Kiirpilk Münchenile (06.03.15)

Pärast hommikusööki Austria Alpides asume teele Müncheni suunas, kust meil homme hommikul läheb lend tagasi Tallinnasse. Terve tänane päev on aga meie enda sisustada, kuna meile annab liikumisvabaduse auto, mille tagastame enne tagasisõitu Müncheni lennujaama.

Kuni Austria-Saksamaa piirini kulgeb sõit mööda Alpide jalamit. Arutleme kohaliku arhitektuuri ja talupidamise teemadel. Kõikjal katab maad paks lumevaip, millele eile vallaolnud taevaluugid olulist täiendust pakkusid. Kui Austria-Saksamaa riigipiiri ületame, tundub, nagu oleksime sattunud talvest kevadesse. Lumi on täielikult kadunud. Taamale jäävad ka kõrged mäetipud, algab kiirtee ning tee ääri palistab lame põllumaa.

Tahame täna jõuda kindlasti Müncheni kesklinna, aga enne Münchenisse sissesõitu käime tutvumas kohaliku kaubandusvõrguga. Kohalike kaubamärkidega pole meie külastatavas Ingolstadt Village outlet’is küll tegemist - enamasti on tegu ülemaailmselt levinud suurte brändidega, mida müüakse kõikjal maailmas. Hinnaklass on outleti kohta üsna kõrge ning mul kaob isu poodides kolamisest kiiresti. Ostan aga kaasa ühe Saksamaa brändi WMFi panni, mis on nii suur ja raske, et kohvrisse seda ei mahuta. Etteruttavalt võin öelda, et panni tassisin koju käekotis ja turvakontrollis seda vaatamata raskusele ja ähvardavale metallsangale õnneks külmrelvaks ei peeta. Samuti ostan soola- ja pipraveski, mis tuntakse läbi röntgeni turvakontrollis ära ja vaid küsitakse, kas mul on käekotis need veskid.

Pann käekotis, kohalik toiduajakiri näpus - nii ma reisilt tulen.

Õhtupoolikul sõidame sõpradega Münchenisse ja otsustame kesklinnas veidi ringi vaadata. Tean, et Saksamaal on ökokaubandus väga laialt levinud ning otsin mahekaupade toidupoodi, et lastele midagi põnevat kaasa osta. Spetsiaalset mahepoodi tee peale ei jää, aga ka tavalises toidupoes on korralik mahekaupade lett ning leian sealt piisavalt näkse, mida lastele viia. Koduseks katsetamiseks ostan kaasa uusi Aasia kastmeid. Hiljem autoga sõites märkan, et oleks me teises suunas jalutanud, oleks mitu mahekauplust meie teele jäänud. Õhtusöögi teeme Hiina restoranis.

Pärast õhtusööki jalutame Müncheni vanalinnas ja harrastame window-shoppingut, kuna kõik poed on juba suletud. Uudistame Saksamaa rahvariideid, mida müükase väga paljudes poodides, peatume munadepühadeks kaunistatud vaateakende juures, uurime nugasid ja muid köögitarbeid, kingi ja kotte. Omamoodi põnev tegevus see poodide akende taga luusimine. Meenub päev Viinis, kui kogu linn oli ühe usupüha tõttu välja surnud, siis hulkusime samuti müüda inimtühja linna ringi ja uurisime vaateaknaid.

Veidi enne kella üheksat õhtul jõuame Marienplatz’ile, mis on Müncheni keskväljak, sealne raekojaplats. Raekoda oma reljeefse, tornikeste ja rohkete kujudega kaunistatud määrdunud-pruunikat tooni fassaadiga mõjub õhtupimeduses nagu mõni hoone õudusfilmist. Kui fassaadil kujusid lähemalt uurida, siis need on kõik erinevad, aga nende kõigi nägudes peegeldub hirm, karje, õudus. Hoone on pärit 19. sajandist ning on oluliselt noorem, kui arvasin.

Müncheni raekoda

Inimesi on hilisel õhtutunnil raekojaplatsil üsna palju ja tundub, nagu ootaksid nad midagi. Kuna kohe on saabumas täistund, jääme platsile ootama, et äkki hakkab mõni kuju fassaadil liikuma. Nii juhtuski, kuigi vaatemäng kestis vaid paar minutit ja polnud teab mis efektne.

Hilisõhtune Müncheni keskväljak - Marienplatz 

München kiirkorras külastatud, sõidame lennujaama, kus meil on üheks ööks hotell. Siinkohal jagan ka hotellisoovituse – Novotel Müncheni lennujaamas on väga hea hinna-kvaliteedi suhtega hotell, kus on mõnusalt mugavad voodid ning äärmiselt loogiline ja käepärane toa kujundus. Kõik asjad on olemas ja väga õiges kohas; tundub, nagu oleks siin tõesti igale detailile mõeldud ning aru saadud, mida klient tegelikult vajab. Kuigi hotell asub otse lennujaamas, pole lennukite müra tuppa kuulda, kuna aknad on helikindlad. Hotelli eest viib lennujaama kõikidesse terminalidesse ka tasuta transfeeribuss.

Öö hakul tekivad uudsed mõtted meie tulevasse Saksamaa reisiplaani. Aga sellest edaspidi, kui see teoks saab. Saksamaa reis on meil peas mõlkunud juba mõnda aega ning tõenäoliselt oleme me Saksamaal tagasi suve algul.

Viimane suusapäev Austria Alpides. Paks lumesadu ja jõuluilm märtsikuus (05.03.15)

Kui täna kella poole kaheksa paiku uni ära läheb, näen telefonis sõnumit, et sõbrad on juba kella seitsmest üleval ja kavatsevad täna ära teha selle, millest nad on terve reisi rääkinud – jõuda rajale esimestena ja sõita mööda triibulist rajamustrit. Etteruttavalt võin öelda, et nad jõudsid tõstuki juurde isegi pool tundi varem, kuna arvasid selle avatavat kell 8. Ja kuna nad olid kõige varasemad, siis saidki nad raja esimesena läbida. Stiilipunktid selle eest.

Me isegi ei üritanud nendega liituda, kuna ei teadnud veel ärgates, mis meie mõlema väljaväänatud jalad teevad. Selgub, et minu jalg on ikka päris valus, aga Renee oma on tänaseks veidi parem. Ma poleks täna suusasaapaid jalga ajanud, kui üks sõpradest poleks eile öelnud, et selline valu võib kaduda suusamäel. Tundus uskumatu, aga ma nii tahtsin veel rajale minna ja vaatamata sellele, et suusasaabastega oli veel valusam käia kui kingadega, kavatsesin ma selle ära proovida. Kuna meist aga kumbki ei saanud täna ilma valuta suusasaabastes kõndida, läksime ühe kaugema lifti juurde, mille juures ma eile märkasin autoparklat, hoopis autoga. Saime kõige esimese parkimiskoha ning meil oli tarvis suusasaabastes vaid üle autotee astuda.

Ja see pidas paika – kõndides meeletult valu tegev jalg ei andnud mäest laskudes üldse tunda. See tundub rohkem kui uskumatu, kuna ma ju kallutan oma jalgu ühele ja teisele poole ning teen järske pidurdamisi. Aga me mõlemad olime taas rajal nagu poleks midagi juhtunudki.

Tänane nähtavus suusarajal

Täna sõidame Reneega kahekesi Lengau ja Hinterglemmi nõlvadel; sõbrad on läinud hoopis vastupidises suunas ja kokkupuutepunkte meil tõenäoliselt ei teki. Terve öö ja hommiku on sadanud laia ja pehmet lund, mis on katnud rajad udusulgi meenutava kerge lumekuhjaga. Lund tuleb aina juurde ning selles värskes ja kerges pea põlvini ulatuvas lumes sõitmine on isegi omamoodi nauditav. Selline puuderlumi ei takista sõitmist, kuna suusad libisevad sellest läbi väga kergelt. On selline tunne, nagu sõidaks rajavälisel puutumata lumel, mida ma paar päeva tagasi põgusalt ka proovisin.

Meile hakkab üks nõlv nii väga meeldima, kuna seal on mõnusad lumeolud ja pealegi veel väike liiklus ning me sõidame seda korduvalt. Nähtavus vaheldub. Täna näeb kaugele kehvasti, kuna nägemist takistab paks lumesadu. Enda ette, mida on tarvis raja jälgimiseks, näeb vahepeal enam-vähem hästi, siis aga kaovad jälle reljeefid ja vaatevälja tekib vaid ühtlane valge mass. 2000 meetri peal, mis on siinsed kõrgemad tipud, on radade ühenduskohtades täiesti olematu nähtavus ning me sõidame vaid umbes viitade järgi. Ümberringi on kõik valge.

Mäe tipus

Täna tegelen ma pidevalt hüpete harjutamisega, kuna rajal on palju lumehangi, millelt ära tõugata ja pehme lume tõttu ei tundu võimalik kukkumine ka hirmutav. Isegi hüppamisel ja maandumisel ei ole tunda, et mu jalg on tegelikult välja väänatud.

Kuna täna sõidame Reneega kahekesi paaris ning tihti sõidame vähekäidavatel radadel vaid kahekesi ka liftiga üles, tekib vaiksemaid pause, mil mõtted liiguvad kodus ootavatele lastele. See on esimene kord, kui mul on selle reisi jooksul aega mõelda lastele nii, et tekiks igatsustunne. Õhtuti me loomulikult helistame ja räägime lastega, aga mul on siin seni olnud nii kiire elu, et varem pole olnud aega igatseda. Siin Saalbach-Hinterglemmi suusakeskuses on suusatamas vaid väga üksikud lapsed, mistõttu pole ka lapsi pidevalt silmade all ega tuleta sulle meelde sinu enda lapsi.

Lõuna teeme samas mäepealses söögikohas, kus eile, aga täna tundub toit oluliselt kehvem. Söömist segavad ka kõrvallaudades istuvad suitsetajad. Tundub uskumatu, aga Austrias on veel lubatud söögikohtades suitsetamine.

Algul plaanisime pärast lõunasööki kohe mäelt ära minna, kuna ilm väga õues olemist ei soosinud ja pealegi olime me vaid ühe laskumise kaugusel autost. Kuid alla sõites tekkis tahtmine jätkata ning me tõusime uuesti mäetippu ja liuglesime sealt veel mitu korda alla.

Nähtavust on veidi juurde tekkinud, kui hakkame mäelt lahkuma. All lifti juures autoparkla.

Meie selle reisi suusatamise osa on selleks korraks läbi. Homme tuleb hakata kodu poole tagasi liikuma. Statistikat vaadates selgub, et viie päevaga sõitsin suuskadel 132 km. Ei teagi, kas seda on vähe või palju, aga kui veel numbritesse süveneda, siis enamikel päevadel sõitsid umbes pooled inimesed meist rohkem.

Nagu suusamäelt alla tulen, tunnen ma kõndides jälle paremas põlves valu. Mäel jõudsin juba unustada, et mu jalg on haige. Pärast suusatamist käime taas saunades taastumas ning läheme õhtusöögiks kuuekesi Itaalia restorani sööma. Sellest kujuneb meie reisi parim õhtusöök - kõik, mida keegi tellib, on imeliselt hea. Samuti on koos suurepärane seltskond, kellega on olnud lust koos suusatada, saunatada ja õhtul söömas käia. Ma ei ole ammu nii palju naerda saanud. Pärast õhtusööki jalutame veidi Saalbachi vanalinnas ning imestame, milline lumi on märtsikuus maha sadanud. Paks lumevaip tänavatel, kus veel eile oli kevadine ilma lumeta olemine, värsked lumemütsid katustel ja puudel, - 7 kraadine külm ja õuetuled tekitavad tõelise jõulutunde.

Jõulud märtsikuus

Mina sain sellelt reisilt igatahes suusapisiku külge ja tahaks veel tulla. Õhtu jooksul tekivad meil sõpradega ühised mõtted järgmise aasta suusareisiks. Kui enne valisin ma igal võimalikul juhul soojamaareisi, siis nüüd olen ma nõus kevadise päikese vahetama suusapuhkuse vastu. Saab ju mäel ka veidi päikest, aga suusatamine ise annab meeletu energia.

Neljas päev suusalaagris. Rekordkilomeetrid. (04.03.15.)

Täna plaanisime pikalt magada ja minna mäele siis, kui uni loomulikul moel ära läheb. Kummalisel kombel puhkan ma aga siin välja suhteliselt väheste unetundidega ning uni läheb ära juba kella 7-8 vahel. Mul on tunne, nagu ma oleksin suusalaagris mitte suusapuhkusel.

Entusiastlikud sõbrad, kes pidid õige varakult mäkke minema, on veel kella 9 paiku hotellis ning saan nendega liituda. Renee on täna rajalt maas, kuna eilne kukkumine annab kõndides nii tugevasti tunda, et suusasõitu sellise valuga teha ei õnnestu. Haiguse tõttu jätab mäkke tulemata veel üks tuttavatest, küll aga liitub kuuendaks grupiliikmeks tema kaaslane.

Tänaseks päevaks lubas ilmateade ilma päikseta ja sademeteta ilma. All ongi ilm pilves ja sombune, aga üles mäetippu jõudes võtab meid üllataval kombel vastu päikesepaiste. See teeb meele kohe eriti heaks, kuna ootused polnud nii kõrged. Temperatuuride vahe 1000 ja 2000 m peal on ka kindlasti vähemalt 10 kraadi. Üleval tundub tänane hommik vaatamata päikesepaistele päris külm. Suusariietest külm loomulikult läbi ei tule, kuid näo katmata osad saavad laskumistel külma ja tuule poolt räsitud.

Otsustame sõita eile läbitud teekonna vastupidises suunas. Nõlvad, mis eile olid künklikuks sõidetud, on rajamasina poolt öösel ära lihvitud (seda tehakse igal ööl). Küll aga tunnen, et rajaolud muutuvad vastavalt ilmale, temperatuurile ja lumele iga päev. Täna on libedam kui eile ning see libedus on õhukese öösel mahasadanud lumekihi all, mis tekitab pidurdades pikema külg ees libisemise. Kukun ühes kurvis nii, et suusad lendavad jalast. Pehme lume tõttu valu isegi ei saa, kuid suusk lendab jalast ära nii, et ka jalg saab veidi välja väänatud. Samas edasi sõitmist ei sega see kuidagi.

Libeda raja korral on halvem sõita punastel (üks tase sinistest järsematel) nõlvadel, rääkimata mustadest nõlvadest. Meie teekond kulgebki põhiliselt mööda siniseid nõlvu, harva vajadusel sekka ka mõni punane nõlv. Tegelikult ei saagi siinsetes mägedes aru sinise ja punase nõlva vahest, sest mõni punane ei tundu üldse punane ja mõni sinine on kohe väga punane. Mäekuru ületamiseks oleks tarvis võtta ka üks üle 3 km pikkune must nõlv, kuid alternatiivina valime hoopis gondliga alla sõitmise. Selle eest saab raudselt pehmopunkte, aga keegi ei taha nii libedaga liiga järskudes mägedes riskida.

Lõuna teeme Lengau nõlval ühes mäepealses söögikohas. Söön grillitud aedvilju, mis maitsevad lihtsalt imeliselt. Ei tea, kas kehtib vanasõna, et tühi kõht on kõige parem kokk või on mu maitsemeeled siin mägedes muutunud vähenõudlikuks.

Pärastlõunal kisub pilviseks, kuid ilm ise on mõnus, sest udu pole ja midagi taevast alla ei saja. Kaugele näeb hästi, kuid enda ette mõned meetrid on kolmemõõtmeline nägemine kadunud. Paistab vaid ühtlane valge pind, mille reljeefe ei taju. Seega on ootamatu iga rajal asetsev muhk või lohk, kuna keha ei saa selle läbimiseks ette valmistada. Seikleme mööda mäeahelikku Saalbachi poole tagasi, kust me hommikul sõitu alustasime. Lõpetame sõidu vahetult enne kella nelja; jalad on sõidust üsna läbi. Olime täna rajal 6 tundi. Viimase pingutusena tuleb läbida suusad seljas ja mäesuusasaapad jalas mööda linnatänavaid hotelli kõmpimine.

Elektrooniline mäekaart võimaldab õhtul internetis päevased sõidud kokku lugeda – statistika näitab täpselt kõiki lifte, kust ja mitu korda üles sõidetud ning arvutab välja läbitud kilomeetrid, samuti sinu positsiooni võrreldes teiste sõitjatega. Üllataval kombel avastan, et tänaseid kilomeetreid tuli isegi veidi rohkem kui eile, kuigi eile olime rajal 7 tundi. Samas oli eile kolm kohvikupeatust, täna vaid üks. Täna sai läbitud 37 kilomeetrit, mis on juba pea maratoni kategooriasse kuuluv. Samas on aga mäesuusatamine oluliselt kergem kui murdmaasuusatamine ning kilomeetreid samadel alustel võrrelda pole mõtet. Kuigi, eks tänaseks on keha üsna väsinud küll. Turgutame end saunas. Pärast sauna tunnen, et jalg, mis väänatud sai, teeb kõndides veidi valu. Valu süveneb õhtuks veelgi. Tekib kahtlus, kas ma homme üldse mäkke saan.

Õhtusööki valides oleme täna jälle laisad, väsinud ja mugavad ning sööme oma hotelli restoranis. Meie kuuega liituvad ka teised kaks sõpra, kes elavad lähedal hotellis. Pärast õhtusööki hakkame väikese liftiga, mille kaalupiirang vastab neljale inimesele, just neljakesi liftiga üles oma tuppa sõitma. Viimasel hetkel hüppavad lifti veel kaks inimest meie seltskonnast ning seejärel seitsmes inimene, kelle järgi hakkab astuma ka kaheksas inimene. Jõuan öelda, et siin tohib olla vaid neli inimest, kui lift kukub alla. Viimasena sisseastuv inimene suudab liftist veel välja hüpata ja imekombel ei jää kuidagi lifti vahele. Ehmatus on suur, kui liftiga pea keldrikorrusele langeme. Liftil on küll automaatsed pidurid ning pauguga me ei kuku, aga hirmu tekitab fakt, et me oleme seitsmekesi liftis kinni ja siin võib õhk otsa saada. Ma ei tea, mitu minutit me reaalselt seal olime, aga need minutid tunduvad pikad ja mind valdab paanika. Mehed suudavad üsna varsti liftiuksed lahti kangutada ning selgub, et me oleme pidama jäänud poolkorrusele, kust saab alla keldrisse hüpata. Õhtul juhtumi peale mõeldes hakkab ikka päris hirmus – see asi oleks võinud palju hullemalt lõppeda.