Dalarna maakonnas ning ehedad Rootsi maitsed gårdbutik'idest (04.07.13)

Hommikul ärkasime oma järveäärses stugas siis, kui uni ära läks. Kusagile kiiret meil polnud. Ilm, mis ust avades õuest vastu paiskas, oli vaid vapratele jõukohane - napilt kümmekond plusskraadi, tugev tuul ja ei mingit päikest. Lappasin kohvripõhjast veel ühe jope välja, mis mul karmi põhjamaa kliima kaitseks kaasas oli.

Toimetasime õues ja katsime järve äärde hommikusöögiks laua. Vaatamata külmale oli väga mõnus õues süüa. Vähemalt vihma ei sadanud. Magustoiduks kuum mustikakissell ja hakkas kohe päris soe. 

Hommikusöök karmis põhjamaises kliimas

Hugol hommikusöögiks kinoa

Jalgpallimäng

Hakkasime taas lõuna poole sõitma. Kui eile jäi meil Gårdbutik'ide raamatust söögi- ja ööbimiskoht igatpidi kättesaamatuks, siis tänaseks lootsin midagi leida. Saatsin ühte mahetalusse meili ja uurisin, kas õhtul süüa saab ning kas ka ööbimiskohti on. Sain kiirelt vastuse, et oleme oodatud Dala-Floda Värdshus'i.

Sõita oli suhteliselt pikk tee, üle nelja tunni. Kuigi olime juba Kesk-Rootsis, oli asustus jätkuvalt hõre. Hugo magab selle reisi kõige pikema une ning me sõidame järjest ka kõige pikema aja - 3 tundi. Vahepeal teen aega parajaks arvutis reisijutte kirjutades. Põhimaanteed on Rootsis kõik väga heas korras, kuid selle reisi ajal oleme sõitnud ka mitmetel väiksematel linnadevahelistel teedel, kus raputab nii kõvasti, et mul tuli arvuti käest ära panna, et selle kõvaketas kokku ei jookseks. 

Jõuame Mora linna, mis asub Dalarnas. Meie tuttav Lennart rääkis, et Dalarna on nagu Rootsi süda või kõige tüüpilisem Rootsi, kui üldse nii nimetada saab. Dalarnast on pärit ka üks Rootsi sümboleid punane puuhobune - Dalahäst. Mora polnud väga suur linn, kuid kummalisel kombel oli linna sissesõidul ja ka väljuval suunal ummikud. Tiksusime kuni kesklinnani, kuid õige pea saime aru, et oleme ajahätta jäänud ja meil tuleb hakata Dala-Floda poole sõitma, et õhtusöögile jõuda. Hüppasime korraks läbi ühest tee äärde jäävast supermarketist, et osta Hugole autodega lego, mis talle paar päeva tagasi nii väga meeldima oli hakanud. 

Dalahäst'id Mora linnas

Kella 7-ks õhtul jõudsime Dala-Flodasse - väga armas ja rootsilik rootsipunaste majakestega küla järve ääres. Meie peatuspaik oli sel korral mahetalus, kus kasvatati kõikvõimalikke köögivilju ning omakasvatatud saadusi kasutati ka talu restoranis. Talus loomapidamisega ei tegeleta ning talu väljanägemine on pigem roheline romantiline aiake kui silotünnid ja loomasõnniku hais. Külalistemaja kõik toad on sisustatud stiilselt ja omanäoliselt, kõikjal kohtab kunsti ja käsitööd. 

Dala-Floda külalistemaja

Dala-Floda külalistemaja

Õhtusöögil Dala-Floda Värdshusi'is

Krepid leesputke juustu ja Kalix'  piirkonna kalamarjaga

Dala-Flodas pererahvas (50-60-aastate vahel paar) on taas ehe näide sellest, kuidas suudetakse omakasvatatud saadustele lisandväärtust anda. Pere peab maherestorani, kus menüü on just selline, mis sel päeval saadaval, aga sellised kohad ongi lahedad. Ma täiesti usaldan koka valikut, kuna sellistes kohtades valitakse alati parim tooraine. Lisaks on nad võtnud eesmärgiks pakkuda just mahetoorainest toitu. Eelroaks krepid leesputke juustu ja Kalix piirkonna kalamarjaga; pearoaks Boeuf Bourgignon hooajaliste juurviljadega; magustoiduks šokolaadi-pähklikook vahukoorega. Tase oli selline kodune väga hästi tehtud toit. Sõime ja nautisime elu-olu. Hugole me seni eraldi toitu pole tellinud, ta maitseb ja sööb kõike meie juurest - tundub, et talle maitseb vist praktiliselt kõik. Renee andis talle täna esimest korda ka šokolaadikooki maitsta, kuid see oli nii tugevamaitseline, et hinnang oli "pähh" (tavaliselt ta toidu kohta nii ei arva).

Hugol lego-vaimustus

Pärast õhtusööki mõnus hetk

Pärast õhtusööki läksime õue ümbrust uurima. Ilma päikeseta päev ja õhtu on täna olnud, kuid lõpuks oli temperatuur veidi tõusnud. Võtsin sääsetõrjevahendi igaks juhuks kaasa, kuid õnneks väljas sääski polnudki. Ka eile õhtul Östersundi lähedal oli praktiliselt sääsevaba õhtu. Ma olin valmistunud meeletuteks sääseparvede rünnakuteks siin Rootsis, kuid tegelikkus pole üldsegi nii hull. Vaid üks teeäärne peatuspaik kusagil Lapimaal oli selline, et seal sõid sääsed minutiga sind auguliseks.

Jalutasime järve äärde ning tagasi tulles kõndisime veel Dala-Floda aias ringi. Silmailu oli siin aias igas nurgas - kunstihingega inimesed need, kes siis ümbrust kujundavad. Ööseks pugesime oma kolmanda korruse katusekambrisse pehmesse ja mõnusasse voodisse magama. 

Kiikumas

Dala-Floda aias

Jõuame Kesk-Rootsi - Östersund ja järveäärne stuga (03.07.13)

Stardime hommikul Vilhelminast lõuna poole Östersundi suunas. Kuhu me täna jõuame ja palju sõita jaksame, selgub päeva käigus. Oleme praeguseks sõitnud juba üle 2000 km - Rootsi vahemaad on ikka meeletud. Kuigi mul on Euroopa kaart silme ees ning riikide proportsioonid nagu teada, pole mulle Rootsi tegelik suurus kohale jõudnud. Võrdluseks - kui me sõitsime Stockholmist Haaparandasse, oli see veidi üle 1000 km. Tallinnast sama kaugele sõites jõuaks nt Varssavisse. 

Lappasin autos kingiks saadud raamatut Smaka på Sverige ning vaatasin, kuhu me täna välja võiks jõuda ning kas selles piirkonnas ka hästi süüa saab. Mulle hakkas meeldima Jämtlandi maakonnas väikeses asulas Järpenis üks restoran, mille koka käekiri tundus mulle kohe läbi raamatu kirjelduse ja piltide selline, mis pakub elamust. Kui vahel internetti juhtus olema (siin Põhja-Rootsis on Telia-interneti leviala enamasti vaid asulate piires; maanteedel sõites interneti levi pole; suurtel maanteedel nagu E4 on internet siiski olemas. Me oleme Eestis nii hajunud kogu maad katva internetiga, aga siin Rootsis pole internet iseenesestmõistetav inimõigus) vaatasin ka netist Fäviken Magasinet'i kodulehelt järgi, mida seal pakutakse. Avastasin ka, et see restoran on valitud sel aastal maailma Top 50 restorani hulka, asudes sellise kategooria restoranidest kõige raskemini ligipääsetavas kohas. See kõik tundus nii äge! Aga kahjuks või õnneks avastasin ma restorani kodulehelt, et ühe inimese õhtusöök koos jookidega maksab seal 3000 SEK (see on umbes 330 €). Jääb pisut kalliks…

Sõitsime Östersundi linna suunas ning lootsime seal jalutama minna. Vahepealsed üksikud asulad ei paku enamasti ei tegevust ega erilist silmailu. Üllataval kombel on Rootsis vaatamisväärsused kehvasti viidatud ning sildid vaid rootsikeelsed. Nt kasvõi Storforsen, kus me üleeile käisime, on võimas loodusime, aga turiste vähe. Tee ääres näitab küll valge silt Storforseni suunas, kuid kust peaks välismaalane teadma, mis selle taga on ja et see tähendab suurt koske. Kõige paremad vaatamisväärsuste viidad, mida näinud oleme, olid Austrias, kus maanteede ääres olid suured pruunid sildid vaatamisväärsuse graafilise kujutisega, et oleks aimu, millega tegu.

Mida aga Rootsis teede ääres igal pool olenemata kohast kohtab, on loppis - vanakraami müük. Ainult et enamasti pole loppis mingi organiseeritud ja süstematiseeritud kauplemiskoht, vaid "pood" asub kodu õues või kuuri all, kus müüakse kõikvõimalikke majapidamises kasutust mitteleidvaid asju. 

Östersundi jõudes läksime kesklinna jalutama. Ilm oli küll jahe, kuid päikseline. Östersund on keskmise suurusega Rootsi linn, kus argipäevases tänavapildis kohtab pigem rohkem sisserännanuid kui kohalikke. Jalutasime ja otsisime kohta, kuhu lõunale minna. Leidsin telefoni häkkides Tripadvisorist ühe Jaapani söögikoha ning läksime seda mööda telefoni juhatatud teed otsima. Väljusime kesklinnast ning ma kahtlesin sügavalt, et üks populaarne söögikoht sellises kohas olla võib. Aimasin, et me seda ei leia ning lõpuks maandume kusagil hiinakas, et kõht täis süüa. Nii juhtuski. Pärast söömist kolasime veidi poodides - kumbki käis oma teed.

Östersundi linnas

Matkajad linnas - käru meil sel korral autosse ei mahtunud

Lõunapaus

Östersund asub maalilises asukohas - ühest küljest Storsjö järve ääres, teises küljes kõrged mäed. Sõitsime ühe rootsikeelse silde järgi (mis viitas vaatetornile) mäe otsa, kust näeb kogu Östersundi linna. Ilus.

Mäe otsast paistis, et Östersundi ümbruses on ka hulk väikeseid järvi. Lootsime endale leida ööbimispaiga kusagil järve ääres. Vaatasin ilmateadet ning see oli esimene öö siinoleku jooksul, mil ei lubatud sademeid ning teoreetiliselt oleks võinud ka telkida. Kui ööbimispaika otsisime, jäi Hugo autos magama. Ilusaid kohti oli üsna palju, kuid enamus järvede äärest on siiski eramaa. Vaatasime paari B&B, kuid neis polnud vabu tube. Otsingud veebis ei andnud samuti lähiümbrusesse täna saadavaid majutuskohti (va linnahotellid, aga neid ei taha).

Vaade Östersundile mäe otsast

Ühe järväärse tee nurgal nägime silti "Stuga" (eesti keeles "suvila") ning leidsime eest ideaalse stuga otse järve ääres, mis oli täna vaba. Saime tõenäoliselt selle reisi parima hinna ja kvaliteedisuhtega elamise (vaid 300 SEK kogu elamine). Meie stuga asub otse Locknesjö järve kaldal. Siin on eraldi maja magamiseks, eraldi dušimaja (kus oli soe vesi ja külma ilma tõttu ka küte sees - väga mõnus), eraldi maja WC ja kööginurgaga, õues lauad söömiseks ja paadisild. Olime ülimalt rahul oma leiuga. Kuigi õues oli halastamatult külm (ca 12 kraadi), panime kõikvõimalikud soojad riided selga ja viibisime ikka õues. Renee tegi täna õhtusöögi ise. Või ja juustuga spagetid :) Aga õues maitseb kõik teadagi hästi. Hugo puhus mullitajaga mulle, mängis palli, sõi magustoiduks mõned ökokummikommid ja oli eluga rahul. 

Meie stuga Locknesjö kaldal (koordinaadid, kui kunagi peaks veel vaja minema: 63.08219; 14.82277)

Stuga järve poolt vaadates

Hugo paadisillal

Ägedad mullid

Hugo proovib ise ka puhkuda

Renee valmistab õhtusööki

Hugo sööb spagetti...

...ja nüüd kommi.

Võimas Storforsen'i kosk ja külaskäik Vilhelminasse Lennarti juurde (01.-02.07.13)

Tänase hommikusöögi Hulkoffgårdenis palusime alles kella 10.30-ks, kuna teadsime, et oleme öösel kaua üleval ning hommikul tahaks välja puhata. Kordus kõik hea, mis eile hommikulgi. Kui me asjad minekuks kokku pakkisime ja hüvasti jätma läksime, kinkis perenaine mulle raamatu "Smaka på Sverige" ("Rootsi maitsed" või "Maitse Rootsit"), mille ta eile mulle algselt öökapilugemiseks oli andnud. Meie eilsed pikad vestlused toidust olid vastastikku põnevad ning ta mõistis mu kirge toid vastu ning eks ta teadis, et see raamat läheb õigesse kohta. Raamatu on kirjutanud üks Rootsi toiduajakirjanik (ilmunud 2013. a), kes toob raamatus koos täpsete asukohtadega välja Rootsi parimate gårdbutigid (raske on anda otsetõlget sellele sõnale - põhimõtteliselt on need talud, kes kasvatavad midagi ning suudavad oma kasvatatud toorainele lisandväärtust anda - teevad kodurestoranis oma toorainest süüa või marjadest moose, sigadest sinki jne). See raamat on ideaalseks teejuhiks hea toidu otsingutel Rootsis. Saada selline kingitus oli nii liigutav, et kohe pisar tuli silma sealt lahkudes. Selline side tekkis, et on tunne, nagu jõuludel peaks neile kaardi saatma.

Kingituseks saadud raamat

Hommikusöök Hulkoffgårdenis

Täna tuli meil sõita üle 500 km, et jõuda Vilhelminasse, kus elab meie tuttav Lennart. Kui Renee gümnaasiumi-ajal Rootsis mitmekuisel keelepraktikal käis, oli ta just Lennarti kaudu (kes oli sel ajal Vilhelmina koolis õpetaja) siin Lõuna-Lapimaal Vilhelminas. Mina tutvusin Lennartiga samuti ajal, kui gümnaasiumis käisin. Lennart on üliaktiivne suhtleja, väga tähelepanelik ning kõikemäletav inimene. Me oleme tuttavad olnud 12 aastat ning pidevalt kirjutades suhelnud. Tema hoiab mu Rootsi keelt elus, muidu ma ju seda ei kasutaks. Lennart saatis mulle hommikul sms-i soovitusega külastada tee peale jäävat Storforsen'it (tõlkes suur kosk). Storforsen asub Piteå jões, mis on üks neljast Rootsi looduslikult kaitstud jõgedest, kuhu ei tohi ehitada hüdroelektrijaamu. 

Kose juures parkimisplatsil olid puhkealad laudade ja grillimiskohtadega. Kõhud olid juba tühjad, seega tegime seal lõunapausi. Matkapliit ja pott on meil sellel reisil väga vajalikud asjad. Head või isegi enam-vähem sööki hajaasustusega Rootsis on praktiliselt võimatu saada - tõenäosus, et satud kusagile normaalsesse kohta sööma, on olematu. Seega jääb üle võimalus ise süüa valmistada. 

Lõunasöök

Kõhud täis, läksime mööda matkarada Storforseni suunas. Matkarada kulges osaliselt mööda laudteid, osaliselt mööda looduslikke graniitkive ja metsaalust. Kosk, mis ees avanes, oli võimsate loodusjõudude ehe näide - kosk ise pole väga kõrge (82 m), ning see ei lange korraga, on hoopis mitmetasandiline, kuid vooluhulk oli väga võimas (Wikipedia andmetel 250 m3/sek ning see on Euroopa üks suurima veehulgaga kosk). Veepritsmed ja veest tekkiv müra ulatusid kaugele. Taas olime avastanud väga erilise ja looduskauni koha, kuid kummalisel kombel oli siin üsna vähe inimesi. Meile sellist tüüpi kohad meeldivad reisidel eriti.

Storforseni kosk

Hugo matkamas

Kohe kosest allavoolu paistis hotelli, millest avanes võimas vaade laskuvale mitmetasandilisele kosele. Kui poleks kindlasse kohta teel olnud, oleks hea meelega siia jäänud. Sõidust oli ka juba paras tüdimus peal. Ma tõeliselt imestan, kuidas Hugo on seni vastu pidanud nii, et ta pole autos kordagi tüdimusest nutma hakanud. Iga päev magab ta küll paar tundi autos, kuid ülejäänud aja me mängime nt palli (jah, ka seda saab autos teha), sõidame väikeset autode ja traktoritega, vaatame raamatuid ja Hugo õpib minu järgi sõnu hääldama. Tal on meie jäägitu tähelepanu, mida on isegi rohkem, kui kodus igapäevatoimetuste kõrvalt ning tema on rahul. Samuti pole ta kartlik uute olukordade, kohtade ega inimeste suhtes. Me teeme autosõidul loomulikult pause, vahel piisab isegi 10 minutist väljas, aga tal pole tekkinud veel vastikust autosse tagasimineku suhtes. Ta võtab seda kui loomuliku eluna - ju siis me elame praegu sellist elu tema arvates. Iga uus koht pakub uusi põnevaid avastusi ka tema jaoks. Põhimõtteliselt ta jagab juba välja, milline on päevaplaan. Õhtupoole, kui me ikka autos kusagile teel oleme, ütleb ta "prr" (autoga sõidame), "tell" (hotell), "ää-äh" (voodi, kus magada saab), "mäm-mäm" (süüa). Aga samas ei nõua Hugo, et ma istuks alati tema kõrval taga, vahel askeldab ta oma mänguasjadega üksi või jälgib ümbrust ning ma võin vabalt ka paar tundi ees istuda. 

Tänagi oli sõita veel mitu tundi, et jõuda õhtuks Vilhelminasse. Tahtsin väga ise ka roolis olla, et veidi vaheldust oleks. Ei saanud sõita vist viit minutitki, kui sain vastutulevalt autolt kivi klaasi nii tugevalt, et see väikese täkke sisse lõi. Sõitmisisu läks ära ning läksin tagaistmele uluma. Hiljem tulid jälle paremad teed ning Renee lubas mind uuesti rooli. See periood, mil mina sõitsin, olid tõeliselt ilusad teed ja vaated - vaheldusid mäed ja orud, pidevalt olid tee ääres järved ning üle tee jalutasid põhjapõdrad. Põhjapõdrad õnneks kusagil äkki tee peale ei hüpanud - pikkadel sirgetel paistis juba kaugelt, et põhjapõdrad on teel. Kui autoga lähemale sõita, ei kiirusta põdrad kusagile, vaid uitavad tee peal aeglaselt ringi. Meil oli ka huvitav neid vaadata ja pildistada - nad on nii erinevat värvi, erineva paksusega karvkattega ning nad on karvaste sarvedega. Ühes kohas nägime veel rebast ka tee ääres, kes tassis saaki suus.

Põjapõdrad teed ületamas

Rebane saagiga

Nii asustus kui liiklus on Lapimaa teedel väga hõre. Siin põhjas võib kindel olla, et pooled autod, mida teedel kohtad on kas haagissuvilad või matkabussid - selline reisimisviis on Rootsis väga populaarne. Haagissuvilatega reisivad peamiselt pensionärid, vahel kohtab ka mõnda lastega pere. Loomulikult on matkabusside jaoks tee ääres igal pool ka spetsiaalsed ööbimispaigad, neis on alati kümneid busse ning pensionärid istuvad ja tiksuvad seal bussi ees oma lahtikäivatel toolidel. 

Veidi enne südaööd jõudsime lõpuks Vilhelminasse, kus Lennart ja tema naine Birgitta juba ootasid meid. Käisime Lennarti juures ka 8 aastat tagasi (märtsikuus, mil siin oli talv) ning meid oodati ka seekord sama külalislahkelt. Laual oli eesti lipp, toitude juures väikestel paberilipikutel eestikeelsed nimetused, käeulatuses valmis rootsi-eesti sõnaraamat ning raamatute juures ka minu kirjutatud kokaraamat, mille olen Lennartile kinkinud. Hilisõhtul pakuti meile saami lameleiba külmsuitsu lõhega, Rootsi knäkkebrödi ja teed. Väga soe vastuvõtt oli.

Hommikul ärgates tabas ootamatu ilmaüllatus - sadas tugevat paduvihma, mistõttu olime hommikupoole tubased. Hugo sai mängimiseks Lennarti lapselaste legod ning sattus ülimasse vaimustusse. Meil kodus on üksikud lego-autod, siin oli poistel aga neid kümneid erinevaid, mida sai kokku ühendada ja millele sai vilkureid külge panna. Just autode järelhaagised said Hugo lemmikuteks ning ta istus mitmeid tunde maas, põristas suuga ja ühendades autosid kokku.

Hugo piilub, kuidas onu Lennart süüa teeb

Hugo mänguhoos

Lõunaks polnud vihm ikka järele andnud ja kuna jalutama minna ei saanud, mõtlesime Hugo uneajal veidi autoga ümbruskonnas ringi sõita. Pikad vahemaad enam ei tõmmanud, seega läksime hoopis metsateedele off road sõitu tegema. Kolasime Vilhelmina ümbruse mägedes ning jõgede ja järvede kallastel. 

Õhtusöögiks jõudsime Lennarti juurde tagasi. Lennart hindab samuti head toitu ning naudib toiduvalmistamist; tema jaoks mängib tooraine alati toiduvalmistamisel suurt rolli. Pärast õhtusööki tulid külla ka Lennarti tütred, neist noorim on minuvanune. Noorima tütrega kohtusin mina esimest korda ning meil jätkus kohe juttu kauemaks. Me oleme selle reisi ajal rääkinud praktiliselt alati rootsi keeles - rootsi keelt rääkisime ju mitu päeva Hulkoffgårdenis ning nüüd mitu päeva siin Lennarti juures. Kuigi me õppisime ja kasutasime rootsi keelt üle 10 aasta tagasi, saame me sellega siiamaani hakkama. Renee küll kasutab teatud teemadel rääkides pigem inglise keelt, samuti suhtles ta inglise keeles Lennarti tütre mehega, kes on ameeriklane.

Lennarti ja Birgittaga Vilhelminas jalutamas


Gammal Emmaljunga






Vilhelminas mänguväljakul

Õhtupoole lõppes vihmasadu ning lõpuks sai õue minna. Läksime üheskoos õhtusele jalutuskäigule. Hugole anti üle 30 aasta vanune Emmaljunga vanker kasutada. Jällegi üks väga tore ja südamlik külaskäik siin Rootsis, kuid ka see sai selleks korraks läbi. Homme hommikul asume lõuna poole teele.

Viimane hommikusöök Lennarti ja Birgitta juures