Khao Sam Roi Yot rahvuspark Tai keskosas (29.03.17)

Valge liivaga inimtühi rand, üüratutes mõõtmetes päikesevalgusega koobas, päikeseloojang Tai suurimas soos – seda kõike nägime ja kogesime ühel päeval, kui käisime avastamas Khao Sam Roi Yot rahvusparki Tai keskosas. Lisaks sattusime juhuslikult tee peale jäävale ööturule, kus kohalike jaoks osutusime vaatamisväärsuseks meie, millest võisime järeldada, et turiste seal tavaliselt ei kohta.

Tegelikult algavad meie selle korra Tai seiklused varem, aga rahvuspargi emotsioonid on praegu veel nii värsked, et tahaks nendest varem jutustada. Niisiis loobun kronoloogiast, aga kindlasti saab peagi kuulda ka meie teistest selle korra käimistest ja tegemisest Tais.

Khao Sam Roi Yot rahvuspark (tõlkes: kolmesaja tipuga mägi) asub Kesk-Tais ja piirneb Tai lahega. Kaardil seda kohta ette kujutades asub see seal, kus on Tai kõige kitsam osa. Startisime rahvuspargi poole Hua Hinist (veidi alla tunni sõitu), mis on meie selle reisi põhiline peatumispaik.

Päikesevalgusega koobas
Esimene sihtmärk, mida plaanisime vaatama minna, oli Phraya Nakhon'i koobas. See koobas on eriline, kuna selle lakke on sissevarisemise tulemusena tekkinud ava, kust paistab sisse päikesevalgus. Pildid, mida eelnevalt internetist vaatasin, olid paljulubavad. Lisaks on koopasse 1890. aastal ehitatud paviljon selle auks, et seda külastas kuningas Rama V. Kuigi paviljon võib tunduda koopas võõrkehana, mängib see tegelikult koopas põhilist rolli. Nimelt just paviljonile langevad päikesekiired muudavad selle nagu nähtava auraga müstiliseks paigaks. Et sellist erilist nähtust näha, peaks koopas kohal olema umbes 10.30 - 11.30 vahel ja loomulikult peab ka olema päiksepaisteline ilm.

Koopasse jõudmiseks tuleb sõna otsese mõttes kõvasti higi valada, kuna tee kulgeb algul mööda järsku mäge üles ja siis taas alla, kus asubki koobas. Et koopani matka alustada, tuleb esmalt jõuda Laem Sala randa, mis on täiesti teedest ära lõigatud eraldatud valge liivaga rand. Peab ikka tõeline tahtmine olema, et seda teekonda ette võtta!

Teekond Laem Sala randa ja koopa juurde algab paadisõiduga

Randa pääseb pargi külastuskeskuse juurest mootorpaadiga või jalgsi üle esimese järsu mäe. Kahtlesime, aga valisime siiski paadisõidu, kuna polnud kindlad, kas lapsed palavuses jõuavad mäkketõusu teha. Pealegi olin lugenud, et paadisõidult näeb ilusat vaadet lubjakivikaljudele. Et aga paadisõit kestab vaid loetud minutid ja rand asub kohe esimese kaljunuki taga, seda ma ei teadnud ja algul tundus küll, et see 10 €, mis meie perelt paadisõidu eest küsiti, on ikka Tai kohta päris kõrge hind sellise lühikese sõidu eest. Eemalt vaadates ei tundunud see mägi ka nii ületamatu olevat. Aga hiljem olime oma valikuga igati rahul. Peagi selgub, miks.

Selles peaaegu inimtühjas liivarannas on nende väheste turistide tarbeks rajatud siiski minimaalne infrastruktuur nagu avalikud WC-d, laagriplats telkimiseks ja ka mingi söögikoht. Kohe, kui paadist maha tuleme, pakutakse meile koopa juurde matkamise teejuhiks kohalikku umbes 5-6 aastast poissi. Selline olukord tekitab üsna ambivalentseid tundeid – ühest küljest on siin Tais täiesti tavaline, et lapsed töötavad pere heaks – nt igal pool pererestoranides on pere väikesed lapsed abis, kes koristavad kas laualt nõusid või toovad jooke lauda. Lääne vaatevinklist on see aga lapstööjõu kasutamine, mis on laste õiguste rikkumine ning see tundub lubamatu. Ma loobun hinnangu andmisest, sest me ei saa vaadata teise maa kommetele, traditsioonidele ja oludele enda vaatevinklist. Meie küll last endale teejuhiks ei võta, aga rajal kohtame päris mitmeid ja mulle tundus (ehk ainult tundus, ma pole kindel), et laps on nõus (või sunnitud) selle ülirakse raja läbi tegema ühe krõpsupaki eest, mida ta raja algul kohe nosima asus (ilmselt küll pere saab selle pealt korraliku raha, lihtsalt laps on nõus vähesega).

Teejuhiks pakutakse kohalikke väikeseid poisse

Vaade matkarajalt merele

Teerada koopani kulgeb mööda järsku kivitreppi, mis tundub suures osas olevat looduse töö, aga mõnes kohas on inimesed toestanud seda tsemendiga. Rada on raske ja ilm on palav. Teel tulevad vastu inimesed täiesti higist tilkuvate riietega. Pidevalt on vaja puhkepause ja lonksu vett. Veevarud tasub kaasa võtta, kuna rajal mõistetavalt kohvikuid pole.

Järsk mäkketõus. Vahepeal tuleb puhata.

Meie matkalised

Hugo on meie teejuht

Väsinud matkaja ja südamega kivi

Kui pärast umbes pooletunnist mäkketõusu laskuma hakkame, hakkab mõne aja pärast paistma ka koobas. Laest ripuvad stalaktiidid ja koopas kasvavad mõned puud. Ainult seal, kus peaks paviljon olema, on vaid kivihunnik, mis tundub olevat sisse kukkunud koopa laeosast. Aga ka ilma paviljonita on koobas võimas.

Phraya Nakhon'i koobas

Pärast mõnda aega imetlemist ja pildistamist avastan, et koopa ühest osast viib veel kitsas laudtee kusagile edasi. Nüüd vaimustun veel enam – see esimene oli alles väike koobas, aga see "õige", mida me otsima läksime, on veel kordades suurem ja selle keskel on paviljon ikka alles. Õues on ka päikesepaiste, kuid kell on saanud just 12 ja me oleme pisut hiljaks jäänud – päiksekiired ei ulatu enam paviljonile, kuid nad on ikka koopas ja see koobas on uskumatult võimas. Piltide järgi kujutasin ma seda ette umbes neli korda väiksemana.

Phraya Nakhon'i koobas koos kuningliku paviljoniga

Koopas on väga inimsõbralik temperatuur, ilmselt umbes 22-24 kraadi. Siin on mõnus puhata ja jahtuda enne sama teed tagasi astuma hakkamist.

Stalaktiidid Phraya Nakhon'i koopas

Hugo oli meil ülesmäge matkates teejuht, kes kihutas meist kõigist eespool ja tegi tempot. Naersime, et meil on ka üks väike poiss meie oma teejuht ja Hugo võttis oma ametit väga tõsiselt. Tagasi minnes kukkus ta aga juba koopas põlved kergelt marraskile ja kuigi valu ta isegi eriti ei saanud, tuli kõva nutt pettumusest, sest see kukkumine polnud kohane teejuhile. Nii pettus ta endas ja hakkas hoopis õrnukeseks, kes tahtis tagasi minna minult käest kinni hoides. Olime talle enne maininud, et me teeme täna teejuhile üllatuse ja ju ta siis tundis, et pole üllatuse vääriline. Me ikka kiitsime teda, et ta oli meile väga hea teejuht ja lõpuks läks ka paha tuju üle.

Valge liivaga inimtühi rand, kus vesi soe nagu vannis
Meie matk kestab koos koopas puhkamisega ca 1,5 h ja selle pikkus on umbes 2 km (tundub lühike, aga kõrgused olid suured). Alla saab veidi kiiremini kui üles. Matk lõpeb valge liivaga praktiliselt inimtühjas rannas, kus läheme kohe ujuma. Sel hetkel oli väga vaja jahutust, aga selles rannas olid lained vanniveesoojad. Ma polnud varem sellist tunnet kogenud, et merre ujuma minnes võivad lained olla täiesti soojad (nüüd paar päeva tagasi Hua Hinis ujudes oli vesi sama soe, aga varem polnud mitte kusagil seda kohanud). See, mis meil Eestis ja isegi Vahemere ääres või isegi Kariibi mere ääres soojaks veeks peetakse, on midagi oluliselt teist. Teises lahes on aga rannas seisev madal vesi nii kuum nagu Jaapani vann, et sellest tuleb kiiresti välja joosta, kuna see sõna otseses mõttes kõrvetab.

Laem Sala rand

Randa kanduvad ka lained, mis pole väga suured, aga on üllatavalt suure jõuga, et kanda sind vägisi lahe teise otsa. Õnneks kannab vesi ainult maa suunas, et otsest ohtu kusagile kaugele triivida pole. Lainetes möllavatel lastel tuleb kogu aeg kannul püsida, eriti Hugol, kellest laine pidevalt üle käib (soolase vee vastu kaitseme end ujumisprillidega, siis pole probleemi, et silmad kipitaks).

Merevesi soe nagu vannis

Nüüd tuleb see hetk, mil meil on hea meel, et matkapäeva algul ostsime edasi-tagasi pileti paadisõiduks. Sest olles käinud ära kogu tee koopani ja tagasi ja teades, et see lõik, mis randa pääsemiseks ja sealt tagasi minekuks üle mäe tuli läbida, oli veel pikem koopamatkast, siis sellist pingutust küll enam teha ei jõuaks. Jalad on juba parajalt pehmed.

Tagasisõit paadiga

Maanteeäärne kaubandus
Joome tagasi jõudes rannabaaris külmad puuviljamahlad ja teeme kerge lõuna ning võtame järgmise sihtkoha samas Khao Sam Roi Yot rahvuspargis ette – Tai suurima soo. Sinna jõudmiseks tuleb umbes tunnike autoga sõita. Jõudes suure maantee äärde, mis kulgeb põhjast lõunasse, kohtab tee ääres aktiivset kaubandust. Selles piirkonnas, kus täna sõidame, müüakse tee ääres mangosid.

Mangod - ühed parimad viljad Tais

Kunagi oleme selle tee Bangkokist Phuketini ka autoga läbinud. Tai maanteeäärne kaubandus on omapärane, kuna piirkonniti müüakse enamasti vaid ühte produkti (oleme näinud müügil soola, teises kohas ploom-mangosid, kolmandas kohas mangosid ja natuke lõuna pool tulevad ka ananassi müügikohad) ning selle ühe kauba müümisega tegelevad kümned ja kümned letid, mis on püsti pandud iga paari kilomeetri tagant. Igas müügipunktis on omakorda kümneid lette, mis müüvad kõik täpselt sama kaupa. Ei kujuta ette, kas ja kuidas selline tihe konkurents neile kasuks tuleb ja mille järgi peaks klient valima, kust osta. Mina kõndisin ühes müügipunktis läbi umbes 100 meetrit mango müügilette. Kõik oli täpselt ühesugune! Hind sama, mis supermarketis (odavam kui ööturgudel) – mango kilohind meie rahas umbes 1 €.

Tai suurim soo
Nendele kolmesajale mäetipule, mille järgi rahvuspark on nime saanud, avaneb kõige paremini vaade just Thun Sam Roi Yot soo kõrvalt. Loomulikult pole silmaga võimalik neid kõiki kolmesadat mäetippu kokku lugeda, aga visuaalselt on mäeahelik küll sikk-sakiline nagu krokodilli selg.

300 mäetippu Khao Sam Roi Yot rahvuspargis

Thun Sam Roi Yot sohu on vaiadele ehitatud laudtee, mis on küll juba ajahamba poolt puretud. Kõrval silt, et käimine laudteel on omal vastutusel. Mõnes kohas on laudtee piirded purunenud, mõnes kohas paar lauda jalge all täitsa katki läinud ning laudtee lõpp on üldse suletud. Raja kehvale seisukorrale vaatamata kutsub see väga, sest vaated on lummavad. Ühel pool võimsad kivikaljud, selle rahvuspargi sümbol, teisel pool soo kohal loojuv päike, mis pakub parimat värvigammat (eriti pildistamiseks). Mäletan, et lugesin ka, et siia tasub tulla just vahetult enne päikeseloojangut ja me ilma aega planeerimata, kusagil varem kiirustamata just õigeks ajaks (kella 5-ks) kohale jõudsimegi.

Thun Sam Roi Yot soo

Thun Sam Roi Yot soo. Päike kohe loojumas.

Soos elab palju lindusid, kellest näha saame väheseid, kuid taustahelina kuuleb igasuguseid hõikeid. Siinne soo pole selline nagu on sood Eestis, küll aga meenutab nii helide kui lõhnade poolest hoopis pillirooga kaetud rannikualasid. Noarootsis Saare järve ääres, kus me suviti sageli jalutamas käime, kostab väga sarnaseid linnuhääli ning pidevalt keegi lindudest stardib kusagilt veetaimede vahelt lendu. Vees õitsevad vesiroosid ning vesi on nii sügav, et selles elavad sees ka kalad.

Ööturg, kus pole ühtegi turisti
Teel koju (Hua Hini), jõudnuna sõita soost umbes kümmekond minutit ja saabudes esimesse asulasse, märkame ees postide ja puude otsas rohkelt vilkuvad valguselemente. Viskan lastele nalja, et jõudsime lõbustusparki. Ise küll arvan, et ees on lihtsalt üks ööturg. Sest olen sel korral aru saanud, et taid armastavad enda tänavaid ja ka ööturge kaunistada erinevate vilkuvate vidinatega. Kui üks ööturg meile sõna otseses mõttes tee peale jäi, siis loomulikult läheme uudistama.

Kohe algul saame aru, et see ööturg on midagi hoopis suuremat, kui me Hua Hinis oleme näinud ja ka oluliselt rohkem kohtab siin traditsioonilisi toiduvalmistamise viise ja vahendeid, mis näivad tänapäeval päris iidsetena. Näiteks küpsetatakse sütel õõnsa bambustüve sees riisi. Maitseme, millega tegu on – see on lihtsalt magus riis. Kuna müüja inglise keelt ei räägi, ei saa me ka teada, kas see suhkur on riisile lisatud või eraldab bambus seestpoolt looduslikku magusainet.

Ööturg, kus turiste ei kohta (peale meie)

Silma jääb mees, kes segab pidevalt sütel olevas suures anumas vedelat pruuni mulksuvat massi umbes harjavarre-mõõtu puuvaiaga. Jääme seisma ja uudistama ning märkame, et ta müüb mingit sööki, mis meenutab mulle kõige rohkem õunamahla tegemise lappe (õhuke pruun tugev marli). Aiman, et seda sama asja ta valmistab ning lõhna järgi tunnen ära, et tegu on ilmselt palmisuhkruga. Ostame ühe "lapi" proovimiseks, aga üllatun, et see on väga vähe magus. Arvasin, et tegu on puhtalt palmisuhkrust valmistatud õhukese maiustusega, aga selle sees on mingi jahutaoline mass, mis seda koos hoiab; võimalik, et see on riisijahu või ka mõni muu sarnane kuivaine. Eriti põnev on aga selle maiustuse tekstuur – tegelikult ongi tunne, nagu sööks marlit või riidekotti (mitte, et ma tegelikult teaks, mis tunne see on) – rebid sõrmedega väikeseid ribasid ja mälud kaua hamba all. Maitse poolest see küll midagi erilist pole (lihtsalt neutraalselt vähemagus), aga elamuse mõttes tasus proovimist.

Müüakse ka kookosevett, mis on värske kookospähkli keskosas leiduv vedelik, peaaegu läbipaistev nagu vesi ja maitselt veidi magus. Lastele maitses eriti hästi. Maitseme mitmes kohas grillitud kanavardaid ja ostame nosimiseks värskeid (ilma röstimata ja veel niiske koorega) maapähkleid. Maitse hoopis teistsugune kui kuivatatud pähklitel. Mina ei saa kuidagi mööda minna papaiasalati müügiletist, mis on (vähemalt sel korral) minu lemmiktoit Tai köögist. Seda valmistatakse toorest papaiast, mis meenutab nii värvilt kui ka tekstuurilt pigem peakapsast ja pole üldse võrreldav küpse papaiaga. Lisaks on salatis tomat, porgand, toored aedoad (koos kaunaga), kuivatatud krevetid, röstitud maapähklid ja peal hapukas-magus kaste väga rohke tšilliga. Juba mõtlesin välja, kuidas seda kodus järgi teha, kuigi meil toorest papaiat ei müüda.

Papaiasalati valmistamine

Kuivatatud puuviljade letis saab erinevaid vilju proovida. Viljad on suhkrustatud. Väga omapärased on suhkrustatud kirsstomatid, mida vist keegi ei tunneks ära, kui ei teaks, mis see on. See puuviljalett on sellel ööturul ainuke koht, kus üks inimene (klient, mitte müüja) üritab meiega inglise keeles rääkida ja lausa topib meile kõigile neid kuivatatud puuviljade maitsmiseks pandud tükke suhu ja seletab, kui tervislikud need on. Ma siiski julgen kahelda, sest tugevalt suhkrustatud kuivatatud puuviljadel tervislikkuse aspekt rohke suhkrusisalduse tõttu praktiliselt kaob.

Ükski teine müüja ei räägi sõnagi inglise keelt. Kui palju miski asi maksab, näidatakse meile kas rahatähega või kalkulaatoril numbrit näidates. Üsna pea saame aru, et sellel turul turiste ei käi, kuna praktiliselt kõik inimesed, kes meile vastu voorivad, tarretavad oma pilgu meie perel ja vaatavad veel järgi ka. Terve õhtu jooksul ei näinud me ühtegi valget (ega ka muu rassi esindajat), ainult kohalikud taid. Kusjuures tegu pole kusagil metsas elava hõimuga, kes pole enne valget inimest näinud – need inimesed kasutavad nutitelefone ja Facebooki (nagu ringi jalutades tähele panime), on osaliselt nagu samas maailmas, aga samas elavad nad oma mullis.

Kuigi turul nägime iidseid toiduvalmistamise viise, müüakse seal ka kõike tänapäevast. Meeletult on igasuguseid Aasias valmistatud odava nodi lette, sh odavaid riideid. Kuna sellel turul turiste ei käi, siis ilmselt on see mõeldud kohalikule rahvale.

Aga need vilkuvad tuled, mis meile esmalt silma jäid ja meid siia meelitasid, ongi lõbustuspari tuled. Risti-rästi asetsevate turutänavate keskele jääb suur plats, kuhu on püsti pandud ilmatusuured täispuhutavad batuudid, toodud kohale erinevad karussellid ja muud rändlõbustuspargi atraktsioonid. Lapsed tahavad minna batuutidele hüppama ja see maksab meie rahas vaid 50 eurosenti. Kui lapsed on juba kümmekond minutit hüpanud, hakkan mõtlema, et kaua see pilet kehtib, kuna keegi lapsi batuudilt minema ei aja (enne batuudile minnes pandi mõlemale käevõruks riidest lai patsikumm – ma ei tea, mida see märgina tähendas). Üks võimalus on see, et selle 50 sendi eest saigi lõputult hüpata, aga tõenäolisem variant on, et keegi ei oska meile inglise keeles öelda, et lapsed peaks nüüd ära tulema. Lõpuks kutsun nad ise batuudilt ära, kuna juba imelik hakkab, palju selle vähese raha eest hüpata lastakse.

Tänane päev pakkus rohkelt uusi kogemusi ja emotsioone nii Tai loodusest kui ka ööturult, kuhu me juhuslikult saatusime. Kui pärast hakkame kaardilt näpuga järge ajama, kus asulas see turg toimus, ei suudagi ma asula nime tuvastada, küll aga seda, et see toimus pühamu Wat Tri Sattakut ja Sam Roi Yot kooli vahel. Asukohta ajan nii täpselt taga, sest äkki on sinna plaan veelkord minna. Meid pani ka imestama, kuidas ühel kolmapäeva õhtul on püsti pandud ilmatusuur ööturg koos lõbustuspariga. Taid küll võivad ööturge pidada iga õhtu, kuid selle mastaap ületas kahtlemata tavapärase ööturu mõõtmed (võrreldav nii müügilettide kui ka rahvamassi poolest suurte ja laialt reklaamitud vabaõhulaatadega Eestis). Uurisin ka meie Airbnb võõrustaja käest, kas võis olla mõni püha või on kolmapäev kuidagi eriline või millest selline suur turg, aga tema küll midagi erilist tuvastada ei suutnud. Võimalik, et lihtsalt ühel kogukonnal oligi väga suur laat.

Veneetsia (01.11.16)

Täna on meie Itaalia reisi viimane päev. Õhtuks on vaja jõuda Veneetsiasse, sest homme varahommikul läheb lennuk tagasi just sealt, kus me ka oma reisi alustasime.

Veneetsiani on mööda tasulisi kiirteid sõita kolm tundi (veidi alla 300 km). Toskaana loodus on väga ilus ka kiirteelt vaadates, Emilia-Romania tasandikul läheb aga lamedaks ja vaated ei paku enam silmailu. Lisaks kaob ka päike ja imbub kusagilt und – temperatuur langeb peaaegu kümme kraadi - väljas on karge +12 kraadi. Õnneks Venetosse jõudes hakkab päike taas piiluma ja ka temperatuur tõuseb + 17 kraadini.

Täna läheme Veneetsiasse jalutama ja seda eelkõige just laste pärast, et neile näidata, kuidas inimesed seal elavad. Ise oleme Veneetsias juba käinud, aga Veneetsia on koht, kuhu tasub tagasi minna.

Veneetsia on juba sajandeid tagasi (vaenlase vastu kaitse eesmärgil) ehitatud sisuliselt merre ning paikneb laguuni saartel. Veneetsiasse pääseb küll Mestre linnast pikka silda mööda autoga, kuid parklad paiknevad kohe Veneetsia sissesõidul ja edasi autoga ei saa. Sest Veneetsias lihtsalt pole autoteid. On jalakäijatetänavad ja on veeteed, st kanalid, mida mööda saab liigelda kas ühistranspordiga (veebuss ehk vaporetto) või rentida privaatse gondli.

Kohale jõudes selgub, et soodsaim parkla, mille välja vaatasin, asub tööstuslikul sadamaterritooriumil, kust on ilusasse Veneetsiasse vähemalt paar kilomeetrit jalgsi käia ja üllataval kombel ei paista siin ka kõnniteid olevat, sest inimesed kõnnivad kohvreid järgi vedades mööda sõidutee ääri. See pole koht, kus lastega tahaks seigelda (pealegi tuleb Veneetsias ka pikalt jala käia) ning mõtleme parkida lähemasse parklasse, kus me ka ükskord varem Veneetsias käies oleme parkinud. See ja veel üks teine parkla on aga täiesti täis ning õues ootab pikk järjekord autodest.

Sõit Veneetsiasse

Renee pakub, et ta paneb mind lastega Veneetsias maha ja jätab meid mõneks tunniks sinna jalutama, aga mina ei taha lastega üksi jääda. Ei jää muud üle, kui läheme proovime sinna kaugesse parklasse auto jätta. Autoparkla kõrvalt läheb küll vaporetto, aga 30 € üks ots tundub liiga kallis, et sellega sõitma minna. Teisel pool parklat leiame aga veel ühe transpordivõimaluse, nimelt sõidab kõrgustes monoraili vagun, mis töötab täpselt samal põhimõttel nagu see funikulöör, millega eile sõitsime, ainult see siin on ultramoodne ja ilma juhita (ja maksab vaid 1.50 € inimene). Ma ei saa aru, miks inimese kohvreid järgi vedades siis mööda tööstusmaastikku kõndisid mitte ei kasutanud seda mugavat ja odavat transpordivõimalust, aga võimalik, et seda lihtsalt ei leita üles, sest silte pole siin ülemäära palju.

Veneetsia on just nii suur, et jalgsi saab igale poole. Põhiliselt suundutakse Püha Markuse (piazza di San Marco) väljaku juurde ning ka Rialto silda (ponte di Rialto) vaatama, mis on Suurt kanalit ületav vanim sild (16. sajandist pärinev). Minu arvates ei tasuks aga Veneetsias keskenduda ühelegi konkreetsele objektile, vaid lihtsalt jalutada ja vaadata enda ümber. Värvilised majad, mis justkui veest välja kerkivad, erineva laiusega kanalid, gondlid neis sõitmas või ootamas, et turistid lõbusõidule tuleks.

Tee kulgeb käänuliselt mööda kitsaid tänavaid ja kanaliääri ning pidevalt tuleb ka sildu ületada. Õhus on tunda sügist ning lühikesed käised on asendunud juba kampsuni ja vestiga. Oleme ka jõudnud oluliselt põhja poole.

Teele jääb üks väike köök, kus tehakse otse klientide silme all värsket pastat ja müüakse seda topsiga kaasavõtmiseks. Kuigi oleme just söönud käigupealt ühe pitsalõigu, tundub see pasta nii hea, et ostame neljapeale veel kaks portsu pastat ka. Värske pasta serveeritakse erinevate kastmetega ning mina valin tomati, basiiliku, baklažaani ja parmesani juustuga pasta, milles on minu jaoks just kõige paremad lisandid pastale kõik üheskoos ja ka Anee on sama meelt. See püstijalgselt söödud pasta on kindlasti selle reisi parim pasta ja üllataval kombel see lihtsalt sattus teele.

Parim käsitööpasta

Ka tänane gelato on vist üks parimaid, mida (sel reisil) saanud olen. On levinud arvamus, et Itaalias saab parimat jäätist (maailmas) ja ma olen sellega isegi nõus. Aga Itaalias söödud jäätistel on tegelikult vahe sees – ei ole nii, et iga gelaterias müüdav lahtine jäätis on erakordselt maitsev. On masstootmise jäätiseid, mis võivad olla üsna ok, aga käsitööjäätised on ikka klass omaette. Ma söön enamikel kordadel vaid pistaatsiapähkliga (pistacchio) või metspähkliga (nocciola) jäätist ning seega võrdlen ma sarnast sarnasega. Itaalias lahtiselt müüdav suurtööstuse pistaatsia-  või pähklijäätis on küll kordades parem kui näiteks meie kodumaal pakendatud samad maitsed, kuid see, mida kujutab endast naturaalsest pistaatsiapähklist tehtud jäätis, mis pole ka liiga magus ja milles on pistaatsiapähkli kogus tuntav ning mille tekstuur on uskumatult siidine – see on jäätiste tippklass. Muidugi võib veel nüanssidesse laskuda ja tegelikult erinevad üksteisest ka gelaterias kohapeal tehtud jäätised – tooraine kvaliteet ja kogus (proportsioonid jäätisemassis) erinevad ning mõned "käsitööjäätised" tehakse gelaterias ka lihtsalt jäätisepulbrist. Lapsed söövad sageli maasikajäätist, mida olen vahel ampsu kaupa proovinud ning ka marjajäätised võivad väga erinevad olla. Maasikaessentsiga jäätis mulle ei maitse, aga jäätis, mis maitseb nagu naturaalne maasikas (aga pole sorbett), on imehea.

Jõuame Rilato silla juurde, mis asub Suure kanali ääres. Suur kanal Veneetsias on mitukümmend meetrit lai ning sellel sõidavad peale gondlite ka veebussid ehk vaporettod. Eelmisel korral sõitsime sellega Püha Markuse väljaku juurest tagasi parkla juure, aga sinna topitakse inimesi nii palju sisse, et ei mahu ümbergi keerama ning sellist sõitu ma enam ei tahaks. Pealegi on jalutada Veneetsias väga tore.

Vaade Suurele kanalile Rialto sillalt

Perepilt Rialto sillal möllava Hugoga

Tohutult rahvast on ka Rialto sillal, kus tehakse pilte. Kui meie oma perega selfit teeme, vähkreb Hugo mu süles ja vehib käega nii, et riivab küünega Anee silma nii äkitselt, et Anee ei jõua isegi instinktiivselt silma kinni panna. Anee silmamuna saab kannatada ja ta ei suuda kaua aega silma lahti teha ning pisaraid muudkui voolab. Kuna Hugo vehkis ja lollitas kätega, peab ta ka vabandust paluma, aga ta on ehmatanud ja enda peale solvunud ning keeldub vabandamast. Põrnitseb veel kaua aega oma jalgade ette ega mõtlegi vabandada. Kui aga juba mõnda aega meie sabas sörkides ikka vaikus on, anname me talle seisma jäädes veel ühe võimaluse Aneelt andeks paluda ja ära leppida. Hugo põrnitseb ikka jalge ette ja kui lõpuks sõnad suust tulevad, ütleb ta kogemata "Palju õnne!". Me keegi ei suuda naeru tagasi hoida, aga Hugo solvub veel rohkem ja puhkeb nutma. Tal vaesekesel läksid sõnad sassi ja vabandamise asemel soovib hoopis õnne. Kuidagi suudame lapsed lõpuks siiski ära lepitada.

Hugo hakkab vabandust paluma...

...aga ütleb kogemata: "Palju õnne!"

Kuigi viimasel päeval juhtus selline vahejuhtum, oli meil kogu see reis lastega äärmiselt tore koos olla. Lapsed vinguvad, jonnivad ja nagelevad omavahel oluliselt vähem kui kodus. Kõik sobib ja keegi ei vingu, et teekond on käimiseks liiga pikk või vanu maju on igav vaadata. Ja isegi suurlinnas saime kaks päeva sel korral lastega käidud, mida ma enne olen lastega reisimise puhul pigem välistanud ja vältinud. Tõsi, kõhukotieas Aneega on küll käidud mitmeid suurlinnu nii USAs kui ka Aasias, aga üks laps kõhukotis on hoopis midagi muud kui kaks käekõrval.

Viimasel õhtul käime veel lennujaama lähedal poes, et veidi Itaalia maitseid ka koju kaasa osta. Kiire ringi teeme lastega ka jalanõupoes ja spordipoes, aga üldiselt väldin ma aasta aastalt üha enam reisil olles poodlemist, sest mul lihtsalt on kahju sellest ajast, mis ma poodides raiskaksin. Kuigi on tõestatud, et ka poodlemine tekitab inimestes positiivseid emotsioone ja mulle aeg-ajalt ikka meeldib käia uusi asju ostmas, siis minu jaoks on reisilt saadavad emotsioonid nii palju tugevamad uute asjade emotsioonidest ja seetõttu valingi pigem ringikäimise. Üks link ka lõpetuseks, kust saab lugeda teadusuuringust, milles on tõestatud, et reisimine teeb meid õnnelikumaks.

Toskaana. Pisa ja Montecatini Terme (31.10.16)

Termidest on saanud meie selle Itaalia reisi kinnisidee. See reis on järk-järgult kujunenud väga veemõnude-keskseks ning me ei taha neil viimastel päevadel sellest niidiotsast kuidagi lahti lasta. Seetõttu sai ka tänaks sihtkohaks valitud üks terme-nimeline asula – nimelt Montecatini Terme. Plaanis ikka ujumine. Aga mitte ainult.

Montecatini Terme on Toskaana põhjaosas asuv linnake, mis on kuulus oma rohkete mineraalainesisaldusega ja seetõttu ravivate omadustega termaalvete poolest. Looduslike eelduste tõttu (termaalveed)on Montecatini Terme asulasse rajatud väga palju erineva hinnatasemega spaahotelle. Üks vanimaid ja pompoossemaid terme on selles asulas Terme Tettuccio, mis vist praegu enam ei töötagi termidena, vaid on muuseumi-laadne külastusasutus. Meie aga valime tänaseks ööbimispaigaks hotelli, kus on ka suur veekeskus.

Tänasest asukohast on Montecatini Termesse sõita paar tundi ja lapsed vaatavad üle pika aja iPadist multikat. Imekombel on ekraanid sel reisil seni olnud unustatud, sest lihtsalt nii palju muud ja huvitavat on teha. Järsku hõikab Hugo tagaistmelt, et nägi "Autod 2" filmis Colosseumi. Kerime tagasi ja selgub, et tõesti, kuna autod käisid Itaalias, oli seal ka Colosseum pildis. Aga nüüd on Hugol tekkinud vahetu ja otsene seos ja ta tunneb juba nähtud objekte ise ka ära.

Teele jääb Pisa linn, kus me oleme juba korra käinud, aga mul tekib mõte, et võiks kuulsat Pisa torni ka lastele näidata ning teha ühe väga kiire jalgade sirutamise peatuse. Hugo oli küll eelmisel korral kaasas, aga ta oli tollal 8-kuune ja sellest ajast mälupilte ei oma. Mäletan, et eelmisel korral parkisime oma auto kusagile hoopis teise linna otsa ja kõndisime pikalt jalgsi, aga samas mäletan ka, et Pisa tornile pääses teiselt poolt ka autoga väga lähedale ja kui praegu selle koha üles leiaks, siis äkki jõuaks sealt läbi hüpata. Jälle aitab meid sellises olukorras kiiere internet, mille abiga leiame Pisa torni lähedale parkla.

Pisa torn asub samanimelises linnas Imede väljakul (Piazza dei Miracoli) ning on katedraali juurde kuuluv kellatorn eh kampaniil (nüüd, kui olen natuke itaalia keelt õppinud, saan aru, kust need kunstiajaloo terminid tulevad - il campanile tähendabki itaalia keeles kellatorni) ja on eriline selle poolest, et on vajunud viltu, aga seisab jätkuvalt püsti. Lähemalt vaatlusel saab aru, et torni püstiseismise kindlustamiseks on selle jalamile kõvasti betooni valatud.

Pisa torn

Imede väljak Pisas (Piazza dei Miracoli)

Kuigi alati tuuakse esile just viltust Pisa torni, on kogu Imede väljak koos katedraali ja ülejäänud marmorehitistega imetlemist väärt. Ime on ka tänane oktoobri viimase päeva + 23-kraadine pilvitu taevaga suvine ilm, seda eriti seetõttu, et  just paari nädala eest nägin, kui tuttavad olid samas kohas käinud, aga kandsid sügismantleid. Jalutame Imede väljakul, mis on vist kõige rahvarohkem koht, mida me sellel reisil kohanud oleme, isegi Rooma põhiliste vaatamisväärsuste juures polnud nii palju inimesi.

Teen Hugost samasugust pilti, nagu kunagi üle 4 aasta tagasi, kui ta esimest korda oma elus Pisa torni kõrval muru katsus

Hugo valib endale Pisa torni kuju

Hugole hakkab ka Pisa torn väga meeldima ning ta soovib endale suveniiriks Pisa torni kuju (millest üllataval kombel sai kodus temale pikaks ajaks üks lemmikutest mänguasjadest). Sööme veel gelatot ja asume teele; Montecatini Terme pole enam kaugel.

Il gelato al cioccolato

Kohale jõudes teeme esmalt hotellis siseregistreerimise ära ja läheme otsima funikulööri, millest enne lugesin ning millega saab sõita järsu mäe otsa.  Funikulöör pärineb aastast 1898 ning kui vagunisse sisse istume, saame aru, et see vagun on vist tõesti originaal. Vagun on ehitatud puidust ja liigub raudteerööbastel ning see töötab põhimõttel, et "nööri" küljes on kinni kaks samasugust vagunit, millest üks sõidab alla ja teine üles ning ülessõitja saab energiat allasõitja laskumisest. Ma varem ei teadnud sellisest süsteemist midagi ning ehmatasin ikka korralikult, kui järsku kihutas meist mööda teine samasugune vagun. Selles kohas, kus vagunid üksteisest mööduvad, on rööpapaare vaid umbes sajaks meetriks kaks, ülejäänud aja sõidetakse samadel rööbastel. Imestasin, kuidas need kaks rongi just täpselt seal kohtusid ja mõtlesin, et ühe hilinedes oleks ju kohe kokkupõrke oht, aga Renee vaatas süsteemi ja seletas kohe ära, kuidas need kaks rongi ei saa kunagi kohtuda ega kokku põrgata, sest nad saavad liikuma hakata vaid üheaegselt ja kohuvad alati täpselt samas kohas.

Montecatini Terme. Funikulöör aastast 1898

Puidust vagun

Sõit üles kestab umbes paarkümmend minutit ning koht, kuhu me jõuame, on Montecatini vanalinn, mis asub ligi 1100 m kõrgusel mäe otsas. On ilus päikeseline pärastlõuna. Jalutame vanalinnas, teeme vaateplatvormidel pilte, sööme jälle gelatot ja sõidame alla tagasi.

Montecatini vanalinn

Nüüd on plaan minna oma hotelli ujuma, sest piltide järgi on meie hotellil korralik sisetingimustes basseinikompleks. Need basseinid olid ka üheks peamiseks põhjuseks, miks selle hotelli valisime. Kui aga küsime hotellist, kus korrusel bassein asub, siis öeldakse, et see on kinni. Ma ei saanudki aru, kas see on täna kinni või on üldse kinni, aga igal juhul oleme pettunud nii hotellitoas, mis oli piltidel hoopis värskem ja ilusam ning ka selles, et me hotellis ujuma minna ei saa.

Laseme siis hotellitöötajal meile soovitada ja välja vaadata mingi termaalveega basseini, kuhu siin linnakeses lastega ujuma minna saaksime. Aadress käes ja esmane Google kontroll tehtud, istume algul autosse, et kohale sõita, aga gps näitab, et see on liiga lähedal, et üldse sõitma hakata. Hugo suudab meid auto juures korralikult naerma ajada, kui tahab mahutada autosse ligi kahemeetrist puuoksa, mille ta just auto lähedalt leidis. Kui ma kodus ei luba igasugust (minu arvates) prügi autosse vedada, siis rendiautos olen ma oluliselt leebem ja olen sel reisil lubanud Hugol igasuguseid leitud kaikaid autosse korjata. Aga nüüd Hugo ilmselt katsetab piire, kui näeb, et ma pole midagi keelanud ja arvab, et küll mahub ära ka üks korralik harjavarre-mõõtu oks.

Sügise märgid

Teel termidesse möödume Terme Tettuccio'st, mille uhke fassaad (praegune hoone valminud 1929) meenutab mõnda lossi või valitsusasutust. Teele jääb ka jõululaat ja lõbustuspark, aga inimesi praegusel hooajal eriti neisse ei jagu – ime, et need üldse töötavad. Lapsed vaatavad päkapikukujusid ja jõulukaunistusi, mis mõjuvad siin kliimas nii võõrana, eriti siis, kui jõuludeni on veel nii pikalt aega.

Terme Tettuccio

Suveriietega jõuluturul

Lõbustuspargi juures on aga ujumine unustatud ning lapsed hakkavad hoopis sinna norima. Lõpuks saame kokkuleppele, et läheme vaatame need termid üle ja kui need tunduvad ok, jääme sinna, aga kui mitte, tuleme lõbustusparki.

Termid asuvad moodsas klaasfassaadiga hoones, aga basseinid ei vasta sel korral väga ootustele, kuna on väiksemad ja vanamoodsamad, kui piltidel paistsid. Lisaks peavad kõik, olenemata juuste pikkusest, kandma mingeid tobedaid vannimütse. Siin on vaid üks pikk ja kitsas bassein(silma järgi umbes 4 x 10 m) ja kaks madalat kontrastse temperatuuriga basseiniriba, kust kordamööda läbi käia.

Pealegi on bassein ülerahvastatud ning igaühele jääb enda ümber vaid veidi ruumi. Kõik tundub nii nõme – see müts ja see ruumipuudus - see on nagu tõeline vanainimeste spaa ja nagu ei tahakski siin üldse olla. Lastel on aga lõbustuspark praeguseks juba unustatud, kui vesi silmapiiril. Näha on, et lastel siin möllata ei sobi, aga ega nad (eriti Hugo) ei suuda ju samaoodi basseini servast kinni hoides jalgadega kääre teha, vaid ikka hakkab sukelduma ja vett pritsima. Hoiame basseini tagumisse nurka ning peagi oleme möllava Hugo tõttu hõivanud endale korraliku ruumi. Basseini sügavus on Hugole üle pea, aga ta ei hooli sellest, vaid ujub pidevalt meie käehaardest kaugemale. Hugo suudab küll veidi aega pinnal püsida, aga ta ei oska veel arvestada, kus ta jõud otsa saab ja nii peame me tal kogu aeg silma peal hoidma ja teda vajadusel välja õngitsemas käima.

Vesi on basseinis kuum, ikka umbes 40-kraadine ja huvitaval kombel on see soolane. Ega siin nagu muud teha pole, kui lihtsalt passida. Lõpuks hakkame me igavusest "nuudlitega" mängima ning teeme igasuguseid vesijalgrattaid ja muid pinnal püsimise vahendeid. Juba läheb ka meil naljakaks.

Hugole leiame ujumise abivahendite korvist ühe kitsa riba (mis on nagu võimlemismati materjalist), mida saab nööriga ümber keha kinnitada. Avastame, et see on imehea abivahend ujuma õppimisel ja eriti sellises faasis, kus pinnal püsimiseks on vaid õige vähe toetust vaja. Ujumisrõngas ja ka kätised takistavad õigete ujumisliigutuste kasutamist, aga seda keha ümber olevat õhukest riba nagu ei tunnegi ja Hugo ujub sellega väga hästi. Lõpu poole jääb basseinis rahvast vähemaks ka ja kokkuvõttes oli meil selles algul nõmedana näinud basseinis väga lõbus.

Pärast ujumist teeme lastele rõõmu ja viime nad veel ikka lõbustusparki ka. See on selline väiksem lõbustuspark, kus on palju batuute, mõned liumäed ja karussellid. Sulgemiseni on jäänud aega pool tundi ja lapsed leiavad energiat pärast veemöllu veel batuutidel ka hüpata. Asja võlu on see, et kedagi teist enam lõbustuspargis pole ja kogu ala on nende päralt.

Mida teeb aga tänapäeval lapsevanem, kui laps mänguväljakul/lõbustuspargis mängib? Loomulikult surfab telefoniga internetis! Aga oh õnnetust, kui meie telefoniakudes on vaid mõni protsent energiat alles ja mu telefon kohe pildi tasku paneb. Niisiis istume kahekesi käsikäes pool tunnikest pingil ja vaatame ainiti, kuidas meie lapsed mängivad ☺

Lapsed lõbustuspargis

Renee jõudis õnneks välja vaadata ühe lähedalasuva pitsarestorani, mida siinkandis kiidetud on. Kõhud on hirmus tühjad, kuna täna oleme põhiliselt vaid jäätistest toitunud. Pitsarestoran osutub aga kohaks, kus müüakse pitsat lõikudena (pizza al taglio) ja põhiliselt kaasa. Saab küll kohapeal ka süüa, aga istumine on kõrgetel pukkidel kitsa lauariba ääres ja näoga seina poole. Tundub jube nõme, aga kõht on nii tühi, et enam ei jaksa kusagile kõndida ja kell on ka juba üheksa läbi. Seega jääme ja tellime alustuseks kõigile ühe lõigu.

Aga see pizza al taglio osutub selle reisi kõige paremaks pitsaelamuseks ja ma julgen isegi pakkuda, et üldse kunagi Itaalias söödud pitsade Top3 koha saavad need pitsalõigud. Lahutan maha faktori, et kõhud olid meil väga tühjad, aga ikka jääb see pitsa üheks parimaks – lihtsalt kõik on nii õige – see imeõhuke ja paraja krõbedusega põhi, tomatikastme maitse ja kogus, see sulajuust ja kerge oliiviõli kiht veel pitsa peal. Minestamisväärselt hea. Ja ma söön ikka ja alati pitsat vaid kõige vähemate lisanditena (tomatikaste + juust) ehk pizza Margheritat. Tellime veel mitu korda juurde, sest lihtsalt pööraselt hea on. Kogu selle aja jooksul, mis me sööme, käib siin vilgas elu ja kogu aeg keegi tellib midagi kas kaasa või söövad kohapeal. Liigub palju maskeraadirüüs inimesi, sest täna on ju Halloween ja itaallastele meeldivad igasugused karnevalid. Lauldes möödub siit ka umbes 50 inimesest koosnev seltskond, kes kõik on riietatud Halloweeni-teemalistesse kostüümidesse.

Hotellini tassin Hugot oma seljas, sest tema energia on tänaseks täitsa otsas. Tunnen raskust ja ta keha lõtvumist ning Hugo isegi uinub mu õlal. Hotellis küll korraks ärkab, aga magama lähme täna kõik varem.