Kuidas me Norras rannas käisime, depressiivset Rootsi väikelinna külastasime ja kuidas mu mälu mind pettis (13.08.15)

Augusti keskpaiga hommik Norra lõunarannikul. Särav päike on soojendanud öise jääkülma õhu suvesoojaks. Peame plaani, mida tänase päeva jooksul veel Norras teha-näha jõuaks, kuna meie reisiplaani järgi peame me õhtuks tagasi Rootsis olema.

Vaatame kaarti ning leiame praamiliikluse Oslofjordi ühelt kaldalt teisele kaldale. Mööda maad võtaks see sõit aega 2 tundi, mööda mereteed aga vaid napp pool tundi. Praam läheb välja Mossist ja sõidab Hortenisse, piletihind neljale reisijale ja autole ca 18 €, mis on sama suurusjärk ka Saaremaa praamiga sama pika sõidu eest. Ka praam on üsna sarnane. Jällegi tõestus sellest, et pole see Norra nii hirmus kallis midagi, kuigi ilmselt on see praamiliin riigi poolt doteeritud ja taskukohased hinnad on vaid näilised.

Praamisõit Norras

Hortenisse jõudes külastame kohe sadamas asuvat turismiinfopunkti ning palume endale midagi soovitada, mida poole päevaga teha jõuaks. Kui meile pakutakse välja varianti sõita siit maailma lõppu (Verdens Ende), teame, et just see on meie jaoks. Maailma lõpp asub Hortenist tunni aja autosõidu kaugusel viimase saare peal, kuhu tee veel ulatub.

Hüppame poest läbi, ostame kaasa veidi Norra toitu ja plaanime maailma lõpus pikniku teha. Kohale jõudes paneb muigama autodemass, mis maailma lõppu kokku sõitnud on. Tõeline seenelkäik. Kõik on kokku tulnud kaugele eraldatusse – maailma lõppu. Lapsed, kes nalja kontekstist aru ei saa, arvavad, et me lähemegi nüüd seenele.

Vaatame maailma lõpus kõrgete kaljude otsast alla merele ning näeme all lamedate merre ulatuvate kaljude peal kõikjal inimesi. Kuigi see koht on rahvast täis, tundub see olustik imeilus ja ehtnorralik. Ka ilm on päikseline ja soe, kutsub lausa ujuma. Kui juba siia maailma lõppu tuldud sai, ronime kaljudelt alla ja otsime endale madalate siledate kaljude peal koha, kuhu paikseks jääda.

Verdens Ende - maailma lõpp Norras

Lastele tuleb sõnad peale lugeda, et vette minek on siin ohtlik, kuna veega kokku puutuvad kaljud on libedad. Vaatamata hoiatusele libiseb Hugol hetkega jalg alt ja ta teeb vees ühe kiire salto. Ehmatus on siiski suurem kui valu.

9, 3, 3, 9

Lapsed veedavad aega merest teokarpe ja väikeseid kalu välja õngitsedes ning tõstavad need kahvaga kaljude vahel olevatesse väikestesse lompidesse. Mänguasjadest puudust ei tunta – loodus ise pakub ainest ja võimalusi tegeluseks.

Hugo maitseb soolast merevett

Vaadates lapsi süvenenult tegutsemas, peesitades ise soojade kaljude peal ideaaltemperatuuris ja puhudes sõpradega juttu tundub, et see on tõeliselt õnnis olek. Reisile minnes ei oska kunagi ette kujutada, mis täpselt su teele satub ja milliseks päev kujuneb, kuid vahel tunduvad mõned valikud just nii õiged. Kuigi me algul vaatasime kõrgelt kaljult skeptiliselt seda rahvamassi, kes nagu kormoranid istuvad all kividel, ei häiri siin all inimeste keskel olles meid ükski seltskond. Inimesed on vaiksed ja viisakad ning üksteisest piisavalt kaugel.

Rebime end enne teele asumist mugavustsoonist välja ja ehmatame end külma mereveega. Tunnen, justkui kogeks ma seda üürikest aega, mis Norras veedetud sai, kuidagi ehedamalt. Vormiliselt on see ikkagi suplus Põhjameres, kuigi viibime sisefjordi kaldal.

Avastame enne teele asumist riideid vahetades, et päike on olnud salakavalalt äkiline. Eks peegeldav vesi võimendas päiksekiirte väge, kuid augusti keskpaigas ei osanud siin kauges põhjas päikselt enam küll sellist kiirgust oodata.

Lapsed on väsinud ning aeg on teele asuda. Ees on rohkem ligi viis tundi sõitmist Rootsi, meie järgmisesse sihtkohta. Hoiame veel jutustades Hugot autos üleval, et ta jääks magama alles pärast praamisõitu ja saaks järjest magada pikemalt.

Oleme alles teine päev Norras, aga silma on jäänud, et Norral on oma "rahvusauto". See pole küll Norra omatoodang, aga ilmselgelt on ühte automarki Norra teedel ebaproportsionaalselt palju. Pole need naabrite Volvod, mis sobivad põhjamaisesse kliimasse, pole ka ei kallima ega odavma otsa "sakslased", need iludused ja paljude (tehnikahuviliste) meeste praegusaja lemmikud tulevad siia Ameerika läänerannikult. Loomulikult Tesla - see hirmkallis elektriauto, mida üsna paljud norralased saavad järelikult endale lubada ja mille tarvis ilmselt on ka korralik laadimisvõrgustik rajatud.

Norra rannikult sisemaa poole liikudes muutub maastik kergelt kuppeljaks. Arhitektuuris kohtab Norras väga palju valgeid puitmaju, isegi maakohtade väikesed puukirikud on valged. Tahaks neid valgeid maju näha talvel, kui majade katused on mattunud paksu lumevaiba alla ning kõik ümberringi on samuti valge. Hoonetel on levinud ka nn rootsipunane värv. Tee kulgeb kuldsete viljapõldude vahel ning suundub lõpuks Norra-Rootsi piiril lähistel metsadesse.

Norra maastik ja valge puitkirik

Pärast mitmetunnist sõitu plaanime söögipeatust, kuid paksudes Värmlandi metsades on asustust vähe ja küsimus ei ole, mida süüa, vaid kas üldse süüa saab.  Nii peatumegi suvalises väikelinnas, mis teele jääb. Leiame ühe pitsat ja kebabi müüva koha. Istume õhtupäikest püüdes väliterrassile, tellime toidud ja jääme kohalikku elu vaatlema. Oleme Rootsis palju ringi sõitnud, näinud erinevaid asulaid nii Põhja-, Kesk- kui Lõuna-Rootsis, kuid nähtu põhjal võin öelda, et see väikelinn on üks inetumaid ja depressiivsemaid paiku, mida ma Rootsis näinud olen. Linna südameks on ICA kauplus ja selle kõrval plastmassmööbliga pitsa ja kebabikoht, silm näeb vaid vana ja väsinud 80-te kolearhitektuuri ja inetuid kohalike äride silte. Inimesed, kes ringi liiguvad, tunduvad olevat siia jäänud olude sunnil. Vanem paar, kes on tulnud välja koos pitsat sööma, aga omavahel on kõik jutud juba räägitud, üksik 20-tes nohikust noormees või samas vanuses jõmmide kolmik, kes korgivad õhtuseid jooke lahti. Kõik helgemad pead on siit läinud. See siin on teine Rootsi. Tänava kohal lehvib reklaam, mis teatab, et linna on paari päeva pärast tulemas rändtsirkus. Ilmselt rikastab see halli argipäeva ning toob veidigi meelelahutust ja "kultuuri" kohalikele inimestele.

Suvaline pitsa söödud, kontrast kogetud ning liigume edasi parema Rootsi poole. Meie eelmise reisi lõppu jäi üks imeline majutuskoht, Sillegården, mis jättis meile nii võimsa ehtrootsiliku maaidülli emotsiooni, et tahtsime siia koos sõpradega tagasi tulla. Nagu kirss tordil, seadsime Västra Ämtervikis asuva Sillegårdeni ka selle reisi lõppu ning plaanisime erinevalt kõigist teistest öödest peatuda siin lausa kaks ööd-päeva.

Seekord läheneme Sillegårdenile teisest küljest – laskume alla mägedest, kust alla vaadates peegeldub juba loojunud päikese kumas pikk ja peenike järv. Majutus on meil broneeritud meili teel, midagi ette me maksnud pole ning ühestki broneerimissüsteemist seda kohta ei leia. Helistasin mõne tunni eest hotelli ja teatasin igaks juhuks, et me, eestlased, oleme ikka täna õhtul tulemas, aga jõuame öö hakul.

Hotelli jõudes ootab meid kui viimaseid külalisi eelmisest korrast tuttav vanem härrasmees, jagab meile kätte toavõtmed ja juhatab õigesse majja. Mõlemad pered saavad toa väikese puumaja teisel korrusel. Oleme vaevalt jõudud oma kottidega tuppa, kui juba pistab meie naabertoa ukse vahelt pea välja kurjustav tädi, kes küsib, kas me midagi öörahust ei tea. Palume vabandust, kuid tule sa kui tahes vaikselt puumaja trepist üles, kriuksub see ikkagi. Vaatan toas ringi ja ei leia lisavoodit koos voodipesuga, mille me selges rootsi keeles tellisime. Samuti avastan, et toas pole vannituba ja WC-d. Jooksen peamajja tagasi, küsin voodipesu ning teen Aneele diivanile aseme. Aga see puuduv vannituba ei anna mulle rahu. Jälgisin sel reisil hotelle broneerides väga täpselt, et alati oleks enda privaatne vannituba, kuid ma ei saa aru, kuidas ma Sillegårdenist ei mäletanud ühist vannituba. Käin majas ringi ja saan aru, miks mu mälu mind alt vedas. Eelmisel korral olime analoogses majas alumisel korrusel, kus WC ja pesemisruum olid kohe uksest välja astudes kõrval ukse taga ning me olime sel korral selle ruumi ainukesed kasutajad. Mulle oli jäänud mulje, et see on meie oma vannituba. Sel korral on aga maja täis ning kuue toa peale on vaid kaks pesemisruumi. Kuri trussikutes tädi astub oma toa uksest välja ja tuleb uuesti õiendama, kuna kuuleb laste hääli. Olen enda peale tõsiselt solvunud ja pahane, kuna need viimased päevad pidime veetma kõige ägedamas kohas. Olen nii enda kui teiste ootused tõeliselt üles kruvinud, aga mitte miski ei vasta ootustele. Vastik närv on sees ja eriti võimendab seda see, et minu otsusest sõltub ka teiste heaolu.

Enne magamaminekut arvutit lahti tehes avastan kurvastusega, et ka internetti siin pole. Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi istusin õhtupimeduses arvutiga kirjutuslaua taga ja kirjutasin blogipostitust, aga ajus sobrades saan selgust, et meie internet tuli tol korral kohalikult mobiilioperaatorilt telefoni kaudu ja oli meiega kaasas igal pool, kus meie olime. Sel korral oleme hakkama saanud õhtuse tasuta hotelli poolt pakutava internetiga ning päeval kasutanud mahupiiranguga Eesti operaatori välismaa internetti, millest normaalseks surfamiseks ei jagu. Me oleme selle reisi kõige kallimas hotellis, meil on jagatav vannituba, läbikostuvad seinad, kõrval toas kurjustav vanatädi ja meil pole internetti!

Juba peaaegu uinudes ehmatab mind sekundipealt virgeks kohutavalt tugev kaubarongi kolin, mis kihutaks nagu otse meie poole. Maja vappub ja väriseb, kui rong maja tagant möödub. See oli viimane piisk karikas, ma olin nutma puhkemas. Kas mul on mälulüngad eelmisest korrast? Rongist ja maja kõrval asuvast raudteest ei mäletanud ma mitte midagi. Kas meie kaks ööd mööduvadki siin äkkehmatuste saatel, kui rongid majast mööda kihutavad? Kujutan ette, kuidas kõrval toas mind kirutakse...

Göteborgis jalutamas. Sõit Norra (12.08.15)

Hommikusöögivalik “spordihotellis” on värske ja tervislik. Sööme kõhud täis, vaatame hotelli maa-alusel korrusel veel hommikusi suusatajaid ning pakime end minekule.

Uhiuus ja väga eriline "spordihotell" Göteborgi külje all

Otsustame, et eilsest põgusast Göteborgis käigust jäi väheseks ning läheme veel linna vaatama. Nagu juba eile aimu saime, osutus Göteborgi kesklinnas parkimise leidmine keerukaks. Mehi ajab autoroolis pingsalt parkimiskoha otsimine juba üsna ärevaks, kuid lõpuks leiame parkimismaja Göteborgi südames, maksame parkimise eest korralikku hinda ja läheme linna jalutama.

Göteborgi tänavatel

Göteborgi südalinn on elav ja rahvarohke. Suuremad jalakäijatetänavad meenutavad Stockholmi Drottninggatanit. Astun liikuvast rahvamassist kõrvale ja seletan midagi lastele, kui meie juurde astub üks 50-tes aastates väga rootslase moodi välja nägev mees ja ütleb aktsendiga eesti keeles, et kuulis meid rääkimas tema emakeelt. Ta jutustab põgusalt, kuidas ta eestlastest vanemad põgenesid sõja ajal Rootsi. Tema on kogu elu Rootsis elanud, kuid vanematelt eesti keele pärinud, mida tal küll enam kellegagi eriti harjutada pole.

Göteborg

Göteborg

Jalutame ilma otsese sihita mööda südalinna tänavaid ringi ja tutvume Göteborgi linnaga. Göteborgi kesklinnas on palju rohelust parkide näol, mis asuvad enamasti linnast läbi lookleva kanali kaldal. Siin paistab mingi vabaõhuüritus olevat. Selgub, et Göteborgi kultuuripäevade raames on toimumas tänavatoidu festival, kus müüakse ajutistes müügikohtades erinevat tänavatoitu alates falafel’dest  ja kebabidest kuni värske pastani. Oleks veidigi kõht tühi, võtaks kindlasti midagi proovida, kuid alles hommikusöögilauast tõusnuna on pole veel millegi järgi isu. Vahel satub õigesse kohta täiesti valel ajal. Lapsed aga tahavad jäätist, kuid seda me millegipärast müügikohtadest ei leia. Teeme ühes kohvikus peatuse, kus saab nii jäätist kui makroone.

Tänavatoit Göteborgis

Üks veider viis Rootsi ühiskonnas nii tugevalt levinud võrdõiguslikkuse rõhutamiseks on meeste ja naiste ühised WC-d. Avalikud WC-d on igal pool Rootsis just sellised, kus käivad mehed ja naised koos. Mul endal pole küll mingeid komplekse ja mind see otseselt ei häiri, kuid on raske ette kujutada, kuidas ühiskäimlas mõni vanem proua omal sukkpükse kohendab, samal ajal, kui mehed ümberringi saalivad. Tuleb aga tõdeda, et need sooneutraalsed WC-d on igal pool mustad ja hooldamata.

Märkamatult ongi linnas paar tundi möödunud. Asume taas teele, kuna meie ringreisi järgmine sihtkoht on Norra. Norra piir pole Göteborgist kaugel, kõigest paar tundi autosõitu korralikul kiirteel imeilusate vaadetega Bohusläni metsadele.

Me oleme paljude tuttavate käest kuuldud juttude põhjal Norra absurdsest kallidusest ära hirmutatud ning otsustame, et ostame õhtuseks piknikuks toitu kaasa. Hotelli leidmine oli ka üsna keeruline, kuid pika otsimise peale leidsin ühes suvalises väikelinnas enam-vähem korraliku hotellitoa 110 €-ga. Muidugi võib rannikul võtta korralikke hotelle üheks ööks ka hinnaga ca 800 €.

Meie sõbrad on meist varem Norra jõudnud ning küsivad hotellist, kus tasuks ümbruskonnas ringi vaadata. Meile soovitatakse Hvaleri saart, mis asub üsna Rootsi-Norra piiri lähedal. Sinna jõudmiseks tuleb ületada sildu ja läbida tunneleid. Teel Hvaleri poole on ümbrust vaadates ilmselge, et viibime Norras – skäärid, lamedad kivikaljud, väikesed punased ja valged puitmajad, jahid, paadid ja muud veesõidukid väikestes sadamates.

Mööda sildu Hvaleri poole

Otsime ühe vaba kalju, võtame kaasa oma söögikraami ja teeme kõik üheskoos pikniku. Õues on päiksepaisteline, aga õhk on karge. Ajame selle reisi jooksul esimest korda joped selga. Olen Norras viibinud kõigest mõned tunnid, kuid esmane pilt on Norrast just selline, nagu ma seda ette kujutasin.

Piknik tüüpilisel Norra maastikul

Meie reisiseltskond Norras

Sõidame edasi Hvaleri poole, millele jõudmiseks tuleb läbida vee-alune tunnel. Ma pole nii järsult otsejoones sügavusse sööstvat tunnelit ega teed üldse varem näinud. Otse sügavusse sööstmine seal tunnelis on lausa hirmus. Sama järsult hakkab tunnel ka ülesmäge tõusma ning 3,7 km pärast paistab taas päikesevalgus. Oleme Hvaleri saarel.

T-le meenub, et kunagi näidati ETV-s sarja “Vaalasaarte Maria”, mille norrakeelne nimi on “Hvaler”. See Hvaler siin ongi see sama saar, kus sarjas tegevus toimus. Üksik, eraldatud, looduskaunis. Täiesti omaette maailm.

Jõuame ühte väikesesse sadamasse, kus maabub just väike praam, mis tuleb kõrvalt väikesaarelt. Linnulennul on siit Rootsi piirini vähem maad kui Norra maismaani. Rootsi lähedusest annab aimu ka sadamakohviku teenindaja, kes on naaberriiki (odava tööjõuna) suuremat palka tulnud teenima. Istusime kohvikusse maha, et kohvijoojad saaksid ühed kohvid teha, kuid vaatamata sellele, et just piknikult tulime, läks uuesti söömiseks. Kui menüüs hindu vaatasime, tundusid need Rootsi krooni hindadega üsna sarnased. Kuid me oleme Norras, siin on oma raha ja me ei tea kurssi. Kohviku terrassil on ilus vaade ja mõnus olemine ning me otsustame “mängida”, et Rootsi ja Norra krooni kurss on 1:1. Mis iganes siis hiljem selgub. Tellitud heeringavalik ja sinimerekarbid maitsevad sööjatele väga. Kui me minekul arvet maksma asume, küsime teenindajalt ka kursi kohta ja selgub, et meie oletused olid üsna tõetruud ja nende kahe riigi kroonide kurss ongi üsna sama. Seega kohv maksis alla kolme euro ja sinimerekarbid umbes 20 €. Polegi nii hull, kui algul hirmujuttude järgi kuulnud olime.

Päev on jõudnud õhtusse. Päike on juba madalal ning paitab kollaste jahedate kiirtega põski. On tunda, et on suvi on juba otsakorral siin kauges Põhjas. Hakkame liikuma tagasi mandri poole, kuna meie tänane hotell on Sarpsborgi linnas. Kohale jõudes selgub, et see on tööstuslinn. Linna serval on kõrged ja tossavad korstnad ning hiiglaslikud tööstushooned, oletatavasti on tegu nafta töötlemise tehasega. Kesklinn on rahulik väikeste puumajade asum. Meie hotell ühes sellises asubki. Hotell kannab kunagise Norra kuninga, Olav Digre, nime, kes valitses Norras 1. sajandil. Aastaarv 1016 hotelli nimes viitab ilmselt linna asutamisele.

Hilisõhtul hotell kõrval autost välja astudes on tunda, kuidas külmus justkui nõelaks. Vaatamata jahedale Eesti suvele keha sellist külmatunnet lähiminevikust ei mäleta. See on juba sügise kargus vaevalt kümne soojakraadiga. Poeme hotellis tekkide sisse ja keerame magama.

Perereis Rootsi. Eksjö, Huskvarna, Göteborg (11.08.15)

Hommik Eksjö linnas on ilma päikseta ja üllatavalt jahe. Läheme hommikusöögile hotelli peamajja ja peame ühes teise perega plaani, et enne teele asumist võiks veel Eksjö linnakeses väikese jalutuskäigu teha.

Kui eilne õhtupimeduses Eksjö mõjus justkui romantilise nukulinnana, siis täna, valges, on see võlu kuidagi kadunud. Majad ja tänavad on ju ikka samasugused, aga võimalik, et valgus mängib siin suurt rolli. Kui päike paistaks, mõjuks see kindlasti säravamalt, aga jalutuskäigu ajal hakkab pilvisest taevast hoopis vihma tibutama, mis läheb üle paduvihmaks ning lõpuks seisame me varikatuse all, et mitte läbimärjaks saada. Teades, et Eestis on samal hetkel selle suve kõrgeimad temperatuurid ja et meie tulime ära sealt, kus nauditakse suve, on küll kahju. Eriti, kui need augusti keskpaiga päevad on selle suve ainukesed tõeliselt soojad päevad.

Hommikune Eksjö linn 

Vihmased Eksjö tänavad

Meie reisiseltskond Eksjös

Aga ilma paranemist on oodata ka Rootsis. Piisab isegi, kui istuda autosse ja sõita paar tundi lääne poole ja juba näitab ilmateade üle 20-kraadist temperatuuri koos päikesega. Mitte, et me seekord ilma järgi oma samme seaks, aga meie reisiplaanis ongi täna sees jõuda õhtuks Göteborgi. Kuna meie reisiseltskonnas on sel korral 8 inimest ja meil on vaja igaks ööks vähemalt kahte tuba kahe lisavoodiga, siis me ei saanud majutust jätta viimasele hetkele. Oma eelmisel reisil Itaalias tegime broneeringuid hotelli samaks õhtuks ja saime odavaid viimase hetke pakkumisi, aga põhilise reisihooaja perioodil Rootsis (eriti suure seltskonnaga) selliseid hüvesid nautida ei saa. Seetõttu panin juba varem kodus meie umbkaudse liikumistrajektoori paika ja broneerisin hotellid. Mitte, et see odav oleks, aga vähemalt mitte ulmekallis ja ühtlasi jääb ära muretsemine, kas ikka saame kõik hotellitoa.

Aga vihmases Eksjös pole enam midagi teha. Istume autosse ja sõidame Göteborgi poole ning esimese peatuse plaanime teha juba Huskvarnas, kus asub, nagu nimigi juba viitab, Husqvarna tehasemuuseum. Husqvarna ettevõte on asutatud juba 1689. aastal ning nagu muuseumi esimesest saalist selgub, toodeti esmalt hoopis relvi. Seinal on pilt 1700. aasta Narva lahingust, milles Rootsi vägede mehed kannavad Husqvarna relvi. See lahing on üks suurimaid sõjalisi võite Rootsi ajaloos. Võib oletada, et ka Husqvarna relvad mängisid siin olulist rolli.

Husqvarna muuseum on tüüpiline vanaaegne muuseum, kus kõnnid ühest toast teise ja vaatad erinevate ajastute järgi paigutatud vanu asju. Midagi interaktiivset sellest muuseumist ei leia. Lisaks relvadele on siin palju suuri õliseid masinaid, mida kasutati suurtööstuses mõne teise seadme või detaili tootmiseks. Nt hakklihamasina otsikute tootmise masin, mis on üks suur ja õline rauamonstrum. Ei saa öelda, et see naistele just väga huvipakkuv oleks, aga kui jõuame välja saali, mida need suured masinad siis meisterdasid, siis on põnev vaadata küll, kui laia sortimeti köögi- ja kodutehnikat on Husqvarna kunagi tootnud.

Husqvarna muuseumis

Husqvarna muuseum

Husqvarna muuseum

Muuseumist leiab ka mootorrattaid ja ATVsid (viimaseid toodeti vaid mõned aastad, aga siis loobuti), samuti algelisi lumesaane. Palju on pildimaterjali. Tänapäevasest osast leiab muruniidukeid ja murutrimmereid, mille järgi Husqvarna praegu just tuntud on, aga üllataval kombel pole nad oma kogu täiendanud ja kõige uuemad mudelid pole veel muuseumisse jõudnud. Renee on teemaga kursis, kuna ostis just kevadel murutrimmeri. Murutrimmerit vaatab Renee  ka muuseumipoes, nimelt laste mänguasja, millel mingit reaalselt funktsiooni muidugi ohutusnõuete pärast pole, teeb vaid häält, ja kaalub, kas osta seda Hugole. Hugo on tal niitmise ajal truu sabarakk, kes niidab oma laste poekärust “niidukiga” terve aja tal sabas, aga trimmer jääb lõpuks ikka poodi, kuna tundub veidi liiga titekas.

Huskvarnast on Göteborgi ligi kaks tundi autosõitu ning lapsed ongi juba parajalt väsinud, et lõunaunne suikuda. Ka mul endal on väike jupp teekonnast puudu, sest minagi jään märkamatult magama ning ärkan üles siis, kui paistavad juba Göteborgi eeslinna tööstuse suured korstnad. Ärganud lapsed elavnevad kohe, kui märkavad autoaknast lõbustuspargi vaateratast ja Ameerika mägesid, aga see pole täna meie sihtpunkt. Ega nad normima ka hakka, kuna teavad, et me läheme kõik koos ühte teise lastele huvipakkuvasse kohta – Universeumi. Universeum asub kohe Lisebergi lõbustuspargi kõrval ning on Põhjamaade suurim teaduskeskus. Midagi meie Ahhaa keskuse sarnast.

Suur osa teaduskeskusest moodustab elusloodus. Saab tutvuda Läänemere vee-eluga, aga samuti suuremate ookeanikaladega, kes ujuvad efektselt su eest läbi, kui hiiglasliku akvaariumi ees seista. Saab piiluda mesilastarusse (kus mesilased on ohutult klaasi taga) ning näha elu mesitarus; seda, kuidas meekärjed tarus asetsevad ning kuidas mesilased nektarit korjamast tulevad.

Universeum teaduskeskuses Göteborgis

Kui ma eelnevalt Universeumi kohta lugesin, tundus väga põnev “eksponaat” vihmamets, kus saab jalutada. Temperatuur, õhuniiskus ja taimed on tõesti asjakohased, kuid ega ikka päris vihmametsas viibimise tunne seal pole. Natuke suuremnaa ja võimsamana kujutasin seda ette.

Loogiline liikumistee ühelt korruselt teisele viib sind aeg-ajalt mõne mängutoa ukse taha ja loomulikult tahavad ka meie lapsed vahepeal ronida ja mürgeldada.

Teaduskeskuses on veel väga palju sarnaseid atraktsioone Ahhaa keskusele – kuidas mingi asi tekib, töötab või miks mingi nähtus eksisteerib. On kosmosekorrus, kus tutvustatakse kosmosetemaatikat. Mammutite ja ürgajaga saab tutvuda avatud katusekorrusel. Mammutid on oma elusuuruses liikuvad ja häält-tegevad kujud ning vähemalt Hugo kahtleb küll, kas nad tegelikult ikka elus pole. Ta saab nagu teoreetiliselt aru, need pole päris, aga elutruud aeglased liigutused ja möirged panevad teda ikka veidi kahtlema ja neist pelglikult kaarega ringi käima.

Universeumis toimub päeva jooksul ka mitmeid juhendatud töötubasid, kus lapsed saavad läbi meisterdamise uusi teadmisi ja oskusi omandada. Ajaliselt tuleks keskuse külastamisel arvestada umbes 4 tunniga, et jõuaks kõik kohad rahulikult läbi käia. Meie olime veidi vähem, kuna panime auto parkima kolmeks tunniks (seni oleme Rootsis sattunud vaid parklatesse, kus tuleb oma parkimisaega täpselt ette ennustada) ja mehed pidid kella peale autodele järgi minema.

Lastele elamused pakutud, tahtsime täna leida midagi ka enda jaoks ja minna Göteborgi kesklinna. Universeum iseenesest asub ka ühes Göteborgi keskuses, aga selleks on suurte ja kõrgete majadega ärikeskus. Tõeline ja vanem kesklinn asub seal, kus Göta jõgi/kanal merre suubub. Ma nimetaks seda vanuse ja majade väljanägemiseks poolest vanalinnaks, aga kui ma Göteborgis elanud tuttava rootslasega sellest rääkisin, ütles ta, et nad ei kutsu kunagi Göteborgi südalinna vanalinnaks.

Göteborgi südalinnas asuvad mitmed suured pargid, mis asuvad vallikraavi ja Göta kanali ääres ning ümbritsevad lopsaka rohelisusega linnasüda. Kuna meil on planeeritud õhtusöögini suhteliselt vähe aega, ei taha parkimist südalinnast väga kaugele võtta, aga parkimist on üsna keeruline leida, sest mõned parklad on täis ja mõnest õnnestub tiheda liikluse tõttu mööda sõita. Tee viib nüüd südalinna alt läbikulgevasse maa-alusesse tunnelisse ning ühtlasi tuleb soovitud kohta väljajõudmiseks teha veel üks ring linnas. Lõpuks saame parkima südalinnast veidi kaugemal sadama lähedal, kus toimub mingi vabaõhuüritus. Kella ja kaarti vaadates selgub, et südalinna me täna jalutama ei jõua, aga vaatame ringi siis siin samas sadamas toimuval vaba sissepääsuga üritusel. Siin saaks ka süüa ja juua, aga meil on täna õhtuks broneeritud üks suhteliselt kindla peale hea restoran, mille leidsin White Guide mobiilirakendusega. White Guide giidi järgi hinnatakse Rootsi parimaid restorane (ka Eestis sama metoodika) ning sellel on väga hea internetilehekülg (samuti mobiilirakendus), kust leida häid restorane kas sihtpunkti või mõne muu kategooria järgi. Restoranid on oma taseme järgi kategoriseeritud viide erinevasse tasemegruppi ning ka puhtalt taseme järgi annab sealt restorane otsida, samuti leiab sealt inimeste vahetut tagasisidet erinevatest restoranidest. Küll on kogu see info kättesaadav vaid rootsi keele oskajaile.

Göteborg. Sadam Göta kanali ääres.

Göteborg on Rootsis tuntud kui hea toidu keskus ning Göteborgist leiab mitmeid väga häid (ka Michenini tärniga) restorane. Aga me peame arvestama, et peale nelja täiskasvanu on meil kaasas ka neli last ning fine dinig jääb seega ära. Valin välja kõrge reitinguga restoran Spisa Matbar, mis näeb välja laheda, aga vabama hipsterliku interjööriga ning seal pakutakse Hispaania, Prantsuse ja Itaalia toite.

Sadamas teeme plaani, et mehed lähevad restorani juurde autodega, aga naised ja laste soovil ka nemad lähevad jalutades. Näeb vähemalt pooletunnisel jalutuskäigulgi linna. Spisa Matbar asub Haga kvartalis, mis on Göteborgi vana tööstuskvartal, aga nüüd on see saanud tüüpiliseks hipsterilinnaosaks oma moodsate eluruumide ja butiikidega. Tee peal põikame korraks Magasingatanile, mis on Göteborgi põhiline restoranitänav. Näen mitut tuttavat restorani, mille nimi mulle meelde jäi, kui restorane otsisin ning siin tundub kihavat tõeline elu. Reisidel olen täheldanud, et restoranitänavaid on kahte liiki – ühed, mis on palistatud tihedalt restoranidega, aga on tõelised turistilõksud, kus pakutakse kallilt isikupäratut toitu, teised aga, samuti tihedalt restorane täis, on need ehtsad heade restoranide tänavad. Ma ei oska anda juhendit, kuidas neid eristada, aga peale vaadates saab sellest kohe aru, kas on õige koht või mitte.

Liigume jalgsi telefonirakendusest õiget teed vaadates. Meil mõlemal T.-ga on kaasas vaid peaaegu tühi telefon ning katsume kasutada telefoni väga säästlikult, et me ilma interneti- ja telefoniühenduseta kusagile Göteborgi vahele ära ei eksiks. Ühe telefoni aku annab otsad enne kohale jõudmist. Püüan teisest töötavast telefonist veel umbkaudset teed ja aadressi meelde jätta, kui ka see lõpetab meiega suhtlemise. Mind tabab juba hetkeks kerge hirm, et me oleme koos lastega kusagil Göteborgi vahel ja me ei saa kellegagi kontakteeruda. Jõuame ristmikule, kus juba kahtleme oma edasises suunas, kui järsku märkab üks lastest otse väljaku ääres pingil issisid istumas. Märganuna meid varem kui meie neid, naudivad nad vaikselt ja muiates meie pea laiali olekut. Huh, õnneks jõudsime ikka kõik kokku saada!

Haga kvartal Göteborgis

Haga kvartal Göteborgis

Õhtusöögil leiavad kõik endale Vahemere-äärsetest köökidest midagi meelepärast ning kõik toidud on ka väga hästi tehtud. Aga kõige erilisema maitseelamuse jätab mulle või, mida saia kõrvale pakutakse – ma pole nii hea maitsega võid kunagi kusagil saanud. Ja siinkohal ei räägi ma maitsestatud võist, vaid või naturaalsest maitsest. Võile on lisatud veidi soola, aga ma tunnen võis veel nii mitmeid maitsenüansse – kooresust, magusust (viimast pole ma kunagi või juures nii tuntavalt kohanud).

Spisa Matbar. Göteborg.

Magustoitu me võtta ei soovi, aga lapsed siiski midagi magusat tahaks. Kuna mehed jõudsid meist varem kohale, märkasid nad siin samas nurga peal ka ühte jäätisekohvikut ning seda nad ka lastele välja pakuvad. Jäätisekohvik müüakse õiget Itaalia gelato’t ja kui juba sellisesse kohta sattuda, siis tasub jäätist proovida. Võtan tumeda šokolaadi jäätise, millel on apelsini kõrvalmekk – see on nii tummiselt šokolaadine, vaid temperatuur annab aimu, et tegu on jäätisega. Aga see on pööraselt hea ja õige tekstuuriga. Anee on samuti šokolaadijäätise usku. Hugo on põnevil, kui näeb käsitsi tehtud pulgajäätiseid, mida saab soovi korral šokolaadiglasuuriga katta. Pulgajäätis on minu arust väljas süües igavene tüütus, kuna see hakkab alati enne tilkuma, kui see otsa saab. Või tegelikult on pulgajäätis 3-aastase jaoks lihtsalt liiga suur ja ta ei jõua seda piisavalt kiiresti ära süüa. Ja siis on terve nägu, käed ja riided seda kleepuvat ollust täis. Aga tänane jäätiseelamus oli neid plekke pluusil ja hilisemat puhastamist väärt.

Öine jäätisesöömine Göteborgis

Kui me hilisõhtul jäätisekohviku õueterrassil istume ja oma jäätised sööme, käib vaatamata hilisele tunnile sealt läbi igasugust rahvast. On kohalikke hipstereid, on tätoveeritud motomehi, aga head jäätist oskavad hinnata ka kohalikud asotsiaalse välimusega vanamehed, kes samuti gelatot mekkisid.

Tänane hotell asub Göteborgi külje all Kvibergis. Majade ja teede järgi hinnates tundub, et see on täiesti värskelt ehitatud linnaosa. Ka hotell on avatud alles mõned nädalad tagasi ning üllatavalt selgub, et see asub staadionide vahel. Hotelli sisse jõudes leiame spordirajatisi eest veel. Seal samas hotellis on sisetingimustes jalgpallistaadion, loomulikult igasugused jõusaalid, mis on ka “tavalistes” hotellides ning alumisel korrusel hiiglaslik suusakeskus, kus saab kuuskede vahel sõita murdmaaradu mööda. See koht, kuhu me sattunud oleme, tundub nii ebatavaline ja isegi sürreaalne. Lumi keset suve! Keegi tuleb hotelli suusapuhkusele! Aga eks nii need Põhjamaade tipud sünnivad, kui aastaringselt harjutavad.

Hotell on silmnähtavalt väga uus ja värske, ninna imbub veel veidi kummist uue põrandakatte haisu. Hotelli interjöör on pigem askeetlik, aga samas on kõik nii uus ja puhas, voodid on normaalsed (lastel jälle nari) ja üheks ööks on see hea koht küll.