin paljud – pesumaja kõrval, kohe jõe kaldal, laiub arvestatav maa-ala pesukuivatuspuid. Ka pesukuivatuspuud pärinevad justkui teisest ajastust – valmistatud pikkadest üksteise najale toetuvatest puuvaiadest.

Pesu kuivatamine São Pedro da Afurada külas

Pesumaja São Pedro da Afurada's

Sõidame mööda jõe lõunakallast edasi. Tee kulgeb sõna otseses mõttes mööda jõe äärt; vaid raudpiire eraldab sõiduteed jõest. Ruumi puudusel on jalakäijate laudtee ehitatud otse jõe kohale vaiadele. Vaid ca 5-minutilise autosõidu kaugusel kalurikülast asub Vila Nova de Gaia linn. See on Porto paarislinn, linn teisel pool Douro jõge – nii lähedal ja samas nii kaugel. Jõgi eraldab neid kahte kallast ning millegipärast on see eraldatus nii märgiline, et linnad on saanud erineva nime. Üle jõe viib mitu autosilda, kuid jalakäijad saavad ühest linnast teise mööda Porto ikoonina tuntud Luis I rauast kaarsilda. Kõik Porto linna vaated on tehtud Vila Nova de Gaia linnast ning vastupidi – kõik vaated Portos Douro suunas on tehtud nii, et taamale jääb Gaia. Ka Porto vastaskallas on kuulus oma veinikeldrite poolest.

Vila Nova de Gaia

Turiste vedav paat Douro jõel. Taamal Porto.

Vaade Porto kesklinnale

Vasakul Porto, paremal Vila Nova de Gaia. Neid ühendab Luis I sild.

Meie suundume aga täna avastama Douro kaldaid väljaspool linna. “Kolime” mööda Luis I silda taas teisele poole jõge ning hakkame kulgema mööda Douro äärset käänulist teed, mis järgib jõe igat kurvi ja väänleb koos sellega.

Vaated Douro jõele

Peamiselt kulgeb Douro põhjakaldaga paralleelselt kulgev tee kõrgustes ning teepervelt avanevad maalilised vaated jõele. Jõel käib tihe laevaliiklus ning tundub, et enamus neist on (lõbu)sõidulaevad. Väikeses asula nimega Melres laskub tee alla ning kõrgustest märgatud liivarand kutsub külastama. Selline aja mahavõtmine on väikese lapsega koos reisides vahel vajalik. Täna, meie reisi 8. päeval, on esimene kord, kui Hugo arvab, et on tarvis veidi iseloomu ka näidata. Seni on nädal temaga reisil möödunud üle ootuste intsidendivabalt. Kui kodus tuleb kohe kolmesel pea igapäevaselt ette mõni kisahoog, kui tema ja minu maailmanägemus ei ühti, siis siin, kus kõik on hoopis teistmoodi ja ettearvamatu, sobib talle kõik. Hugo ei ole selline laps, kes vajaks vaid rutiinset kodust turvalisust, tema ei küsi (erinevalt väikesest Aneest), millal me juba koju läheme – vastupidi – ta on huvitatud maailmast nii palju kui üks kolmeaastane suudab uut endasse ahmida ja oma maailmapilti mahutada. Aga samas on ta jonnimises väga põhimõttekindel ning ei murdu kuidagi. Hommikul meie peale vihastades lubas ta üksi hotelli jääda, lasi Reneel selgeks teha, kuidas töötab uksekaart ning arvas, et saab ise hakkama ka hotelli taevakorrusele basseini minekuga. Kõva kivi; või nagu ta ise veidi väiksemana enda kohta ütles - “põva pivi”.

Teeme ujumis- ja söögipeatuse Douro äärses rannas. Jõevesi on soe ning rahulik, tuntavat jõe voolamist pole ujudes tunda. Rannas veedavad suvepuhkust Portugali kodumaised turistid. Kui mägedes nägime megavarustuses pikinikupidajaid, siis rannas ja rannaga piirneval mururibal on hulkade viisi täisvarustuses suvitajaid. Telgid, plastmassmööbel, pesunöörid, gaasipriimused, kartuleid koorivad pereemad, joogipudeliga pereisad ning jooksvad lapsed. Täiesti omaalgatuslik ajutine suvila otse jõe kaldal. Huvitav, mitu päeva sellist suvitusstiili harrastatakse. Varustuse järgi otsustades tundub, et nii elatakse ikka rohkem kui päeva.

Rannast tagasi auto juurde kõndides märkame putkat, kus müüakse pontšikuid. Selliseid mõnusaid rasvas küpsetatud, tuhksuhkruga pealt puistatuid, mida tegelikult ei tohiks süüa. Aga võib vaid arvata, kas need isutavad, kui lõhn levib kaugele ning oled just ujumast tulnud ja lõunasöögiks vaid vesiseid puuvilju söönud. Oleme ainukesed ostjad ning müüja on väga sõbralik ja heldekäeline – paneb veel mitu pontšikut lisaks kaasa.

Tuldud teed pole kunagi huvitav tagasi minna, seega ületame taas jõe ning sõidame Porto poole mööda Douro teist kallast. Tagasiteel hakkan surfama internetis, et õhtuks Portosse mõni söögikoht välja valida. Tunnen, et see maksimalism ja pidev ideaalsuse poole püüd hakkab mind väsitama. Aga raske on ka alla anda ja leppida millegi halva või keskpärasega. Üks hea restoran, millele jälile saan, on suletud, teine, kuhu Portos jõuame, pole päris see, mida ootasime. Üritame samas piirkonnas veidi jalutada ja midagi leida, aga ei hakka ühtegi sellist kohta silma, kust võiks head toitu saada.

Sillad üle Douro (üks neist kiirtee sild)

Douro jõgi

Viinamarjaistandused Douro kaldal

Porto

Porto

Douro suue Portos päikeseloojangul

Otsustame, et sõidame Matosinhose poole, kust me siin Porto ümbruses kõige paremini oleme süüa saanud. Üks mereanni restoran, kus on just austrite õhtu, suudab pakkuda meile vaid ühte suitsetajate lauda (sellest loobume). Seal samas läheduses asub restoran Cafeina, mis jäi kõrgete punktidega silma Tripadvisor’i hinnangutabelis (sageli küll mitte kõige usaldusväärsem), kuid esmamulje pole paljutõotav. Fine dining restoran, milles istuvad vaid üksikud inimesed. Tundub kuidagi mahajäetud koht olevat. Aga me oleme juba üpris näljased ja väsinud otsimast ning sõbralik teenindaja meelitab meid lauda. Mul puuduvad ootused. Fine dining ja Portugal tundub kuidagi nii ootamatu ja mitte minu senise Portugali pildiga ühilduv. Pole sellist kogemust tegelikult Portugali reisilt otsinudki. Menüüd lugedes lähen juba veidi optimistlikumaks ning otsustan, et nüüd viimasel õhtul siin Portos tahan ma ära proovida bacalhau, milleks ma nii kaua olen hoogu võtnud. Kaua seetõttu, et nii palju muid ahvatlusi on olnud. Bacalhau on soolatud ja kuivatatud tursk, mida kasutatakse ammusest ajast väga paljudes roogades portugali köögis. Ilmselt võib oletada, et kunagi puudusid külmutusseadmed ning turska suudeti säilitada soolates ja kuivatades. Kuivatatud soolatursk on algul tulisoolane, kuid see hüdreeritakse uuesti ning leotatakse sellest soola välja. Mul ei tule oma valikus pettuda – bacalhau fine dining võtmes on väga hea valik. Kuigi kui valida, siis eelistan muidugi värsket turska soolatursale. Hugo on meiega üle nädala õhtusöögiks vaid kalu ja kaheksajalgu söönud ning pakun talle vahelduseks päikesekuivatatud tomatite, pesto ja suvikõrvitsaga pastat. Pasta on imeline ning etteruttavalt võin juba öelda, et oleme sellist pastat juba mitmel korral kodus teinud ning retsept on saadaval ka toidublogis. Renee valis veiseliha ning ei pidanud samuti oma valikus pettuma. Algul tühi tundunud restoran vajus aga esimese poole tunniga täis ning hiljem saadeti inimesi ukse pealt juba tagasi. Jõudsime lihtsalt õigel ajal ja ka õigesse kohta, kuigi meil täna seda kohta nii kaua tuli otsida. Kui juba kõht täis ning toidust head emotsioonid saadud, tundub alati, et head toitu ikka tasub otsida.

Restoran Cafeina

Bacalhau

Barcelos’e turg ning õhtusöögielamus Portugali pererestoranis (21.08.14)

Kord nädalas, igal neljapäeval, toimub Portugali põhjapoolseimas regioonis Minho’s Barcelos’e nimelises linnas suur turg. Kuna on just neljapäev, tundub see leid Lonely Planet’ist ideaalne plaan tänaseks. LP andmeil on Barcelos’e linnas turgu peetud sajandeid. Selle sama turuga on seotud ka legend, kuidas kukk sai Portugali sümboliks. Legend on küll absurdselt ajuvaba, kuidas keedetud kukk hakkab kõnelema, aga kuke sümbol on sellegipoolest Portugalis nii kõvasti juurdunud, et seda leiab igalt poolt ja igal kujul. Nagu kohalik Angry Bird. 

Portugali versioon kurjast linnust

Portugali kuked

Barcelos asub Portost veidi vähem kui tunni kaugusel põhjas, sinna viib taas kiirtee, nagu pea igasse vähegi suuremasse asustatud kohta siin riigis. Hommikul Portost startides on ilm veidi udune ning temperatuur 20 kraadi ringis. Tee peal tundub olukord veel halvenevat – temperatuur langeb ning udu pakseneb. Udu on koondunud kõrgemale mägedesse, mis pole siin piirkonnas tegelikult üldse märkimisväärse kõrgusega. Kiirtee pealt paistavad all mäeorgudes mitmed asulad, kus kummalisel kombel paistab päike. Ka Barcelos on üks neist asulatest, kus paistab päike ning temperatuur on üllatuslikult lausa 26 kraadi. Et linnas on käimas suur turg, sellele viitab juba autode hulk. Pea iga saja meetri tagant tegutsevad isehakanud parkimiskorraldajad, kes juhatavad sind parkimiskohta, mida sa niikuinii ise ka märkaksid ning küsivad selle eest raha. Meile tundub juba, et see parkimiskorraldamine on Portugali rahvuslik hobi või siis kindel elatusallikas päris paljudele inimestele. Neid parkimiskorraldajaid oleme näinud iga päev sellel Portugali reisil, neid on igal pool ning nende tegevus ja kasu võib olla mitte üksnes küsitav vaid lausa naeruväärne. Kord nägime tee ääres parkivat autot, mille juurde tuiskas paarisaja meetri kauguselt üks isehakanud parkimiskorraldaja, püüdes kuidagi tõestada, et just tema aitas autojuhil parkida ning on õigustatud selle eest tasu saama. Neid parkimiskorraldajaid kohtame iga päev ka oma hotelli ees; nad ei oota raha mitte üksnes parkimises kaasaaitamise eest, vaid sirutavad rahaluniva käe välja igaühele, kes autost välja astub. Renee on käinud juba kurjustamas, miks 5 tärni hotell ei suuda oma territooriumi neist parkimiskorraldajatest vaba hoida, kuid siin vaid laiutatakse käsi ning öeldakse, et nad tulevad ikka tagasi. 

Tagasi Barcelos’e turule. Turgu peetakse linna keskväljakul ning siin müüakse kõike – toitu, lauanõusid, riideid ja kodutekstiili, muusikat, suveniire, lilli, mööblit ning isegi elus linde ja loomi. Kõnnime turule küljest, kus müüakse võltsitud CD ja DVD plaate, odavaid Hiinas õmmeldud hilpe ja kunstnahast käekotte – olme meenutab 90-te aastate Kadaka turgu. Jõuame toiduturule, kust ostame värskeltkorjatud viinamarju, viigimarju ja pirne. Võtame veidi maitsmiseks ka oliive ja ube. Toidunõudest on müügil meeletul hulgal keraamikat. Anee soovis Portugalist midagi kukega (ta nägi eelnevalt Lonely Planeti esikaant, mille peal on ka kukk; sellest ka idee); leian turult lastele Portugali kukega taldrikud. Kuke suveniire müüakse igal sammul, samuti saab osta turult elus kukke või kana ning kuke hukkamiseks vajalikku põhjata ämbritaolist nõud. Kinniseotud jalgadega kuked ja kanad on hale ja masendav vaatepilt. Üldiselt on turg üsna puhas ja viisakas, kuna see püstitataks vaid üheks päevaks nädalas ning õhtuks korjatakse kogu kola kokku. 

Barcelos'e turg. Keraamika

Barcelos'e turg.

Kuke hukkamisnõu

Barcelos'e turg. Midagi lapsemeelsetele.

Barcelos'e turg. Laualinikute valik.

Hugole meeldis kangesti Hiina plastmass

Hugo uurib jäneseid

Bacalhau - kuivatatud tursk

Barcelos'e turg. Vinnutatud liha

Barcelos'e turg. Imemaitsvad viinamarjad.

Barcelos'e turg

Hugo sööb viigimarja

Pärast turulkäiku istume oma toidusaagiga pargipingile ning teeme kerge lõuna. Peame plaani, mida teha ajal, kui Hugo magab. Hispaania piir pole siit enam kaugel, mõtleme sinnapoole sõita. Nagu linnast välja sõidame, muutub temperatuur taas jahedamaks, laskudes lausa 16 kraadini ning kohati oleme udus. Tundub, et see udu nagu voogaks siia ookeani poolt. Kui Hispaania piirile jõuame, on udu nii tihe, et üle jõe asetsev Hispaania vaid vaevu paistab. Teoreetiliselt saaks ka Hispaania poolele sõita, kuid vaatamata sellele, et piirikontrolli pole, ei tasu ilma dokumendita (Hugo oma on hotellis) igaks juhuks riiki vahetada. Sõidame tagasi Porto poole. 

Teisel pool jõge paistab Hispaania

Kiirteel. Udu ja selge ilm vahelduvad.

Jõuame Portosse liiga vara, et veel õhtusöögile minna ning läheme veidikeseks kaubanduskeskusesse. Šoppamiseks ei tundu Portugal hea paik olevat – riided ja jalanõud on kallid isegi allahindluste ajal. Võrdluseks võtan USA samade brändide hinnad, aga USA ongi teine äärmus, kust saab väga hea hinnaga brändikaupu. 

Õhtune Matosinhos

Õhtusöögiks plaanime täna tagasi minna samasse restorani Matosinhoses, kus üleeile väga head kala saime. Kui kella kaheksa paiku restorani jõuame, on kõik lauad juba täis. Ükski seltskond veel lahkumas pole ning öeldakse, et lauda tuleb oodata vähemalt tund aega. Läheme nukralt lähedusest uut restorani otsima, kuid väike jalutuskäik ei anna tulemust. Sinna, kus eile käisime, saaks sööma minna, aga see polnud elamus. Loobume keskpärasest toidust ja otsustame ära oodata, millal esimene laud A Margarida restoranis vabaneb. Oleme üleeilsest siin restoranis meelde jäänud ning tuttav vanapapi, kes grillil toimetab, käib meiega aeg-ajalt rääkimas ning olukorrast ülevaadet andmas. Suhtleb meiega Portugali ja käemärkide keeles – aga aru me saame. Lõpuks vabaneb sees üks laud ning enne, kui oleme veel tellida jõudnud, saabuvad lauda esimesed taldrikutäied. Mulle tunduvad need koguseliselt isutekitajana veidi suured ning arvan, et ekslikult on meie lauda toodud kellegi teise tellitud toidud. Restorani perenaine aga kinnitab, et kõik see on meile. Mõistame, et meie ootamise vaeva tahetakse kuidagi kompenseerida. Ühel taldrikul on kahte sorti vorste – ühed kalahakklihast (ilmselt taas bacalhau’st), teised mustad nagu meie verivorstid. Maitstes selgub, et tegemist ongi verivorstidega, mis on nii tekstuurilt kui maitselt üsna sarnased meie verivorstidele, kui siis pisut vürtsikamad. Väga kummaline kokkulangevus niivõrd spetsiifilise toidu osas nii kaugel Eestist. Kui restorani peremehele seletame, et ka meil on selline rahvustoit, vaatab ta meid pisut skeptiliselt ja ei tundu seda väga uskuvat. Tellime menüüst kaks grillitud kala, kuid perenaine jätkab omaalgatusliku kostitamisega. Nüüd saabub lauda ümmargune krõbeda koorikuga suur sai, mille sees vedelapoolne täidis krevettidega. Millega tegu, saame enam-vähem aimu, kui silman seina peal raamitud ajaleheväljalõiget, kus sama restorani perenaine jagab samm-sammult koos piltidega just seda täidisega krõbeda saia retsepti. Koos grillitud kaladega tuuakse lauda ka kartulilaastud ning värske salat. Perenaine arvab ilmselt, et meie kõhud on jätkuvalt tühjad ning toob lisaks veel potitäie riisi juurviljadega. Maitseme kõike, kuid ilmselgelt jääb see kogus üle igasuguse piiri, mida kolm inimest (kellest üks vaid 2-aastane) jaksavad ära süüa. Samas oleme liigutatud sellisest külalislahkusest ning tunneme end nagu sellel Portugali perekonnal külas olevat. Kuigi kõhud on liiga täis, võtame kolmepeale magustoiduks veel Portugali rahvustoidu - peekonipudingi portveiniga – me lihtsalt tahame proovida, kuidas seda siin tehakse. Väiksed ampsud midagi väga magusat ja portveinist on imeline lõpetus tänasele õhtusöögile. Arvel loomulikult enamik lauale toodud toite ei kajastu, kuid meie omaltpoolt jätame heldelt jootraha. 

Täidetud sai krevettidega

Restoran A Margarida

Perenaine toob lauda aina toitu juurde

Peekonipuding

Peneda-Gerês rahvuspark (20.08.14)

Tänane kindel plaan on saada linnast välja. Kohe pärast hommikusööki asume teele. Veel ei tea, kuhu täpselt, aga võtame suuna põhja poole. Rahvuspargid on pea alati, olenemata riigist, kindla peale minek. Pärast linnakära ja saginat on loodusvaated ja matkarajad rahustav vaheldus.

Põhja-Portugalis, Hispaania piiri ääres asuv Peneda-Gerês rahvuspark tundub algul Portost startides liiga kaugel olevat, kuid kuni Braga (suuruselt kolmas linn Portugalis) linnani viib taas korralik kiirtee ning sinna ei tundugi enam ülemäära pikk tee. Kiirteedele vahelduseks sõidame edasi mööda väiksemaid mägiteid. Ümbrus meenutab Tenerife ida- ja läänekülje vaateid, teed kulgevad sama käänuliselt mööda mäekülgi pikalt üles ning seejärel laskuvad taas serpentiinidena alla. All orus paistab järv, selle ümber asula nimega Gerês – milline maaliline koht. Kaarti vaadates selgub, et tegu on siiski laienenud jõesängiga mitte järvega. Ühel kaldal asub avalik rand ning jões veepark, vees sõidetakse skuutrite ja veesuuskadega. Elu keeb, aga siin maalilise looduse keskel all orus mõjub see teisiti kui linnas. Teeme jäätisepeatuse ning otsustame, et tuleme siia täna veel tagasi. Enne aga tahame käia ühe kose juures, mille teeviit meil silma hakkas ning mida otsides me ka siia asulasse sattusime.

 Gerês - ujumisrand jõe ääres

Hugo jäätisega

Kulgeme väikesel kiirusel mööda jõekallast, mis näib pigem rahuliku järvena, liiklus on aeglane, kuna teed on kitsad ja autosid palju. Tundub, et see ilu keset loodust on avastatud ning meelitab ligi turiste.

Kui asulast taas üles mäkke sõidame, on tee äär autosid täis pargitud ning metsa all massiliselt inimesi piknikut pidamas. Pikniku pidamine on siin levinud ja väga kindlalt juurdunud traditsioon, sest metsaalune on statsionaarseid laudasid täis ning inimesed on kohal täisvarustuses. Laudadel on linad, toitu on kaasa võetud nii piknikukorvi, termokasti kui suurte pottidega. Ümber laua söömas suured perekonnad (võimalik, et mitu põlve). Türgis käies märkasime ka mitmes kohas sellist tugevat piknikutraditsiooni, Eestis aga reeglina nii põhjalikku piknikut ei peeta ning kui, siis pigem on need venelased. Mul millegipärast tekib peas seos, et piknikul käivad rohkem linnainimesed, kel pole suvekodu/maamaja ning kes tahavad aega looduses veeta.

Piknik puude vilus

Kosele lähemale jõudes ning tee-äärset autoderivi silmaga hinnates tundub, et siin toimub tõeline seenelkäik. Seenelkäik, nagu stseen samanimelisest filmist, kus ühte kohta “üksikusse loodusesse” saabub hulkade viisi inimesi. Metsa all on taas mitmed seltskonnad piknikut pidamas.

Kui väike Anee oli igal võimalikul hetkel mul patapumiga seljas, siis Hugo eelistab ise kõndida. Ka järskude treppide peal, mis koseni viivad, võtab ta pikki samme ja rühib Reneelt käest kinni hoides ülespoole. Kivine ja vähese veega jõesäng on päevitavaid või sulistavaid inimesi täis, kose juures aga tegeletakse kaljuronimisega. Üks seltskond trossidega kinniseotult, osad aga turnivad ilma igasuguse julgestuseta eluga riskides. Kosk on veehulga poolest vähemalt suvisel ajal pigem nire; selliseid kalju seest allakukkuvaid kosekesi on omajagu nähtud. Kose ümber tiirlevate inimeste hulk on ebaproportsionaalselt suur selle vaatamisväärsuse mastaapsust arvestades. Aga ehk jälle nauditakse lihtsalt looduses olemist.

Laskume mööda käänulist mägiteed tagasi Gerês’i ning plaanime ujumispeatust jões, mis meenutab oma mõõtmetelt järve. Autole parkimiskoha leidmine tundub võimatu; et Hugo autos magama ei jääks, laseb Renee meid ujumiskoha lähedal autost välja ning me lähme Hugoga juba vee äärde. Palav on, hüppame kohe jahutavasse vette. Tundub, et Gerês on kodumaise turismi sihtkoht, sest rannas kuuleb vaid portugali keelt. Mulle üllatuseks ei kõla portugali keel hispaania keele sarnaselt, vaid meenutab oma kõlalt läti keelt. See assotsiatsioon tekkis juba Eestist lennukiga Portugali lennates, kui arvasin algul lennukis lätlasi olevat, kuid nüüd päevi portugali keele keskel viibides kuulen ikka kummalist sarnasust meie naaberrahva keelega.

Hugo rannamängud

Oleme Hugot juba liiga kaua igasuguste tegevustega ärkvel hoidnud ning pärast ujumist tuleb uni hetkega, kui ta autotooli istuma saab. Tee ääres paistab puuvilja müügikoht – selline, kus tädi müüb kastitäit enda aia saadusi seal samas oma aia taga. Ostan mõned nektariinid ja ploomid, need tunduvad nii värsked ja küpsed. Löön käega, et neid enne pesema peaks, sööme neid seal samas autos. Imelised.

Sõidame suunaga tagasi Porto poole, kuid teeme kõrvalepõikeid, kuhu mõned huvitavamad sildid viitavad. Üks tee viib kõrgele mäetippu, mille küljed on kaetud ümarate suuremõduliste kividega. Nagu hiiglane oleks mäe otsast kivihunnikut laiali pildunud. Kummaline, mida loodus vormida suudab. Millised võivad olla selliste kivide tekkepõhjused, seda kusagilt kahjuks lugeda ei leidnud. See vaatepilt on kindlasti võimsaim elamus loodusest siin reisil. Hugo magab jätkuvalt autos, meie käime mäetipus kivide peal ronimas. Üritan vaadet nii telefoni kui fotokaga pildile püüda, kuid kahemõõtmeline foto ei anna kahjuks kunagi edasi sellist avarust ega objektide tegelikke suurusi, mida silmad kolmemõõtmeliselt näevad.

Otsustame, et õhtusöögiotsingule täna aega ei kuluta, vaid sõidame tagasi eile avastatud restoranitänavale Porto külje alla Matosinhosesse. Vahelduseks proovime eilse restorani kõrval asuvat teist restorani, kus teenindaja räägib inglise keelt väga hästi ja tutvustab tänast mereannisaaki. Silman eksponeeritud mereandide seas ka midagi sellist, mida olen varem Portugali kööki uurides piltidel näinud ning tean, et need on meres kivide peal kasvavaid “küüned” – just nii nad elukaid nimetavad, kuna need näevad küünte moodi välja. Söödav sisu urgitsetakse kesta seest välja – nendel on mere maitse, tundub mulle.

Meres kivide peal kasvavad süüdavad "küüned"

Bacalhau suupisted

Lauda tuuakse ka bacalhau’st ehk soolatursast valmistatud pallikesed, mis on Portugalis väga laialt levinud isutekitajad. Saame maitsta ka väga häid musti oliive ning kollaseid soolaube. Lisaks sai ja kitsejuust, mis ei puudu samuti ühestki lauast. Mina valin täna õhtusöögiks ühe suure grillitud kala, Renee aga otsustab vahelduseks üldse veiseliha süüa. Tänane õhtusöök ovatsioone siiski esile ei kutsu, ei liha ega kala pole nii hästi valmistatud kui lootsime. Aedviljad, mida lisandiks tellisime, tulevad lauda (üle)aurutatult – nendeks on kapsas ja porgand – no ei ole head. Oleks ikka pidanud eilsele kohale truuks jääma, mis on siit mõne sammu kaugusel.

Kui õhtul Skype’ga Aneele helistame, paitab ta läbi ekraani Hugot ja ütleb pisar silmis, et tahab teda nii väga katsuda ja kallistada. Mõistan siis, et olen tekitanud Aneele selle sama igatsustunde, mida ma ise kogeda ei tahtnud, kui oleks Hugo reisilt maha jätnud. Mulle ei tulnud pähegi, et laps võib oma venna suhtes samasugust igatsust kogeda. Samas minust lahusolek ei tekita 8-aastasele enam sellist südantkriipivat igatsust, aga millegipärast tekivad need tunded seoses väikelapsega, kellega on kõigil füüsiline kontakt oluliselt suurem. Ja siis tekibki see tunne, et tahad paitada ja kallistada...