Kuni Austria-Saksamaa piirini kulgeb sõit mööda Alpide jalamit. Arutleme kohaliku arhitektuuri ja talupidamise teemadel. Kõikjal katab maad paks lumevaip, millele eile vallaolnud taevaluugid olulist täiendust pakkusid. Kui Austria-Saksamaa riigipiiri ületame, tundub, nagu oleksime sattunud talvest kevadesse. Lumi on täielikult kadunud. Taamale jäävad ka kõrged mäetipud, algab kiirtee ning tee ääri palistab lame põllumaa.
Tahame täna jõuda kindlasti Müncheni kesklinna, aga enne Münchenisse sissesõitu käime tutvumas kohaliku kaubandusvõrguga. Kohalike kaubamärkidega pole meie külastatavas Ingolstadt Village outlet’is küll tegemist - enamasti on tegu ülemaailmselt levinud suurte brändidega, mida müüakse kõikjal maailmas. Hinnaklass on outleti kohta üsna kõrge ning mul kaob isu poodides kolamisest kiiresti. Ostan aga kaasa ühe Saksamaa brändi WMFi panni, mis on nii suur ja raske, et kohvrisse seda ei mahuta. Etteruttavalt võin öelda, et panni tassisin koju käekotis ja turvakontrollis seda vaatamata raskusele ja ähvardavale metallsangale õnneks külmrelvaks ei peeta. Samuti ostan soola- ja pipraveski, mis tuntakse läbi röntgeni turvakontrollis ära ja vaid küsitakse, kas mul on käekotis need veskid.
.jpg)
Pann käekotis, kohalik toiduajakiri näpus - nii ma reisilt tulen.
Õhtupoolikul sõidame sõpradega Münchenisse ja otsustame kesklinnas veidi ringi vaadata. Tean, et Saksamaal on ökokaubandus väga laialt levinud ning otsin mahekaupade toidupoodi, et lastele midagi põnevat kaasa osta. Spetsiaalset mahepoodi tee peale ei jää, aga ka tavalises toidupoes on korralik mahekaupade lett ning leian sealt piisavalt näkse, mida lastele viia. Koduseks katsetamiseks ostan kaasa uusi Aasia kastmeid. Hiljem autoga sõites märkan, et oleks me teises suunas jalutanud, oleks mitu mahekauplust meie teele jäänud. Õhtusöögi teeme Hiina restoranis.
Pärast õhtusööki jalutame Müncheni vanalinnas ja harrastame window-shoppingut, kuna kõik poed on juba suletud. Uudistame Saksamaa rahvariideid, mida müükase väga paljudes poodides, peatume munadepühadeks kaunistatud vaateakende juures, uurime nugasid ja muid köögitarbeid, kingi ja kotte. Omamoodi põnev tegevus see poodide akende taga luusimine. Meenub päev Viinis, kui kogu linn oli ühe usupüha tõttu välja surnud, siis hulkusime samuti müüda inimtühja linna ringi ja uurisime vaateaknaid.
Veidi enne kella üheksat õhtul jõuame Marienplatz’ile, mis on Müncheni keskväljak, sealne raekojaplats. Raekoda oma reljeefse, tornikeste ja rohkete kujudega kaunistatud määrdunud-pruunikat tooni fassaadiga mõjub õhtupimeduses nagu mõni hoone õudusfilmist. Kui fassaadil kujusid lähemalt uurida, siis need on kõik erinevad, aga nende kõigi nägudes peegeldub hirm, karje, õudus. Hoone on pärit 19. sajandist ning on oluliselt noorem, kui arvasin.
Müncheni raekoda
Inimesi on hilisel õhtutunnil raekojaplatsil üsna palju ja tundub, nagu ootaksid nad midagi. Kuna kohe on saabumas täistund, jääme platsile ootama, et äkki hakkab mõni kuju fassaadil liikuma. Nii juhtuski, kuigi vaatemäng kestis vaid paar minutit ja polnud teab mis efektne.
.jpg)
Hilisõhtune Müncheni keskväljak - Marienplatz
München kiirkorras külastatud, sõidame lennujaama, kus meil on üheks ööks hotell. Siinkohal jagan ka hotellisoovituse – Novotel Müncheni lennujaamas on väga hea hinna-kvaliteedi suhtega hotell, kus on mõnusalt mugavad voodid ning äärmiselt loogiline ja käepärane toa kujundus. Kõik asjad on olemas ja väga õiges kohas; tundub, nagu oleks siin tõesti igale detailile mõeldud ning aru saadud, mida klient tegelikult vajab. Kuigi hotell asub otse lennujaamas, pole lennukite müra tuppa kuulda, kuna aknad on helikindlad. Hotelli eest viib lennujaama kõikidesse terminalidesse ka tasuta transfeeribuss.
Öö hakul tekivad uudsed mõtted meie tulevasse Saksamaa reisiplaani. Aga sellest edaspidi, kui see teoks saab. Saksamaa reis on meil peas mõlkunud juba mõnda aega ning tõenäoliselt oleme me Saksamaal tagasi suve algul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar