Curacao-Miami (18.03.14)

Meie lend Miamisse läheb täna kell pool neli, seega on meil veel pool päeva vaba aega. Anname maja ära ning kõik kohvrid, kotid ja vankri võtame kaasa. Kuna autos on liiga palju hinnalisi asju, ei saa autot valveta jätta. Otsustame minna siia samasse Jan Thieli tasulisse randa, kus auto on turvalises parklas ja silmale nähtav.

Hommikused ahvitrikid

Tundub, et iga päevaga tuul aina tõuseb – täna on juba väga tugev tuul ning merel lained möllavad. Samas õhutemperatuur on ikka 30 kraadi ringis. Kusjuures enne Curacaole tulekut vaatasin siinset ilmateadet ning iga päeva kohta näitas vihmasadu. Olin juba ehmunud, et meie rannapuhkusel on kriips peal, kuid reaalne ilm on täiesti kuiv. Vaid esimesel päeval autoga sõites tilkus ühest pilvest umbes 10 piiska alla.

Käime kõik ujumas ning lapsed mängivad veidi liiva ja adruga. Ja ka seekord kohtame siin samas rannas eestlasi.

Lennujaamas leian ühest poest ökomärgiga lutsukommid. Hugo on küll pulgakommi saanud, kuid tavalist lutsukommi pole julgenud talle veel anda, kuna tõenäoliselt ei oska ta seda imeda ja neelab selle alla. Seletan Hugole, et seda kommi tuleb vaid suus imeda ning alla neelata ei tohi. Hugo saab küll aru, kuid kogemata lupsab libe väike kommike ikka kurgust alla. Ja milline nutt sellest tuleb, pettumus on nii suur. Annan lohutuseks Hugole uue kommi ja Hugo rahuneb. Mõne minuti pärast on uus ehmatus ja nutt, kuna ka see komm läks kogemata kurgust alla. Oleme just lennukile mineku sabas ja käes on mul röökiv Hugo. Luban Hugole, et lennukisse minnes annan veel ühe kommi ja ta püüab seda vaid imeda. Kolmas komm saab lennukis ilusti lõpuni lutsutatud. Kui komm otsas, ütleb Hugo, et nüüd paluks pulgakommi. Vaatan teda suurte silmadega ja saan aru, et ta ootab nüüd seda, mis lubatud. Enne asju pakkides leidis ta veel ühed kaasas olevad pulgakommid, mille kohta ma ütlesin, et neid saab lennukis. Hugol oli õigustatud ootus saada nüüd ka pulgakommi, kuna nii sai ju lubatud. Seletasin, et lutsukomm ongi nagu pulgakomm ja sa juba sõid neid. Natuke mossitamist ja altkulmu põrnitsemist ning Hugo keeras magama.

Curacao-Miami lend jõudis kohale 50 minutit plaanitust varem. Meie Aneega kirjutasime lennukis oma reisiblogisid (Anee kirjutab vihikusse) ja lugesime. Seevastu Miami lennujaamas meil nii kiiresti ei läinud. Hugo vanker, mille andsime ära lennuki väravas, ei olnud meie lennukist väljumise ajaks lennuki ukse ette jõudnud, seega arvasime, et see saadeti pagasilindile. Pagasilindilt aga vankrit ei leidnud, ka ei andnud tulemusi otsingud erisaadetiste lindilt. Küsimise peale otsiti vankriti juba raadiosaatjatega lennujaamast taga, kuid keegi vankrit kusagil ei näinud. Mõtlesin juba, et vanker läkski kaotsi ja tuleb uus osta, kuid nagu meile teatati, siis otsingud jätkusid ning umbes tunniga leiti Hugo vanker siiski üles.

Lennujaama autorendini jõudmiseks tuli läbida pikad vahemaad nii jalgsi kui monorailiga. Olime asjaajamiste peale lennujaamas kulutanud üle kahe tunni. Autorendis läks aga oodatust paremini – olime broneerinud linnamaasturi, kuid kuna selle kategooria autode juures oli autot kätte saamas rohkem rahvast kui autosid jätkus, saadeti meid klass kõrgema kategooria autode juurde endale meelepärast autot valima. Keegi siin kade pole ja näpuga paberil järge ei aja. Auto, kuhu meie suured kohvrid, vanker ja ka plaanitav kolmas kohver kõik ära mahub, oli Nissan X Terra. Täiesti uus maastur, läbisõit kõigest 3000 km, uue auto lõhn veel sees. Meile see sobis väga hästi.

Kella vaadates tundus, et jõuame veel täna Miamis Maci poodi, kuhu Renee mulle uue arvuti tellis. Oleme reisil seekord vaid ühe arvutiga (ok, kaks iPadi on ka kaasas). Arvuti on tänapäeval midagi väga isiklikku, mida on raske jagada - inimesed on igasugustesse keskkondadesse sisse loginud ning tõeline tüütus on kahte inimest pidevalt sisse-välja logida. Samuti on igaühel enda leheküljed lahti, mida ei taha, et keegi teine sulgeks.

Miami ümbruse teedevõrk on viimase viie aastaga oluliselt edasi arenenud – on kerkinud ja kerkivad ka praegu mitmetasandilised (kohati isegi 4-5 tasandit) ristmikud, milles orienteerumine ilma GPSita tundub võõrale võimatu. Kiirteed on linnas ja linna lähiümbruses 12-realised (6 rida mõlemas suunas), millest voolab läbi meeletu hulk autosid. Kusjuures elanikke on Miami kesklinnas kõigest veidi üle 400 000 ehk samas suurusjärgus nagu Tallinnas, küll aga elab Miami ümbruses üle 5 miljoni inimese. Samuti on Miamis aastaringselt suured turistidehordid ning Ameerikas teadagi ühistransport väga arenenud pole – kõigil on oma autod – eks see selle meeletu liiklusvoo tekitab.

GPS siiski alati eksimatu pole – täna jääb Maci pood enne sulgemist leidmata. Sealt samast valelt aadressilt, kust poodi otsisime, leiame aga Aasia söögikoha, kust saab muuhulgas ka sushit. Lapsed olid tänasel päeval mitu korda peale käinud, et sooviks just sushit süüa, seega tundub see koht kiireks õhtusöögiks sobiv olevat.

Õhtul Miamis söömas

Tänase öö veedame Miamis, homme hommikul sõidame edasi Everglades’i rahvusparki.

Curacao lääneranniku rannad (17.03.14)

Kolme päevaga on meil Curacao saar peaaegu läbi sõidetud ning üldpilt erinevatest saare nurkadest silme ees. Oleme aru saanud, et parim, mis sellest saarest võtta on, on imeilusad rannad ja ideaalne kliima. Seega sõidame ka täna randa. Kodustega suheldes saame teada, et Eestis on pärast märtsi alguse ilusat kevadet miinuskraadide ja lumega talv tagasi – see tundub siit kaugelt ja soojast nii hoomamatu.

Kõik teed viivad Curacaol randa

Kuigi lähim rand on meie elamisest vaid 5 minuti kaugusel, meeldisid meile lääneranniku väherahvastatud rannad rohkem. Sinna on umbes tunni aja tee. Mõtlesime, et valiks täna mõne teise ranna saare läänerannikul – seal peaks olema ilusad rannad mõnekilomeetriste vahedega. Sõidame sisse umbes 5-6 randa – mõni neist on tasuline, kuid maksta tuleb enne, kui randa näha saab – seega loobume neist. Teised rannad, mille juurde sisse sõita saab, ei tundu nii piltpostkaardilikult ilusad kui see mõne päeva eest nähtu. Käime läbi kõik rannad kuni jõuame välja samasse Knip randa, kus üleeile olime. Saime aru, et eelmisel korral juhuslikult valitud rand oligi see õige.

Ostsin arbuusi kaasa ning randa jõudes teeme esmalt pikniku. Seejärel vette jahutama – täna on vesi päris mitu kraadi külmem ning mõjub õhutemperatuuriga võrreldes kontrastsena. Arvatavasti on veetemperatuur siiski vähemalt 25 kraadi. Veest välja tulles on minuti pärast sama palav kui enne. Õnneks on vee ääres täna päris tuuline ning ka pilved hajutavad otsest kuumust. Olen nüüd päikese suhtes eriti ettevaatlik, hoides lastel rannas pluuse seljas; ise käin ka ringi vaid kaetud õlgadega. Päikesekreemi on meil neljapeale kulunud umbes nii palju kui Eestis läheb terve suvega.

Enne tagasisõitu teeme kõrval rannas kiire lõuna ning asume teele. Hugo vajub unne, Anee vaatab iPadist filme, et tee kiiremini läheks.

Renee ja Anee õpivad piltide järgi lasteraamatust hollandi keelt

Mõtlen läbi, mis toidud meil veel kodus on ning mida minimaalselt juurde osta, et saaks õhtusöögi teha ja midagi järgi ei jääks. Homme saab meil Curacao puhkus läbi.

Curacao tänavapilt

Õhtul pimedas läheme enda ümbruskonda jalutama. Curacaol on turistidele soovitus mitte liikuda väljas pimedal ajal, kuna siin esineb varavastast kuritegevust, kuid meie ümbruskond on kõrge aiaga piiratud elurajoon, kus tõenäoliselt on turvaline. Jalutame enda territooriumi basseini äärde. Aneel on plaan ujuma minna. Kuigi õhk on soe, on veest välja tulles tuule tõttu ikka jahe. Mina algul vette minna ei plaani, kuid kui Renee ka vette hüppab ja ütleb, et ma kahetsen, kui praegu seda ei koge, siis jooksen koju ja toon ka enda ujumisriided. Lõpuks on vaid Hugo väljas ja kastab kastekannuga palme, kuid mul hakkab tast kahju ja võtan temagi vette. Hiljem keeran rätiku sisse ja jooksen koju sooja duši alla. Enne magamaminemist sööme veel siinseid magusaid mangosid ja arbuusi.

Hilisõhtul asju kohvrisse pakkides on tunne, nagu reis saaks läbi, kuid meie rännak siin kaugel veel jätkub. See neli päeva Curacaol läks nii aeglaselt ning tundus siinse väikse saare jaoks piisav aeg. Homme sõidame edasi Floridasse, kus meie reis jätkub veel nädala.

Curacao pealinn Willemstad. Külaskäik väliseestlase juurde (16.03.14)

Kui me Miami-Curacao lennul ühte Kanadas elavat väliseestlast kohtasime, jäid Reneel temaga lennukis vestlusteemad pooleli. Nad leppisid kokku, et mõni õhtu võiks koos sööma minna. On märkimisväärne, et vestluspartnerite vanusevahe on 55 aastat, kuid jututeemad on vastastikku huvipakkuvad.

78-aastane vanahärra, kes lapsena läbi Noarootsi sõja eest põgenes, on elanud oma elu Kanadas. Ta on töötanud end üles, olnud ülikoolis pikki aastaid õppejõud ning tegeleb veel praegu aktiivselt inseneriteadustega (arendab lennukimootoreid). Curacaole tuli ta ärikohtumisele ning ühendas sooja kliima tõttu selle puhkusega. Ta on pikk ja sirge mees, välimuse järgi mitte üle 65 aasta, jutu järgi veel noorem. See on hämmastav, kuidas mõni inimene säilitab kõrges eas terava mõtlemisvõime ning on kõige kaasaegsega kursis. Mis veel eriti müstiline tundus – kuigi ta on elanud pea kogu oma elu Eestist eemal, on ta eesti keel aktsenditu ja kaasaegse sõnavaraga. Ta on kogu elu reisinud ja reisib veel praegugi palju, teda kutsutakse ülikoolidesse loenguid lugema.

Õhtusest söömaminekuplaanist sai aga e-meile vahetades hoopis päevane küllakutse Willemstadi tema hotelli, kus on mõnus rannas istumise ala. Tõsi, see rand polegi tegelikult mereäärne rand – hotelli liivaribaga bassein asub nö teise korruse tasandil, kus all on kivikaljud ja sügav laevatatav meri, kuid basseini silmapiir jookseb otsaga merre ja tekitab silmapette, et kogu veekogu on üks (selline bassein oli meil kunagi Gran Canarial ühes hotellis ka). Päikesepelglikud said istuda varju all ning lapsed said tunda liivaga mängides rannamõnusid.

Inimesed basseinis kaubalaeva vaatamas

Kaubalaev ja mängivad lapsed

Basseini servas; all kivid ja meri

Sõime hotelli rannas ühise lõunasöögi ning pärast seda tuli hüvasti jätta, kuna Hugol hakkas uneaeg ja oli aeg liikuma hakata. Tõstsin Hugo vankrisse ja läksime Curacao pealinna Willemstadi jalutama. Kui me juba arvasime, et Hugo magab ja Renee küsis, kes jäätist tahab, kostis ka vankrist peenike hääl: “Hugo tahab”. Mis muud, kui tuli ka Hugo kampa võtta ja kõik koos jäätist süüa.

Hugol õnnestus veel enne und ära näha Kuninganna Emma hõljuv sild, mis ühendab Punda ja Otrobanda linnaosasid ning mis avatakse iga laeva läbilaskmiseks, kuna selle alt ei mahu laevad läbi sõitma. Sild ehitati juba 126 aastat tagasi ning viimase renoveerimisega püüti ilme võimalikult originaalilähedaseks muuta. Selle aja, mis me Willemstadis jalutasime, nägime silda avanemas päris mitu korda. Ühel korral õnnestus meil silla avamise ajal olla isegi keset silda ja liikuda koos sillaga. Laevaliiklus on siin kanalis tihe mitte lõbusõidulaevade liikluse tõttu, vaid kanalist pääseb siselahte, mille ühes küljes on hiiglaslik tööstuspiirkond ning mille vahet sõidavad suured transpordilaevad.

Willemstad. Jäätist söömas.

Kuninganna Emma sild avatud...

... sisse sõidab suur laev

Anee, magav Hugo ja Renee sillal

Silla juurest avaneb ka vaade Curacao ühele kuulsaimale vaatele – värvilistele majadele kanali ääres. Kui googeldada Curacaod ja võtta lahti pildid, siis just need samad värvikirevad majad on väga paljudel piltidelt. Tundub, et kohalikud ise peavad samuti seda mõnesajameetrist majaderivi legendaarseks – see kujutis ehib isegi Curacao autode numbrimärke.

Curacao visiitkaart -Willemstadi värvimised majad

... sama pilt ka auto numbrimärgil

Willemstadi väikesed tänavad

Kuulsast jalakäijatesillast umbes poole kilomeetri kaugusel paistab autodele mõeldud kõrge, nagu taeva piiril kulgev kaarjas sild. Curacao enda veebileht kirjeldab silda kui ühte maailma kõrgeimat, kuid googlest järgi vaadates selgub siiski, et 56 m kõrgune sild jääb kordades alla maailma kõrgematest sildadest. Siiski avaneb sillal sõites võimas vaade.

Autodele mõeldud kõrge sild Willemstadis

Vaade samalt sillalt tööstuspiirkonnale

Willemstad tundub armas väike linn, mida hoomab kergesti jalutades. Täna on pühapäev ning rahvast liigub minimaalselt, pea kõik kauplused ja söögikohad on suletud. Kui Renee eelmisel õhtul samas kohas kolamas käis, olid need samad tänavad tihedalt inimesi täis. Kuhu küll kõik kadusid – kus on turistid, kus on kohalikud, mida nad teevad pühapäeviti? Ka teedel liigub võrreldes teiste päevadega vaid murdosa autosid. Huvitav, kas inimesed istuvad pühapäeviti kodudes ja hotellides.

Anee püüab jahutavaid veepritsmeid

Anee mänguväljakul

Anee märkas Willemstadi keskplatsil mänguväljakut ning arvas, et ta tahab seal käia. Pole 8-aastane veel sellistest asjadest välja kasvanud. Veel kummalisem on see, et 8-aastane võib käituda mänguväljakul ikka nagu 2-aastane, tulles redeli pealt meeleheites ja pisarates tagasi, kuna poisid trügivad.