pühapäev, 1. veebruar 2009

28.01.2009 New-York- Miami

Kaks kõige raskemat päeva planeerisime just reisi algusesse, kuna siis on motivatsioon kõike näha ja lõputult kõndida kõige suurem. Täna aga põrutame New Yorgist vaid ca 2,5 h lennusõidu kaugusele Florida lõunatippu Miamisse, kus on täielik suvi.

Kuulsime uudistest, et ööl vastu tänast pidi New Yorgis tulema lumetorm, aknast välja vaadates nägime, et lund tõesti sajab, kuid tormi mõõtu see siiski välja ei anna. Õues selgus, et maha on sadanud täielik lörts ning inimesed liiguvad vihmavarjudega. Meil ikka vedas tõsiselt ilmaga, oli külm, mis ta oli, aga sellise läbrakaga poleks käru ka edasi liikunud ning kui taevast ikka vihma ja lume vahepealset asja pidevalt alla kallab, siis oleks küll sellised matkad ära jäänud. Kadri ja Sass, kes olid veidi varem lennujaama läinud, hoiatasid, et taksod ei taha sinna sõita sellise ilmaga. Esimene takso keeldus, aga juba teine oli nõus sõitma, nii saime kohale aegsasti. Tee kulges Manhattanilt läbi äärelinna lennujaamani, kokku ca 45 min sõitu. Suurlinnade äärealad on ikka üldiselt masendava ilmega, elatakse mitteinimlikes elutingimustes, üksteise otsas; loodust pole, kiirtee tõuseb silla peale ja läheb su kolmanda korruse akna alt läbi. Õudne! JFK lennujaama 8. terminal oli üllatavalt puhas ja moodne, tõenäoliselt oli siin hiljuti remonditud; rahvast liikus kella 10 ajal hommikul väga vähe. Istusime kohvikusse hommikut sööma ja ootasime oma lennuaega. Lennukisse saime õigel ajal, kuid ilma tõttu lennud hilinesid ning lennukid seisid lennujaamas ühel väljumisrajal elavas järjekorras, ca kolmveerand tundi ootasime, arvan.

Miamisse jõudes ootas meid lennujaamas rendiauto, milleni viisid eribussid. Kuni Renee pabereid vormistas, ootasime me Aneega õues ning nautisime sooja. Olles tulnud miinuskraadidest, tundub ca +26-kraadine soe ikka täiesti hoomamatu, nagu ei usuks seda, et kõik päriselt on.

Kuna oleme kuuekesi, võtsime kaks autot. Esmalt sõitsime hotelli poole, et kohvrid ära viia. Kohe lennujaama territooriumilt väljudes läks tee eriti laiaks, 4 rida mõlemat pidi, autosid paksult täis, kuid ummikut kui sellist pole mitte kusagil, kõik lihtsalt põrutavad üle 100 km-se tunnikiirusega ning see meeletu mass autosid liigub ühtlases voos. Olles veidi sõitnud, nägime, et 4-5 rida ühes suunas (mahakeeramisread tekivad veel kuuendaks reaks kõrvale) on siin täiesti tavaline ning muidu see autodemass ära ei mahuks - aga kordan veel - ei ühtegi ummikut kusagil, kiirused on väga suured ja seega saab edasi kiiresti. Teed asetsevad mitmel tasapinnal ning tihti need 8-10 rida asetsevad hoopis "teisel korrusel". Eestis on vist kõige keerulisem mitmetasandiline ristmik Kanama viadukti juures Pärnu maanteel, siin on iga ristmik tohutult palju keerulisem ning ilma TomTomi GPSi abita ei liiguks siin kusagile. Sellesse väikesesse aparaati paned algus - ja lõpp-punkti sisse ning kaart jookseb kogu aeg ees, kuhu sõita, kusjuures eesti keeles pidevalt juhatatakse, kuhu ritta hoida, kust maha keerata jne; ka saab sellest TomTmist vaadata kõiki lähedalasuvaid restorane, bensiinijaamu, poode, ühesõnaga mida iganes ning see aina juhatab sind õigesse kohta - täiesti tänuväärne vidin, mille Renee jälle endale muretsenud on.

Hotell asub meil Little Havana linnaosas, mitte päris Miami Beachil - võtsime selle siin, kuna esiteks see oli mõistliku hinnaga, teiseks on siin tasuta parkimine, mida Miami Beachil ei saa kusagil (ja parkimine on seal kallis - South Beachil 10 dollarit tund, Miami Beachil 1 dollar tund). Kui New Yorgi hotell valmistas pettumuse - pildid internetis ja tegelikkus ei läinud üldse kokku, hotell tundus suure toaga ja väga moodsa sisustusega, tegelikkuses aga oli nii väike, et kaks kohvrit mahtusid küll lahti, aga ise toas liikuda ei saanud, interjöör oli suhteliselt väsinud ilmega ja sooja vett kraanist tuli oodata. Miamis ootasime veel hullemat - hotell oli aga selline, nagu paljudes Ameerika filmides väikesed motellid on - väike, kahekordne, igal toal eraldi sissepääs nö õuesasuva koridori peal, ja toad on suured ning motelli mõistes päris kenad, mitte sugugi ei jää alla New Yorgi omale. Tegelikult on sellisel reisil olles hotellid väheolulised, kuna käime siin vaid öösel magamas, päeval me hotellis ei viibi kunagi. Miamis lihtsalt on nüüd mugavam, kuna sai kõik riided kohvritest kappidesse tõstetud ning siis ei teki seda meeletut segadust pidevalt millegi kohvrist väljaotsimisega.

Õhtul läksime autodega Miami Beachile (ca 20 min sõitu), mis on kitsas mandriosast eraldiasuv, kuid sildadega ühendatud maariba, pikkuseks oli vist ca 8 miili. Miami on olnud ameeriklaste meelsaimaks suvituskohaks juba pea 100 aastat, rannaosa kuulus Art Deco stiilis arhitektuur õitses siin aastail 1923-1943 ning just sel ajal ongi välja ehitatud Miami Beachi kuulsaim osa South Beach (jääb tänavate 1-15 vahemikku), just seal asetseb kuulus rannapromenaad ja Ocean Drive, kus rulluisutavad need stringidega tšikid ja kõrval kulgevad lahtiste sportautodega lantivad tüübid. Täna õhtul me sinna päris ei jõudnud, kuid sõitime pikkupidi läbi suure osa Miami Beachst - see koht üllatas mind - tuledes oli kõik nii ilus - Beachi uuemas osas on juba kõrged ja luksuslikud hotellid, väga suursuguste sissepääsudega, mille ees on purskkaevud ning kuld särab juba kaugele. Beachi ja mandri vahelises veekogus seisis rivis kai ääres meeletu hulk kaatreid, üks luksuslikum ja suurem kui teine. Ma vaatasin kõike ümberringi olevat suu lahti, seda kohta ei oska ma mitte ühegi eelnevalt nähtud paigaga võrrelda, hotellide sissepääsud olid küll veidi Egiptuse 5-tärnikate sarnased, kuid kogu suur pilt oli teine, ikka läänemaailmale omane. Mulle päris meeldib siin!

Sööma läksime praktiliselt esimesse ettejuhtuvasse kohta, kuhu lähedale auto parkida sai, kõigil oli kõht meeletult tühi ja ringi uurida ei jaksanud enam, eelkõige laste pärast. Mehed tellisid ehtameerikaliku ribihunniku ja friikartulid, mina sõin kala ja aurutatud juurvilju, see sobis ka Aneele. Söögikoha WCs olles kuulsime äkki väga julget eestikeelset kõnelust, eelduses, et keegi ju niikuinii aru ei saa, aga oi-oi, kus kõik võib teisi eestlaste kohata. Ka Anee seletas midagi, seega fikseerisid ka nemad ära, et siin on veel eestlasi. Suhtlesime hiljem samas söömas olnud eestlastega; üks mees neist, kes elas New Yorgis, oli külla kustunud oma Eesti elavad sugulased ja tutvustas neile Floridat. Samuti jagas ta meile mitmeid näpunäiteid Miami ja Key Westi kohta. Rääkisime pärast ettekandjale, et selles lähedalasuvas lauas on meie keelt kõnelevad rahvuskaaslased ja neid on maailmas alla miljoni, aga tundus, et talle ei jõudnud see erilisus ning need mastaabid kohale, seleta veel midagi ameeriklastele geograafiast või väikestest rahvastest kusagil põhjamaal.

Hotelli tagasi jõudes sai Anee veel veidi mängida ja läksimegi magama, et homme puhanuna pikk teekond ette võtta.

Kommentaare ei ole: