Teist päeva järjest üllatume hommikusöögilauas eriliselt hea valikuga hommikusööki nähes. Mitte, et seda kõike reaalselt süüa tahaks või jaksaks, aga lihtsalt imetleda, mida ja kuidas hommikusöögiks serveeritakse on ka omaette elamus. Iga detail on oluline – nt valikus on kolm erinevat mett (kõik erinevad taimed), värskeltpressitud apelsinimahl (kas kannust või võid ka ise pressida), omlett või praetud muna, mille võid lasta valmistada just enda valitud lisanditega ja küpsusastmes, tohutu valik küpsetisi, joogid tellid lauast jne. Oleme kaks päeva olnud Saksamaa 4-tärni hotellides, aga need hommikusöögid ja teenindus on olnud kindlasti väga hea 5-tärni hotelli väärilised.
Tõeliselt tahaks veel Saksamaal ringi vaadata, kuid kaks päeva lubatakse ümbruskonnas külma ilma ja vihmasadu. Alpide jalamil asuvas Garmisch-Partenkirchenis, kust paistab Saksamaa kõrgeim mäetipp ning mis oli meie algses reisiplaanis sees, toimub just täna G7 tippkohtumine ning seda valvab 20 000 politseinikku. Ilmselt pole sinnakanti täna mõtet seiklusi otsima minna.
Vihmasadu on aga lubatust väiksem ning kohati ei saja üldse. Seega kohe Saksamaalt ei põgene, vaid sõidame järgmisesse romantilise tee äärde jäävasse linna, küll mööda lookleva ja asulaid läbiva teega pea paralleelselt kulgevat kiiremat (mitte kiitreed) mööda. Meie järgmine peatuspaik on Landsberg am Lech. Pargime äärmiselt sügavasse maa (või isegi mäe-) alusesse parklasse. Siin on osatud igas vanas linnas kusagile sügavustesse parkla kaevata, et linn oleks autodest puhas ning parkimisruumi jaguks kõigile soovijatele.
Landsberg am Lech
Landsberg am Lech
Landsberg am Lech
Landsberg am Lech
Landsberg am Lech
Landsberg am Lech asub, nagu nimigi viitab, Lechi jõe ääres. Linna sees on lai jõgi üles paisutatud ning sellest tekib kärestikuline kosk. Vanalinn on kohe jõe ääres. Mõni jõe haru on kanaliga juhitud vanalinna sisse ning see voolab majade vahel, kohati lausa majade alt läbi. Vanalinna üldpilt on taas kuidagi Tallinna vanalinna nägu. Kõiki seni nähtud romantilise tee äärde jäävaid linnu iseloomustab puhtus ja korras majad. Ei ühtegi kõverat ust, krohvi mahakooruvat fassaadi ega muud sarnast lõuna-euroopalikku “idülli”. Siin on saksa täpsus ja kord ja ometi mõjuvad need vanad linnad romantilisena.
Kuna on esmaspäev, on vastupidiselt eilsele kõik ärid ja tänavakauplejad töös ning kohati tundub, et müüjaid on kõvasti rohkem kui inimesi/turiste tänaval liigub. Ostan endale koormis- ja viilutamisnoa, mida osav müüja erinevaid vilju lõigates esitleb. Selline paras Teleturu värk tundub, aga nuga teeb head tööd ja köögividinad mulle meeldivad.
Suundume Saksamaa suurima järve – Bodensee – suunas ning teeme jalutuskäigu Lindau linnas, mis asub Bodensee kaldal, praktiliselt Austria piiri ääres. Lindau vanalinn asub väikesel saarekesel, mis asub kaldast vaevalt paarisaja meetri kaugusel ning sinna saab silda mööda. Lindau on taas armas Saksa linnake, kus on tore jalutada ja vanalinna arhitektuuri imetleda. Teele jääb ökopood – ostame mõned puuviljad, et oleks peagi ees ootaval pikal autosõidul midagi näksida.
Lindau
Lindau
Bodensee järve ääres
Bodensee järve ääres
Siseneme Austriasse ning kohe pärast seda Šveitsi – Bodensee servas saavad kokku kolm riiki. Kui Saksamaal sai kiirteedel tasuta sõita, siis Austriasse sisenedes ostame nädalakaardi (8.70 €), Šveits aga pakub kiirteedel sõitmiseks vaid 14 kuu kaarti (ei mingit lühema perioodi kaarti turistidele), mis maksab 40 €. Pika perioodi kaardina äärmiselt odav, aga kasutades kaarti vaid läbisõiduks, on ikka väga kallis.
Šveits jätab ligi kolmetunnise autosõidu vältel vihmase, karge, väheasustatud ja meeletult mägise esmamulje. Alles Šveitsi lõunapiiril, Lugano kandis tekib suurem asustus ning kohe piiri lähedal on hulganisti kasiinosid ja kaubanduskeskuseid (eks maksud ja seadused annavad selleks ainest). Šveits on teatavasti väga kallis maa, teekaardiga saime seda juba tunda, aga ühtegi muud toodet ega teenust selle teekonna vältel osta pole tarvis. Hetkel kasutamegi me Šveitsi vaid läbisõidukoridorina, et jõuda Itaaliasse Como järve äärde.
Sisenesime Šveitsi teadmisega, et meil siin internetti pole, kuna eelmises postituses mainitud Tele 2 kaart kehtib vaid Euroopa Liidu riikides. Imekombel avastame peagi, et meil internet siiski töötab ja kusagilt hiigelsummasid maha ei tiksu, kuna tegu on kõnekaardiga, kus on kindel summa raha. Ametlikult kohalikku hinnakirja vaadates maksaks 1 GB internetti Šveitsis 13 000 € (ma ei pannud nullidega mööda) ehk meil on kaasas 26 000 € eest internetti (Eestist saime selle 36 €-ga). Et internet siiski Šveitsis töötas, on ilmselt Eesti operaatori viga.
Šveitsi mägedes
Tänaseks peatuspaigaks leidsime taas ühe viisaka 4-tärni hotelli Como järve lähedal ja seda vaid 49 € eest. Booking.com viimase hetke pakkumised vähemalt praegusel perioodil on suurepärased. Veidi enne südaööd hotelli jõudnuna otsustame kahepeale ühe pizza süüa ning ei lähe seda kaugemale otsima kui oma hotelli restorani. Pizzat osatakse teha Itaalias pea igal pool – pizza rabab oma headusega jalust ja on vääriline tervitus Itaaliasse jõudmise puhul. Et mitte pizza kõhus kohe voodisse kerra tõmmata, jalutame veel hotelli tagaaias ning saame osa sellisest konnadekontserdist, millist pole ma veel kuulnud. Astun pimedas peale mingitele pehmetele ja jala all lirtsuvatele viljadele ning valgust näidates saame aru, et oleme murelipuu all. Telefoniga valgust näidates näeme, et murelid on parimas küpsusastmes ning kuigi alumistelt okstelt on möödakäijad viljad ära korjanud, ulatub Renee oma pikkusega ka selliste oksteni, mis enamuse jaoks kättesaamatuks jäävad. Milline magus ja värske suutäis meile osaks saab!
1 kommentaar:
Väga tore lugemine ja kaunid pildid;)
Postita kommentaar